Räpakoll

Räpakoll on viimasel ajal mu mõtete märksõna. Juuresolev pilt omab lihtsalt illustreerivat funktsiooni. Tegelt on pildil mu lemmik Vlad, kes suvel sai laagris küll kindlasti auhinna Laagri Eriräpakoll, sest ta täiesti keeldus end pesemast.

Nii, aga mina tunnen end ka viimasel ajal räpakollina. Esiteks oli väga külm ja siis ma lihtsalt ei tegelenud ilu ja puhtusega. Nüüd on soe ja ma juba tegelen sellega, kuid see on nagu võitlus tuuleveskitega, sest tänavad on lihtsalt jube mustad. Ja tulemus on, et mina jalutan mööda linna oma jube räpaste tossude ja pükstega, nagu üks räpakoll. Ja kui ma midagi ka puhasta(ks)n, siis sellest jätkuks 2 sekundiks, sest mustus on nagu takjas kohe küljes. Siiski olen ma tossudega rahul, sest need võimaldavad jääl kõndida ilma kätega liigseid liigutusi tegemata. KUID tegelikud naised käiksid ju ometi kontsadega. Seda nad ka teevad, nende vahel on lihtsalt üks räpakoll.

Teine põhjus miks ma räpakolli peale mõtlen on lingvistiline. Ja see, et ma ikka armastan väga oma emakeelt, sest mulle meeldib teha lolli, sarkastilist ja ülekantud tähendusega nalja, ja ma valdan seda ainult eesti keeles ning siin olles tunnen ma sellest väga puudust. Inglise keeles ma oskan küll pisut rohkem aga see ei ole ikka see ja vene keeles oskan ma ainult väga lakooniliselt öelda. Ja ühesõnaga ei tea ma mitteüheski teises keeles kuidas on sõna "räpakoll". Ja ma arvan, et see on oluline. See on ka üks põhjus miks ma olen alati skeptiline olnud suhete osas, kus ei ole tegelikult ühist emakeelt. Mulle alati tundub, et teatud vürts jääb puudu.

Veel Triinu probleemidest Peterburis, see tänase päeva naljakaim lause: "Tegin viisa jaoks pilti ja nina jai nyyd punane" (võibolla see jälle näide minu vigasest huumorimeelest)

Adjöö, Krimmi poojesd ootab!