Jüri Põõsas

Nüüd see õudne päev on käes, hr Põõsas saabus. Mulle läheb väga korda, mis maailmas toimub ja ma ei taha, et maailmas oleks sõda, kuid ma enamasti ei reageeri kellegi peale hirmus tugevalt. Seega on praegune kogemus esmaskordne. Ma tõepoolest soovin, et hr Põõsast hetkel Eestis ei oleks ega tuleks. Sest esiteks ta mulle üldse ei meeldi, ma ei hakka tugevamaid sõnu kasutama. Aga ma ei saa aru inimestest kes teda toetavad, sest minu jaoks tema eksistents maailmas muudab ka minu elu mitteturvaliseks. Ja ma arvasin, et Eesti hakkab ta ees lömitama ja nüüd on see käes. Ja siis ole veel patriootlik ja armasta oma maad. Lollakad. Meie presidendi sõnul me jagavat 90% ühiseid vaateid. Ma ei saa aru, kas tõesti see minu kodumaa usub ka, et demokraatiat ja rahu juurutatakse vägivallaga. Jeemur küll. Ja siis see vastik Põõsas kasutab igas lauses seda arhailist 17.sajandi sõna "liitlane". Ma ei soovi olla osa USA liitlastest. Vastikvastikvastik.
Ma mõistan vajalikke turvanõudeid, kuid ma ei mõista, et päevast visiiti valmistab ette 1000 inimest, külastatava riigi julgeolekuorganeid ei teavitata plaanidest, ta elab oma kaaskonnaga 24-korruselises hotellis omapead, mina ei saa minna ei poodi ega solaariumisse, ma ei julge telefonis ega skaibis härrast pahasti rääkida, sest ma reaalselt kardan,et mul on järgmisel hetkel püssimehed ukse taga. See on üks keeruline lugu.
Nüüd mulle meenub, et ma tundsin viimati nii 1991 augusti putši ajal, kus mingi rahvusvaheline tegevus mõjutas minu turvalisust. Siis olid tankid, nüüd on lihtsalt üks vastik mees.