Välise ilu kummardamine

See on lihtsalt ilus pilt, ilma igasuguse eesmärgita. Noh natuke lihtsalt illustreerib, sest mulle ikkameeldib kui blogis pildid ka on, mitte ainult tekst. Ma nagu laps kellele meeldeivad rohkem pildiraamatud.

Tegelikult tahtsin lihtsalt kõik ära kaevata ja jäädvustada oma eelmise nädala kogemusi, mille vähe pikema kestvuse korral oleks ma tõenäoliselt hulluks läinud. Nimelt külastas meie väikest organisatsioonikes minu Ukraina sõbranna, kes on kohe väga tore, kuid temaga tuli kaasa mingil äärmuslikul moel see, mida ma Ukrainas vihkasin ehk naiste-meeste suhetesse ja enda välimusse suhtumine jne. Kohati oli väga huvitav, aga liiga paljuks sai. Kuigi ma kindlasti ei saa väita, et mind väline ilu ei huvita, pigem vastupidi ja olen nii mõnegi aasta oma elust selle üle liigselt muretsemisele raisanud. Kuid eelmise nädala vestluste tulemusena on mul nüüd segadus, et kas ma olen täiesti loll ja ei saa millestki aru, või olen ma lihtsalt väga normaalne:)))) Ma arvan, et mõlemad on reaalsed variandid, kuid sõltub vestluspartnerist.

Aga lühidalt siis meie vestlustest, mis tegelikult on vist täiesti normaalsed nn naistevestlused ehk meestest ja ilust, kuid need vestlused sisaldasid AINULT neid teemasid ja täiesti hullunult. Minu sõbranna on vahepeal lahutanud ja selle peale vist pisut hulluks läinud. Kohe kahju oli temast, sest ma ei osanud teda aidata, kuigi keegi peaks. Kuna ta on ehe ukraina-naine, siis loomulikult on välimus üle kõige ja kui sul on kole nägu, siis sul šansse ei ole, sest mehed valivad ja vahetavad naisi nagu käekelli, see on nende suhtumine. Ja kuna ta on siiski üle 30 ja lahutatud, ei näe ta endale just enam palju õnnevõimalusi. Pigem laused, et nojah, et kui ma peaks endale välismaa meest tahtma, siis pean ka ikka arvestama vähemalt üle 50-aastase mehega. Hiljuti teostas ta enda kauaaegse unistuse ja hankis endale uued ja oluliselt suuremad rinnad. Ta tahaks end veel igatpidi lõigata, aga ei ole midagi lõigata. Noh rasva saaks imeda, aga ta tahaks kortse kiskuda, aga oh õnnetust, kortse ei ole. Kõigele lisaks on ka ta minu läbi analüüsinud, et mida ma peaksin lõikama:) Tema teooria kohaselt võiksin ma enda huuli suurendada, sest siis ma nägevat täpselt nagu Angelina Jolie välja. Selle peale arvasin mina, et ma ei taha tema moodi välja näha. Kuid see ei ole oluline, sest siiski paljud inimesed (loe: mehed) peavad Angelinat väga seksikaks.

Seejärel üllatasime meie, Eesti naised, teda tema sõnul väga tsiviliseeritud nähtusega: naiste-meestevaheline sõprus. Sest Vogue'is kirjutatakse, et see ei ole võimalik. Pigem tuleb, või vähemalt tema teeb seda, kõiki inimesi hinnata järgmise alusel - välimus, auto, kui prestiizne töö, palk, korter ja ongi kõik. Kui need kõik mätsivad ongi hea partii. Ma ilmselgelt olen ikka liiga naiivne. Aga lihtsalt näide, et meil oli vestlus ühest PM sõbrannast, kes Ameerikas abiellus, mis loomulikult on väga peen, kuna me rääkisime vene keeles, siis ma soovitasin PMl mitte mainida, et tegemist on mustanahalise meesterahvaga ja kui selgus, et noormees on lastepsühholoog, siis meie sõbranna nägu läks kohe täitsa krimpsu. Õnneks päästis piinlikult ebamugava olukorra tõsiasi, et ta vähemalt töötab psühholoogiateste tegevas FIRMAS, mitte mingis lasteasutususe.

Jnejnejne. Ühegi inimese puhul ei saa temaga suhtlemise põhjus olla, et see inimene on huvitav või tore või lõbus või lihtsalt hea sõber. Sa kas näed tema kõrval hea välja, või on ta kuidagi kasulik ja rohkem variante ei olegi. Ma kohe sain kurjaks kui talle oma pilte näitasin, seega ka oma sõpru ja siis ta analüüsis nende kõigi välimuse läbi ja avaldas arvamust, kellega ma võin pildil koos olla ja kellega ei ole soovitav. Sest tema on siiski loobunud sõbrannadest, kes on tema kõrval liiga ilusad. Väga huvitav oli, aga ilmselgelt liiga palju. Võibolla olen ma naiivne, kuid eks see elutarkus tuleb siis kunagi hiljem. Seni armastan oma sõpru just selle pärast kes nad on, mitte nende pilti või näolappi. Ja selle üle on mul väga hea meel.

40 ja rohkem aastat hiljem

Sattusin täna oma ema sõbranna Valve 70. juubelile. Tegelikult oli see trikiga tehtud üritus, sest tegelikult ta esitles seal oma esimest raamatut ja ühtlasi pidas siis sünnipäeva ka. Valve on ajakirjanik olnud, nii et peol oli veel Noorte ja Rahva Hääles töötanud inimesi ja lauldi nõuka aja toerdaid komsomoli laule. Seega väga tore oli ja ma ei ole kohe kaua aega sattunud sellisesse toredasse ja eakasse seltskonda.
Ja kõik mis ma mõtlesin oli, et elu peab elama ikka nii, et kui on 70. või rohkem juubel, et siis oleks keda peole kutsuda ja et oleks mida meenutada. Sel sünnipäeval oli nii tore ja värvikas seltskond ning see ei ole ju asi mis iseenesest püsib või tekib. Kohe tore ja motiveeriv oli.
Ja lisaks mõte Valve raamatust: Inimene peaks nii elama, et matusekõnelejal oleks teda kerge matta:)

Jüri Põõsas

Nüüd see õudne päev on käes, hr Põõsas saabus. Mulle läheb väga korda, mis maailmas toimub ja ma ei taha, et maailmas oleks sõda, kuid ma enamasti ei reageeri kellegi peale hirmus tugevalt. Seega on praegune kogemus esmaskordne. Ma tõepoolest soovin, et hr Põõsast hetkel Eestis ei oleks ega tuleks. Sest esiteks ta mulle üldse ei meeldi, ma ei hakka tugevamaid sõnu kasutama. Aga ma ei saa aru inimestest kes teda toetavad, sest minu jaoks tema eksistents maailmas muudab ka minu elu mitteturvaliseks. Ja ma arvasin, et Eesti hakkab ta ees lömitama ja nüüd on see käes. Ja siis ole veel patriootlik ja armasta oma maad. Lollakad. Meie presidendi sõnul me jagavat 90% ühiseid vaateid. Ma ei saa aru, kas tõesti see minu kodumaa usub ka, et demokraatiat ja rahu juurutatakse vägivallaga. Jeemur küll. Ja siis see vastik Põõsas kasutab igas lauses seda arhailist 17.sajandi sõna "liitlane". Ma ei soovi olla osa USA liitlastest. Vastikvastikvastik.
Ma mõistan vajalikke turvanõudeid, kuid ma ei mõista, et päevast visiiti valmistab ette 1000 inimest, külastatava riigi julgeolekuorganeid ei teavitata plaanidest, ta elab oma kaaskonnaga 24-korruselises hotellis omapead, mina ei saa minna ei poodi ega solaariumisse, ma ei julge telefonis ega skaibis härrast pahasti rääkida, sest ma reaalselt kardan,et mul on järgmisel hetkel püssimehed ukse taga. See on üks keeruline lugu.
Nüüd mulle meenub, et ma tundsin viimati nii 1991 augusti putši ajal, kus mingi rahvusvaheline tegevus mõjutas minu turvalisust. Siis olid tankid, nüüd on lihtsalt üks vastik mees.

Naabrid

Oma iseseisva elu ajal on mul alati naabritega suhteliselt vedanud. Kõige olulisem et nad ei lärmaks. Ükskord ma kindlasti olin halb naaber ,sest elasin vanade tädide majas ja seal nagu ikka pidi regulaarselt koridori koristama, kuid minu kiire elu seda regulaarsust ei võimaldanud ja seega pidas üks tädi mul kiivalt silma peal, et kas ma ikka koristan:)
Esimest korda on mu hetke korteris naabrid teema, sest mu uks ja sein kostavad vist liiga läbi ning kindlasti on mul ka lärmakad naabrid. Eelmine kõvakuulmisega neiu kolis välja. Ta rääkis kõvasti ja vaatas telekat kõvasti ning pärast selgus et tal oligi kuulmisega probleeme. Ta aegajalt hoidis ka päeval ühte last kes lihtsalt jooksis ühest seinast teise ja prõmmis vastu seina. See selleks. Nüüd on uus ja tõsisem probleem. Mu naaberkorter on u 25m2, kus tundub et elab 4-liikmeline perekond. ema, isa ja 2 väikest last, üks nii u 2-3. Enamasti sellises olukorras peaksid probleeme tekitama lapsed ja nende nutt. Kuid nüüd on täiesti erakordne probleem - röökiv ema.Nimelt suhtleb see ema oma lapsega karjuvas kõneviisis, mille peale laps alati nutma hakkab. Ja ema muudkui röögib, mida mina pean ka kuulma. Ta peamised lapse kasvatamise vahendid on: karjumine, sõnad "ära", "lõpeta", "raisk" jms ja ilmselt ka selles tohutult "suures" ühe ruumises korteris ahelsuitsetamine. Mul puudub usk, et selline keskkond lapsearengule varases lapsepõlves väga positiivselt mõjub. See on natuke keeruline olukord, sest ma arvan et seda ei saa päris nii lubada, sest siiski tegemist on lapsega, mitte taime või autoga või mehega, kelle peale ta karjub ja keda suitsus sunnib elama. Ei teagi mis teha...

Mõned muljed Portugalist. Ilus ja veider maa. Ja ma pean endale hankima fotoaparaadi, et ma saaks ise ka pilti teha. Moldovale lisaks on uueks eesli-maaks saanud ka Portugal:)

Ja uskumatud seiklused jatkuvad. Sel korral on elu toonud mind Portugali ja loomulikult ei kylasta ma lihtsalt Lissaboni voi Portot nagu normaalsed inimesed, vaid seni olen ma kylastanud selliseid kuulsaid kohti nagu Arroquelles ja Chaos. Yhes 600 elanikku ja teises 150. Ilus vaade koikjal kuid see ei ole koige olulisem. Neis kohtades elu nagu seisab. Molemas on seintel kaardid, kus endiselt eksisteerib Ida-Saksamaa ja NSVL. Vaga kallis ka ei ole. Kui sul on 100€, siis Chaose baaris saad osta 200 klaasi veini ja kui Arroquelesis 250 klaasi. Just kaisin siin kohalikus baaris, kus myyakse 1988a Eurovisiooni soundtracki, Celine Dioniga kaanel ja valge vein on naabrimehe tehtud ja see on pudeldatud toenaoliselt korduvalt kasutatud 1,5l limpsipudelisse.Ja minul on tunne nagu filmis Thelma ja Luise, kus miniseelikus tsikk(tana rollis mina) astub vanaonude baari, kus onu on oma prillid ostnud toenaoliselt 1969a ja kohvi ostes tunned kuidas sind vaadatakse kui viimset paadunud.... Aga see pudelipohjaprillidega onu soidab ringi tibukollase magijalgrattaga, millele on kirjutatud American Eagle! Paike paistab, 20 kraadi jne. Elu on ilus!

Nyydseks on seljataga ka 4 kohaliku veinikeldri kylastus. Kaes on ju aeg kui maitstakse selle aasta esimest veini. Tegelikult oli see juba 1.novembril, aga meie saime seda kogeda alles tana. Iga papi tutvustas oma veini ja brandit ning pakkus loomulikult koiki voimalikke pahkleid.

Töö vs elu

Möödunud nädal ja olgem ausad viimasel ajal pidevalt pean ma mõtlema, et mis siis ikka oluline on. Praegu on need mõtted aktuaalsemad kuna eile ja täna olen kuulnud seoses ootamatu talvega mitmest noorest inimesest, kes on elu kaotanud ja kes on minu sõpradega seotud. See paneb mõtlema, et kui üürike see kõik ikka on ja mis peaks olema kõige tähtsam.
Selge on, et mul on liiga palju tööd, ma ei nimetaks siiski õnneks enam, et ma teen liiga palju tööd. Siiski kogu see rügamine ei tee mind sugugi õnnelikumaks või rikkamaks, vaid pigem piirab seda õnne. Ja ma ei ütle, et töö on paha, see ei ole see mõte. Lisaks on mul hea meel, et kuigi ma töötan kodus, mis võib põhjustada piiramatu tööaja, siis ma distsiplineerin end nii hommikul päeviku kui õhtul täitsa hästi. Ja lisaks on elu läinud nii, et elu end on nii palju saanud, et töötamiseks lihtsalt ei jää aga ja seda aega tuleb näpistada. Kuid jah, mulle ei meeldi, et kõige selle juures on viimase 5 kuu jooksul iga mu minut olnud planeeritud. Nii et ma pean isegi spontaansuse ära planeerima, nt on plaanis, et laupäeval ei tee ma mitte midagi. See võib tunduda, et toimub mingi plaanimajandus, eks ta puht tehniliselt nii ongi, aga see plaan on lihtsalt täiesti sisukas ja kindlasti mitte rutiinne.
Pean mingite ülesannetega ühele poole saama, et nad pidevalt mu kuklas ei istuks ja mus süümepiinu ega stressi ei tekitaks. Ning seejärel nautima toredaid inimesi, lihtsalt olemist ja kõngimist ja ringi vaatamist, oma Rainerile täringumängu õpetamist ja muid asju.

Kõik ei ole üldse lootusetu, lihtsalt viimasel ajal on kohe liiga kiire ja mulle ei meeldi,et mul ei ole aega kui võiksin mõelda, et võiks kellegagi kinno minna. Tuleb teatavad muudatused ellu sisse viia. Varsti hakkab kätte jõudma aastakokkuvõtete tegemise aeg, kuid veel on aega vanad lubadused välja koukida ja kõik tegemata jätmised veel ära teha;)

Ja veel. Ma olen jõudnud vist oma arengus sinnamaani, kus töö ja amet on lihtsalt üks osa minust, mitte minu identiteet ning mul on probleem kui seda minu olemuse külge tahetakse kleepida. Sellega tahan öelda, et mulle ei meelde töönarkomaanid, vaid inimesed kellel on huvitav elu mida nad naudivad ja üks osa sellest on lihtsalt misiganes-töö-mis-neile-meeldib.

Blog on väga hea aja salvestamise viis ja põhjus pakkimise alustamist edasi lükata. See tähendab, et homme ootab jälle lennuk ja loodan, et sel aastal veel viimane välismaal käik, kuigi seekord tuleb üle pikapika aja minu kaardile taaskord üks uus väisatud riik - sel korral Portugal. Lähen sinna koolitama ja pean tunnistama, et ei tea keda, kuid teema suhtes tunnen end õnneks suht kindlalt. Üldiselt on hetkel periood, kus kodu on kõige kõige parem koht ja isegi linna minemine (mis küll õnneks on vaid 12 kõnniminuti kaugusel) on tõsine ettevõtmine ning plaanimist vajav tegevus.

Lühikokkuvõte oktoobrist:
- Algas imetabase ja ootamatu Anne Veski laivkontserdi külastusega Sossi Klubi. Seni vaieldamatult aasta parim pidu. Olin täiesti alarõivastatud, kuid meie seltskonna vanus langetas peorahva keskmist vanust mitme pügala võrra. Avastasin ,et ma ei tea Anne laule üldse, rääkimata sõnade teadmisest. Ja Sossi Klubi tahab viimasel ajal, et Anne ainult 3 setti teeks varasema 4 asemel;) Nimelt viibisin ühe asjaga täiesti kursis oleva inimese seltsis.
- Väga tore ja veel kestev sünnipäeva pidustus. Ühine pidu 2-aastase HeadEstiga oli väga tore ja tõi kokku peaaegu kõik väga toredad inimesed. Sain toredaid kinke, nt uuesti välja tulnud Traviaata külastus, üks hüpersuper kontsert ja nt eile minu jaoks uue treeningu bodybalanci külastuse. Täiesti korda läinud sünnipäev, ilma tegeliku sünnipäeva tundeta. Peaks ikka sagedamini toredaid inimesi kokku kutsuma.
- PM ainulaadne kingitus. Külastus megastaaride Nikolai Baskovi ja Taissia Bovali kontserdile Linnahallis. Odessa Iralt kingituseks saadud litritega pluska oli täiesti omal kohal ja sel kontserdil oskasin ka nii mõnegile laulule kaasa laulda. (Odessa mõju jätkub) Seni aasta parim suurkontsert. See oli lihtsalt uskumatu - selline päris Vene estraad ja kõik plaksutavad ja hõikavad Koljale ja Tanjale. Ja viivad lilli ning kingitusi (nt moosi, konjakit või jõulu-aknakaunistusi), aint mõned matsid osalevad tühjade kätega. Õnneks olid meil mobiiltelefonid, et need lembelaulu ajal välja võtta ning nendega kõigi nende 4000 inimesega ühes rütmis kaasa kõikuda.
- Nädal lõppkokkuvõttes väga heal kontserdil Luksemburgis. Rääkisime inimõigustest ja kohe väga hästi ning arendavalt rääkisime.
- Palju toredaid inimesi ja liiga palju tööd.
- Teatava regulaarsusega sportimine, mis on toimunud hommikul 8-9 vahel.

Quality time in sügis!

See on üks tore termin. Eestikeeli siis kvaliteetaeg. Mulle tundub, et ma ei ole ealeski nii palju pühapäevi nii kvaliteetselt veetnud kui viimasel ajal. Nii on kas juhtunud või olen omandanud mingi uue oskuse:) Ükskõik kumb väga tore on siiski. Mõned pühapäevad tagasi veetsin imelise päeva oma emaga, mida ma kindlasti ei tee piisavalt. Siis hommikusöögitasime koos minu häärberkoopas ja kuulasime Marju Läniku juttu ning seejärel suundusime Kumusse, et vaadata-kuulata vendade Raudade näituse ekskursiooni. Ning seejärel kohvikuamps. Vanematega on väga tore kohvikus käia. Eelmine pühapäev tõi endaga kaasa toreda mõnulemise koos pisukese asjatamisega Pühajärve spas ning täna tegin ma mitmeid toredaid asju esimest korda. Kõige olulisem selle juures oli vist seltskond kellega tänane päev möödus. Täna käisin oma Rainerikese ja isaga koos Oleviste kiriku tornis, kuhu tuleb astuda 258 astet ühes suunas. Ülejäänud arvutamise jätan äraarvamiseks. Vihjena ütlen, et ma ei ole enam tornis. Sattusime torni täpselt õigel ajal, kui oli pisut päikest, väga selge ja mere kohal sadas üks pilv end maaliliselt tühjaks. Vägaväga kaunis oli ja Rainer sai ülesalla käimisega ilusti hakkama, kuigi ülesminek oli ikka pisut keeruline. Tegime siis pisikesi puhkuse pause. Raineri pilgu läbi olid kõige märkimisväärsed nähtud esemed: meri, roheline katus ja mr Beani auto, mis oli punane ja valge katusega, nagu PM-l aint,et tal on ju pisut teistsugune. Siis läksime kohvikusse ja mitte lihtsalt kohvikusse vaid Maiasmokka, kus vaidlesime isaga, et kes peab meie eest maksma, sest mõlemal oli sama argument ehk me ei olnud kunagi enne koos kohvikus käinud. Seekord võitis issi. Rainer ei kiitnud apelsinimahla heaks, kuid minu latte oli ilmselgelt liiga väike, sest see sai enne lihapirukat otsa. Siis kõndisime jälle ilusti, igaüks oma vihmavarjuga bussipeatusesse ja sõitsime koju. Rainer jäi muidugi sügavalt magama. Sellele kõigele järgnes Disney Tuhkatriinu, mis on ka väga tore film ja sain ilusad uued kummikud. Üks tõeliselt tore pühapäev!
PS Ja eile kõndisin toredas seltskonnas Botaanikaaias ning seejärel ujusin 2 km. Minu senise elu rekord! Seega treeningprogramm on täiesti hoos.

Kui kassile anda kogemata krevetimarja, siis uinaku järel vaatab ta sulle selliste silmadega otsa kui sa talle enda arust normaalset Kitekati annad. Tundub, et uni kustutas tema mälust sellise lihtsa toidu mälestused ja usub nüüd, et ta on alati kalamarja söönud. Ehk järgmine uinak taastab ta mälu.

Loodus on üks imeline asi

Nädalavahetus möödus väga toredasti. Kõige pealt väitlesid noored väitlejad, et kas kliimasoojenemise peatamiseks peaks tarbimist vähendama ja seejärel tuli mõnu. Väitlusüritus oli väga tore ja neid peaks veel tegema. Tundus, et sellest oli noorte teavitamiseks palju kasu ja see on ju minu suur missioon, teha noori arukamaks:)

Aga mis kõige olulisem, et meie HeadEstike sai laupäeval juba 2 aastaseks. Kuigi ta veel pisike ja noor, aga siiski vägaväga tubli. Ja sünnipäevalast tuleb ikka poputada, kuid kuna teda ennast on keeruline poputada, siis pidime PM-ga ise selle poputuse üle elama. Sel korral imelises Pühajärve SPAs. Kus sai paika HeadEst edasised plaanid ja meie kehad said massööride ja saunade poolt ära hooldatud. Sain kinnitust ,et ma olen täiesti õigustatult sanatooriumide kütkes. Viimasest korrast on ju lausa aasta juba möödas. Meie seekordne mõnulemine kestis vaid 24h, kuid sellest piisas, et mõnu saada.
Oma olengu lõpetasime jalutuskäiguga Pühajärve ääres. Seal oli kohe väga imeline. Praegu on niiiii ilus sügis ja ma tahaksin palju rohkem metsa ja looduses olla. Ma miskipärast ei satu sinna palju ja kohe kurbus tuli sellest mõttest peale. Ju siis tuleb miskit muuta...

Kuidas see tädi sinna teleripurki küll mahub?

Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet. Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet.

PS Täna küsis mu kõiki naisi komplimentidega üle külvav 5-aastane naabripoiss, et kas siis kui ma seal telekas olin, et kas ma siis päriselt olin ka rannas. Minu pea aastatagune bikiinidebüüt rahvustelevisioonis on noormehesse igastahes kustumatu mulje jätnud:) Ei tea küll millise. Öeldakse ju, et esimesed 5 aastat määravad elus kõik.

Hobid

Jõudsin täna jälle arusaamale, et hobid on lihtsalt üliolulised asjad ja mulle ühe enam ei meeldi, et mul ei ole hetkel ühtegi konkreetset hobi. Mulle meeldivad väga paljud asjad ja ma olen proovinud paljusid asju ja ma justkui tegelen paljude asjadega, kuid ühtegi ei saa päris hobiks nimetada, mille jaoks ma võtaksin enda aega töö või teiste inimeste arvelt ja lihtsalt armastaksin seda mida ma teen. Esimest korda hakkasin ma hobide tähtsuse peale mõtlema kui puutusin kokku ühe pensionäriga, kes oli elus ainult tööd teinud ja kui tööl enam ei pidanud käima, siis nagu ei osanudki eluga enam midagi peale hakata ja tüütas oma igavuses teisi inimesi ning tulemus oli pahandus, sest need keda ta tüütas oli parasjagu millagagi hõivatud. Siis juba mõtlesin, et kurb on ikka inimestest kes ei oska OMA AEGA kasutada. Ikka kohtun suviti inimestega, kes käivad tööl ja kui jäävad 2 nädalaks puhkusele, siis väsivad sellest nii hirmsasti ära, sest midagi ei ole ju teha. Vot ja selliste olukordade tekkimiseks ja endaga sõbraks olemiseks ongi vaja hobisid ehk asju mida sulle vägaväga meeldib tegeleda ja millega sa ka tegeled. Näiteks meeldib mulle väga skuass, aga reaalsuse tähendab see viimasel 2 aastal sellest palju rääkimist ja mõtlemist, mitte sellega tegelemis, nii et pigem nimetaksin ma end regulaarseks skuassist mõtlejaks ja hädaldajaks, kes ei tea mis endaga peale hakata igakord kui koristamise käigus reketit näen.
Niisiis on mul aeg hakata millegagi tõsiselt tegelema, sest sellega kaasneb ka kohe nn "kvaliteetaeg" iseendaga ja teiste inimestega, kes armastavad seda sama asja mida sina teed. Sest ma olen ju väga õnnelik olnud kui joonistamiskursustel käisin, või eelmisel aastal Odessas tantsimas käisin või vene keelt õppisin või vanadel headel aegadel end skuassiga hingetuks mängisin. Iga see mõte toob naeratuse näole. Pean oma laiskusest võitu saama ja tegelema hakkama. Muidugi olen pidanud tõdema, et kõik millega mina tegeleda tahaksin eeldavad keskmisest edukamat olekut, sest kõik need meelelahutused on röögatult kallid ja sageli ka inimestest juba pungil. Tuleb hakata kas edukamaks või mingi sobiv variant siiski leida. Homme alustan kõhutantsu trenni proovimisega, aga skuassi trenni peale tilgub süda ikka verd... Ehk ma võtan end siiski kokku.

Pulmad

Lõpuks on mul ka päris pulmas käidud. Ja kohe väga toredas pulmas. Minu kallis Marjukene sai tanu pähe. Ja peig sai ülevaadatud ning on heaks kiidetud. Seega saabusin eile Taanist, kus toimusid pidustused. Minule oli usaldatud pruutneitsi roll. Ja tundub, et võin hakata pakkuma poolprofessionaalset pruutneitsi teenust. Teen meiki, soengut, lilleseadeid, aitan riietuda nii meestel kui naistel, olen moraalselt toeks, teen pilti ja vajadusel juhin autot ning teen süüa:) Täitsa nagu Punamütsikese vanaema.

Palju õnne Marjukene!

Nii sotsromantikast on nüüd mõneks ajaks kõrini. Mingid sellid olid mingit ootamatut jama korraldanud Londonis ja seega on lootust, et mu seljakotis on segunenu adsika ja tselluliidikreem. Aerofloti lennukis mängis laps varuväljapääsu uksega ja ema vaatas heldinult pealt. Seremetjevo lennujaam on maailma õudus, kus tädid mõtlevad ise reegleid välja, mis muidugi ka koguaeg muutubvad ja tualetikoristaja üllatub et inimesed soovivad sinna oma personaalseid vajadusi rahuldama minna ja seega röögib igale ühele "No kudakuda?"
Nüüd koju. Riia lennujaam on nagu päris maailm ikkagi. Hea jälle tagasi olla!

Bojaaritar returns

On kaks asja mis teevad reisimise ebameeldivaks. Võitmatu nr 1 - pakkimine ja võitmatu nr 2 - lennujaamas passimine. Muud reisimise osad elan üle. Hetkel on käsil võitmatu number üks. Aga tundub, et sel suvel olen saanud mingi pakkimisvilumuse tagasi, sest see ei tekita enam nii palju ärevust kui vahepeal kui tundus, et minust on jälle saanud algaja pakkija. Siiski seekord viib teekond tagasi müstika, mõistatuste ja nalja-pealinna Odessasse. Ei väsi ma sellest ooo-odessast. Ma tegelikult käisin seal juba eelmisel nädalal ka. Oli väga mõnus ja sain kinnitust, et see on ikka äge koht. Kuid siiski sain selle järel kohe ka kinnitust, et see ei ole tavaline turisti sihtkoht, sest sealne eksootika on see kuidagi toimiv elu - marsa juhtide, mere ja naljakate poemüüjatega. Nt käisin poes traditsioonilist kaupa ostmas - piim, šampus ja vesi. Kui küsisin müüjalt, et kas vesi on gaasidega (vihje: kui eestis saab mullidest aru kõva pudeli järgi, siis seal on pudel kõva vaatamata gaasi olemasolust v puudumisest) ja seepeale tõstis ootamatult leti tagant pead ilmselgete joobe tunnustega mees, kes teatas üle poe "Читать не можешь, чтоли?":))) Endiselt on mul kahtlus, et tegemist oli jällegi mingi sellise bulgakovi-kassiga, sest järgmisel hetkel kui ma letile vaatasin magas seal juba kassivolask.

Nii aga seekord viib mind Odessasse töö. Nimelt korraldame PMga seal kohalikele, eestlastele, ungarlastele ja grusiinidele koolituse, et kuidas saaks selliseid toredaid projekte korraldada nagu meie teeme. Sest head kraami ei saa ju aint endale hoida ja loomulikult võib see kõik võimaldada meil ka neid riike kunagi väisata. Aga koolituse toimub väga peenes "Arkadia-Odessa tervise- ja puhkekeskuses, mis asub nagu nimi ütleb kurikuulsal Arkadia rannal, kuid omab eraranda, mis arvestades eelmise nädala Arkadia kogemust on tervitatav lisateenus. Sellest pisut hiljem. Tegemist on endiselt riigiomandis oleva kullaauguga ja töötab põhimõttel kasumit-ei-ole-vaja-teenida ja seetõttu saab seal kõik asjad "pisikeste preemiate" eest ära ajada. Üldse on see väga kinnine koht kus milku seisab kurja näoga värava peal ja sul peab sinna natsalnik Irina Aleksejevna juurde ikka "asja" olema, et sisse saada. Igal juhul jääme seda kõike huviga ootama. Nüüd aga tagasi potsikuid kohvrisse laduma, sest hommikul kell 7.00 pean juba lennujaamas olema.

Lõpetuseks väike pisut tõenäoliselt ebameeldiv kogemuse jäädvustus Arkadia rannast eelmisel nädalal. Üldiselt siis tegemist eelkõige vene turistide ihaldusobjektiga, sinna sõidetakse isegi Siberist kohale või nagu mõned kutsuvad Mini-Ibiza. Võib seal olla 24h, päeval rand ja liumägi või batuut ja öösel klubbklubbklubb. Aga eelmisel nädalal see päevasessioon oli pisut ootamatu. Meie oma seltskonnaga kus noorim in 26 ja vanim 32, langetasime rannas viibijate keskmist vanust u 15 a võrra. See ei olnud probleem, nad vähemalt ei kipu teistele liiva silma ajama erinevalt pisikestest jõnglastest. Kuid keskmind kehakaal neil pisut korpulentsetel daamidel eelkõige oli minu hinnangu järgi u 250kg. See oli pisut hirmutav vaatepilt, mis meid ümbritses. Ja tundus, et pigem oli tegemist Greenepeace'i vaalaaktivistidele ideaalselt sobiva harjutusplatsiga, sest "Vaalade koht on siiski vees." Või teine kokkuvõte avanenud pildist "Uskumatu mis inimkehaga juhtuda võib". Ja sinna vette ma tõenäoliselt oma last eriti lasta ei tahaks, va juhul kui ma ei taha talle mingit prügisorteerimis õppetundi anda nende kondoomide, konide, kommipaberite ja teiste k-ga algavate sõnade hulgas.

Eile õhtul sattusin kuulma uskumatut anekdooti.
Möödusin ilmselgelt kurjaks aetud asotsiaalsest mehest, kes purskas tuld. Järsku pööras ringi ja ütles:

"Krt, sellele tuleks taarapudelikotiga vastu pead anda!"

Ma ütleks, et tegemist oli erialaspetsiifilise ähvardusega. Lihtolukorras oleks lihtsalt vastu lõugu löömise või peksa andmisega ähvardatud.

Blogimine

Nüüdseks on viimasest sissekandest möödas kestead kui mitu päeva, päris mitu. Vahepeal jõudsin ma otsuseni, et ma pean hakkama ikka uuesti korralikult blogima. See otsus tuli sellest, et mulle tundus, et ma teen väga palju ja samas mitte midagi ja kui keegi küsib, et mis ma teen siis ma ikkagi vastan "Ei midagi erilist!", sest ma ei tea mida ma tegelikult teen. See võib olla mingi hulluse 1. või 5.staadiumi tunnusmärk, aga mul on keeruline teha kokkuvõtet oma enda tegevustest. Ja nii mulle tundubki, et ma ei tee midagi. Tegelikult on probleem ka mälu. Sest mul ei ole enamasti meeles mida ma nädal tagasi tegin ja mul tegelikult on täitsa hea mälu. Sellele ma olen leidnud enda jaoks väga hea seletuse. Ma nimelt kogen läbi tunnete rohkem, mitte niivõrd konkreetsete tegevuste ,asjade või faktide ja niisiis ei jäägi see kõik meelde. Kui ma satun mingisse imelisse kohvikusse kusagil Itaalia metsas, siis mulle jääb meelde, et kohv oli jube hea, mitte et oli kohvik. Ja kui enamus inimestele öelda küsimuse peale, et mis sa hiljuti teinud oled, et sa jõid imehead kohvi, siis see miskipärast ei rahulda inimesi. Aga jah, nii ma siis analüüsisin millega ma tegelen ja miks ma ikka lõpuni kõigega rahul ei ole, kas midagi on puudu. Ja jõudsin järeldusele, et blogimine Ukrainas olemise ajal aitas mul omada mingitki ülevaadet oma tegevustest. Muidu mulle tundub, et ma ei teaks midagi oma viimasest aastast. Ja nii ma otsustasingi mingisugusegi järjepidevuse taastamiseks uuesti blogima hakata. Eestis ja eesti tegevuste osas on see jube keeruline, sest see on ikkagi mu vahetu elu. Ja eks paistab kas ma ka reaalselt suudan oma otsusest kinni pidada, sest kõigele muule lisaks vajab see blogimine ju ka aega. Aga proovigem siis nüüd jäädvustada enda elu.

Just life

Ma ei ole kohe väga pikka aega kirjutanud ja nüüd tuli mõte peale, sest ma peaksin tegelikult olema 45 min pärast bussijaamas, kuid ma olen endiselt eevakostüümis ja pea ei ole veel kuivaks saanud. Aga küll ma jõuan. Nimelt on täna Euroopa päev, kus ma pean üritusel pisut aitama. Kokkuvõtlikult on tegemist pisut huumoriüritusega, sest korraldatud on massiüritus, aga massi ei ole kutsutud. Mulle väga meeldivad sellised üritused:)
Aga muidu läheb mul täitsa ok. Olen mõelnud, et miks mul enam ei tule muusat nii sageli peale. Ja põhjuseid on mitu. Peamine on see, et Eesti on nii "normaalne" koht, et siin lihtsalt ei juhtu selliseid ogarusi, mis põhjustaks muusal pidevalt ringi kimada. Teisest küljest võib olla, et mu elu on selline, et sellest lihtsalt ei ole midagi kirjutada või vastupidi on eluke just selline liigselt kompromiteeriv, et sellest ei saa kirjutada. Ma ei tea kumb on. Aga lühidalt on mul oma armas kodu ja töö on selline, mis on kohe väga motiveeriv, kuigi keskkond kus see toimub on pisut humoorikas aegajalt ja siis ma vist väljendan seda tohutut nalja vahel pisut arusaamatult ning see võib valesti mõistmist põhjustada. Hetkel on minu reisi sihtkohad peamiselt Paide, Särevere ja Valga ning olen sellega kohe väga rahul. Ja see on mõned lähedased on just LAVis või Lõuna-Hispaanias või Kosovos ei tekita mingeid kadedustundeid, sest lõppkokkuvõttes saan mina ju toredaid kingitusi neilt kaugetelt maadelt;)
Siiski üks Eesti elu nali ka.
Küsisin Säreveres ühelt noormehelt, et kas sa oled kohalik ja tema vastas: "Ei. Ma olen Türilt." :)))))))))))

Teine oluline uuring

Ja nüüd ma olengi jälle tagasi. Lisaks tualettidele on Ukrainas endiselt teema Vladiku jäädvustamine. Ja seekord jäi ta pildile nii:

Krimmis on Vladik vaieldamatult kauneim ja soliidseim. See mu lemmik pilt. Selline sotsialistlik unistus - kaunis loodus kauni näidissovhoosi keskuse taustal, kus usinad seltsimehed viisaastaku plaani ületavad.





















Ja nii on ta Odessasse alles jäänd. Teda olevat seal u 130 olnud, kuid nüüd on ta ainuesindaja.










Veel üks krasaavitsa Jaltast.












Valge on hetkel moes! Seda teadis juba Ilja! Tegemist siis ühe Krimmi külanõukogukeskuse Aleksandrovka linnakujundusega.





"Ja siin, mu seltsimehed, seisame, et vaadata ....."














Tähelepanelik lehe lugeja märkab domsovetovi eest väikest Ilja peakest. Ilja halval nägemisel on mitu põhjust. Sel hetkel oli öine Tiraspol ja domsovetov uskumatult ilus, mida küll minu kahe minipiksline fotoaparaat ei suutnud oma täiuslikkuses jäädvustada. Ja teine oluine probleem seisnes minu väheses riskialtiduses. Ma igal juhul hindasin olukorda nii, et kui ma tahaksin Ilja lähivõtet, siis võib selle hind olla fotoaparaadi purunemine asfaldile kukkumise tulemusena, sest esines reaalne kuuli saamise oht. Tegemist siiski Tiraspoliga, kus ei ole soovitav öösel ringi tuterdada, vales keeles lärmata ja üldsegi millestki pilti teha, sest iga rjabina ja kamen on riigisaladus!!!!!!!!

Loomingu raamatukogu

Vabandan tekkinud viivituse pärast. Täna on mitmed inimesed tundnud huvi, et kas seiklustega ongi nüüd kõik. Aga tegelikult ei ole. Kõik jätkub, kuid viimasel ajal on olnud pisut loominguline paus ja seega on üleval ainult arhiiv. Varsti lisanduvad uued loomingulised pärlid. Lühidalt viimasel ajal toimunust: jälle on uus kodu, uus töö, vahepeal käisin Venemaal ja fotokas rööviti ära, kuid pildid jäid õnneks alles. Lisaks on selgunud, et suvi tuleb tööd-tegemist täis. Siis olen kohtunud teiste vabatahtlikega, saan endiselt tagasisidet filmi kohta ja mõtlen, et peaks hakkama lõppraportit kirjutama. Seega pisut kannatust ja seiklused jätkuvad! Mõtteid on küll, kuid mul tegelikult puudub arusaam, et kuhu need seiklused liiguvad ilma Odessata. Siiski sattusin täna D-terminali kõrval mingis uues restoranis, kus istusin nurgas, kus pidevalt oli oht, et paat kukub päha. Aga sellele paadile oli ikkagi kirjutatud sõna ОДЕССА ja mingi Soome Joutseni laulis - OOOO Odessaaaa. Ma tean, et see kõlab uskumatult, aga Eesti oli Odessas ja nüüd Odessa on Eestis.
Peatse kohtumiseni!

Muinasjutu Epp

Minu 15-minutit-kuulsust on alanud. Tegelikult oli oht, et asi läheb hulluks ära, sest üks ajakirjanik suutis mu sõnad nii ära tõlgendada, et see kõik oli nii piinlik. Õnneks ta sai vist koslepi või mõistis ise, et selliseid artikleidei kirjutata ja parandas oma vea. Nii et nüüd nii väga piinlik ei olegi.

Eile me emaga jõudsime järeldusele, et ma olen oma vennapoja jaoks mingi huvitav muinasjututegelane, kes figureerib tema mõttes ka siis kui mind pikalt ei ole. Ehk ma meeleldi võrdlen end Meeri popinsi või äärmisel juhul tore tädi- vanaema õunapuu otsasega. Aga jah, minu armsal Raineril on karjapoisi-pildiga supitaldrik, kes on loomulikul Tädi Epp (tegelt on see nagu Tädi Rutt), siis on Tädi Epu noodid, Tädi Epu dessa tass, Tädi Epu tass. Ja lisaks sellised on tädi Epp üks viguur kõikides tema mängudes. Nüüd viib see unelmate Tädi Epp lapse Kikit ja Mikit vaatama. Mis pidi olema 35 minutit teineteise kolkimist, ehk Kiki on väike kutsu ja Miki on väike kiisu. Ja kommentaar ühelt suurelt inimeselt: "Mina oma last seda küll vaatama ei viiks". Aga ehk meeripopinski ju tegi natuke lubamatuid asju;)

Tualeti uuring

Kuigi ma ei võtnud seda väga tõsiselt on uuringuga vähemalt algust tehtud. Siin pisike kokkuvõte. Ja huvi on ainult suurenenud. Üks tähelepanek Eestis, tualetti minnes ei pea kartma, et on auk või et on vägaväga kole. See on kindlasti üks "euronorm" mida ma väga armastan.

Üks väga haruldaselt kaunis tualett Kiievi söögikohas. Kuulub kategooriasse: "Kui vaid tualetid sellised oleksid"

















Tunne end kui kuningas. Kui kõrgust kardad, siis parem ära torgi.














Juba läheb pisut hullemaks. Ma enamus naiskülalisi üritasin küll ettehoiatada, et avalikus kohas tualetti minemisel tuleb kohtuda auguga, siiski nad ei pööranud sellele tähelepanu. Ja alati auku nähes miskipärast valjul häälel emotsioneerisid, sh minu ema. Väga naljakas oli:)))))
Käesoleval pildil on tegemist peene Kiievi lossi tualetiga. NB! Selles lossis pidavat toimuma kõikide saatkondade vastuvõtud, nii et tähtsad tädid, peened tualetid.... (ja pisut ettekujutusvõimet). Siiski tegemist väga soliidse ja puhta tualetiga. Ameerika tädid Nancy ja Helen küsisid mult nõu, et mis asendi seal võtma peab. Nad nädalaga Kiievis ei suutnud seda ise välja mõelda.

Sellele tualetile annaksin ma meeleldi üle inseneriime auhinna, sest selle projekteerimine vajab nutikat inimest. Ehk siis tualett, mida täiesti praktiliselt ei ole võimalik sellises positsioonis kasutada. Tähelepanelik pildi uurija paneb tähele pildi ülaservas olevat plekki. See on selline spetsiaalkonks, mille külge saab prilllaua seinale kinnitada, et kultuurtualett kasutatavaks peldikuks muuta. Tegemist puhkeasutuse tualetiga, kus majutati laagrilapsi ja tulenevalt auguümbruse pidevast märgumisest pidi laagrijuht korraldama lastele demonstratsioonesinemise kuidas võib poiss ja kuidas tüdruk tualetti kasutada.

Tualetis käimine võib olla igav, seega on tore ju pisut kükitamise ajal lobiseda! Tualettarhitektuuri näide Aleksandrovka koolist. Vähemalt ämbrile on peale kirjutatud, et sinna peab prügi panema.







Kui tualett on ok, siis on mingi osa projektist lihtsalt ohtlik. Seda lauda vist nimetatakse ventilatsiooni- ja valgusaugu tekitajaks. Kuigi minu täiesti rumal mõistus ütles, et tualett püsiks koos ka ilma selle pead-pooleks-lööva-ristlauata. PS- ma ei ole väga pikk inimene, nii et ma ei kujuta ette kuidas seal üle 170sentimeetrised inimesed käivad.









Ja lõpetuseks järjekordne horrorruum koolist. Ma ei saa aru kuidas sellise asja saab teha üldse.

Ja ehk nagu ma olen alati öelnud, seal idapool on kõrged kontsad baasvajaduste rahuldamiseks lihtsalt väga vajalikud aksessuaarid.

Lihtne nimi

Nimi teatavasti on inimese identiteedis väga oluline asi. Ja eriti vist viimasel ajal on rohkem arutlusel, et kas lihtne nimi on hea või mitte. Igal juhul tundub mulle, et kui maailma sünnib uus laps, siis küsimus ,et "Mis võsukese nimi ka on?" võib tekitada piinlikku momenti, sest see võib olla nii hirmkeeruline, et keegi ei saa sellest aru ja on vaja üle küsida või siis nt vanaema ei oska veel nime korralikult hääldada. Samas ei ole ma kunagi kohanud inimest, kes ei oskaks oma nime hääldada. Nimevahetus on ka huvitav asi. Olgem ausad olen sellele mõelnud, kuid ma ei ole kunagi välja mõelnud, et mis siis parem nimi oleks. Ja kui olen kohtunud inimestega, kes on nime vahetanud, siis olen seda alati küsinud, kuid ma ei ole kunagi ammendavat vastust saanud, et kuidas nad uue variandini jõudsid.

Viimasel kuul Odessas olles puutusin ma kokku seebiooperliku juhtumiga. Ma oma teada ei ole sellest kirjutanud aga võibolla olen ka. Igal juhul saabus ühel jaanuarikuu päeval kontorisse noormees, kes teatase, et tal on amneesia. Ja oligi. Ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult Vaprates ja Ilusates ning Dünastias ka. Noormehel oli kustunud täielikult isikliku info mälu, nt koolis õpitut teadis ta hästi,eriti keemiat. Infot organisatsiooni kohta sai ta ühelt kodutult. Lisaks nägi ta välja selline, et ta kindlasti on kodune laps. Kuid ta ei teadnud mis ta nimi on, kui vana on, kust pärit jnejne. Ta ainult arvas oma nime ja vanust. Mulle tundus see mõte jubedana, et lähed ühel päeval peegli ette ja sulle vaatab vastu inimene, keda sa eales näinud ei ole. Selles osas nimi ja vanus on kuidagi nii iseenesestmõistetavad asjad. Lugu sa õnneliku lõpu veebruari lõpus. Vitali oli olnud haigls ja tal tuvastati psühhiaatriline amneesia, The Way Home tegi temast teleklipi ja näitas seda 2 nädalat erinevates kanalites ning ühel hommikul vanemate naabrid nägidki seda ja tulid talle järgi. Ta oli Odessast u 250km kauguselt linnast ja olevat arvutimängude sõltlane, kel aegajalt on meeleoluhäireid.

Kuid see teema muutus oluliseks, kuna viimase paari kuu jooksul osutus minu seni lihtne nimi ilmkeeruliseks. Sest nimest EPP on võimalik teha väga palju tähekombinatsioone. Ma ainult ei saa aru miks need variandid kõik alles nüüd välja tulid.Seni on kõik inimesed õigevariandiga hakkama saanud. See on see minu jaoks liiga pikk minu eesnime variantide nimekiri:
Appu, Edd, Ebb, Adler, App (kõige populaarsem), Ebby, Epotshka, Masja, Err, Yepp.
Leia veel variante.:)

Tagasi Revalis

Veel ärasaatmispeo after party - Irina, Arjen, Alex ja bojaaritar.

Ja olengi tagasi. Nüüdseks olen tagasi olnud juba päris mitu päeva. Paljud inimesed on küsinud, et kas oled rõõmus, et tagasi oled või et kas oled kurb ka. Kuna neid küsimusi on juba 2,5 päeva esitatud, siis mul hakkab tasahilju tekkima mõte, et äkki ma olen tundetu jääpurikas, sest ma ei saa öelda, et ma oleksin kurb või rõõmus. Lihtsalt olen ja nii end hetkel ka tunnen. Väga paljud inimesed ei tea, et kodumaa jälle rikkamaks on saanud (kuigi arvestades, et ilm just minu saabudes ilusaks läks, siis võiks ikkagi omad järeldused) ja lisaks ei oska ju keegi minuga ühendust ka võtta, sest keegi ju ei tea, mis numbrile peab helistama. Ja see tähendab, et on hea ja rahulik olnud, aga mitte liiga rahulik. Pean nüüd kibekiiresti kirja panema oma lõpusündmused.

Kuna "Rahvaste sõpruse" üritus on juba kajastatud, siis tuleb alustada pühapäevast, mis oli minu viimane päev Odessas. Päeval sain veel mitmete sõpradega eraviisiliselt kokku, et veel lobada ja kohvitada, sest see kombinatsioon tuleb mul imeliselt välja. Ma vist peaks seda talenti kuidagi ka oma karjääris paremini ära kasutama. Siis viisin kõik oma kotti mittemahtunud ja lastele võimalikult vajalikud asjad varjupaika, mis tegi neid ilmselgelt õnnelikuks. Nad eriti ei heitunud teatest, et voodilinad ja rätikud on mustad, kuid nad olid ju värvilised ja see kompenseerib kõik. Oli väga tore hüvastijätt lastega ja nüüd olen päris mitmega kirjavahetuses ehk saan ka vene keele trükkimist harjutada. Lisaks tegin pühapäeval midagi ootamatut. Nimelt oli mul absoluutselt kõik pakitud 6h enne kodust lahkumist ja see tähendas, et ma võisin lihtsalt oma armsas kodus veel viimast korda voodis vedeleda ja mitte midagi teha. Minu idülli kahjuks küll segati ja sellest võib järeldada, et sõprade omamine ei ole alati hea. Kuid tegelikult oli ikka tore. Ja nii oli minu juures ootamatult mõned sõbrad, kes tulid mind bussile saatma. Sõitsin bussiga Kiievisse, sest bussiga saab otse Borispoli lennujaama, kuid võta näpust. Pidin siiski Kiievis oma 8 kotti teise bussi tassima ja see ei teinud minu meelt mitte heaks. Bussis jagasin istmebaari tüübiga, kelle nimi suure tõenäosusega oli kas - Vitja või Ljoosa ja ta on kas:
- kui abielus, siis peksab oma pereliikmeid pidevalt;
- kui ei ole abielus, siis on kas sarimõrvar või salajane seksmaniakk.
Jõudsin ilusti lennujaama, kus tarisin oma kotid (mis tekitasid mus hirmu, sest oli kahtlus, et neid on pisut liiga palju) hoidlasse ja läksin kesklinna veel Annaga kohtuma ja salot (Ukraina rahsulik pekk, mis on sobiv kingitus emale ja mille imelistesse tervislikesse omadustesse ukrainlased järjekindlalt usuvad) ostma. Ja siis läksin lennujaama tagasi ja tarisin oma kotid jälle maapeale ning jäin värisedes check-ini ootama.

Ma olin teadlikult kasutanud EstonianAiri uut kohati mõttetut, kuid seekord vajalikku, võimalust osta paindliku turistiklassi pilet, et ma saaksin ikka rohkem nodi lennukisse pista. Check-inis selgus, et ka minu superpilet ei aita, sest seekord üritasin ma lennukisse minna 30kg ülekaaluga. OIOIOI. 1 kg maksab u 10usd'd ja vaestel voluntääridel ei ole siin mingeid rohelisi pabereid niimoodi lehvitada. Kuna ma sellistes olukordades skandaali ei oska teha, või ära minestada või suure häälega nutma hakata, siis tuli muid lahendusi leida. Ja lahendusteks osutusid tuttavad näod järjekorras, kellest ühel õnneks oligi ainult käsipagas ja ta oli nõus minu plahvatusäärel oleva hilbukohvri enda nimele võtma.Selle tulemusena sain endale toreda 7-aastase reisikaaslase, kellel oli väga äge Nori nimeline barbinukk, kelle juuksed külma ja kuuma mõjul värvi vahetasid. Ja nii ma jõudsin ilusti ja õnnelikult imekaunilt talvisesse Revalisse, nüüdse nimega Tallinnasse.

Kuigi kõik küsivad mu olematute või vähemalt ebaselgete tunnete üle, siis mul on hea meel, et seni ei ole keegi veel küsinud hirmuäratavamat küsimust. Et noh räägi mis sa seal tegid ja kuidas oli. Sest hetkel tundub, et ma ei oska seda veel nii kompaktselt kokku võtta.

Ootamatult hakkab minust meediakuulsus tekkima:)))))) Täna vaatasin üle dokumentaalfilmi. Mille lihtsalt ego-upitamiseks võin öelda, et täitsa äge on. Ja eetris ETV-s 20.märtsil kell 20.05 ehk nagu öeldakse praimtaimil! Homme on Kuku ja siis veel Linnaleht ja oeh maeijõua. Tegelikult on mul hea meel, et võimalus oma kogemust jagada ja need võimalused on kõik ootmatult tulnud ehk ma ei ole saatnud pressiteadet, et ma nüüd olen siin. Aga need on super võimalused asju kokku võtta ja asju läbi mõelda.

Ja ma väga tahaksin korraldada Tallinnas näitust Odessa piltidest, sest mul on tunne, et saaks ühe hea näituse, ma pean lihtsalt sponsorid välja võluma. Eks paistab mis saab!

Ja lõpetuseks, kuigi see ei ole lõpp. Aga ma tahan tänada väga paljusid inimesi, kes on minu ümber viimasel 10 kuul olnud, sest tänu neile on kõik olnud just selline nagu on olnud. Odessa on küll ilus ja huvitav, aga inimesed on olnud toeks, andnud nõu, ajanud naerma, ära kuulanud, tagasisidet andnud, kallistanud, kirjutanud, helistanud, sõnumeid saatnud, kaarte ja kirju saatnud ja muud väga olulist teinud. See ei ole lõplik nimekiri, kuid lihtsalt algus: Pille-Mai, Triin, Marii, Mati, mu emme, mu issi, Jüri, Kati, Piret, Kristo, Ira, Ira, Ira, Sergei, Sergei, Sergei, Masha, Masha, kõik lapsed........................................ ja kõik see sai teoks tänu programmile Euroopa Noored. Ning veel soovitus, kui te plaanite samasugust nalja, siis ärge olge nii rumalad kui mina- ehk kasutage ära maksimaalset võimalikku aega ehk minge 12 kuuks.

Ja ongi kõik. Kodumaa sünnipäeval käidud, asjad peaaegu pakitud ja mure tekitatud, et kes mind nii küll lennukisse laseb. Täna veel x+1 kohvitamist ja pisara valamist. Eile toimus enneolematult tore lahkumispidu ära, teema oli "Дружба народов!". Järgmine kord pikemalt. Täna ootab buss ja homme lennuk ning siis kodu kallis kodu. Üks on kindel, et Odessa on mulle koduks saanud. On asju mida ei hakka tagaigatsema, aga on väga paljut mida hakkan. Ja bojaaritari seiklused Odessas on kindlasti asja ette läinud ja olen oma pea 2 aastat tagasi tehtud otsusega väga rahul.
Odessa on pärl oma eripäradega.

Peen elu

Ja nüüd see keerulisus algas. Ehk siis bojaaritar hakkab asju kokku tõmbama ja kohvrisse pugema. Nagu saatus oleks mängus, aga nüüd on loomulikult elu kuidagi vägaväga toredaks muutunud. Uued toredad inimesed, palju teha jnejne. Ehk see tähendab, et see kõik ei ole lõpp, vaid ainult algus. Eile öösel saabus ka reisiärevus kohale. Und ei ole ja lollid mõtted on peas. Koju minemine ei ole mitte tore asi, eriti veel kui see füüsiline kodu ei ole just kõige ahvatlevam koht. Eile alustasin ka korteri otsinguid. Eesmärk, et aprilliks peab minul ja Mincal uus kodu olema.

Nii aga laupäeval lahkusid Robert ja tüdrukud. Oli väga toretore nädal. Just see mida mulle vaja oli ja nüüd tunnen, et mul on olnud täitas tegus peaaegu-aasta. Ja lisaks kinnitas nende lahkumine, et ma ei ole ikka täitsa lukus, sest ma kohe nutsin kui nad läksid. Ja olen väga uhke selle üle.

Siis kogu mu peenes elus oli pisut õnnetum juhtum. Nimelt üks neist kurikuulsatest auktualettidest sai minu telefoni oma haardesse. Nii et mul oli au sukelduda teda sinna päästma. Telefon õnneks peale 24h kuivamist endiselt töötab. Järgmisel päeval, aga unustasin ma ta hoopis ühe baasi. Õnneks on häid sõpru kes selle mulle kell 1 öösel ära tõi, küll egoistlikel põhjustel, et ma talle järgmisel päeval ikka helistada saaksin. Nüüd kirjutasin tublisti kõik numbrid välja, sest kunagi ei tea mis kolmandana juhtuda võib.

Hetkel istun Odessa ühes kalleimas kesklinna baaris ja lõunatan ning joon mittejust parimat cappuccinot Mustamerepärlis. Kuid siin on tasuta WIFI, sest meil ju kontooras jälle ei ole svetti. Seda ei ole seal viimasel ajal sageli miskipärast. Võibolla see on jälle saatuse kuri käsi, kes ütleb, et ma pean oma juba tavapärastel vaesuspäevadel ikka peent elu elama. Ma vähemalt näen välja peen. Ma olen ju kallis baaris, läptopiga ja internetiga ja trükin nii et ei vaata klaviatuurile:)))))))))) Eksole oluline! Õnneks on veel sõpru kes usuvad minu võlgade tagastamisse ja nüüd olen pisut rikkam, et minna EV presidedi vastuvõtu peaproovile. Peaproov toimub Kiievis. Seekord võtab vastu suursaadik ja tema proua.

Ameerika vs Euroopa

See võrdlus on olnud üks läbiv teema viimase 10 kuu jooksul. Täna väga lühidalt. Tegemist on mu viimase Ukraina täispika töönädalaga. Ja sel nädalal olen ma olnud väga hõivatud EVS ja olen endaga rahul. Hetkel on taas siin septembris tänavalt leitud uus organisatsiooni rahastaja ja sõber Robert. Ja sellega seoses on paljupalju tegemist. Igaljuhul Bob'iga on kaasas ka Helen ja Nancy, ja need on natuke Ameerika vasted Sašale, Serjoožale ja Irale (või vajadusel Mašale). Nad kõik on väga toredad ja mul on olnud väga huvitav ning lõbus nädal. Nii tore on kohtuda motiveeritud, tarkade ja toredate inimestega, kes leiavad aega midagi teiste heaks teha. See teeb alati südame soojaks ja kinnitab, et igasugune vabatahtlik või muu hea tegevus teeb lisaks abistamisele ka elu huvitavamaks. Ning ühaenam on mul kahju inimestest, kes ei taha või oska seda mõista. Aga ikkagi irooniline nagu ma olen, ma pean kohe jäädvustama mõningad pärlid.
Kompliment õhtusöögil.
Helen ütleb minu kohta teistele: Ooh vaadake, ta sööb nagu nad söövad Walesis!
See on seletus noa ja kahvliga söömise kohta. Nancy teadis, et nii süüakse igalpool Euroopas. Ja seejärel nad proovisid ka niimoodi ueilsilikult süüa.
Eile küsisin Nancy'lt, kas ta on Euroopas ka enne käinud ja tema ütles, et ainult Šotimaal. Ja selle peale Helen küsis: "Kas sinu meelest asub siis Šotimaa Euroopas?". Ja selle peale ma ei osanud koha midagi mõelda, sest ma ei kujutanud ette mis see alternatiiv võiks olla.
Ja minu küsimus on: Kuidas on võimalik, et kõik ameeriklased (neid on ju mingi 250 miljonit) keda mina seni kohanud olen või filmis näinud, on kõik täpselt ühesuguse käekirjaga ja nad kõik ei oska ueilsilikult noa ja kahvliga süüa. See on üks ameerika kultuuri saladus, millele ma olen kaua mõelnud.

Ja väga oluline! Ma sain täna keeleoskuse tunnistuse. Ja sain vene keele eksami 5e! Esimest korda elus peale 15 aastast vene keele õppimist sooritasin ma vene keele grammatika eksami, mille tegin iseseisvalt nii, et sain kõigest aru, et miks mõne sõna lõpus on õ ja mõne lõpus a.
Ma ei saa aru, mida me vene keele tunnis tegime kõik need aastad! Täna Pille-Mai ütles, et nähes oma vene keele õpetajat meenus talle kuidas nad vene keele tunnis õppisid laulu "Belaja berjoza". Ning ma pean ütlema, et seda laulu ei ole mul seni veel vaja läinud.

Sünoptilised tähelepanekud

Täna sajab Odessa ilusat laia lund, nii et töötee oli lumes sumpamine. Ja täna hommikused juhised minu kodust tööle minemiseks - Kõnni 20 minutit nii, et lumi koguaeg näkku sajaks, siis oledki kohal.

Odessas on üldiselt suhteliselt ideaalne ilm. Siin sajab kõikevõimalikku taevast tulevat väga vähe, õhutemperatuur on hea olnud tegelikult koguaeg ja lisaks on siin väga pehme see ilm. Välja arvatud see mõni nädal tagasi olnud hirmus külm. Kuid üks asi on mind juba suvest peale üllatanud ja on endiselt mõistatus. Siin ei muutu ööpäeva jooksul õhutemperatuur peaaegu üldse. Ja seda nii suvel kui talvel. Mul on korduvalt olnud perioode, kus ma mõtlen, et äkki termomeeter on katki. Nt suvel oli kahtlus, et termomeeter on katki sest u kuuaega ei langenud see kunagi 27 kraadist alla. Suvel kõikus temp vaid otsesest päikesest tulenevalt. Kui mu ema külas oli, siis nende 5 päeva jooksul oli kahtlus, et termomeeter on uuesti katki ja oskab näidata ainult +6 ja see kestis 5 päeva ööpäevaringselt. Eestis on minu meelest alati öösel külm ja päeval külmem või soojem ja see on termomeetri abil tõestatav. Aga siin on mingi müstiline konstant pidevalt! (mis tegelikult on väga mõnus)

Reval vs Tallinn

Eile jõudsin jälle äratundmisele, et elu on ikka hiiglama põnev ja pidevalt juhtub midagi ootmatut. Eile oli mul jälle täiesti ootamatu vestlus. Ehk siis kohtusin taas uue jaapanlasega. Väga huvitav tüüp. On siin elanud 9 kuud,räägib väga hästi vene keelt, sellele lisaks ka ukraina ja poola keelt, ning loomulikult jaapani ja hiina keelt. Ja ta õpib ajalugu ning tundub, et ta on raamatute lugemisega jõudnud u 16. sajandisse ja hilisema perioodi raamatuid ta veel ei loe. Muidu väga äge tüüp. Suitsetab jõuluvana pildiga u 1 grivnaseid Troika tapjasuitse ja on täiesti kohanenud välimusega. Nii aga meie vestlus:)
Kõige pealt teatas ta mulle, et ta väga tahaks Revalit külastada. Mina naiivselt olin kohe üllatunud ja pisut shokeeritud, sest ma kunagi ei olnud mõelnud, et ma elan Revalis. Nii ma siis pidasin vajalikuks teda teavitada, et Revali tänapäevasem nimi on Tallinn, kuid tundub, et ta ei ole sellest eriti midagi kuulnud, sest ta ei aktsepteerinud sellist nime. Ja nii rääkisimegi me siis Revalist terve õhtu. Seejärel kui kodulinna nimes olime kokku leppinud avaldasin talle ilmeselt muljet oma ingliskeele oskusega. Ja nii algas järgmine ootamatu beseda.
Kus sa inglise keelt õppinud oled?
Vastus: Koolis.
Imestus ja küsimus: Kus riikides sa käinud oled?
Mõningane loetelu.
Hmmm, ma olen üldse mõelnud, et millal teie valitsus inimesi harima hakkas?
:))))))))))))))

Ma olen harjunud vestlustega stiilis, et kus Eesti on ja kas teil elektrit on ja kas teil telekat on jne, kuid eilne oli mingi uus intellektuaalne tase. Viimasele küsimusele ei osanud ma muuseas muud midagi öelda, kui et teatasin naiivselt Tartu Ülikooli asutamisaasta.
Lisaks veel üllatus ta, et Reval on Helsingforsist nii kaugel, lausa 80 km. Tema on vaadanud Euroopa kaarti ja alati arvanud, et linnade vahe on 15 km.
Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta tuleb mulle Revalisse külla. Pean vist shoki vältimiseks vahetama pisut märke ja tegema muid trikke. Pean veel üle vaatama filmi "Goodbye Lenin".
Ta siiski eeldas, et ma oleksin eile baaris kivikirvekesega mänginud ja veidraid häälitsusi teinud.

Toitumissoovitus

Juhend margariini söömiseks pa ukrainski.

See ongi see Krasnodarka. Krimmi eestlaste põhikants hetkel. Sinna tahetakse luua eestlaste seltsimaja ja muidug ollakse tublid ning aktiivsed.











Mida bussis teha ei tohi?
Marshrutkas on veel lisaks silt:
Не хлопать
Ja nääri ajal ei tohi marsasse näärimänniga ka sisenega. Siis sõidab naine marsaga ja mees peab näärimänd peas koju kõndima.















Sevastopoli etnograafiamuuseumis on Krimmi makett, millel kujutatud suur hulk Krimmis kunagi või hetkel elavaid rahvaid. Sh ka meie kallid eestlased (pildil keskel).

Eestlased, kes tegelikult ei näe üldse eesltased välja muudkui laulavad ja samal ajal ründavad mingid hullud sõdalased rahulikku laulurahvast nooltega. Ma ei tea mis järeldusi sellest küll teha, et selline eksponaat on tehtud?


Ühed ilusamad lapsepõlvemälestused vennaga on seotud jurta ehitamisega. Muidu meil ei siis ega ka nüüd ühist keelt ei olnud, kuid jurta ehitamine oli meid liitev tegevus. Kui nüüd mõelda ehk peaksime ka nüüd jurtat ehitama.
Tean mitmeid inimesi, kes ka lapsepõlves jurtat ehitasid. Ma mõistan laste vajadust onni ehitada, aga mind väga huvitab kust me teadsime, et on vaja just jurtat ehitada. Meil ei olnud kunagi vajadust onni ega näiteks iglut ehitada. Jurta ehitamine tähendas vanemate seinaäärde naelutamist ja suurepika tekkidest ja toolidest tehtud jurta rajamist elutuppa.
Pildil palun väga, minu elu esimene päris jurta. Ma kunagi ei teadnud milline jurta välja näeb, või et see päriselt eksisteerib või et see on kaamlivil tehtud.





Üks ägedamaid Lenini kujusid. Üldse nagu ma olen enne öelnud, siis kõige ilusamad Leninid on Krimmis.
Pildil Krimmis Aleksandrovka koolis töötav eesti keele õpetaja Helle ja Krimmi Eesti Tugiseltsi esinaine Meeri. Ning nelkidega üks juhuslik linnakodanik.







Hommikused värsked sõrnikud ja kodune aprikoosimoos. Viis keele alla!

















Ja lähenemegi tasapisi Chufut-Kale'le. Esimene peatud on see mungaklooster. Loomulikult on see samuti mäesees koobastes. Kui tähelepanelikult vaadata siis torni taga paistavad seinas aknad ja sambad ja seal need mungad elavadki. Klooster suleti 1938 aastal ja taasavati 1992. Pidi olema hirmus rikas klooster ja mingil põhjusel oli seal jalutamas väikesed meestegrupid. Nii vanad kui noored. Uute ja vanade autodega. Kui pisut aega Ukrainas elada, siis tead, et meeste grupid sellistes kohtades on vägaväga haruldased. Nii et mõistatus jäi õhku...


Minu esimene ja võibolla viimane lumes istumine käesoleval talvel. Väga tore ja mõnus oli.


















Eelmine, see ja järgmine pilt on kõik tehtud Chufut-Kale's. Tegemist on koobaslinnaga. Krimmis on koobaslinnu palju, kuid selle teeb eriliseks see, et lisaks koobastele on ka maapealsed hooneid. See loodi vist u 3. sajandil ja viimane elaniku elas seal 19.sajandi keskpaigani. Minu jaoks on mõistatus kuidas ja miks nad seal elasid. Põhiliselt elasid seal karaiimid. Kahjuks jäi sel korral vanal karaiimide surnuaial käimata, sest vajalik värav oli lukus. Muuseas karaiimid on üks juutide "liik", kes lõid põhiusust lahku. Ja kuigi nende keel ja kombed on sarnased, siis NL ajal karaiime erinevalt juutidest taga ei kiusatud.




















Kui link kakab pähe, siis toob see palju õnne. Sevastopolis oli reede hommikul lindude kogunemine. Minu ornitoloogiline silm vaatles ja ütles, et tegemist võis olla kuldnokkadega. Kuid ma ei tea kas kuldnokad käivad Sevastopolis talvitumas. Siiski oli meil au jääda vähamelt mitmemitme tuhandelise linnuparve alla ja mingil nõia väel ei kaetudki meid väljaheidetega. Siiski saabus õnn minu õuele, sest ühe linnu kraam maandus otse minu kaunil ninaotsal.





Lihtsalt ilus Krimmi rannik. Lisa päike ja soojus ning kokku saab suurepärase Krimmi ranniku. See pilt on tehtud Hersonessis ehk siis Sevastopoli eellase kaldal. Seal pidi olema ka väga huvitavaid sukeldumis kohti. Laevade valik pidi olema antiiksetest kuni 2. ms-ni.













Jälle lihtsalt ilus pilt Herssonessist. Sealne arheoloogia muuseum oli vägaväga hea. See linn oli vist kunagi väga ilus ja värviline, sest nende kunstnikud tegid väga ilusaid asju. Lisaks on selles linnas elanud küll kõik eelajaloolised ja moodsad rahvad. Kuid mind üllatas, et sealt on nii palju nii terveid asju leitud, et keegi neid ei ole ära lõhkunud või ära rüüstanud. Kindlasti soovitan Herssonessi külastada. Seekord jäi kahjuks Balaklava külastamata. Seda kirjeldavad kõik kui muinasjutulist paika ja lisaks oli seal NL allveelaeva baas.

Krimm 2

Simferopoli rongijaam on Krimmi pealinna peaaegu ainus vaatamisväärsus, kuid see-eest kohe väga ilus. Kui sinna saabud on tunne nagu saabuksid kuurortisse. See tunne tekib isegi siis kui õues on külm ja tonnides lörtsi. Muuseas siin koristatakse kõik lörts ja jää tänavalt ära ning see on väga hea mõte, tuleks importida ka Eestisse! Soovitus kõigile reisijatele, et Simferopoli takso ja marsjajuhid on kõige agressiivsemad keda ma seni kohanud. Nii, et 200 m-ne teekond varjupaik McDonaldisse hommikul kl 7 on kui võitlusstseen Sõrmuste Isandast. Siis rollides - Frodo - mina ja orkid - takso- ning marsajuhid. Seekord võitsin mina ja jõudsin unelmatelossi mäkki, kus rahus esitasin oma tellimuse, mille põhimõtteliselt oleksin võinud 22.märtsil 2005 Aasiaatis, Gröönimaal välja mõelda. Üldse peab nüüdse tarkusega ütlema, et Krimmi reis sisaldas absoluutselt liiga palju mäkki ja selle süüks panen eilse ja tänase väga halva enesetunde, mille tulemusena ma peaaegu eile minestasin kauni cancani tantsimise lõppedes.

Nii, aga siis mäkk oli vägaväga oluline kogu reisi vältel. Sellest ma pean pikemalt kirjutama. Kuid reisiajal lugesin raamatut, kus võrreldi mäkki kristlusega ja esitati teooria, et vana McDonald sai idee just kristlusest. Ehk kuhuiganes sa lähed eesootab sama menüü ja samad kombed. Vahel ma seda stressivaba autopilooti väga armastan. Nt kuulsin Sevastopoli mäkis küsimust, mille peale ma ei ole vist kunagi ise mäkis tulnud "Kas teil friikartuleidon?". Mis küsimus see on, muidugi et on, sa pead lihtsalt tuimalt ütlema, et kas väiksed, keskmised või suured. Teine väga oluline element mäkis on anonüümsus ja see on sageli Ukrainas võimatu ning see mulle ei meeldi. Mäkk on selline tuim tulevikuunelm, kus keegi kunagi ei räägi ja on tuimad moodsad inimesed. Mäk siin on aga rikastele. Mujal see nii ei avaldu, kuid Simferopolis kl 7 hommikul oli see ilmselge. Vaesed olid rongijaamas ja rikkad mäkis ning see nägi väga halb välja. Ja seega mitmed prouad tõsimeeli usuvad, et tegemist on restoraniga ja sellest tulenevalt peavad vajalikuks tülitada teisi anonüümsust armastavaid kliente. See ei sobi mäki, selle ideoloogia ei sisalda klientide omavahelist suhtlemist. Aga mäk on ikka muutunud tervisest hoolivaks ehk siis teavitab mind, et hommikusöögiga omandasin 900 kalorit, et ülejäänud päevaks jäi veel vaid väike lubatud kalorite hulk. Hommikul jagasin restorani barettides, nahkpükstes, roosade huulte ja kohustusliku Hugo Bossi kilekotiga prouadega.

Enne Simferopolist lahkusin müüsin veel ka oma hinge ja omandasin oma elu esimese Hugo Bossi popi musta kilekoti ning käisin sellega terve Krimmi läbi, nii et olen nüüd päriselt naši. Ma veel ei tea kas olen selle üle uhke või mitte.

Veel praktilisi reisisoovitusi, kui te tahate kogeda päris bazari, siis tuleb Simferopolist kuhugi elektrirongiga sõita. Vähemalt Odessa elektritskades basaari avatud ei ole. Kui Simfis toimuv oli kohe uskumatu. Kogu 2h sõidu vältel toimus üks pidev müük. Nt sai osta - komme, sokolaadi, jäätist, õlut, kohvi, teed, cappuccinot, kosmeetikat, ravimtaimi, ajalehti,ristsõnu, prille, sukkpükse, kampsuneid, pükse, plakateid, kalendreid jne. Lisaks müüjatele esinesid veel muzõkantõ ja lisaks lisasid värvi ka kerjused. Kellest osad vist rahaküsimisega lihtsalt aega viitsid. Huvitav oli see, et inimesed seda jama ka ostsid. Pean tunnistama, et 3. korda elektristkaga sõites ei pidanud ka ma ise vastu ja omandasin rätiku. Meie vastas istus aga üks proua, kellel oli väga moodne moppmüts peas ja ta pidevalt ostis kõike ja sõi midagi. Ta tegutses nii palju, et see hajutas meie keskendumisvõimet. Proua ostis teel - saia,vorsti, jäätist, kommi, õlut, vett, prillid ja plakati ning uudistas mõningaid sviitreid. Kuna me pelgasime, et me magame oma peatuse maha, sest peatustel ju sõjastrateegia kohaselt nimesilte ei ole. Meie pidime sõitma Urožainajasse. Möödusime ka mu lemmik peatusest - Krasnopartisanka. Küsisin proualt, et millal tuleb Urožainaja, kuid ta ei teadnud. Asi lõppes sellega, et ta sõitis samuti Urožainajasse, kuid ise ta seda vist ei teadnud.

Edasi jätkus sõit bussiga....

Krimm 1

Krimm on üks hiiglama põnev koht. Põhimõtteliselt on Krimm nagu Noa laev, kus elavad koos peaaegu kõik olemasolevad ja mitteolemasolevad rahvad. Alustades eestlaste, kasahhide (keda nagu täna selgus olemas küll ei ole, vaid on 55 eri türgi hõimu), karaiimide ja krõmtsakkidega ning lõpetades prantslaste, tatarlaste, itaallaste ja kõigi muuga. Soomlasi seal siiski ei ela ehk neid Noa laev ei päästa, nagu Annaga järeldasime.
Eile sõitsime lisaks elektritskale ka lassi ja passi ning kõigi muude bussiliikidega. Käisime Aleksandrovka koolis, kus töötab eesti keele õpetaja, jõudsime Krasnodarkasse ja minu maailma astusid päriselt Krimmi väliseestlased. Seni olin neist vaid kuulnud. Nüüd on mul mõte, et oleks vaja kokku viia Krimmi ja nt Rootsi väliseestlased. Huvitav on see, et minu meelest on Krasnodarkas nähtud eestlaste kodu väga sarnane USAs nähtud eestlaste koduga. Ja see ei sõltu rahast, vaid suhtumisest, traditsioonidest ja mälestustest. Nüüd joome Simferoopolis kohaliku Eesti seltsi esinaise ja etnograafia muuseumi Eesti osakonna juhatajaga konjakit. Homme Bahtsistsarai ja Sevastopol. Reis on olnud reisi väärt, kohe täiesti.
Eilse päeva märksõna:
Laenasime pererahvalt kummikud ja kalossid ning läksime tühi õllepudel käes üle põllu Vovka juurde samakat ostma.

Räpakoll

Räpakoll on viimasel ajal mu mõtete märksõna. Juuresolev pilt omab lihtsalt illustreerivat funktsiooni. Tegelt on pildil mu lemmik Vlad, kes suvel sai laagris küll kindlasti auhinna Laagri Eriräpakoll, sest ta täiesti keeldus end pesemast.

Nii, aga mina tunnen end ka viimasel ajal räpakollina. Esiteks oli väga külm ja siis ma lihtsalt ei tegelenud ilu ja puhtusega. Nüüd on soe ja ma juba tegelen sellega, kuid see on nagu võitlus tuuleveskitega, sest tänavad on lihtsalt jube mustad. Ja tulemus on, et mina jalutan mööda linna oma jube räpaste tossude ja pükstega, nagu üks räpakoll. Ja kui ma midagi ka puhasta(ks)n, siis sellest jätkuks 2 sekundiks, sest mustus on nagu takjas kohe küljes. Siiski olen ma tossudega rahul, sest need võimaldavad jääl kõndida ilma kätega liigseid liigutusi tegemata. KUID tegelikud naised käiksid ju ometi kontsadega. Seda nad ka teevad, nende vahel on lihtsalt üks räpakoll.

Teine põhjus miks ma räpakolli peale mõtlen on lingvistiline. Ja see, et ma ikka armastan väga oma emakeelt, sest mulle meeldib teha lolli, sarkastilist ja ülekantud tähendusega nalja, ja ma valdan seda ainult eesti keeles ning siin olles tunnen ma sellest väga puudust. Inglise keeles ma oskan küll pisut rohkem aga see ei ole ikka see ja vene keeles oskan ma ainult väga lakooniliselt öelda. Ja ühesõnaga ei tea ma mitteüheski teises keeles kuidas on sõna "räpakoll". Ja ma arvan, et see on oluline. See on ka üks põhjus miks ma olen alati skeptiline olnud suhete osas, kus ei ole tegelikult ühist emakeelt. Mulle alati tundub, et teatud vürts jääb puudu.

Veel Triinu probleemidest Peterburis, see tänase päeva naljakaim lause: "Tegin viisa jaoks pilti ja nina jai nyyd punane" (võibolla see jälle näide minu vigasest huumorimeelest)

Adjöö, Krimmi poojesd ootab!

Külm on võtnud kogu minu energia. Tegelt loll on see kes vabandust ei leia, olen lihtsalt laisk olnud ehk siis nagu tavaks. Külm on taandunud ja homme algab kauaplaanitud Krimmi reis. Kõige pealt lähen Simferopolisse, sealt elektritskaga Urozainajasse ja sealt bussiga Krasnodarkasse. Ja siis võibolla muud kohad ka. Eks paistab.

Viimasel ajal olen ma väga zanjatõ olnud. Nii EVSi asjadega kui Eestis HeadEsti asjadega, meil plaanis homme mitu projekti kirjutada ja täiesti uskumatult tundub, et kõik on kontrolli all ja mingit paanikat ei ole. Kui vaid partnerid pisut kiiremini reageeriksid. Aga küll saab.
Homme algab veebruar ehk minu siin olemise viimane kuu. Kuu pärast ootab mind kodumaa. See on kohati päris hirmutav mõte, sest seal kodumaal peab kusagilt raha saama, kodu leidma ja muud hirmsad igapäevaküsimused. Ma hakkan nendega, eelkõige koduga järgmisel nädalal tegelema. Aga kui keegi teab pakkuda üürile "odavat kesklinnakorterit", siis siin on üks huviline!

Eelmine nädalavahetus möödus täielikus rahus ja mõnusalt. Kuna seoses külmaga lõpuks külmusid radiaatorid ka ikka ära siis oli toas ka väga külm. Olen siin tõeliseks venekaruks saanud, sest kui toas oli 13 kraadi, käis peast läbi mõte, et näe kui hea soe. Nüüd seoses külmade taandumisega hakkasid ka radikat tööle ja toas on päriselt soe. Siis sati arve vist on korteriomanikul maksmata, nii et vaatan toaantenniga krõbisevat telkut ja tegelikult leidsin täiesti uue asjana videolaenutuse, mis on mugavalt minu uksest 100m kaugusel ja sellest tulenevalt vaatasin palju telkut ja olin õnnelik selle üle. Kuid kino sai ka ikka. Nimelt oli laupäeval ilus ilm ja sellega seoses, eriti peale pikka külmapüha, guljaitasid kõik inimesed kesklinnas. Mina ka guljaitasin ja kohtusin oma parima sõbranna ja tema abikaasaga. kes minu meelest talle kohe üldse ei sobi ja on selline kohaliku meessoo üks eredamaid halbu näiteid. Õnneks sõbranna on ise ka avaldanud, et ei ole tegemist õnnelikeima abieluga maamunal. Igastahes oli meil meeldiv 1,5h-ne guljaitus ja abikaasa jutt väsitas mind kohe ära, nii et ma põgenesin turu sulgemise ettekäändel. Aga väljavõte väga meeldivast vestlusest:
Abikaasas: "Mis see tähedab, et sa oled siin vabatahtlik?"
Mina: (suhteliselt pikk mõttepaus ja sobivate sõnade valimine, et asja lihtsalt selgitada ja selline tulemus:) "Olen ühe programmi raames, mis annab noortele inimese võimaluse mõnda aega välismaal elada ja töötada" (plaksutasin endale mõttes, sest hea lihtne kirjeldus ju)
Abikaasa: (mõtleb, muigab, mõtleb ja teatab:) "Aa, kas teil seal peetakse meid (loe:Ukraina) JUBA välismaaks või"
Mina: (shokeeritud, kuid rahunen kohe ja teatan naiivselt:) "Nojah, me peame ikka kõike mis on väljaspool Eesti piiri on välismaaks, isegi Lätit ja Soomet"
Abikaasa: (veel kurnavat mõtlemist, just nagu ta mu naiivset kommentaari ei kuulnudki) "Nojah, tegelikult te olete juba Euroopa Liidus ju"
jne

Ja köögis on mul endiselt olukord: Köök nagu külmkapp ja külmkapp nagu lihtsalt kapp.
Minu teooria on, et moodsad külmakapid ei tööta kui neid ümbritsev õhk on külmem kui külmkapis peaks olema. Kinnitage või lükake ümber...

Mida külm teeb?

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidþaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad
kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmus lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid.

Üldiselt on siin täiesti talumatu ja ropp külmus:) Ja minul puhul olen ma
laskunud hierarhia esimestele astmetele. Ehk ma tunnen, et mu keha vaikselt
hangub ja ma olenkaotanud huvi igasuguste esteetiliste asjade vastu - nt
ilu ja kord (juukseid ikka pesen, kuigi kaalun väga läbi millal). Ja esimest
korda olen kohas, kus külm on reaalne probleem. Mina igal aastal ajab
marru ja üllatab, kuidas nt Eestis üllatutakse, et meri jäätub, justnagu see
oleks mingi ime. Ja siis on kriis, et ei ole lumelabidaid, jäämurdjaid ja muud
talveatribuutikat. Aga siin on kohe reaalne probleem. Inimestel päriselt ei
ole mütse, kindaid ja talvesaapaid,sest neid ei ole alati lihtsalt vaja. Õnneks
on naistel kasukad, sest see on ju iga naise uhkus. Siis kontoris meil ei köeta
ja veetorud külmusid ka kinni. Kodus on toas nii ja naa, okei, aga köögis on
täitsa külm. Hingõhk aurab. Külmkapp on vist sulatusrežiimil, igaljuhul kui
külmiku avan jookseb peast läbi mõte, et oo kui hea soe:))))) Ja Krimmi
reis lükkub, sest mulle tundus piisava põhjusena: -28 kraadine ilm, bussid
ei sõida, koolid on kinni, vett ei ole ja nädalavahetuseks lubab tormi!

Russki jazõk ja zima!

Nii nüüd on kogunenud paljupalju muljeid, mis on vaja enne unustuste hõlma vajumist talletada. Alustuseks eelmisel nädald veetsin siis imelised 4 ööd rongis. Ei olnud midagi hullu ja rongi nägu ei tulnud ka pähe, ainult pisut ära väsisin. Aga igal juhul võib kõiki reisimisi väga õnnestunuks pidada. Kõige pealt tore Kiiev, kus kõik õnnestus, isegi käisin lõpuks saatkonnas ära ehk siis viibisin pooltunnikese kodumaa pinnal. Ja ajasin veel mingeid asju. Aga siis reedel ja laupäeval viibisin Lvovis, mis oli märksa põnevam reis. Läksime mu hea sõbranna Ira ja tema tuttava Linaga Lvovi. Reis algas täiesti nii nagu peab üks tõeline reis algama, kuid lihtsalt seni ükski mu reis ei ole nii läinud. Ehk siis ostsime kupeede vahel äritegeva täta käest suitsukala ja vagunisaatjalt õlle ja alustasime reisi Lääne-Ukraina mekasse. Lvovi reisi eesmärk oli osalemine konverentsil "Naiste ja meeste võrdsed võimalused tööturul". Nii ja nüüd lubage mul enda üle vägaväga uhke olla. Ehk siis mul paluti konverentsil ettekanne teha teemal "Naiste ja tööturg Eestis". Ja palun väga, mina tegin Ukrainas konverentsil ettekande VENE KEELES!!!! Muidugi algul vabandasin, et mitte ukraina keeles, aga mulle andestati. Ja ettekanne tähendas pigem lugemist, aga siiski. Lisaks tegin kommentaare täiesti ise ja tutvustasin Euroopa Noored programmi täiesti iseseisvalt vene keeles ja padabimpadabum, andsin ka Lvovi kohalikule telekanalile intervjuu ja seal ei lugenud ka midagi maha. Nii, et mul on täiesti alust enda üle uhkust tunda ja seda ma ka teen:))) Lisaks kohtusin ühe vana tuttavaga Lvovis ja muidu oli lõbus. Meie kolmas kompanjoon Lina oli väga huvitav näidiseksemplar. Arvan, et võrdõiguslikkuse teema on selline, millest saadakse igatmoodi aru ja paha on kui sellest valesti aru saadakse. Ja üldiselt ma usun sellesse. Aga meie kompanjoni kokkuvõtte kogu teemast oli täiesti uskumatu ja ma ei usuks seda kui ma seda ise ei ole kuulnud. Aga ta teisel päeval teatas, et tema mõtles selle üle ja jõudis järele, et parem on olla ikka diskrimineeritud. Sest siis mees otsustab kõik ja sina istud ainult autosse:)))) Ja veel lisaks, et kui naine ikka igasuguseid imelikke asju teeb, nt käib tööl, siis ta ei ole enam nii väga naina. Ja küsimuse peale, et misasi on naine oli vastus, et naine on: "Keeruline emotsioonide ja keemiliste reaktsioonide süsteem". Novot kui targaks ma siin saan!
Täna rääkisime Iraga veel teemal ja viskasime nalja ja Ira rääkis Ukrainas paar aastat tagasi läbi viidud uuringust võrdõiguslikkuse teemal. Minu jaoks väga huvitav. Ukrainas arvavad naised, et võrdõiguslikkus tähendab: "Igale naisele mees". Lisaks Ukrainas olevad ressursid jagunevad meestele 50 ja naistele vastavalt 1 (see ei ole palkade suhe). Ukrainas pankades olevatest arvetest kuulus vaid 4 % naistele. Lisaks näevad naised ainsa võimalusena oma rahalisi võimalusi ja üldse võimalusi parandada ainult läbi perekonna, mis tegelikkuses tähendab läbi mehe ja lapsed on pigem loomulik produkt. Ehk seesama uskumatuliina on 6 aastat tagasi lahutatud 15-aastat kestnud abielust ja nüüd viskab nalja,et ta saab pensioni varasemas elus osutatud seksuaalteenuste eest. Minu jaoks on see kõik täiesti uskumatu. Ja jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt kui siin teha naiste hulgas küsitlus, et kas naistel peaks olema õigus valimistel osaleda, siis nad ütleks tõenäoliselt, et vahet ei ole või et mehed on nagunii targemad. Vot nii, kunagi hiljem pean ma kirjutama ka siinsetest meeste ja naiste vahelise suhtlemise kommetest. See on väga huvitav teema. Ja nii huvitav, et isegi mu kallis emmeke, kes vahel on suhete teemal suhteliselt konservatiivne, ütles kommentaariks "Et selles ühiskonnas ma siis küll läbi ei lööks!":))
Vahemärkusena: vene keele õppimine edeneb ja õpin tublisti iga päev. Juba tean padešše, et pristavkisid ja saversennõi ning njesaversennõi vidist ei saa vist küll kunagi aru.

Nii, aga nüüd midagi erilist. Odessas ja nagu aru saan kogu Euroopas on meeletu talv. Meil siin Tsaari-Venemaa lõunapealinnas Odessas on selline talv, mida ma ei oleks eales uskunud, et siin on selline talv. Ja nüüd taaskord kahju, et mul ei ole fotokat, sest see on jäädvustamist väärt. Täna hommikul oli -25 kraadi külma. Õnneks kohalikud ütlevad, et selline külm oli Odessas viimati 15 aastat tagasi. Aga tänaval on ilus lumi ja üldse õues on kohe päris väga ilus talv. Ja muidugi on väga külm. Kõik muu talvevarustus on ok, aga mul ei ole korralikke talvesaapaid ja kindad on ka külmad. Muu on ok. Nii, aga mis peamine. Mult on küsitud väga palju, et kas Must meri talvel jäätub. Enamus inimesi räägivad, kuidas nad lapsepõlves käisin merel uisutamas, aga see oli väga kaua aega tagasi. Kuid nüüd, just praegu on Must meri valge meri, sest ta on jääs! Ja seda ma tõesti ei uskunud, et ma näen.

Kolmapäeval sõidan Krimmi suvekuurortisse, kus külas kuhu plaanisin minna oli täna hommikul -28:))) Ma veel plaane ei tee. Lähen neljapäeva hommikul Simferoopolisse, kohtun Annaga ja siis vaatame edasi mis teeme. Plaan on Krasnodarka, Bachisarai ja Sevastopol. Aga võibolla on plaan hoopis rong- Simferopoli rongijaama McDonalds - rong:)) Ja tagasiteel Lvovist käisin ka restoranvagunis. See oli elamus. Ja jõudsin järeldusele, et on väga suur vahe käia Šveitsi rongi restoranvagunis ja Ida-Euroopa rongi restoranvagunis, mis küll on väga uus ja peen. Elu on viimasel ajal põnev ja loodan, et nii ka jätkub! Ja tööd on ka hirm palju järsku:(
Eelmisel nädalal lahkus järjekordne, kuid senini kõige toredam jaapanlane Kanzo, talle lähen järgmisel aastal kindlasti külla. Ja tänase päeva lõpuks õppigem kiiresti ütlema väga iluast jaapani keelset väljendit, mille vestmikust leidin:

KAK-A-NAIDE KUDASAI!

Kohtumiseni!

Nädala märksõna: поезд

Elu on nii hirmkiireks muutunud. Tööd palju ja töövälist elu ka järsku palju ja kõik kokku on palju ja tore. Lisaks olen ma nii tubli, et õpin lõpuks vene keelt nii iseseivalt kui ka õpetajaga koos. Juba tean käändeid ja natuke oskan enda puuvenekeelt parandada ka. Siiski selle nädalalõpuks olen ma rongi nägu, sest veedan selles meeldivas rauast ja mitte hingavas hällis tervelt 4 ööd. 2 ööd olen juba seal maganud, tänane öö veel, siis homme kusagil Lvovis ning siis tagasi rongi. Eile olin Kiievis, kus oli kuidagi täiuslik päev. Käisin lõpuks ometi saatkonnas asja ajamas ja kohtusin tuttavatega ja plaanisime tuleviku Ukraina projekti. Lvovis ootab "naisküsimuste" konverents, millele valmistasin ette ülevaate naiste olukorrast Eesti tööturul. Väga huvitav ja palju uut. Homme-ülehomme Lvov ja järgmisel nädalal Krimm.

Ja meil veel ei ole meeletut külma, kuid kõik kardavad. Ilmateade ütleb, et esmaspäeval saabub külmus. OI-OI-OI

Turu majandus

Tänase päeva päevateema on siis turud Odessas, sest nüüd olen lõpuks käinud sellel müstilisel kõige tähtsamal kurikuulsal Sedmoi kilometril. Lisaks sellele, et ma sain täna ilusaid asju on turuvärk siin ikka otsen serjosnõi asi, nii et vajab lähemalt tutvumist.

Nii aga ma lisan mõned illustreerivad pildid ka ikka juurde.

Niisiis üldiselt ma ei ole selline suur turu inimene, aga siin ma olen selleks rohkem saanud ja seda täiesti pragmaatilisel põhjusel, sest mulle ei meeldi siin poes käia. Poes tunnes ma end alati
võimaliku vargana. Kõik kotid tuleb muidugi kuhugi kappi panna, või mingile tobedale mutile hoiule andma. Siis hrannikud on sellised tähtsad sellid ja nemad kontrollivad tsekke ja rebivad selle pisut puruks, et kinnitada, et kõik on õige. Jnejnejne, ühesõnaga on see üks suur stress ja seega käingi ma rohkem turul. Pealegi ei ole mu kandis suuri univermage, nii et kõik asjad saan ostetud ainult turult.
Minu igapäevane turg on Novõi rõnok, see on igaopäevaselt ka kõige talutavam, on puhas ja ilus, kuigi kallim kui teised turud. Aiaiai. See on tore pisike turg ja otse mu tööteel nii et lihtne käia. Novõi rõnok on ka kõige igavam turg, aga
seal on üks tädi! Ta on mu lemmik. Täna nägin teda jälle. See on tarakani- ja rotimürgi müüjatädi. Tema töö seisneb päev läbi mööda rõnokit ringi kõndida ja mürki pakkuda. Eriliseks teeb tema aga see kuidas ta reklaami teeb. Ta ütleb sellisel väga erilisel kumiseval häälel selle ühe mürgireklaami lause ja see kõlab meeletult naljakalt, sest päevastpäeva see kunagi ei muutu. Tema puhul ma tahaks seda reklaamlauset väga lindistada ja seetõttu unistan ma helisalvestavast mobiilist.

Niisiis. Järgmine turg on Privoz. See on Odessa põhiturg. See on selline suur, suht kesklinnas ja
Odessa turismiraamatud ütlevad, et sealt saab osta nööpnõelast tuumapommini. Noh ma ei tea kas päris nii on. Seal ma väga ei käi, kui siis huvi pärast. See on selline põnev turg, kus elu käib 24h, saab värsket kala, 20 kopkast Astra suitsu, kassette, kuns- ja eluslilli, Hugo Bossi kilekotti, vürtse ja kõiki muid eluks vajalikke asju. See on tõesti põnev turg, kuhu soovitav kindlasti minna. Seal on selliseid tüüpe ja karaktereid. Lisaks müüakse seal vanu asju, mis alati on väga põnev ja minu lemmik. Ma ikka unistan endiselt elekter-samovarist.

Siis on "7 km". See on vähemalt Lõuna-Ukraina ja kogu regiooni suurim tug, mis asub Odessa kesklinnast 7 km kaugusel, sellest ka nimi. See on see turg, kust ostetakse kõik tööstuskaubad, mida müüakse kõigil teistel turgudel ja poodides Ukrainas, Moldovas ja mujal. Seal on palju müüjaid kes müüvad ainult hulgi. Nt kui Moldovasse läksin, siis läksin selle rongiga millega läksid koju Chisinau turutätad, kes käisid 7km-l shoppamas. Nad lähevad bussiga otse turule hommikul kl 3, siis shoppavad ja kl 12 koju tagasi. Minu uue sõbra Alex'i kommentaar 7km-i kohta oli. "Ma ei teadnud, et maailma kohtub Odessas." Ja nii see on. See on tõeline rahvastepaabel ja pigem on see turg, kust saab osta tõenäoliselt absoluutselt kõike mida hing ihaldab. Mina ihaldasin seeliku ja juuksevidinaid ja muid ilusaid asju, mis minu meele nüüd väga rõõmsaks teeb. See kompenseerib õnneks mõningast energia puudust, mis võib tuleneda pisut vähesest magamisest ja pisut ka heast Ukraina valgest õllest. Aga see selleks.

Ja järgi on jäänd vana hobuseturg - Starokonnaja rõnok. See on tegelikult mul kodu lähedal, aga seal ma ei ole veel käinud. Sealt saab tänapäeval osta kassipoja, kuldkala ja viirpapagoi ning tõenäoliselt ka kõiki teisi loomi, kuigi nad väidavad, et hobuseid enam osta ei saa:)