Naabrid

Oma iseseisva elu ajal on mul alati naabritega suhteliselt vedanud. Kõige olulisem et nad ei lärmaks. Ükskord ma kindlasti olin halb naaber ,sest elasin vanade tädide majas ja seal nagu ikka pidi regulaarselt koridori koristama, kuid minu kiire elu seda regulaarsust ei võimaldanud ja seega pidas üks tädi mul kiivalt silma peal, et kas ma ikka koristan:)
Esimest korda on mu hetke korteris naabrid teema, sest mu uks ja sein kostavad vist liiga läbi ning kindlasti on mul ka lärmakad naabrid. Eelmine kõvakuulmisega neiu kolis välja. Ta rääkis kõvasti ja vaatas telekat kõvasti ning pärast selgus et tal oligi kuulmisega probleeme. Ta aegajalt hoidis ka päeval ühte last kes lihtsalt jooksis ühest seinast teise ja prõmmis vastu seina. See selleks. Nüüd on uus ja tõsisem probleem. Mu naaberkorter on u 25m2, kus tundub et elab 4-liikmeline perekond. ema, isa ja 2 väikest last, üks nii u 2-3. Enamasti sellises olukorras peaksid probleeme tekitama lapsed ja nende nutt. Kuid nüüd on täiesti erakordne probleem - röökiv ema.Nimelt suhtleb see ema oma lapsega karjuvas kõneviisis, mille peale laps alati nutma hakkab. Ja ema muudkui röögib, mida mina pean ka kuulma. Ta peamised lapse kasvatamise vahendid on: karjumine, sõnad "ära", "lõpeta", "raisk" jms ja ilmselt ka selles tohutult "suures" ühe ruumises korteris ahelsuitsetamine. Mul puudub usk, et selline keskkond lapsearengule varases lapsepõlves väga positiivselt mõjub. See on natuke keeruline olukord, sest ma arvan et seda ei saa päris nii lubada, sest siiski tegemist on lapsega, mitte taime või autoga või mehega, kelle peale ta karjub ja keda suitsus sunnib elama. Ei teagi mis teha...