Täna on Ira sünnipäev. Palju õnne talle! Minu kõige parem sõbranna siin Ukrainas. Kui teda ei oleks, siis ma kohe ei tea, milline mu elu siin oleks!
kolmapäev, august 31, 2005
Täna võib olla viimane sissekanne, sest nimelt homme algab kool ja mina lähen oma emmele korraks külla ning seejärel lähen pizzatpastat Sardiiniasse sööma. Mul on täiesti reisiärevus peal. Eile käisin kinke ostmas. Pean tunnistama, et olen oma süütuse kaotanud ja kõik senised ehte-kingid on muundunud viina-kingiks. Lihtsalt ma asun riigis, kus odavam on osta viina kui ehteid või eriti äärmuslik eile avastus oli, et väike viin on odavam kui väike šokolaad:)
Täna veel vaja koristada ja pakkida ja lullitada ja homme mitte lennukile hilineda. Tagasi siia jõuan 17.septembri hommikul, siis on paar tundi aega auväärsete külaliste vastuvõtmist ettevalmistada. Minu residentsi saabuvad 3 imetoredat inimest. Vahepeal on vaja Itaaliasse reisida (tuleb jälle nii u 48h reis) ja Eestis süsti saada, juuksed ära värvida ja muid trikke teha.
Kohtumisteni!
Täna veel vaja koristada ja pakkida ja lullitada ja homme mitte lennukile hilineda. Tagasi siia jõuan 17.septembri hommikul, siis on paar tundi aega auväärsete külaliste vastuvõtmist ettevalmistada. Minu residentsi saabuvad 3 imetoredat inimest. Vahepeal on vaja Itaaliasse reisida (tuleb jälle nii u 48h reis) ja Eestis süsti saada, juuksed ära värvida ja muid trikke teha.
Kohtumisteni!
teisipäev, august 30, 2005
Täna väga lühike sissekanne. Olen teemat, et maailm on kirju korduvalt maininud. Ma arvan, et see leid on siiski üks olulisemaid ja tähtsamaid rahvusvahelise kogemuse osi. Aga nädalavahetusel olin koos minu jaoks uute riikide esindajatega. See tegelikult ei olegi nii oluline, kuid paar vestlust tekitasid mus tunde, et ma pean uuesti kaarti vaatama.
Ma näiteks ei teadnud, et Iraan asub mere ääres. Minu ettekujutuses on Iraan kinnine kõrberiik. Täna kaarti vaadates sain aru muidugi, et kuidas ma üldse nii mõelda olen võinud. Ma ei olnud ka kuulnud midagi zoroastriaani usundist. Ma ei tea kas eesti keeles seda nii kirjutatakse. Teema algas igal juhul selle usundi märgist, mis Iraanist pärit noormehel kaelas oli. Ma arvasin, et see on kotkas. Lisaks sain ma teada, et maailmas on kaks erinevat riiki: Dominica ja Dominikaani Vabariik. Dominicast ei ole ma ealeski midagi kuulnud.
Ma arvan endiselt, et sellised teadmised on vajalikud ja mul on alati hea meel kui mul tekib vajadus maailmakaart aegajalt välja otsida. Ja mulle ei meeldi või õigemini ma ei usu inimestesse, kes peavad selliseid teadmisi tähtsusetuks. Selleks on vajalikud ka sellised programmid nagu näiteks Euroopa Vabatahtlik Teenistus.
Lisan veel, et lisaks tekkis teemaks maailma suurus ja riikide paigutus. Sain teada, et minu aju mõtleb, et kõik mis on Aasias on üksteisele lähedal. Ehk minu ettekujutuses olid Jaapan ja Uus-Meremaa vist sõudepaadiga minemise kaugusel. Tundub, et ma olen ikka täiesti rumal. Mind igal juhul üllatas, et Tokyost lendab Viini ja Aucklandi sama kaua ehk 11 tundi. Seega sõudepaadiga sõidab seda maad ikka väga kaua ja Aasia muutus kohe kordi suuremaks.
Veel soovitav külastada eile avastatud veebilehte optilistest illusioonidest: http://www.michaelbach.de
Ma näiteks ei teadnud, et Iraan asub mere ääres. Minu ettekujutuses on Iraan kinnine kõrberiik. Täna kaarti vaadates sain aru muidugi, et kuidas ma üldse nii mõelda olen võinud. Ma ei olnud ka kuulnud midagi zoroastriaani usundist. Ma ei tea kas eesti keeles seda nii kirjutatakse. Teema algas igal juhul selle usundi märgist, mis Iraanist pärit noormehel kaelas oli. Ma arvasin, et see on kotkas. Lisaks sain ma teada, et maailmas on kaks erinevat riiki: Dominica ja Dominikaani Vabariik. Dominicast ei ole ma ealeski midagi kuulnud.
Ma arvan endiselt, et sellised teadmised on vajalikud ja mul on alati hea meel kui mul tekib vajadus maailmakaart aegajalt välja otsida. Ja mulle ei meeldi või õigemini ma ei usu inimestesse, kes peavad selliseid teadmisi tähtsusetuks. Selleks on vajalikud ka sellised programmid nagu näiteks Euroopa Vabatahtlik Teenistus.
Lisan veel, et lisaks tekkis teemaks maailma suurus ja riikide paigutus. Sain teada, et minu aju mõtleb, et kõik mis on Aasias on üksteisele lähedal. Ehk minu ettekujutuses olid Jaapan ja Uus-Meremaa vist sõudepaadiga minemise kaugusel. Tundub, et ma olen ikka täiesti rumal. Mind igal juhul üllatas, et Tokyost lendab Viini ja Aucklandi sama kaua ehk 11 tundi. Seega sõudepaadiga sõidab seda maad ikka väga kaua ja Aasia muutus kohe kordi suuremaks.
Veel soovitav külastada eile avastatud veebilehte optilistest illusioonidest: http://www.michaelbach.de
esmaspäev, august 29, 2005
Jäädvustatud pühapäeva hommikul:
2h tagasi väljusin lõpuks ometi Odessa katakombidest. Olen sinna kaua plaaninud minna, kuid ei ole jõudnud. Ju siis ma ei pidanud ekskursioonile minema, vaid kogema katakombe pisut ekstreemsemalt.
Osalesin Reception Weekendil, mis muus osas oli üks kummaline üritus. Käisin uues linnavälises suvekuurortis - Karolina Bugasis. Seal oli siin nähtud randadest kõige laiem ja kõige parema liiv. Liiv oli samasugune nagu Pärnu rannas, väga hele ja peen. Odessa liiv on pisut jämedam ja tumedam ja kivisem. Sain palju päevitada. Täiesti ideaalne rannapäev oli eile ja väga põlenud ei olegi. Meri oli mõnus ja juttude järgi olevat seal vees ussid ja mina arvan, et ma ka nägin neid, kuid ei ole selles väga kindel. Muus osas oli selline veider üritus.
Nii, aga eile õhtul läks huvitavaks. Nimelt toimus matk katakombidesse ja asja tegi veel huvitavaks see, et pidime seal ööbima. Loomulkult ei öelnud keegi ette millist varustust vaja, siis enamus minejatel ei olnud kõike. Lisaks kogenud käijad hirmutasid, kuid nüüd võin öelda, et nii hull ei ole midagi. Aga pisut, mis on katakombid. Odessa, nagu ka Rooma, asub katakombide-laburündi peal. Katakombid on inimese tehtud ja põhmõtteliselt on see kivi-kaevandus. Odessa ehitusmaterjal on linna alt võetud. Nüüdseks arvatakse linna all ja ümber olevat u 20 000 km katakombe.
Meie käisime piirkonnas, mille sissepääs oli u 25km Odessast. Ühe pisikese surnuaia taga ja sissepääs oli prügimäe kõrval:) Põnev oli see, et me jõudsime kohale alles kl 23 öösel, seega olid surnuaed ja prügimägi omal kohal. Meie käisime katakombides, mis olid 8m sügavusel. Ja seal on aastaringselt +14 kraadi, mis kunagi ei muutu. Enne kui katakombidesse sisenesime vahetasime riided. Vajalik on tugevast riidest pikad püksid, millega saab roomata ja mis võivad mustaks saada, vajadusel ka märjaks. Lisaks mugavad jalanõud, et kivide otsas ronida. Minul olid kinnised plätad ja kartsin pidevalt, et löön varbad ära, kuid ei löönud. Lisaks pikavarukaga jakk, et külm ei hakkaks ja peakate, sest laest pudeneb pidevalt kivipuru ja kerge on pea ära lüüa. Seal kus meie kõndisime oli u 1,4 - 2 m kõrged käigud.
Peale sisenemist kõndisime baasi, mis asus u 1km sissepääsust, mis oli muide selle "rajooni" ainus sissepääs. Baasid on ehitatud tupikutesse, enamasti on need väikese avaga, kust saab sisse ronida. Sinna on ehitatud kividest laud, tool, osades kohtades ka magamisasemed. Giidi sõnul olevat selles baasis käinud 10 000 inimest. Asjad jätsime baasi, sõime ja läksime matkama. Seal vahet ei ole - päev või öö, pime on koguaeg ja hääl ei kosta kaugele. U pool 1 öösel hakkasime kõndima ja matk kestis u 2,5h. Oli kohti kus sai lihtsalt liikuda ja teistes kohtades oli vaja kõhuli roomata ja pisut ronida. Seal leidub konte, prügi. Giid ütles, et ta on leidnud vanu münte ja asju. Lõpuks eksisime pisut ära ja muudkui kondasime. Vahepeal oli küll tunne, et sealt ei saa enam kunagi välja, kuid lõpuks jõudsime väga huvitava väljapääsu juurde. Ronisime maapeale läbi pooliku kaevuavause. See oli minu jaoks liiga hirmus ja hakkasin kartma ning mind lihtsalt vinnati august välja nagu veeämber:))) Ma pean ikka julgemaks saama ja aktiivsemalt ronima hakkama. Siis kõndisime suure sissepääsu juurde tagasi ja läksime magama. Katakombides kivil istuda ei tohi, sest see liiga külm ja lisaks on käikudes 100% õhuniiskus. Ma ei oleks iial uskunu, et seal nii hea magada on. Magasime 8m sügavusel maa-all. See tundub mulle veidrana. Seal on täielik pimedus ja täielik vaikus. Magasime hommikul pool 11ni, kuid seal ei ole vahet kas on õhtu või hommik kottpime on ikkagi. Aga tõesti magada oli parem kui telgis. Hea magamiskott on ikka sellistes kohtades täiesti asendamatu. Ja hommikul kondasime jälle oma asjadega välja, kus oli täiesti talumatu kuumus. 14 kraadi on väga hea temperatuur, ei ole liiga külm ja liikudes ei hakka liiga palav ka. Täiesti uskumatu kogemus oli. Giid on kõige kauem olnud 5 päeva järjest käikudes ja pikimad matkad on 8h järjest. Üksi on ta olnud käikudes 2 päeva järjest, kuid see pidi väga raske olema. Üksi pidi raske magada olema. Meie väikses grupis oli ka üks imejube tütarlaps, kes pidurdamatult rääkis. Kõige hullem on selliste inimeste puhul see, et kõik mis nad ütlevad on pisut veider ja kohatu ja kahjuks ka rumal. Lisaks oli tal tasakaaluga raskusi, mis tähendab, et tema järele pidi pidevalt vaatama, et ta kaevu ei kukuks või varingut ei põhjustaks.
Sõja ajal kasutati katakombe varjumiseks. Seal olevad Ukraina kasakad end varjanud ja lisaks olevat terved külatäied inimesi, koos oma vara ja loomadega katakombides elanud. Hetkel on katakombides ka palju inimtegevust, nt prügimäed, kaevud, mis läbivad käike. Nägime 3 kaevu, väga karm on: auk maas ja auk laes:) Lihtsalt võibki kaevu kukkuda kui mitte ettevaatlik olla. Lisaks jookseb ka inimeste solgivesi ja tualetikraam otse katakombidesse, seega on võimalik konkreetselt sita sisse astuda.
Katakombid on siin täiesti kasutamata ressurss minu meelest. Seal on mõningad muusemuid, kohtades, kus on vanad punkrid. Esimene valgustatud käik avati alles selle aasta kevadel. Puuduvad klubid, mis korraldaksid selliseid matku. Seega milline meeletu ekstreemturismi võimalus! Olen ennegi käinud koobastes, kaevandustes, kuid see oli kohe täiesti teistsugune kogemus, eriti kuna me ka ööbisime maasees. Soovitan kõigile, kes ei karda kinniseid ruume.
2h tagasi väljusin lõpuks ometi Odessa katakombidest. Olen sinna kaua plaaninud minna, kuid ei ole jõudnud. Ju siis ma ei pidanud ekskursioonile minema, vaid kogema katakombe pisut ekstreemsemalt.
Osalesin Reception Weekendil, mis muus osas oli üks kummaline üritus. Käisin uues linnavälises suvekuurortis - Karolina Bugasis. Seal oli siin nähtud randadest kõige laiem ja kõige parema liiv. Liiv oli samasugune nagu Pärnu rannas, väga hele ja peen. Odessa liiv on pisut jämedam ja tumedam ja kivisem. Sain palju päevitada. Täiesti ideaalne rannapäev oli eile ja väga põlenud ei olegi. Meri oli mõnus ja juttude järgi olevat seal vees ussid ja mina arvan, et ma ka nägin neid, kuid ei ole selles väga kindel. Muus osas oli selline veider üritus.
Nii, aga eile õhtul läks huvitavaks. Nimelt toimus matk katakombidesse ja asja tegi veel huvitavaks see, et pidime seal ööbima. Loomulkult ei öelnud keegi ette millist varustust vaja, siis enamus minejatel ei olnud kõike. Lisaks kogenud käijad hirmutasid, kuid nüüd võin öelda, et nii hull ei ole midagi. Aga pisut, mis on katakombid. Odessa, nagu ka Rooma, asub katakombide-laburündi peal. Katakombid on inimese tehtud ja põhmõtteliselt on see kivi-kaevandus. Odessa ehitusmaterjal on linna alt võetud. Nüüdseks arvatakse linna all ja ümber olevat u 20 000 km katakombe.
Meie käisime piirkonnas, mille sissepääs oli u 25km Odessast. Ühe pisikese surnuaia taga ja sissepääs oli prügimäe kõrval:) Põnev oli see, et me jõudsime kohale alles kl 23 öösel, seega olid surnuaed ja prügimägi omal kohal. Meie käisime katakombides, mis olid 8m sügavusel. Ja seal on aastaringselt +14 kraadi, mis kunagi ei muutu. Enne kui katakombidesse sisenesime vahetasime riided. Vajalik on tugevast riidest pikad püksid, millega saab roomata ja mis võivad mustaks saada, vajadusel ka märjaks. Lisaks mugavad jalanõud, et kivide otsas ronida. Minul olid kinnised plätad ja kartsin pidevalt, et löön varbad ära, kuid ei löönud. Lisaks pikavarukaga jakk, et külm ei hakkaks ja peakate, sest laest pudeneb pidevalt kivipuru ja kerge on pea ära lüüa. Seal kus meie kõndisime oli u 1,4 - 2 m kõrged käigud.
Peale sisenemist kõndisime baasi, mis asus u 1km sissepääsust, mis oli muide selle "rajooni" ainus sissepääs. Baasid on ehitatud tupikutesse, enamasti on need väikese avaga, kust saab sisse ronida. Sinna on ehitatud kividest laud, tool, osades kohtades ka magamisasemed. Giidi sõnul olevat selles baasis käinud 10 000 inimest. Asjad jätsime baasi, sõime ja läksime matkama. Seal vahet ei ole - päev või öö, pime on koguaeg ja hääl ei kosta kaugele. U pool 1 öösel hakkasime kõndima ja matk kestis u 2,5h. Oli kohti kus sai lihtsalt liikuda ja teistes kohtades oli vaja kõhuli roomata ja pisut ronida. Seal leidub konte, prügi. Giid ütles, et ta on leidnud vanu münte ja asju. Lõpuks eksisime pisut ära ja muudkui kondasime. Vahepeal oli küll tunne, et sealt ei saa enam kunagi välja, kuid lõpuks jõudsime väga huvitava väljapääsu juurde. Ronisime maapeale läbi pooliku kaevuavause. See oli minu jaoks liiga hirmus ja hakkasin kartma ning mind lihtsalt vinnati august välja nagu veeämber:))) Ma pean ikka julgemaks saama ja aktiivsemalt ronima hakkama. Siis kõndisime suure sissepääsu juurde tagasi ja läksime magama. Katakombides kivil istuda ei tohi, sest see liiga külm ja lisaks on käikudes 100% õhuniiskus. Ma ei oleks iial uskunu, et seal nii hea magada on. Magasime 8m sügavusel maa-all. See tundub mulle veidrana. Seal on täielik pimedus ja täielik vaikus. Magasime hommikul pool 11ni, kuid seal ei ole vahet kas on õhtu või hommik kottpime on ikkagi. Aga tõesti magada oli parem kui telgis. Hea magamiskott on ikka sellistes kohtades täiesti asendamatu. Ja hommikul kondasime jälle oma asjadega välja, kus oli täiesti talumatu kuumus. 14 kraadi on väga hea temperatuur, ei ole liiga külm ja liikudes ei hakka liiga palav ka. Täiesti uskumatu kogemus oli. Giid on kõige kauem olnud 5 päeva järjest käikudes ja pikimad matkad on 8h järjest. Üksi on ta olnud käikudes 2 päeva järjest, kuid see pidi väga raske olema. Üksi pidi raske magada olema. Meie väikses grupis oli ka üks imejube tütarlaps, kes pidurdamatult rääkis. Kõige hullem on selliste inimeste puhul see, et kõik mis nad ütlevad on pisut veider ja kohatu ja kahjuks ka rumal. Lisaks oli tal tasakaaluga raskusi, mis tähendab, et tema järele pidi pidevalt vaatama, et ta kaevu ei kukuks või varingut ei põhjustaks.
Sõja ajal kasutati katakombe varjumiseks. Seal olevad Ukraina kasakad end varjanud ja lisaks olevat terved külatäied inimesi, koos oma vara ja loomadega katakombides elanud. Hetkel on katakombides ka palju inimtegevust, nt prügimäed, kaevud, mis läbivad käike. Nägime 3 kaevu, väga karm on: auk maas ja auk laes:) Lihtsalt võibki kaevu kukkuda kui mitte ettevaatlik olla. Lisaks jookseb ka inimeste solgivesi ja tualetikraam otse katakombidesse, seega on võimalik konkreetselt sita sisse astuda.
Katakombid on siin täiesti kasutamata ressurss minu meelest. Seal on mõningad muusemuid, kohtades, kus on vanad punkrid. Esimene valgustatud käik avati alles selle aasta kevadel. Puuduvad klubid, mis korraldaksid selliseid matku. Seega milline meeletu ekstreemturismi võimalus! Olen ennegi käinud koobastes, kaevandustes, kuid see oli kohe täiesti teistsugune kogemus, eriti kuna me ka ööbisime maasees. Soovitan kõigile, kes ei karda kinniseid ruume.
neljapäev, august 25, 2005
Nii nüüd ma pean jälle tõdema, et ma olen ikka mittetubliks kirjutajaks muutunud. Enne jälle kui ma Samara muljeteni jõuan. Ma lihtsalt pean need kindlasti ära kirjutama, aga see võtab pisut aega.
Eile oli Ukraina iseseisvuspäev ja see tähendab, et oli vaba päev. Selline päev selgus muidugi teisipäeva õhtul. Olen õnnelik, et see selgus, sest siis ma ei pidand suletud ukse taha eile tulema. Varem on nii ka ikka juhtunud. Hetkel viibivad Odessas järjekordsed väga toredad eestlased. Selliseid uusi ja toredaid eestlasi on minu teele viimastel kuudel kohe palju sattunud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki ma olen siin olles leplikkumaks muutunud ja kõik tunduvad toredad, aga õnneks see tunne läks eile üle. Juhuslkult jooksime Arkadia-rannal kokku kahe eestlasega, kes ka lihtsalt rändavad Ukrainas. Ja nende puhul oli küll tegemist selliste Oh-ja-Ah-matkal opakate tüüpidega. Kellega 40minutit marsas koos veedetud aega oli kindlasti 38minutit liiga pikk. Aga noh head reisi neile ja naudis edasi toredusi! Rene ja Elina on väga toredad. Oluline on muidugi see, et nad saabusid väga õigel päeval ja said kohe kasulikud olla. Kui me koos minu korterisse läksime, siis sisenedes oli kohe selge, et midagi on jamasti, aga ma ei oleks iial uskunud seda mis juhtunud oli. Nimelt oli lampkast (nii vist nimetatakse tualetipotti veehoidlat:)) seinapealt alla kukkunud ja kõik vesi muudkui jooksis põrandale ja kõik ligunes. Ja nii hakkas Rene seda parandama, mees majas täiesti õigel hetkel. Ja nii ta esitas mulle tüübli ja muude huvitavate tööriistade nõudmisi. Algul tundus jube naljakas, aga tulemus oli see, et ma leidsingi oma riidekapist u 10-s erimõõdus kruvi ja tüübleid. Ja tulemus kast seinal tagasi, nii et korteriomanik ei saanud arugi mis probleem. Aga minul probleem- vesi kinni keeratud, sest ma ei soovi pidevalt lampkasti oma kätukestega seina vastu suruda. 2 ööd olen ööbinud Rene ja Elina ultrapopis nõuka üürikorteris. Kus kuntslillede, volangide ja pehmete mänguasjadega ei ole sisekujunduses kokkuhoitud.
Eile sõitsime laevaga Arkadiale, et biitsil mõnuleda. Selline huvitav ajaplaneerimine kukkus välja. Meile öeldi, et laev väljub kl 13. Ei väljunud, pidi väljuma kell 14. Käisime söömas meresadama udupeenes glamuurtusuur restoranis, mis oli kohe ohohoh. Nagu Nõmme restoran aastal 1985. Asja teeb pisut õudsaks see, et tegemist on mõni aasta vana hoonega, seega peab ka restoran uus olema. Sõime väga maitsvat komplektlõunat ja kiirustasime oma laevale. Kõik tunglesid laevale Sevastopol. Sõberlaeva Ванкувер kapten kutsus aga väsimatult laevale, lõpuks tekkis tunne ruupor laevakatuselt ära rebida. Laevaväljumist ootasime tunni ehk siis tegelikkuses lahkus laev sadamast kl 3 ja terve laevatäis inimesi ootas kannatlikult. Üks kübaragadaam, kes algul esimesena laeva trügis lahkus laevast. Ja nii jõudsime seiklusrikka merereisi tulemusena randa. Päike oli selleks ajaks kahjuks küll juba lahkunud. Aga see selleks. Õhtul käisime veel klubis ja oli väga tore.
Tänase päeva oluline sündmus oli isaga skaipimine ehk siis tõeline küberpere nüüd! See skaipima hakkamine on väga palju aega võtnud. Ja seega pean õnnitlema isa sellise julgustüki eest!
Siis üleeilne ja eilne õhtu veensid mind, et saan ikka vene keelega hakkama küll. Taksojuhtidega oskan tingida ja nendega õiendada kui nad minult liiga palju raha tahavad. Ja milkudega võin ka vaielda, kui nad tahavad altkäemaksu, sest esitavad sinu toredatele sõpradele huligaansuskatse süüdistuse tõenäoliselt mõne väljamõeldud seaduse alusel.
Jälle kaootiline jutt. Aga kõik see tähendab, et jälle on kuidagi väga tore. Nädalavahetusel on mingi Aieseci reception weekend. Mida ma pisut kardan, aga toimub Odessa katakombides ja seal ma ei ole ju enne veel käind. Ja täna lahenes ka Sardiinia draama. Me ei pea õnneks saarele ja sealt ära ise sõudma. Ja ka mina jõuan täiesti õnnelikult (kõigi eelduste kohaselt vähemalt) Eestisse, loodetavasti siia ka tagasi.
Eile oli Ukraina iseseisvuspäev ja see tähendab, et oli vaba päev. Selline päev selgus muidugi teisipäeva õhtul. Olen õnnelik, et see selgus, sest siis ma ei pidand suletud ukse taha eile tulema. Varem on nii ka ikka juhtunud. Hetkel viibivad Odessas järjekordsed väga toredad eestlased. Selliseid uusi ja toredaid eestlasi on minu teele viimastel kuudel kohe palju sattunud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki ma olen siin olles leplikkumaks muutunud ja kõik tunduvad toredad, aga õnneks see tunne läks eile üle. Juhuslkult jooksime Arkadia-rannal kokku kahe eestlasega, kes ka lihtsalt rändavad Ukrainas. Ja nende puhul oli küll tegemist selliste Oh-ja-Ah-matkal opakate tüüpidega. Kellega 40minutit marsas koos veedetud aega oli kindlasti 38minutit liiga pikk. Aga noh head reisi neile ja naudis edasi toredusi! Rene ja Elina on väga toredad. Oluline on muidugi see, et nad saabusid väga õigel päeval ja said kohe kasulikud olla. Kui me koos minu korterisse läksime, siis sisenedes oli kohe selge, et midagi on jamasti, aga ma ei oleks iial uskunud seda mis juhtunud oli. Nimelt oli lampkast (nii vist nimetatakse tualetipotti veehoidlat:)) seinapealt alla kukkunud ja kõik vesi muudkui jooksis põrandale ja kõik ligunes. Ja nii hakkas Rene seda parandama, mees majas täiesti õigel hetkel. Ja nii ta esitas mulle tüübli ja muude huvitavate tööriistade nõudmisi. Algul tundus jube naljakas, aga tulemus oli see, et ma leidsingi oma riidekapist u 10-s erimõõdus kruvi ja tüübleid. Ja tulemus kast seinal tagasi, nii et korteriomanik ei saanud arugi mis probleem. Aga minul probleem- vesi kinni keeratud, sest ma ei soovi pidevalt lampkasti oma kätukestega seina vastu suruda. 2 ööd olen ööbinud Rene ja Elina ultrapopis nõuka üürikorteris. Kus kuntslillede, volangide ja pehmete mänguasjadega ei ole sisekujunduses kokkuhoitud.
Eile sõitsime laevaga Arkadiale, et biitsil mõnuleda. Selline huvitav ajaplaneerimine kukkus välja. Meile öeldi, et laev väljub kl 13. Ei väljunud, pidi väljuma kell 14. Käisime söömas meresadama udupeenes glamuurtusuur restoranis, mis oli kohe ohohoh. Nagu Nõmme restoran aastal 1985. Asja teeb pisut õudsaks see, et tegemist on mõni aasta vana hoonega, seega peab ka restoran uus olema. Sõime väga maitsvat komplektlõunat ja kiirustasime oma laevale. Kõik tunglesid laevale Sevastopol. Sõberlaeva Ванкувер kapten kutsus aga väsimatult laevale, lõpuks tekkis tunne ruupor laevakatuselt ära rebida. Laevaväljumist ootasime tunni ehk siis tegelikkuses lahkus laev sadamast kl 3 ja terve laevatäis inimesi ootas kannatlikult. Üks kübaragadaam, kes algul esimesena laeva trügis lahkus laevast. Ja nii jõudsime seiklusrikka merereisi tulemusena randa. Päike oli selleks ajaks kahjuks küll juba lahkunud. Aga see selleks. Õhtul käisime veel klubis ja oli väga tore.
Tänase päeva oluline sündmus oli isaga skaipimine ehk siis tõeline küberpere nüüd! See skaipima hakkamine on väga palju aega võtnud. Ja seega pean õnnitlema isa sellise julgustüki eest!
Siis üleeilne ja eilne õhtu veensid mind, et saan ikka vene keelega hakkama küll. Taksojuhtidega oskan tingida ja nendega õiendada kui nad minult liiga palju raha tahavad. Ja milkudega võin ka vaielda, kui nad tahavad altkäemaksu, sest esitavad sinu toredatele sõpradele huligaansuskatse süüdistuse tõenäoliselt mõne väljamõeldud seaduse alusel.
Jälle kaootiline jutt. Aga kõik see tähendab, et jälle on kuidagi väga tore. Nädalavahetusel on mingi Aieseci reception weekend. Mida ma pisut kardan, aga toimub Odessa katakombides ja seal ma ei ole ju enne veel käind. Ja täna lahenes ka Sardiinia draama. Me ei pea õnneks saarele ja sealt ära ise sõudma. Ja ka mina jõuan täiesti õnnelikult (kõigi eelduste kohaselt vähemalt) Eestisse, loodetavasti siia ka tagasi.
reede, august 19, 2005
Oh Odessa jätkub
Ma ei tea kuidas küll Odessa selliste uskumatute asjadega hakkama saab, aga alati kui ma midagi siin asjatama hakkan, siis ei lähe kohe libedalt. Sellel võib olla mitu põhjust, kas siin ongi selline süsteemitus, kus asjad toimuvad kesteabkuidas. Või teine põhjus, et vaatamata sellele, et minuga tavaliselt erilisi asju eriti ei juhtu, siis olen ma ikkagi isepäine ja üritan siin ise hakkama saada. See võib olla mulje, kuid tundub, et enamus välismaiseid praktikante ja välismaalasi küsivad nõu või omavad inimesi, kes asjad nende eest ära teeb. Mul selline inimene otseselt puudub. Ja lisaks arvan, et sõna projekt mõeldi siin välja, sest pealtnäha lihtsad asjad on siin kuidagi keerulised. Ei ole nii, et tahan asja, mul on raha ja saan asja. Nii lihtsalt siin asjad ei käi.
Seega tänase projekti koodnimi: Epp Eestisse!
Tagasi ma juba saan, aga siit ära saamine on pisut keerulisem. Loomulikult projekti on põhjustanud lätlased, kui mul siin juba rahvustepõhiseks solvamiseks läinud on. Nimelt soovin ma Eestisse tulla kahte Läti firmat kasutades. Tagasi tulen Eesti õhuga ja see on väga lihtne. Tähendab neile raha maksmine on oluliselt lihtsam kui lätlastele raha maksmine. Nad teevad küll imetoredad firmad ja odavad hinnad ja kaunid kodulehed, aga kahjuks neil kohe mitte midagi ei tööta ja seega puudub mul peale järjekordset 3 tunnist marsas istumist pilet. Air Baltic vastas, et neil esindaja Odessa lennujaamas, et mingu ma sinna seal saan osta, sest internetisüteem ei tööta! Nii ma siis vistasingi saba selga ja kappasin lennujaama marsa peale, sõit kestab nimelt 1h nagu mäletame ajast mil ma lennukist maha jäin. Lennujaamas ei selgunud Air Baltic esindaja, sest seda teavad ju kõik normaalsed inimesed automaatselt, et Malev esindab Air Balticut ja selle pärast ei ole mõtet ju sellist fakti kuidagi sildiga kinnitada. Noh tegelikult ma nende poole ei pöördunud, vaid oma tuttava Kievavia poole, kellelt sain broneeringu, kuid mitte maksta, selleks pean minema kesklinnakassasse. Nii ma siis hakkasingi sinna minema. Mõtlesin veel, et põikan Ecolinesi kassast läbi, et Riia-Tallinn bussipilet osta. Sinna jõudmine oli nagu ikka seiklus läbi autode ja turu jne. Ja nagu ma juba eeldada võiksin selgus, et Odessas Ecolines Riia-Tallinna piletit ei müü, et ostku mina internetist. No aga seda ma ju tahtsin teha, AGA SEE SÜSTEEM EI TÖÖTA!!!!!! Hea küll mõtlesin, et rahu ja lähen ostan lennukipileti ära. Tulemus see, et istusin valesse marsasse ja sõitsin teise linnaotsa, seda mõistsin alles siis kui olin eiteakus. Otsustasin mitte kiljuma hakata, sest muidu ma oleksin pidanud kusagil kesteabkus marsast väljuma ja nii otsustasin, et kuna mul aega on, siis ma parem lähen kuhugi linnaossa linnaekskursioonile ja sõidan tagasi. Nii tegingi ja 1,5h hiljem olingi samas kohas kust alustasin ja nüüd kirjutan siin endiselt piletitult rõõmsalt oma blogi. Ja loomulikult mõtisklen, kas mina teen kõike valesti või siin käibki asi nii?! Tuleb lihtsalt reisimine ära lõpetada ja vaikselt elada oma urus töö ja kodu vahet käies. See tee on tuttav, kuid sugugi mitte ilma igapäevaste üllatusteta. Tänast vahepealset frustratsiooni leevendas kõne Eesti suursaadikult Ukrainas. Ta helistas täiesti õigel ajal, et tõestada, et tegelikult on mul ikka kõik väga hästi!
Eilsele jutule pidin veel lisama, et need sakslased kellega kohtusin mõlemad õpivad Tartus ehk siis Eesti-saaga jätkub samuti!
Seega tänase projekti koodnimi: Epp Eestisse!
Tagasi ma juba saan, aga siit ära saamine on pisut keerulisem. Loomulikult projekti on põhjustanud lätlased, kui mul siin juba rahvustepõhiseks solvamiseks läinud on. Nimelt soovin ma Eestisse tulla kahte Läti firmat kasutades. Tagasi tulen Eesti õhuga ja see on väga lihtne. Tähendab neile raha maksmine on oluliselt lihtsam kui lätlastele raha maksmine. Nad teevad küll imetoredad firmad ja odavad hinnad ja kaunid kodulehed, aga kahjuks neil kohe mitte midagi ei tööta ja seega puudub mul peale järjekordset 3 tunnist marsas istumist pilet. Air Baltic vastas, et neil esindaja Odessa lennujaamas, et mingu ma sinna seal saan osta, sest internetisüteem ei tööta! Nii ma siis vistasingi saba selga ja kappasin lennujaama marsa peale, sõit kestab nimelt 1h nagu mäletame ajast mil ma lennukist maha jäin. Lennujaamas ei selgunud Air Baltic esindaja, sest seda teavad ju kõik normaalsed inimesed automaatselt, et Malev esindab Air Balticut ja selle pärast ei ole mõtet ju sellist fakti kuidagi sildiga kinnitada. Noh tegelikult ma nende poole ei pöördunud, vaid oma tuttava Kievavia poole, kellelt sain broneeringu, kuid mitte maksta, selleks pean minema kesklinnakassasse. Nii ma siis hakkasingi sinna minema. Mõtlesin veel, et põikan Ecolinesi kassast läbi, et Riia-Tallinn bussipilet osta. Sinna jõudmine oli nagu ikka seiklus läbi autode ja turu jne. Ja nagu ma juba eeldada võiksin selgus, et Odessas Ecolines Riia-Tallinna piletit ei müü, et ostku mina internetist. No aga seda ma ju tahtsin teha, AGA SEE SÜSTEEM EI TÖÖTA!!!!!! Hea küll mõtlesin, et rahu ja lähen ostan lennukipileti ära. Tulemus see, et istusin valesse marsasse ja sõitsin teise linnaotsa, seda mõistsin alles siis kui olin eiteakus. Otsustasin mitte kiljuma hakata, sest muidu ma oleksin pidanud kusagil kesteabkus marsast väljuma ja nii otsustasin, et kuna mul aega on, siis ma parem lähen kuhugi linnaossa linnaekskursioonile ja sõidan tagasi. Nii tegingi ja 1,5h hiljem olingi samas kohas kust alustasin ja nüüd kirjutan siin endiselt piletitult rõõmsalt oma blogi. Ja loomulikult mõtisklen, kas mina teen kõike valesti või siin käibki asi nii?! Tuleb lihtsalt reisimine ära lõpetada ja vaikselt elada oma urus töö ja kodu vahet käies. See tee on tuttav, kuid sugugi mitte ilma igapäevaste üllatusteta. Tänast vahepealset frustratsiooni leevendas kõne Eesti suursaadikult Ukrainas. Ta helistas täiesti õigel ajal, et tõestada, et tegelikult on mul ikka kõik väga hästi!
Eilsele jutule pidin veel lisama, et need sakslased kellega kohtusin mõlemad õpivad Tartus ehk siis Eesti-saaga jätkub samuti!
neljapäev, august 18, 2005
Oh Odessa!
Nii, ma olen nüüd tagasi naljalinnas! Enne kui ma Venemaaseiklustest kirjutama hakkan, pean jäädvustama tänase päeva. Täna on olnud üle pikaaja jälle selline OH-Odessa päev. Tähendab võib-olla on igapäev nii, aga ma olen siit ära olnud ja võib-olla ei ole ma seda viimasel ajal tähele pannud. Aga täna on kuidagi paljupalju juhtunud. Ja seda nüüd kui kell ei ole veel pool 4 päevalgi. Tänane kalaneljapäeva hommik algas esmalt anekdoodiga: sakslane, ukrainlane, eestlane ja ameeriklane läksid delfiinišõud vaatama... Odessas on nimelt alates maist avatud delfinaarium. Ma olen sinna minemisele mõelnud juba mitu nädalat, aga lõpuks täna sai see teoks ja eriti sellisel kujul nagu ma tahtsin - ehk tööpäeva hommikul. See tundus mulle piisavalt jaburana. Ehk siis läksin sinna suht suurte eelarvamstega, et mis seal ikka ja fafa. Olen ju ennegi delfiinishowi näind. Aga vot võta näpust, seekord oli tõesti äge. Ja seega kõik tuttavad kes peaksid edaspidi Odessasse saabuma, lihtsalt peavad külastama ka delfinaariumi. Show tulemus oli see, et ma tahan endale koera asemel merilõvi, nad tunduvad ägedamad ja väga koeramoodi olevat. Ma friikisin täitsa ära, sest mul on nüüd 20 sinise vee pilti, sest mu aeglane kaamera suutis jäädvustada kõik hetked kui hüppavad delfiinid olid juba vette sulpsatanud. Seega mul on palju sulpsu pilte ja nende tegemine oli üldiselt väga frustreeriv. Kokkuvõttes oli väga tore!
Aga nüüd anekdoodi juurde. Tegelikult nii väga anekdooti ei olnudki kui lihtsalt selline tavaline kultuuridevaheline kohtumine, nii nagu mu elus viimastel aastatel väga palju. Üldiselt oli vägaväga lõbus, aga tulemusena sai kinnitust jälle minu arvamus ameeriklastest. Kuna ma olen seal kaugel unistuste maal juba käind ja ka siis ei arvanud ma sellest eriti, aga sel aastal on mul olnud jälle paar sellist kogemust, et ma pean lihtsalt ütlema, et ma ikka ei armasta neid. Nad on ühed ütlemata vaimuvaesed inimesed. Nad nagu ei ole päris inimesed mulle vahel tundub. Nad ei saa naljast aru, neil tavaliselt puudub enesekriitika- eneseülenaermisevõime ja nad on igas olukorras täiesti absurdselt ja silmakirjalikult ja ogaralt poliitiliselt korrektsed. Huvitav ja naljakas on see erikultuuride kokkupuude. Tegemist oli loomulikult ka tüüpilise romantilise, maailmaparandava, 0-geograafia teadmistega ameerika esindajaga. Ja ma ei saa hästi aru, et kuidas on võimalik reisida nii, et su geograafia teadmised kohe üleüldse ei parane. Mulle tundub, et kuigi ta on 6 kuud Ukrainas elanud, siis ta maailmakaardil arvatavasti ei tea kus ta hetkel asub. Ja mõelda, et ta tegelikult tahtis minns Usbekistani, millest ju tõesti enamus inimesi midagi ei tea. Ma loodan, et ta hetkel ei luksu väga, aga kohe tõesti ma ei ole suur ameeriklaste sõber just nende mõningase igavuse ja tühjuse tõttu.
Ja oh-odessa on täna olnud naljakas. Täis kummalisi noormehitäis kaubikuid, teeparandajahorde, meeletut kuuma ja tuuletut ilma. Neist peamised emotsioonid:
- kuigi täna on täiesti tuuletu ja väga kuum. On sellest hirmsast ilmast üks väga suur puu kesklinnas rabanduse saanud ja lihtsalt koos juurtega ümber kukkunud. Ma ei saa aru kuidas sellised asjad juhtuvad. Justnagu keegi oleks selle ümber lükanud. Ja loomulikult selle tulemusena trammid seisavad, autod ja marsad sõidavad kõnniteel, mõni auto seisab teel risti, piletikontrolörid panevad sildi kotti ja lähevad blääsile ja väsind inimesed kasutavad kohe ümber kukkunud puu juurikaid pingina. Sel istus vähemalt 20 inimest:))) Lisaks oli puu seisma sundinud ekskursioonitrammi, kus oli 4 vanatädi. Ma üritasin neilt teada saada, et mis millal selline tore tramm sõidab. Selle peale ütlesid kõik sees olevad tädid, et oi meie ei tea, väga harva sõidab. Keegi ei tea millal sõidab. Sõidab harvaharva mööda tramm nr 5 liini. Ja ise muidugi olid sealjuures täiesti õnnelikud. Ma ei tea kas nad olid lühises, ogarad või omas elemendis, aga minul oli väga naljakas nendega rääkida.
Ametlikult on alanud nüüd kooliaasta. Minu jaoks väljendub see kisavates lastes akna taga kl 8.15 hommikul ja igapäevastes aktuseproovides.
Selline tore päev. Ei tea veel mis õhtul saama hakkab!
Aga nüüd anekdoodi juurde. Tegelikult nii väga anekdooti ei olnudki kui lihtsalt selline tavaline kultuuridevaheline kohtumine, nii nagu mu elus viimastel aastatel väga palju. Üldiselt oli vägaväga lõbus, aga tulemusena sai kinnitust jälle minu arvamus ameeriklastest. Kuna ma olen seal kaugel unistuste maal juba käind ja ka siis ei arvanud ma sellest eriti, aga sel aastal on mul olnud jälle paar sellist kogemust, et ma pean lihtsalt ütlema, et ma ikka ei armasta neid. Nad on ühed ütlemata vaimuvaesed inimesed. Nad nagu ei ole päris inimesed mulle vahel tundub. Nad ei saa naljast aru, neil tavaliselt puudub enesekriitika- eneseülenaermisevõime ja nad on igas olukorras täiesti absurdselt ja silmakirjalikult ja ogaralt poliitiliselt korrektsed. Huvitav ja naljakas on see erikultuuride kokkupuude. Tegemist oli loomulikult ka tüüpilise romantilise, maailmaparandava, 0-geograafia teadmistega ameerika esindajaga. Ja ma ei saa hästi aru, et kuidas on võimalik reisida nii, et su geograafia teadmised kohe üleüldse ei parane. Mulle tundub, et kuigi ta on 6 kuud Ukrainas elanud, siis ta maailmakaardil arvatavasti ei tea kus ta hetkel asub. Ja mõelda, et ta tegelikult tahtis minns Usbekistani, millest ju tõesti enamus inimesi midagi ei tea. Ma loodan, et ta hetkel ei luksu väga, aga kohe tõesti ma ei ole suur ameeriklaste sõber just nende mõningase igavuse ja tühjuse tõttu.
Ja oh-odessa on täna olnud naljakas. Täis kummalisi noormehitäis kaubikuid, teeparandajahorde, meeletut kuuma ja tuuletut ilma. Neist peamised emotsioonid:
- kuigi täna on täiesti tuuletu ja väga kuum. On sellest hirmsast ilmast üks väga suur puu kesklinnas rabanduse saanud ja lihtsalt koos juurtega ümber kukkunud. Ma ei saa aru kuidas sellised asjad juhtuvad. Justnagu keegi oleks selle ümber lükanud. Ja loomulikult selle tulemusena trammid seisavad, autod ja marsad sõidavad kõnniteel, mõni auto seisab teel risti, piletikontrolörid panevad sildi kotti ja lähevad blääsile ja väsind inimesed kasutavad kohe ümber kukkunud puu juurikaid pingina. Sel istus vähemalt 20 inimest:))) Lisaks oli puu seisma sundinud ekskursioonitrammi, kus oli 4 vanatädi. Ma üritasin neilt teada saada, et mis millal selline tore tramm sõidab. Selle peale ütlesid kõik sees olevad tädid, et oi meie ei tea, väga harva sõidab. Keegi ei tea millal sõidab. Sõidab harvaharva mööda tramm nr 5 liini. Ja ise muidugi olid sealjuures täiesti õnnelikud. Ma ei tea kas nad olid lühises, ogarad või omas elemendis, aga minul oli väga naljakas nendega rääkida.
Ametlikult on alanud nüüd kooliaasta. Minu jaoks väljendub see kisavates lastes akna taga kl 8.15 hommikul ja igapäevastes aktuseproovides.
Selline tore päev. Ei tea veel mis õhtul saama hakkab!
kolmapäev, august 03, 2005
Krimm
Krimmist jõudsin tagasi eile hommikul kell 6. Esialgne plaan oli jõuda esmaspäeval, aga rongid ei sobinud ja seega tulin pisut hiljem. Jäin reisiga väga rahule ja vaatamata ainult 3-le päevale sain palju väga erinevaid elamusi. Püüan neid edastada vähealt osaliselt.
Rongile ei hilinenud ja ootasin põnevusega vagunit ja sealset seltskonda. Täitsa ok oli. Vagun oli täis õlutjoovaid, kurgikastidega onusid. Kes mängisid kaarte ja parandasid häälekalt maailma hilistundideni. Lisaks igas peatuses käisid läbi vaguni kõikvõimalikud müüjad- limpsi ja maisi ja pirukaid. Minuga ühes vahes istus üks tüüp, kes nägi välja nagu vang. Või vähemalt mitmekordne vang. Selline pisut kõhedust tekitav tüüp, mängis närvliselt mingi ketiga ja jättis kurjakuulutava mulje. Tegelikult oli ka tema ok. Simferopolisse jõudsin varahommikul, kust pidin paar tundi hiljem trolliga edasi sõitma. Simferopoli rongitrollibussijaam oli segaduse-sagamise paradiis. Mul tekkis tunne, et kusagil nt Indias, kus on 1000x rohkem inimesi läheksin ma vist hulluks. Ei läinud väga hulluks. Jalutasin pisut Simferopolis ringi, ostsin rongipileti, einestasin McDonaldsis (seda juhtus Krimmis kuidagi palju. Varem ei olnd ma siin Mc-is käind, kuid Krimmis kohe kordi ja kordi) ja ostsin trollipileti. Suvel troll ikka kallis. 10 grivnat Jaltasse. Tee u 90km ja kestis 2,5h. Ja nagu ikka troll täis suvitajaid, rannapalle, kurgikaste, paprika-kotte, pisut seniilseid vanainimesi ja tapvat kuumust. Esimene tund oli kõige raskem. Päev oli meeletult kuum, u 35-40 kraadi. Jaltas oli vaja bussijaamast veel kesklinna saada, see ei olnud eriline probleem, sest trolliliiklus on siin ikka hea. Jalta üllatas mind väga, ootasin midagi teistsugust. Kokkuvõttes võiksin Jaltas puhata küll. Olin seal kokku u 8 h. Käisin rannas, ujusin mitte just kõige puhtamas vees, käisin Mc'is ja nautisin vaadet. Sain aru, et ma ei ole kunagi olnud kohas, kus oleksid koos meri, rand ja mäed. Väga ilus kombinatsioon. Selline täiesti mulle sobiv komplekt. Hiljem sain kokku tuttavaga, kes korraldas Krimmis eesti keele ja kultuuri lastelaagrit. Liitusin nendega ja läksime õhtul laagripaika. Piret korraldab üldse palju tegevusi seoses Krimmi-eestlastega. Teema, millest tean nüüd tänu temale oluliselt rohkem. Ma isegi käisin Simferopoli etnograafia muuseumis.
Praegu arvatakse Krimmis elavat u 1000 eestlast või nende järeltulijat. Neist 500-600 on registreerunud Eesti seltsis. Üldse öeldi, et Eesti Selts on üks aktiivsemaid rahvuslikke ühinguid. Üldse elab Krimmis u 100 rahvust. Tänapäeval elavad sealsed eestlased viletselt. Enamus Eesti külasid on kesk-Krimmis, kus on kuiv ja viljatu. Nii palju kui olen kuulnud, seal ei ole vett ega ka elektrit. Elekter on mõned tunnid hommikul ja õhtul ja veega on sama. Eestlased läksid Krimmi elama peale 1860ndaid aastaid, kui tsaar oli Krimmis maad pakkunud. Algul oli raske olnud. Esimene küla Beregovoje on mere ääres. Sinna mindi lootuses kalandusega tegeleda. Kuid Krimmis pidi miskipärast väga vähe kala olema, seega see ei läinud. Hiljem mindi rohkemm Kesk-Krimmi. Seal on ka praegu peamised Eesti külad. Suurim neid Krasnodarka, seal on koolis ka eesti keele tunnid. Eestlased olevat seal siiski kiiresti kohanenud ja olid olnud ühed rikkamad ning edukamad inimesed. Tegelesid põllumajandusega ja käsitöö oli olnud erakordne, kuna käsitöö kultuuri ei pidanud Krimmis eriti olema. Käsitöö tähendas eelkõige kudumist ehk keegi teine ei kudunud käpikuid, sokke ja salle, sest enamus aega on Krimmis ju soe.
Nii, aga ma siis läksin edasi grupiga laagripaika. See oli paras šokk. Ma arvasin, et ma sattusin mingisse väga vaesesse Ukraina külla. Nimi Beregovoje ehk sama, mille asutasid kunagi eestlased. Selgus, et tegemist ei ole vaese külaga, vaid siseturismile orienteeritud kuurortiga. Kuna tegemist Simferopolile ühe lähima rannaga, siis see oli hoopis suvekuurort. Inimesed pakuvad turistidele majutust. Majutus oli selline kuuridest ehitatud tillukesed toad, mis kubisesid L-suurus ämblikutest. Seal pidavat leiduma ka peenemaid euro-tube. Üldiselt oli küla selline datsade küla- tänavatel jalutasid end haned, kanad, kuked. Meid võõrustanud pere pidas lehma ja kalkuneid. Rand oli kivine ja kitsas, nagu siin ikka ja vesi oli väga hea. Käisime ka öösel ujumas. Kuna siin ju kusagil valgust ei ole, siis on kõik tähed näha ja seal vesi helendas. Ma olen sama efekti näinud ka Eestis, kuid ma ei saa aru millega tegemist. Täiesti friik oli ujuda. Iga liigutuse peale oli vees helendavad pärlid. Väga ilus ja natuke jube ka. Kogu seda naljakat kuurorti iseloomustab minujaoks kõige paremini allpool olev esimene pilt. Beregovoje postkontori seinal on Eduard Vilde mälestustahvel, kuna ta käis seal oma Krimmi reisi ajal kui kogus materjale oma raamatu "Prohvet Maltsvet" jaoks.
Tagasisõit oli suht kannatusterada, sest suutsin jälle pisut haigestuda. Ja palavikus on väga paha olla kui oled magamata ja õues 35 kraadi. Tagasi tulles sattusin mitte kurgimeeste vagunisse, vaid perevagunisse, mis oli oluliselt vaiksem ja rahulikum.
Tahan Krimmi kindlasti tagasi minna, kuid mitte enam nii, vaid pigem autoga, et saaks seal vabalt ringi sõita ja seda maapealseks paradiisiks-nimetatud maad rohkem kogeda.
Nüüd valmistun homme algavaks järjekordseks Samara reisiks, mis kestab 2 nädalat. Keeruline on see, et me läheme sinna rongiga ja reis kestab ei rohkem ega vähem kui 46h.
Rongile ei hilinenud ja ootasin põnevusega vagunit ja sealset seltskonda. Täitsa ok oli. Vagun oli täis õlutjoovaid, kurgikastidega onusid. Kes mängisid kaarte ja parandasid häälekalt maailma hilistundideni. Lisaks igas peatuses käisid läbi vaguni kõikvõimalikud müüjad- limpsi ja maisi ja pirukaid. Minuga ühes vahes istus üks tüüp, kes nägi välja nagu vang. Või vähemalt mitmekordne vang. Selline pisut kõhedust tekitav tüüp, mängis närvliselt mingi ketiga ja jättis kurjakuulutava mulje. Tegelikult oli ka tema ok. Simferopolisse jõudsin varahommikul, kust pidin paar tundi hiljem trolliga edasi sõitma. Simferopoli rongitrollibussijaam oli segaduse-sagamise paradiis. Mul tekkis tunne, et kusagil nt Indias, kus on 1000x rohkem inimesi läheksin ma vist hulluks. Ei läinud väga hulluks. Jalutasin pisut Simferopolis ringi, ostsin rongipileti, einestasin McDonaldsis (seda juhtus Krimmis kuidagi palju. Varem ei olnd ma siin Mc-is käind, kuid Krimmis kohe kordi ja kordi) ja ostsin trollipileti. Suvel troll ikka kallis. 10 grivnat Jaltasse. Tee u 90km ja kestis 2,5h. Ja nagu ikka troll täis suvitajaid, rannapalle, kurgikaste, paprika-kotte, pisut seniilseid vanainimesi ja tapvat kuumust. Esimene tund oli kõige raskem. Päev oli meeletult kuum, u 35-40 kraadi. Jaltas oli vaja bussijaamast veel kesklinna saada, see ei olnud eriline probleem, sest trolliliiklus on siin ikka hea. Jalta üllatas mind väga, ootasin midagi teistsugust. Kokkuvõttes võiksin Jaltas puhata küll. Olin seal kokku u 8 h. Käisin rannas, ujusin mitte just kõige puhtamas vees, käisin Mc'is ja nautisin vaadet. Sain aru, et ma ei ole kunagi olnud kohas, kus oleksid koos meri, rand ja mäed. Väga ilus kombinatsioon. Selline täiesti mulle sobiv komplekt. Hiljem sain kokku tuttavaga, kes korraldas Krimmis eesti keele ja kultuuri lastelaagrit. Liitusin nendega ja läksime õhtul laagripaika. Piret korraldab üldse palju tegevusi seoses Krimmi-eestlastega. Teema, millest tean nüüd tänu temale oluliselt rohkem. Ma isegi käisin Simferopoli etnograafia muuseumis.
Praegu arvatakse Krimmis elavat u 1000 eestlast või nende järeltulijat. Neist 500-600 on registreerunud Eesti seltsis. Üldse öeldi, et Eesti Selts on üks aktiivsemaid rahvuslikke ühinguid. Üldse elab Krimmis u 100 rahvust. Tänapäeval elavad sealsed eestlased viletselt. Enamus Eesti külasid on kesk-Krimmis, kus on kuiv ja viljatu. Nii palju kui olen kuulnud, seal ei ole vett ega ka elektrit. Elekter on mõned tunnid hommikul ja õhtul ja veega on sama. Eestlased läksid Krimmi elama peale 1860ndaid aastaid, kui tsaar oli Krimmis maad pakkunud. Algul oli raske olnud. Esimene küla Beregovoje on mere ääres. Sinna mindi lootuses kalandusega tegeleda. Kuid Krimmis pidi miskipärast väga vähe kala olema, seega see ei läinud. Hiljem mindi rohkemm Kesk-Krimmi. Seal on ka praegu peamised Eesti külad. Suurim neid Krasnodarka, seal on koolis ka eesti keele tunnid. Eestlased olevat seal siiski kiiresti kohanenud ja olid olnud ühed rikkamad ning edukamad inimesed. Tegelesid põllumajandusega ja käsitöö oli olnud erakordne, kuna käsitöö kultuuri ei pidanud Krimmis eriti olema. Käsitöö tähendas eelkõige kudumist ehk keegi teine ei kudunud käpikuid, sokke ja salle, sest enamus aega on Krimmis ju soe.
Nii, aga ma siis läksin edasi grupiga laagripaika. See oli paras šokk. Ma arvasin, et ma sattusin mingisse väga vaesesse Ukraina külla. Nimi Beregovoje ehk sama, mille asutasid kunagi eestlased. Selgus, et tegemist ei ole vaese külaga, vaid siseturismile orienteeritud kuurortiga. Kuna tegemist Simferopolile ühe lähima rannaga, siis see oli hoopis suvekuurort. Inimesed pakuvad turistidele majutust. Majutus oli selline kuuridest ehitatud tillukesed toad, mis kubisesid L-suurus ämblikutest. Seal pidavat leiduma ka peenemaid euro-tube. Üldiselt oli küla selline datsade küla- tänavatel jalutasid end haned, kanad, kuked. Meid võõrustanud pere pidas lehma ja kalkuneid. Rand oli kivine ja kitsas, nagu siin ikka ja vesi oli väga hea. Käisime ka öösel ujumas. Kuna siin ju kusagil valgust ei ole, siis on kõik tähed näha ja seal vesi helendas. Ma olen sama efekti näinud ka Eestis, kuid ma ei saa aru millega tegemist. Täiesti friik oli ujuda. Iga liigutuse peale oli vees helendavad pärlid. Väga ilus ja natuke jube ka. Kogu seda naljakat kuurorti iseloomustab minujaoks kõige paremini allpool olev esimene pilt. Beregovoje postkontori seinal on Eduard Vilde mälestustahvel, kuna ta käis seal oma Krimmi reisi ajal kui kogus materjale oma raamatu "Prohvet Maltsvet" jaoks.
Tagasisõit oli suht kannatusterada, sest suutsin jälle pisut haigestuda. Ja palavikus on väga paha olla kui oled magamata ja õues 35 kraadi. Tagasi tulles sattusin mitte kurgimeeste vagunisse, vaid perevagunisse, mis oli oluliselt vaiksem ja rahulikum.
Tahan Krimmi kindlasti tagasi minna, kuid mitte enam nii, vaid pigem autoga, et saaks seal vabalt ringi sõita ja seda maapealseks paradiisiks-nimetatud maad rohkem kogeda.
Nüüd valmistun homme algavaks järjekordseks Samara reisiks, mis kestab 2 nädalat. Keeruline on see, et me läheme sinna rongiga ja reis kestab ei rohkem ega vähem kui 46h.
Beregovoje suvekuurort ehk vaesema seltskonna puhkeküla. Lähim rand Simferopolile. Ma esmapilgul arvasin, et tegemist on ühe tavalise vaese Ukraina külaga, kuid ei ole. Popp suvitusrajoon hoopis. Kõik Kievi pansionaadi ja ranna klubitelkidega:)) Tohutult naljakas. Juuresolev pilt illustreerib ja kajastab seda suvekuurorti kõige paremini ehk õppige puhkama:)
Tellimine:
Postitused (Atom)
