Minu 15-minutit-kuulsust on alanud. Tegelikult oli oht, et asi läheb hulluks ära, sest üks ajakirjanik suutis mu sõnad nii ära tõlgendada, et see kõik oli nii piinlik. Õnneks ta sai vist koslepi või mõistis ise, et selliseid artikleidei kirjutata ja parandas oma vea. Nii et nüüd nii väga piinlik ei olegi.
Eile me emaga jõudsime järeldusele, et ma olen oma vennapoja jaoks mingi huvitav muinasjututegelane, kes figureerib tema mõttes ka siis kui mind pikalt ei ole. Ehk ma meeleldi võrdlen end Meeri popinsi või äärmisel juhul tore tädi- vanaema õunapuu otsasega. Aga jah, minu armsal Raineril on karjapoisi-pildiga supitaldrik, kes on loomulikul Tädi Epp (tegelt on see nagu Tädi Rutt), siis on Tädi Epu noodid, Tädi Epu dessa tass, Tädi Epu tass. Ja lisaks sellised on tädi Epp üks viguur kõikides tema mängudes. Nüüd viib see unelmate Tädi Epp lapse Kikit ja Mikit vaatama. Mis pidi olema 35 minutit teineteise kolkimist, ehk Kiki on väike kutsu ja Miki on väike kiisu. Ja kommentaar ühelt suurelt inimeselt: "Mina oma last seda küll vaatama ei viiks". Aga ehk meeripopinski ju tegi natuke lubamatuid asju;)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar