Bojaaritar returns

On kaks asja mis teevad reisimise ebameeldivaks. Võitmatu nr 1 - pakkimine ja võitmatu nr 2 - lennujaamas passimine. Muud reisimise osad elan üle. Hetkel on käsil võitmatu number üks. Aga tundub, et sel suvel olen saanud mingi pakkimisvilumuse tagasi, sest see ei tekita enam nii palju ärevust kui vahepeal kui tundus, et minust on jälle saanud algaja pakkija. Siiski seekord viib teekond tagasi müstika, mõistatuste ja nalja-pealinna Odessasse. Ei väsi ma sellest ooo-odessast. Ma tegelikult käisin seal juba eelmisel nädalal ka. Oli väga mõnus ja sain kinnitust, et see on ikka äge koht. Kuid siiski sain selle järel kohe ka kinnitust, et see ei ole tavaline turisti sihtkoht, sest sealne eksootika on see kuidagi toimiv elu - marsa juhtide, mere ja naljakate poemüüjatega. Nt käisin poes traditsioonilist kaupa ostmas - piim, šampus ja vesi. Kui küsisin müüjalt, et kas vesi on gaasidega (vihje: kui eestis saab mullidest aru kõva pudeli järgi, siis seal on pudel kõva vaatamata gaasi olemasolust v puudumisest) ja seepeale tõstis ootamatult leti tagant pead ilmselgete joobe tunnustega mees, kes teatas üle poe "Читать не можешь, чтоли?":))) Endiselt on mul kahtlus, et tegemist oli jällegi mingi sellise bulgakovi-kassiga, sest järgmisel hetkel kui ma letile vaatasin magas seal juba kassivolask.

Nii aga seekord viib mind Odessasse töö. Nimelt korraldame PMga seal kohalikele, eestlastele, ungarlastele ja grusiinidele koolituse, et kuidas saaks selliseid toredaid projekte korraldada nagu meie teeme. Sest head kraami ei saa ju aint endale hoida ja loomulikult võib see kõik võimaldada meil ka neid riike kunagi väisata. Aga koolituse toimub väga peenes "Arkadia-Odessa tervise- ja puhkekeskuses, mis asub nagu nimi ütleb kurikuulsal Arkadia rannal, kuid omab eraranda, mis arvestades eelmise nädala Arkadia kogemust on tervitatav lisateenus. Sellest pisut hiljem. Tegemist on endiselt riigiomandis oleva kullaauguga ja töötab põhimõttel kasumit-ei-ole-vaja-teenida ja seetõttu saab seal kõik asjad "pisikeste preemiate" eest ära ajada. Üldse on see väga kinnine koht kus milku seisab kurja näoga värava peal ja sul peab sinna natsalnik Irina Aleksejevna juurde ikka "asja" olema, et sisse saada. Igal juhul jääme seda kõike huviga ootama. Nüüd aga tagasi potsikuid kohvrisse laduma, sest hommikul kell 7.00 pean juba lennujaamas olema.

Lõpetuseks väike pisut tõenäoliselt ebameeldiv kogemuse jäädvustus Arkadia rannast eelmisel nädalal. Üldiselt siis tegemist eelkõige vene turistide ihaldusobjektiga, sinna sõidetakse isegi Siberist kohale või nagu mõned kutsuvad Mini-Ibiza. Võib seal olla 24h, päeval rand ja liumägi või batuut ja öösel klubbklubbklubb. Aga eelmisel nädalal see päevasessioon oli pisut ootamatu. Meie oma seltskonnaga kus noorim in 26 ja vanim 32, langetasime rannas viibijate keskmist vanust u 15 a võrra. See ei olnud probleem, nad vähemalt ei kipu teistele liiva silma ajama erinevalt pisikestest jõnglastest. Kuid keskmind kehakaal neil pisut korpulentsetel daamidel eelkõige oli minu hinnangu järgi u 250kg. See oli pisut hirmutav vaatepilt, mis meid ümbritses. Ja tundus, et pigem oli tegemist Greenepeace'i vaalaaktivistidele ideaalselt sobiva harjutusplatsiga, sest "Vaalade koht on siiski vees." Või teine kokkuvõte avanenud pildist "Uskumatu mis inimkehaga juhtuda võib". Ja sinna vette ma tõenäoliselt oma last eriti lasta ei tahaks, va juhul kui ma ei taha talle mingit prügisorteerimis õppetundi anda nende kondoomide, konide, kommipaberite ja teiste k-ga algavate sõnade hulgas.