Simferopoli rongijaam on Krimmi pealinna peaaegu ainus vaatamisväärsus, kuid see-eest kohe väga ilus. Kui sinna saabud on tunne nagu saabuksid kuurortisse. See tunne tekib isegi siis kui õues on külm ja tonnides lörtsi. Muuseas siin koristatakse kõik lörts ja jää tänavalt ära ning see on väga hea mõte, tuleks importida ka Eestisse! Soovitus kõigile reisijatele, et Simferopoli takso ja marsjajuhid on kõige agressiivsemad keda ma seni kohanud. Nii, et 200 m-ne teekond varjupaik McDonaldisse hommikul kl 7 on kui võitlusstseen Sõrmuste Isandast. Siis rollides - Frodo - mina ja orkid - takso- ning marsajuhid. Seekord võitsin mina ja jõudsin unelmatelossi mäkki, kus rahus esitasin oma tellimuse, mille põhimõtteliselt oleksin võinud 22.märtsil 2005 Aasiaatis, Gröönimaal välja mõelda. Üldse peab nüüdse tarkusega ütlema, et Krimmi reis sisaldas absoluutselt liiga palju mäkki ja selle süüks panen eilse ja tänase väga halva enesetunde, mille tulemusena ma peaaegu eile minestasin kauni cancani tantsimise lõppedes.
Nii, aga siis mäkk oli vägaväga oluline kogu reisi vältel. Sellest ma pean pikemalt kirjutama. Kuid reisiajal lugesin raamatut, kus võrreldi mäkki kristlusega ja esitati teooria, et vana McDonald sai idee just kristlusest. Ehk kuhuiganes sa lähed eesootab sama menüü ja samad kombed. Vahel ma seda stressivaba autopilooti väga armastan. Nt kuulsin Sevastopoli mäkis küsimust, mille peale ma ei ole vist kunagi ise mäkis tulnud "Kas teil friikartuleidon?". Mis küsimus see on, muidugi et on, sa pead lihtsalt tuimalt ütlema, et kas väiksed, keskmised või suured. Teine väga oluline element mäkis on anonüümsus ja see on sageli Ukrainas võimatu ning see mulle ei meeldi. Mäkk on selline tuim tulevikuunelm, kus keegi kunagi ei räägi ja on tuimad moodsad inimesed. Mäk siin on aga rikastele. Mujal see nii ei avaldu, kuid Simferopolis kl 7 hommikul oli see ilmselge. Vaesed olid rongijaamas ja rikkad mäkis ning see nägi väga halb välja. Ja seega mitmed prouad tõsimeeli usuvad, et tegemist on restoraniga ja sellest tulenevalt peavad vajalikuks tülitada teisi anonüümsust armastavaid kliente. See ei sobi mäki, selle ideoloogia ei sisalda klientide omavahelist suhtlemist. Aga mäk on ikka muutunud tervisest hoolivaks ehk siis teavitab mind, et hommikusöögiga omandasin 900 kalorit, et ülejäänud päevaks jäi veel vaid väike lubatud kalorite hulk. Hommikul jagasin restorani barettides, nahkpükstes, roosade huulte ja kohustusliku Hugo Bossi kilekotiga prouadega.
Enne Simferopolist lahkusin müüsin veel ka oma hinge ja omandasin oma elu esimese Hugo Bossi popi musta kilekoti ning käisin sellega terve Krimmi läbi, nii et olen nüüd päriselt naši. Ma veel ei tea kas olen selle üle uhke või mitte.
Veel praktilisi reisisoovitusi, kui te tahate kogeda päris bazari, siis tuleb Simferopolist kuhugi elektrirongiga sõita. Vähemalt Odessa elektritskades basaari avatud ei ole. Kui Simfis toimuv oli kohe uskumatu. Kogu 2h sõidu vältel toimus üks pidev müük. Nt sai osta - komme, sokolaadi, jäätist, õlut, kohvi, teed, cappuccinot, kosmeetikat, ravimtaimi, ajalehti,ristsõnu, prille, sukkpükse, kampsuneid, pükse, plakateid, kalendreid jne. Lisaks müüjatele esinesid veel muzõkantõ ja lisaks lisasid värvi ka kerjused. Kellest osad vist rahaküsimisega lihtsalt aega viitsid. Huvitav oli see, et inimesed seda jama ka ostsid. Pean tunnistama, et 3. korda elektristkaga sõites ei pidanud ka ma ise vastu ja omandasin rätiku. Meie vastas istus aga üks proua, kellel oli väga moodne moppmüts peas ja ta pidevalt ostis kõike ja sõi midagi. Ta tegutses nii palju, et see hajutas meie keskendumisvõimet. Proua ostis teel - saia,vorsti, jäätist, kommi, õlut, vett, prillid ja plakati ning uudistas mõningaid sviitreid. Kuna me pelgasime, et me magame oma peatuse maha, sest peatustel ju sõjastrateegia kohaselt nimesilte ei ole. Meie pidime sõitma Urožainajasse. Möödusime ka mu lemmik peatusest - Krasnopartisanka. Küsisin proualt, et millal tuleb Urožainaja, kuid ta ei teadnud. Asi lõppes sellega, et ta sõitis samuti Urožainajasse, kuid ise ta seda vist ei teadnud.
Edasi jätkus sõit bussiga....
teisipäev, veebruar 07, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar