Lihtsalt muljed

Kõigi maade bliverid ühinege. Ülesvõte äärmiselt toreda jõuluvetserinka lõpuminutitelt. Sel korral oli meil Eesti, Soome, Jaapani, Ukraina, Valgevene ja Vene esindajad. Märksõnad olid veel: Kalevala, Joulupukki ja Urho Kaleva Kekkonen.
(Viimase märksõna kommentaar. See on mind kunagi kuulsaks tegeva seriaali kindel stseen. On rong, platskart vagun. Ühes vahes tütarlaps Soomest, tütarlaps Ukrainast ja üks vuntside ning dressipükstega tüüp, kel Hugo Bossi meesteridikül kõrval ja kes on juba pisut alkovines ja mõtleb vaikselt omaette samal ajal kui tütarlapsed pisut tutvust teevad. Tüüp siiski mõistis inglissis nii mõndagi. Kui tütarlapsed on tutvusmise lõpetanud ja vaatavad vaikides aknast välja. Tõstab tüüp pea ja ütleb "Urho Kaleva Kekkonen" ning seejärel küsib Ukraina tütarlapselt "Vodki hotses?")















I blive in Santa Clause! Au kõigile bliveritele. Seekord tõi jõulumees päkapikumütsi Hiinast, mis on ju teatavasti kõigi bliverite maa.




















Lubage esitleda - näärimänd on valmis ehitatud ja väga kaunilt õhupallidega kaunistatud. Igal õhupallil oma ilus võrkkott ümber.




















Veel üks imeline reklaami ja avaliku kommunikatsiooni näidis. Linn ütleb oma narodile HEAD UUT AASTAT!!














Mu lemmik skulptuur Odessas "Meremehe naine". Sel pildil pisut laiendatud: Meest merele saatev poeg, naine ja ema:))) Väga hästi välja tulnd pilt. Tegelikult ema rollis väga äge EVS Soomest- Anna, kes elab Kiievis nagu Tuhkatriinu hirmuvalitseva kuninganna juures. Vähemalt eelmisel nädalavahetusel sain paljupalju naerda.

Ma tegelikult kaalun hoopis Odessasse jäämist. Mind kuidagi ahvatlevad siinsed veemüügi kioskid. Üks moodsaim pildil. Seal küll ei saa püsti seista ega ringi keerata ja soojendust ka ei ole. Aga mõte, et ma müüks vett- 1 liiter 20 kopkat on ahvatlev…See valge paber on hinnakiri. Saab igasugusel kujul vett osta.

Reklaami kõrgem pilotaaž. Klubi sildi all on "reklaam" internetiklubis pakutava lisateenuse reklaamimiseks. Juhul kui te mingil põhjusel ei ole suutelised kollasel lisatahvlil olevat teksti lugema, siis siin on suuremal kujul: "Наша копия лучше вашего оригинала!"
















Tukkuv müüjanna. Nagu Bulgakovi teostes. Õhtul kui turg kinni pannakse ja küüslaugu ostjaid enam ei ole, siis sõidab müüjanna trammiga koju. Muuseas mingil põhjusel müüvad küüslaugu müüjad ainult küüslauku, kuid kõiki teisi tooteid müüakse ikka segamini.




















Prügi sorteerimine Ukraina moodi:))















See on see pilt mida ma olen tahtnud teha niii kaua. See lihtsalt on nii väga ilus. Tegemist nagu ikka saboriga ja tema kõrval oleva Vorontsoviga. Kõik kaunis kaunis. Raagus Odessa on ikka teine Odessa. Ja kohati meeldib see mulle rohkem, kui roheline Odessa.

Kõikkõik on uus detsembrikuus. See pilt on tehtud uues väga toredas ja mitte odessaliku baaris Vyhod. Ja sealt olen leidnud juba uusi toredaid sõpru. Käesoleval pildil on bojaaritari kõrval arvake ära kes - loomulikult Ira ja tegelt tema seljataga oli tema sõbranna Masha.

Nii tuleb avaldada armustust armsamale juhul kui elad 16korruseliste kortermajade tsoonis ja ei ole piisavalt raha, et lennuk tellida, et õhku sama tekst kirjutada.

Natuke nalja

Mitu ukrainlast mahub marshrutkasse?
V: Kõik kui vaja.

Mitu ukrainlast parandab elektrikatkestuse korral elektrivõrku?
V: Mitte ükski. Kõik on marshrutkas.

:))))) Lugu elust enesest.

Tarbimiskäitumise muutumine

Mis juhtub Sinu tarbimisharjumustega kui tuleb mõnest vähe "tsiviliseeritumast" riigist ja elad siin mõnda aega.

Kui lähed kiirsöögikohta ja vaatad seinal olevat menüüd ning seal jalutab üks sarvedega pruunikasmust elukas nimega Tarakan:

Kui see juhtub mujal ehk seal kuskil kus tundub, et on mingid reeglid:
- lahkud vaikides söögikohast, räägid sõpradele ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- lahkud vaikides ja kirjutad mõnele päevalehele lugejakirja ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- teed kohapeal skandaali;
- helistad otsekohe mõnda vastavasse ametisse ja nõuad söögikoha kohest sulgemist.

Kui oled Ukrainas (või mõnel muul sarnasel imemaal):

Näed elukat, sulged silmad, ütled endale, et sa kujutasid seda endale ette. Avad silmad ja näed, et menüü on lihtsalt seinal (vaikides tead, et elukas jõudis juba menüü taha või seinaprakku ronida) ja valid oma söögi, ootad seda ning asud seda sööma. Ja usud siiralt iga vähe krõbedama ampsu korral, et see on vaid krõbedaks küpsetatud kana. Tänad müüja Nastjat, lähed tööle ja lähed järgmisel teisipäeval jälle sinna lõunat sööma.

Nääripuu

Täna on jõululaupäevaeelne päev, mis Eestis hetkel on pea pühade meeleolus juba jnejnejne. Teate isegi. Minul on täiesti tavaline reede õhtu ainult selle teadmisega, et mujal on tore ja inimesed on diivanil keras ja limpsivd hõõgveini. No pole hullu teen homme sama. Nimelt homme minu juures on jõulupidu. Seega kui kellelgi ei ole midagi teha või kusagil olla, siis selliste inimeste koosolemine toimub just homme minu juures Odessas. Uskumatu. Nii, aga hetkel on mul täiesti jõulumeeleolu. Siiski jõululaule ei julge kuulata, need on kuidagi tuju hävitavate omadustega sel aastal. Kuulan jõululaulude põimikut ja Uait kristmasit homme. Jõulude ajal on mul külas üks teine EVS, tema on Soomest ja tegutseb Kiievis ja nüüd on mul külas ja väga tore on. Eriti kui arvesse võtta eelmise nädalavahetuse pisut keerulist külalist, kes väsitas kohe väga ära ja kelle külastuse tulemusena leidsin ühe olulise uus aasta lubaduse, mida siiski siin avaldada ei saa. Ehk kunagi hiljem.

Nii aga ma pean jagama mõningaid jõuluasju. Sel nädalal olen käinud kahes koolis jõulupeol. Ja olen avastanud, et isegi kui ma maailma ei muuda suurte suurte tegevustega, siis lapse, kel ei ole väga palju lähedasi, jõulupeole minemine muudab juba maailma paremaks. Ja kuigi selle lapse roll näärietenduses on nõiakostüümis seismine või lihtsalt pingil istumine, siis see mõte et sa oled seal tema pärast on täiesti piisav. Ja eriti hea on kui sa veel pilti ka teed. Ja tulemus minul on jõulu või siis nääri tunne ja neil on lihtsalt hea meel. Täna oli pidu ühes Odessa kaugemas otsas asuvas internaatkoolis. Väga armas ja muljetavaldav kool oli. Seal käivad kerge vaimse mahajäämusega lapsed, kes tegelikult on sagedasti pigem sotsiaalse mahajäämusega sest nad on väga vaesetest või puudustega peredest. Mitmetel lastel ei ole ka vanemaid.

Tänasel väga toredal ja lõbusal jõulupeol sai selgeks üks asi, et vanemad lihtsalt alavääristavad meelega vahel oma lapsi. Kui sa ikka tahad, et 4.klassi poiss, et võimalikult tobedalt tunneks, siis tuleb nad riietada nääripeol jänese või päevalille kostüümi. Päevalille kostüümi omanik vist tegelikult armastas oma kostüümi, sest kui oli nende grupi luuletuse kord, siis ta esitas väga huvitava etteaste, mis nagu selgus oli improviseeritud. Ma ei saanudki aru, et kas tal ei olnudki luuletuses osa või unustas ta selle lihtsalt ära:) Aga tema etteaste seisnes ringide tegemises ja kirjeldas kuidas linnukesed tema ümber lendavad ja seemneid nokivad. Lisaks olid peol huvitavad mängud, mis minu rikutuse astet arvestades mu meelest algklasside nääripeo mängud just ei ole. Nt võistlus kahe meeskonna vahel. Üks meeskonna liige hoiab banaani käes ja teine peab selle ära koorima ning sööma ilma käsi kasutamata. Oli pisut veider ja piinlik. (Siinjuures kommentaarina, et see meenutas 1.detsembri Aidsi-päeva üritust, kus muuhulgas oli võistlus mille auhind oli õun kondoomis ja hull bänd, kelle laulja lihtsalt laval karjus ennastunustavalt "Armageddon".)

Nii ja nüüd püänt! Lõpuks on kätte jõudnud aeg ,mil ka meil on hakatud nääripuid püstitama. Osad puud on püstitatud sellistesse kohtadesse, et ma ei ole kindel kas nad on seal koguaeg olnud ja meeletus jõulunäljas näen neid nüüd esimest korda. Täna jõuti põhipuu püstitamiseni. Ja pean ütlema, et midagi nii naljakat ei ole ma kaua aega näinud või kuulnud. Pildi saan esmaspäeval, sest mu oma kaamera ju ei tööta. Aga.... Eesti uudiste baasil mulle meeldib, et osad linnad ehivad päriselt linnas kasvavaid puid ega lõika muid puid. Ja Norra olevat sel aastal Londonile koleda rootskuuse saatnud. Ja kindlasti osades kohtades pannakse püsti ka kunstkuuskesid. Aga nääripuu Odessa moodi?

See eeldab puu ehitamise oskust. Nimelt hetkel ehitatakse Odessa nääripuud Deribasovskajale- kindlasti väga ilus. Aga ehitamine on sõnaotsesmõttes ehitamine. Selleks on püstitatud metallkarkass, kuhu kraanal olevad mehed topivad pisikesi puid. Ja mitte lihtsalt puid vaid ....- männipuid! Jah, see on nii. Odessas ehitatakse näärikuuske väikestest mändidest. Osad on nats kollased ka. Sel ajal kui ma seda meistriteost nägin oli valmis alles latv. Eks õhtul näeb kogu ilu!

Ilusat jõule! Nautige kõike mis selle juurde kuulub!

Täna on laiskust, külmust ja nälga täis päev. Siiski olen mitu tundi töötanud ja nüüd plaanin minna kohvile ja koogile ning nendega koos on aeg jõulukaardid ära kirjutada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Nimelt on juba mitu head nädalat minu kallis sõbranna T Peterburgis samal missioonil nagu mina. Ainus erinevus, et tema päästmisobjekt ei ole tänavalapsed vaid suhteliselt kuulus Ermitaaž. Mul on väga hea meel, et tema esmakogemused sellest uskumatust maailmast on väga sarnased minu maailmaga. Tema pajatustest Vassili saarel ja selle lähistel toimuvast võib lugeda siin.

Elektrisõltuvus ja jõulud

Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud, kuid tähistavad viimaste päevade meeleolu.

Arvan, et tänapäeva Maslow hierarhias peaks olema ka selgelt kirjas baasvajaduste hulgas - elektri-vajadus. Vahel tundub osade inimeste jutte kuulates, et kui oled muutunud ultramoodsaks inimeseks, siis on vajaduse rahuldamatuse korral meeleoluhäireid tekitava omadusega ka interneti-vajadus.

Ma olen elanud nüüd juba 2 x 24h ilma elektrita. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see nii keeruline on. Esimene 24h oli kodus, millest ma siiski vähemalt 8h magasin ilma elektrita ja teise sama kaua olin tööl. Ja pealegi oli põhjus mehhaaniline ehk uus kork parandas kõik. Nüüd aga on asi tõsisem. Eile ei olnud terve päev kontoris elektrit ja kuna ma olin rumala peaga kodus läpakat ilma juhtmeta kasutanud, siis ei olnud akut ka. Kuid lisaks ma selles absoluutses tegevusetuses ja mõttes, et on vaja palju teha istusin lihtsalt 2h, et minna sotspatrulliga kaasa filmi tegema. Ja kui auto saabus 1,5 h hilinemisega, selgus et meie lõbu jääb ära, sest auto katki. Kodune rõõm ei kestnud kaua, sest 45min peale koju jõudmist lahkus minu seltskonnast elekter ja täna hommikul 12x ei olnud ta veel tagasi. Seega kodu pime ja külm.

Kogu asja tegi hullemaks, et mul on lisaks läpaka akule tühi ka mobiili aku ja laadija on kodus ja kodus ei ole elektrit. Kuidas küll nii elada saab? Kuu tagasi elektrikatkestuse ajal sai öelda: "Mida küll inimesed 100 aastat tagasi tegid, kui elektrit ei olnud? Vastus: kasutasid Nokia-telefoni valguse saamiseks." Nüüd aga ei ole mingit valgust. Ja lihtsalt kommentaarina. Ukrainas on küünalde ostmine üks keerulisemaid tegevusi.

Jõulud on üks kummaline aeg ja nüüd esimest korda mõistan, mida ma jõuludelt ootan ja mida ma selle juures hindan ja kõik see puudub mu elus hetkel. Aga jõulud on selline eriline aeg kui kõik lihtsalt käib omas rütmis, mis sellest et kohatises kingistressis, siis on see ikkagi väga tore stress, sest mõtled teistele. Siin tundub, et ei olegi sellist püha, mis sellist soojust sisaldaks. Näär on nagu on. Pauk, viin ja padarak. Aga täna mõtlesin ja mõistsin millest puudust tunnen. Praegu Eestis olles kondaksin ma peale tööd ilusas Tallinnas ringi ja vaataks lihtsalt seda ilu, siis läheks mõne ülitoreda ja kalli inimesega kuhugi toredasse baari või kohvikusse, tõmbaks end kerra, telliks imehead hõõgveini, lööks nurru, räägiks pisut juttu, kuulaks tõenäoliselt ilusat muusikat ja tunneksin end lihtsalt väga hästi. See vist ongi see üks suuremaid rõõme, mis on kõige väärtuslikum just jõuluajal, kuigi kõike seda saab teha põhimõtteliselt aastaringselt.

Kõik lihtsalt on väga hästi

Hetkel on täiesti suurepärane hetk. Päike paistab ja õues ei ole löga ega vihma ja lihtsalt on väga tore. Ja ma võin kohe kõige ja endaga väga rahul olla, see on väga väärtuslik tunne, sest see võib lõppeda kohekohe. Kontorisse saabudes sain Euroopa Noortelt kirja. See on see kiri, mida tegelikult ootasin ammu ja arvasin, et ma ei saa seda, sest olin kindel, et aadress oli vale. Oligi vale aga nõiaväel jõudis see siiski minuni. Nii, aga kiri oli kiri, mis kuulub žanrisse "Muhv nõudmiseni" ehk siis väga meeldiv kiri, mille suurepärane Mina endale 3.aprillil kirjutasin. Nimelt siis ettevalmistaval koolitusel pidime kõik kirjutama endale kirja, mille Euroopa Noorte toredad inimesed meile saadavad kui pool teenistusest läbi on. Lisaks sain enda pildi, kus ma olen selline kahvatu rott ja SUUR AITÄH! ümbrikus oli ka helkur ehk siis teisisõnu kuld.

Väike väljavõte mu kirjast:
.... Aga praeguseks hetkeks ma loodan, et oled käinud vähemalt korra Krimmis, räägid ok vene keelt oled kohaliku elga hästi tutvunud, sul on kohalikke sõpru, pead korralikult blogi, helistad koju ja Pille-Maile, ei moluta üksinduse pärast, ei ole mingil põhjusel masenduses, oled õnnelik ja oled endiselt hea tädi!

Mul on heameel öelda, et lootus ei sure kunagi ja vähemalt hetkel on kõik nii nagu aprillis loodetud! Tore.

Juhul kui keegi ei mõista seda siinse maailma tööhõive-poliitikat ja selle üldtoimimist, pilt illustreerib täielikult kohalikku tööjaotust ja - korraldust. Sellise pildi tabamine ei ole siin väga keeruline, sest nii käib see lihtsalt alati.

Pean kiiresti kirjutama, et hetkel toimuv vestlus meelest ei läheks. Taaskord kontorikoomikat, millele lisab vürtsi vene keele eripära, sest teistes keeltes mida mina tean ei ole võimalik sellist tummist mahla suust välja saada:))))

Kõigepealt tööpäev algas nagu ikka u kl 12. Esimene tööalane tähelepanek oli, et tänasel kolmapäeval oli siin väljaantavate ajalehtede peatoimetaja tulises vaidluses teiste arvatavasti asjaosalistega, kuid peatoimetajal oli lihtsalt õllepudel käes. Ta üldiselt on mees, kes arvab, et ta on VÄGA tähtis.

Nii aga nüüd siis hetkel toimuv. Kontorisse tuli Odessa vanurite päevakeskuse Наше будущее juhataja, kellele minu padruuga Ira tegi grammotad-tänukirjad, et päevakeskus saaks oma toetajaid tänada. Tegemist selliste vanakooli pioneerilaagri grammotatega. Tädi ei jõudnud kohe seda ilu ära imestada. Sellistes olukordades on sobilik öelda "Боже мой какая красота!", sõltuvalt olukorrast tuleb hinnata kas ka pisar sobib või mitte. Hetke olukord seda ei nõudnud. Aga siis tädi pidi need allkirjastama, kui ta oli juba mitmed allkirjastanud teatas ta järsku. Kahjuks pean selle osa eesti keeles kirjutama, sest ma lihtsalt vene keeles ei oska nii hästi. "Oih, siia peaks ju ilusti kirjutama, ukraina keeles. Aga no kes seda keelt veel oskab!". Selle peale turtsatas Ira pisut, kuid vastas täiesti asja kohaselt "Да сложныи момент".

Üldiselt ma olen avastanud, et vene keel (vähemalt see mida enamus inimesed igapäevaselt räägivad) on kõige mitte-seksikam keel. Vene keel on suurepärane lauludes, luuletustes ja kirjanduses, kuid praktiline keel mida noored räägivad on väga jube. Flirtimiseks on see kohe täiesti turn-off-keel, vähemalt minu jaoks. Mulle igasugused sapotskad, sapotskad ja muud tskad väga ei meeldi.

Veel üks oluline aspekt, mida olen tahtnud kaua aega üles märkida. Ukraina (pean silmas vene keelseid piirkondi) ja eeldan ka Venemaa lapsevanemate elu on suht kerge selles osas mis puutub lastele nimede panemist. Kunagine anekdoot kus ühel naisel oli 9 poega ja kõigi nimed olid Ivan, peab täiesti paika. Siin on nimede valik vägaväga väike. Ja isanimi on tõeliselt vajalik. Aga jah nimesid on siin kuidagi väga vähe. Ma arvan, et naistenimesid on kokku 10-15 ja sama palju mehenimesid. Ainus uus naisenimi millega siiani olen kokkupuutunud on Snezhana ja mehe nimed Gleb ja Svjatoslav. Aga üldiselt on siin nimede arvamine suht lihtne.

Mulle tundub, et kui täis bussis hüüda: "Masha", siis pööravad 40% naistest pea, kui hüüda "Ira" siis teised 40%. Ülejäänud on Olja, Natasha, Nastja, Sveta, Lena, Katja jt. Nt minu tantsutrennis on peale treeneri veel 6 Irat ja mingi valemiga on treener suuteline neid kõiki kuidagi eriliselt nimepidi kutsuma.
Meeste puhul on asi veelgi lihtsam: 70% meestest on lihtsalt Sašad. Olen olnud seltskondades, kus mehe nimi küsimine tundub suht mõttetu ja vaid viisaka tegevusena, sest kõik ongi Sašad. Ja ülejäänd mehed on kõik Kostjad, Koljad, Pašad, Ljoošad, Vanjad, Vasjad, Serjoošad. Ja ma ütlen, et need ei ole maailma kõige uhkemad ja paremad meestenimed. Kuigi nimi ei rikkuvat meest, siis mul on sellega harjumine aega võtnud. Mul on pisut keeruline öelda täiskasvand mehele Kolja või Ljooša, viimasel ajal olen kuidagi ära harjunud, kuig üldiselt on ikka keeruline.

Moodsa maailma karm reaalsus

Mul on viimasel ajal vist kasvuraskused või tegelikult ei ole need kasvuraskused, lihtsalt aegajalt mõtlen asjade üle, mis meeldib ja mis mitte. Üldjuhul ei ole mul endaga viimasel ajal enam probleeme, olen endaga täitsa heaks sõbraks saanud. Isegi välimusega olen rohkem rahul ja ei pea seda nii oluliseks. See on kõik siin elamise tulemus, sest siin on välimusele ülisuurt tähelepanu pöörav ühiskond ja välimust kummardatakse nii oksendamiseni, et mulle on sellest kohe nüüd väga kõrini ja mõistan kui mitte oluline see on. Ja see ei tähenda, et ma väidan, et välimus ei ole üldse oluline. On ja väga oluline, kuid pigem on oluline puhtus, endast hoolitsemine ja endaga sisemiselt rahul olemine. Siiski aegajalt tekib mul tunne, et ma olen ikka nohik mis nohik, kuigi ma annan tegelikkuses aru, et ma ei peaks nii tundma, sest tegelikult on mul väga tore elu ja pean tunnistama, et mu elu on kindlasti toredam kui väga paljudel inimestel. Aga siiski, mis siis aegajalt sellist mõtet tekitab. Enamasti on see seotud alkoholi, suitsu ja narkootikumidega. Ma olen suuteline nautima ja pidutsema täiesti ilma nendeta. Alkoholi ma küll tarbin, kuid saan hakkama ka ilma.Kuid ma ei vaja ühtegi neist suhtlemiseks või lõbutsemiseks. Nii ja vahel ma siis tunnen, et pahasti, et mul ei teki nende järgi vajadust. Kogu sellele mõtlemise viimasel ajal on tekitanud tegelikult narootikumid.

Suitsuga on mu suhe selline, et ma ise ei tunne kohe mingit vajadust suitsetamise järgi. Ei tunne vajadust suitsunurgas klatsijuttu kuulata. Suitsetavatele sõpradele moraali ei loe, kuid eeldan, et nad mulle suitsu näkku ei puhu ja üldiselt mind sunduslikult suitsu sisse hingama ei sunni. Oma kodus ma kellelgi suitsetada enamasti ei luba, kõik käivad tublisti ikka õues. Armastan, et kohvikutes on suitsuvabad pooled, kuid suitsetava sõbraga olen nõus suitsetajate poolele istuma.
Alkohol on samuti selline asi, mis kuulub baari, kluppi või vahel ka koju. Mulle ei meeldi, et ma pean bussis istuma kell 11 hommikul õlle joova tüübi kõrval või et iga teine inimene õllepudel käes vastu jalutab. Mulle ei meeldi väga purjus inimesed, sest nad tüütavad mind ja arvavad, et neil on selleks õigus. Ma olen alati pidanud alkohoolikute suhtlemist teistega vaimseks terroriseerimiseks ja ma ei aktsepteeri seda. Alkoholi tarbimine ei muuda inimest süüdimatuks ja seega ei tolereeri ma ka joobes öeldud totrusi, mida joonud inimene järgmisel päeval ei mäleta ja seega ka ei usu seda mida ta rääkinud on. Alkohoolikute puhul tunnen ma tõelist viha ja see on vist ainus seltskond kelle peale ma olen suuteline täiesti ilma põhjuseta karjuma, sest ma ei taha et nad minuga räägiksid ja mind tülitaksid. Alkohoolik kodus on kogu pere terroriseerija, palju koduvägivalda on seotud alkoholiga ja ma arvan, et kõik inimesed ei pea selle pärast kannatama. Alkohoolikute üks "eelis" on, et ma tean alkoholi mõju ja ma ei karda neid nii väga. Erinevalt narkomaanidest, mis on minu jaoks täiesti tume maa. Enne Odessasse tulekut olin ma narkootikumide osas täiesti naiivne. Põhikokkupuude oli süstlate nägemine, juttude kuulmine või vestlused teemal narkootikumid hea või halb. Ma ei ole narkootikume kunagi pooldanud, kuid nüüd ma olen kohe selgelt nende vastu. Mu arvamus on erinev ehk ainult kanepi suhtes, kuid kõik muud on ei ole aktsepteeritavad. Peamine tunne mida see mus tekitab on hirm ja ma ei taha hirmu tunda. Ma tõesti ei tea kuidas narkomaan käitub ja mida teeb ja see tekitab mus hirmu. Siinses minu maailmas on narkootikumid igapäevane asi. Süstalde vahetamine on üks organisatsiooni põhitegevusi. Igapäevaselt näen liimiuimas lapsi. Täna rääkisin muidu väga laheda poisiga, kes oli selgelt pilves. Ja selle peale tundsin ma viha ja hirmu ja et ma ei taha temaga suhelda. Ma ei taha sellega kokku puutuda. Või ma ei oska kuidagi käituda olukorras, kui sind saadab koju su töökaaslane, kes nagu hiljem selgub on just doosi võtnud ning sellest väga jutukaks muutunud ja vestluse tulemusena saad teada, et ta on 10-aastat amfetamiini tarbinud, et see talle meeldib ja et tal on HIV ja ta sooviks sinuga teed juua.

Üldiselt pean ma ennast suhteliselt tolerantseks inimeseks. Olen küll kriitiline, kuid aktsepteerin erinevusi ja pigem naudin neid. Kuid ma tõesti ei suuda aktsepteerida alkohoolikuid ja narkomaane. Eriti narkootikumide puhul ei näe ma neis absoluutselt midagi head, mitte üheski olukorras. See teeb haiget ainult nende tarbijatele ja kõigile teistele tarbijate ümber. Võibolla olen ma jänes ja ei aktsepteeri "moodsa maailma karmi reaalsust", kuid seda on raske teha kui see mõjutab minu heaolu ja lihtsalt elamist. Ja ma ei ole nõus, et narkootikumide vastu olemiseks peab neid proovima.

Eelmisel nädala toimus kauaoodatud külastus. Nimelt käis mul külas mu kallis emme. Kõik sõprade senised külastused on olnud suurepärased, kuid kui emme ikka külla tuleb, see on midagi erilist. Ma väga pabistasin selle pärast, sest ta siiski lendas ja reisis täiesti iseseisvalt ja pidi terminali ja lennukit ja firmat vahetama. Aga ta tuli täiesti probleemitult toime ja jõudis veel koju ka. Nii, et ei ole midagi vaja muretseda. Tema siia saamine oli suht keeruline, selleks pidi kasutama erinevaid veenmis-, ähvardamis-, palumise- ja muid kavalustehnikaid. Kuid siiski õnnestus ta siia saada. Ja kohe vägaväga tore oli. Sai niisama oldud ja lobisetud ja teatris käidud ja linnaga tutvutud. Ja lisaks käisime turul, mis temaga koos oli ikka hoopis teine asi, sest ta teab nendest kohalikest delikatessidest väga palju. Lisaks ostsime värsket kala ja ma õppisin esimest korda värsket kala puhastama ja kalasuppi tegema. Ei ole üldse keeruline. Nii, et ma tundsin end tõesti pisut totu tütrena. Lisaks sai tütrele muretsetud soe jope, sest ta ju jooksis nagu hilpharakas ringi suvejopega ja nii võib külmetada ja põiepõletiku saada. Nüüd on soojus ka minu keha ümber. Lisaks on mu kapis imehead kohupiima kooki (muuseas on see siin olematu nähtus. Üldse see siinne koogikultuur on selline palju kreemi ja kunstvärvi), mulgikapsaid, sülti ja paljupalju kommi ning sokolaadi. Kommid on muidugi eranditult Kasekeses. Kui ta üks päev enne ütles, et tal on kommikott ostetud, siis käis peast läbi mõte, et ainult üks kott. Tavaliselt saan ikka 2 või 3 kotti. Aga kui kott kohale jõudis, siis oli nagu jõul kohe, sest kott oli terve kilo ja seega palju kommi. Lisaks on mul nüüd palju eestikeelset naistelektüüri ja värske Kroonika ja Su doku raamat. Kahju, et emme nii kiiresti ära läks, kuid selle eest olid meil ülitoredad päevad! Selliseid võiks rohkem olla ja Eestis on sellist kvaliteetaega kuidagi keerulisem tekitada. Mul lihtsalt on maailma kõige parem emme!

Ja lisaks täna vihastasin taas siinse töötegemisviisi peale. Tähendab seda viisi ei olegi. Kellelgi justkui ei ole üldse huvi ja keegi midagi ei tea ja kui seletades ütled, et aga selle arutamiseks meil ju koosolek oligi ning sellest rääkisimine. Siis sellele täiesti sobiv vastus oli, et rääkisime jah aga see ju lähen meelest ära ja seega oleme jälle alguses tagasi. Oeh, ma ei tea kuidas siin mingid asjad liiguvad või tehtud saavad. Eks ma võtan asja rahulikult ja annan endast parima, kuid üle varju hüppama ei hakka, sest siis võib hulluks minna.

Ma olen täna heainimese lainel:) Või tegelikult arvan, et ma olen seda peaaegu koguaeg. Sattusin sellisele lehele: Pledgebank. Võibolla on see mingi üldteatud asi, kuid minu meelest tore algatus, sest iga heategu ju muudab maailma paremaks.

Epp Maailmaparandaja

Täna on ülemaailmne aidsi päev! Kuna see on teema, mille kõrval ma hetkel pidevalt elan, siis pean vajalikuks seda ka kõigile teistele meelde tuletada. Viimastel andmetel on maailmas üle 40 miljoni HI-viiruse kandja, neist 50% on nooremad kui 24-aastased. Sel aastal on AIDSi-laadsetesse haigustesse surnud enam kui 3 miljonit inimest, neist pool miljonit on lapsed. Sel aastal on Eestis registreeritud 569 HIVi nakatunut ja 19 AIDSi haiget. Neist 0-14 aastaseid 7 ja 15-24 aastaseid 314.

Ka enne Ukrainasse tulekut oli HIV minu jaoks alati teema, kuigi ma ei olnud sellega kunagi otseselt kokku puutunud, kuid siiski mõtlesin sellele sageli. Pean tunnistama, et kusagil ajusopis seostus kas vabanduse või ettekäändena, et see on homoseksualismiga seotud või Eesti puhul ka pigem "venelaste ja narkomaanide" haigus. Siin olles on see arusaam muutunud. Eriti peale HI-viirust kandvate lastega ühest potist süües ja koos mängides. See puudutab igaüht. Eriti maailmas, kus prostitutsioon ja inimkaubandus on üha levivad ärivaldkonnad. Kõik saavad midagi ära teha. Kasvõi sellest ainult rääkides. Ja eelkõige saavad ma arvan midagi ära teha vanemad, kes võiksid oma lastega avameelsemalt seksist rääkida, mitte pead liiva peites.

Sügis Odessas

Odessa ja nüüdne väga hilissügis on uskumatult ilus. Ma olen nagu uues linnas. Endiselt plaanin, et ma pean minema ühel ilusal päeval lihtsalt kondama ja pildistama, sest kuigi suvelon päike, siis nüüd näeb seda linna ilu. Oktoobris kestnud kohutav külmus, mis kulmineerus vist lausa -1 kraadise ööga, sest oli näha väikest jääkirmet. Kuid nüüd on tagasi imeline sügis. Alates laupäevast on olnud väga soe, iga päev üle 10 kraadi ja see on lihtsalt taevalik. Kuid mis on esile toonud uue Odessa. See on see, et puud on raagus. Need kes on Odessas käinud, teavd, et siin on väga palju puid ja need puud on väga suured ja neist ei näinud suvel üldse läbi. Seega täiuslik päikesekaitse. Kuid nüüd on kõik need puud raagus ja puude tagant on välja tulnud kilomeetreid imelisi maju, mis seni on peidus olnud. Lihtsalt imeline!

Ja guljaitav rahvas ikka tõestab end pidevalt. Inimesi on tänavatel jalutamas sama palju kui suvel, nad ainult ei uju. Kuid guljaitamine on siinse rahva hing! Ja see väljendub ka keeles. Minu jaoks võibolla üks naljakamaid avastusi. Ma ei teadnud varem selle sõna ülekantud tähendust, ainult selle otsest tähendust. Seega oli algul väga veider ja naljakas kuulda, kuidas kõik inimesed oma vabaaja lemmiktegevuseks nimetasid - Ja guljaju. Ja seda nii 20 aastased noored mehed, 15 aastased tüdrukud, kõik tänavalapsed ja ka ärimehed. Kuid nüüd ma tean, et guljaju tähendab kõik, mis sa teed peale kodus olemise ja tööl käimise. Seega ka mina guljajun suht palju;)

Segased organisatsioonid

Ma nüüd turtsun pisut. Teema on töö ja selle korraldus. Taustaks, et täna hommikul jõudsin järeldusele, et kõige demotiveerivam element iga töö juures on halb juhtimine või konkreetselt halb juht. Seda ma olen oma suhteliselt pika (kusjuures mõne aasta pärast 20 aastase) töökogemusest järeldanud - kõik algab ja lõpeb ülemusega. Kui ülemus on hea ja kollektiiv halb, siis elab üle, kui mõlemad on halvad, siis on see mõttetu piin ja lihasuretamine.

Niiviisi, aga hetkel ajab mind torisema ja turtsuma siinne töökorraldus, mis puudub tegelikult. Korraldus seisnebki korraldamatuses. Ma olen sellega harjunud ja arvestan sellega täielikult, kuid on siiski hetki kus see ajudele käib. Oluline on öelda, et viimasel ajal olen ma tõeliselt bisi ehk mul on reaalselt palju tööd ja väga põnevat tööd. Nimelt on mul väga hea meel selle üle, et olen suutnud neile siin nn "maha müüa" idee, et nad peavad parandama enda organisatsiooni kommunikatsiooni. Õnneks olen ma siin kuidagi muutunud selliseks veidraks usaldusisikuks, kellele räägitakse salaja oma muresid ja skandaale. Seega ma olen kuidagi taaskord väga informeeritud:) Ja nii selgus, et siin tekkis probleem kellegi võimaliku rahastajaga ja keegi "lõi ta üle" ja mu ülemus ei teadnud mida teha. Igal juhul jõudsime koos järeldusele, et hetkel on ainus infoallikas organisatsiooni u 50-liikmeline personal kellest ainult üks inimene teab millega org kui tervik tegeleb ja kuhu liigub. Seega jõudsime kokkuleppele, et vaja on teha korralik inglise keelne infovoldik, et tutvustada organisatsiooni ka paberil ning lisaks on vaja korralikku kodulehte, et oleks võimalik saada tausta- ja lisainfot. Kõik nö usutavuse huvides.

Niisiis on protsess nüüd käimas. Kõige parem meel on mul selle üle, et nad võtsid omaks ka idee, et koduleht ei pea olema ainult igav partneritele ja rahastajatele suunatud leht, vaid suur osa sellest peaks olema noorteinfo leht. Paljud tänavalapsed veedavad suure osa ajast internetikohvikutes mängides. St, et see oleks võimalus info neile anonüümselt kohale viia. Nii ja nüüd me siis teemegi seda lehte. Või siis tegelikkus on see, et kõik näevad mind kui kodulehe eest vastutajat olukorras, kus minul puudub idee kas selleks raha on ja kes tekstid teeb jne. Sellele keegi ei mõtle. Kõigi jaoks on ok küsida kuidas leht edeneb, kuigi mind ei ole nädala Odessas olnud. Ja nii on mitmete asjadega. See kõik on selline hajali. Siin on küll palju inimesi, kuid nende vastutusvaldkond on väga segane. Siin on ainult kaks inimest kes alati kontoris on - sekretär ja mina. Vahel on tunne, et võibolla on vaba päev, sest kontoris on 3 inimest ja siis järgmisel päeval on 20, kellest pooled ei pea paljuks minu kõrval suhelda röökivas kõneviisis. Seda ka loomulikult ajal kui ma juhuslikult telefoniga räägin. Oeh. Tegelikult peale eelmise nädala konverentsi olen ma tööindu ja motivatsiooni täis. Kuid annan endale teadlikult aru, et ma ei saa võtta liigselt vastutust, mida siin meeleldi tahetakse anda. Mu eesmärk on siiski, et need asjad toimiksid ka pärast seda kui ma lahkun. Igastahes keeruline. Või näiteks just nüüd 1 sek tagasi toimund vestlus. Eelmisel nädalal oli meil koosolek, et mis teemad peaksid olema. Kokkulepe jäi, et nad räägivad sellest ajal kui ma ära olen ja kui tagasi tulen, siis räägivad mulle. Nüüd loomulikult ei ole keegi millestki kuulnud ja leht, millele kirjutasime teemad on kadunud ja sellest on täiesti ükskõik. Apppiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii ei saa midagi teha, kuid siiski olen ma veendunud, et see mida organisatsioon teeb on vägaväga vajalik ja oleme jõudnud kokkuleppele, et püüan leida uued vabatahtlikud organisatsioonile. Sest siiski see töö on väga huvitav, paljude arengu võimalustega ja organisatsioon vajab väga abi. Kuigi kohati on töötingimused võimatud. Kõik asjad toimuvad siis kui toimuvad, mitte siis kui on kokku lepitud. Kui kohtume hommikul kell 8, siis st, et kõik lahkuvad kodust kell 8. Siia kindlasti ei sobi inimesed, kel on komme nõuda teistelt mingit punktuaalsust vms. Siin tuleb vaadaat kuidas asjad edenevad ja samas jälgida, et pead ei kaota. Ma arvan, et kui siin olles tekitada mingeid ootusi võib päriselt hulluks minna, sest ootuste nurjumine juhtuks 10x päevas.

Bisnis

Ma olen alati aravnud ja arvan endiselt, et ma ei ole väga tugev bisnisvumän. Kuid siiski lisaks mu üha tugevnevale sotsiaalvaldkonnas tegutsemise motivatsioonile tekivad mul pidevalt enda arvates väga head bisnis-ideed. Mõni neist tugevam ja mõni on lihtsalt hetke kestev. Ma olen juba paar aastat mõelnud, et mul oleks vaja ikka pisut juurde õppida juurat ja ärijuhtimist. Viimane ma tean on kogemusega omandatav, aga mul on kohe 0-arusaamine sellest, et kuidas hakata äriideed elluviima. Ma tunnen, et ma pean mingil moel bisnisega ikka tegelema hakkama. Ma pean enda omaarust head ideed ikka kuidagimoodi rahaks muutma, ma lihtsalt ei tea kuidas alata. Ja ma tunnen, et ma ei saa enamasti äri toimimisest kuidagi moodi aru. Näide. Ma ei mõista kuidas juhtub, et postkontoris müüakse lisaks postiteenustele ja kaartidele ka pesupulbrit ja küürimispulbrit ning ei midagi muud sellest valdkonnast. Ma kohe ei mõista, mis liinipidi see täiesti kohatu pulber sinna letile on jõudnud ja hinnasildi saanud. Ma võibolla tahaks ka sinna kõrvale mingit huvitavat müügiartiklit neile pakkuda.

Ukraina on riik, millega ma tunnen, et ma kindlasti ei tahaks end igavesti siduda. See ühiskond ei ole kohe minu jaoks, kuid inspireeriv ärimaa on ta küll. Siin on paljupalju võimalusi. Kui ma vaid oskaksin seda kasutada......................................... oleks, võiks, läheks, teeks.....

See nädal on mul olnud väga tihe programm. Esmaspäeval Odessa film, teisipäeval Iisraelis ehitatavast terrorismivastasest müürist ja eile ballett Luikede järv. Ma ikka imestan siin etenduste ja dekoratsioonide kvaliteedi üle. Pilet maksab siin väga vähe, aga dekoratsioonid on väga kvaliteetsed ja etendus samuti. Kuigi tundus vahel, et taustatantsijad olid pisut nagu proovis. Ja prints Siegfriedil oli lava taga vist malemäng pooleli, sest ta korduvalt hilines lavale, nii et tekkis pisut piinlik paus. Ja esiluik.. esimest korda märksin, et baleriinid peaksid ikka peenikesed olema, seekord oli pisut tötsakate ja lühikeste jalgadega luik. Algul oli pisut veider, kuid ta tõesti tantsis väga hästi. Üldse Luikede järv on lihtsalt uskumatult ilus ja meeletu muusikaga ballett. Ma pean hakkama rohkem siin teatris käima eriti ballette ja oopereid vaatamas, sest neid armastan ma kõige rohkem.

Ma ei saa kuidagi üle ega ümber siinsest publikust. Mulle tundub, et ma muust ei kirjutagi enam kui inimestest. Nii, aga taustaks on oluline rääkida siinse endise vabatahtliku Christiani kogemustest India kinost. Ta olevat seal käinud "Ämblikmeest" vaatamas ja sealne publik elas väga elavalt kangelase käekäigule kaasa. Rõõmu ja edu puhul tõusid püsti ja plaksutasid käsi ning õnnetuse puhul muutusid ka kurvaks ja väljendasid seda loomulikult vastavate häältega. Eilne balletti publik oli enamvähem sarnane. Mõnesmõttes ju tore, aga siiski harjumatu. Kogu etendus oli pisut kaootiline. Ma vist olen liiga konservatiivne ja põhjamaine teatris käia. Mul on oma arusaam teatrietiketist ja mulle meeldib sellst kinni pidada. Siinne publik on väga aktiivne plaksutaja, see tähendab, et nad plaksutavad kogu aeg ja tegelikult nii palju, et kui on traditsiooniline plaksutamise aeg ehk siis lõpus, siis nad enam ei jaksagi plaksutada. Lisaks hüütakse vahetpidamata "braavo", mis on väga tore. Etenduse ajal peale igat tantsu, selle tantsu tantsijad kummardavad. Ma arvan, et siin toimub vahel ka see, et mõnd osa etendusest korratakse. Loomulikult iga piinliku pausi ajal hakkasid inimesed kohe skandeerima, kohati naerma ja järgmisel hetkel hüüdsid "braavo". Vahepeal ei saanud ma aru, et kas neile inimestele meeldib etendus või mitte, või selline hüüdmine käib lihtsalt asja juurde. Loomulikult käib siin asja juurde ka olematu mobiiltelefonikultuur. Ehk täiesti normaalne, et telefon heliseb. See on üsna tavaline, ikka keegi ju unustab telefoni välja lülitada. Kuid.... siin siiski ei peeta paljuks telefonile vastata ja kõva häälega rääkida. See on väga ebameeldiv!

Kuid, etenduse lõpus juhtus midagi täiesti uskumatult naljakat ja piinlikku:))) Ehk siis kui etendus lõpeb, siis on tavaline et tantsijad kummardavad ja plaksutatakse ja siis mingi aja pärast viiakse näitlejaile lilli. Eile aga kohe kui etendus lõppes tormas lavale kari lilledega inimesi, nii et esitantsijad pidid nende vahelt esile trügima. Kuid üks karjast oli üks pisut seniilne vanaproua. Algul ma ei saanud aru mis ta teeb, kuid siis selgus. Kujutage ette. Laval seisavad u 20 kaunist luike, kes ilusti kummardavad ja äkki saalib nende vahel baretiga vanaproua, ta justkui otsib midagi ja siis kõnetab iga tantsijat. Lõpuks tulevad nende vahelt esitantsijad, et kummardada. Ja siis saab vanaprouavastuse, sest ta ju otsiski peaosalist, ta lihtsalt ei leidnud teda ülejäänd luikede hulgast. Ja tädi konkreetselt segas kummardamist, sest ta seisis tal täiesti kõrval ja toppis lilli otse kummardamise ajal. Väga piinlik ja väga naljakas hetk. Natuke selline Mr. Beani moment oli. Kuid etendus oli super!

Ja täna on mu kallil emmel sünnipäevl. Palju palju õnne sünnipäevaks!

Odessa, Odessa!

Eile algas Odessas Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud dokumentaalfilmide festival. Esimene film oli "Odessa, Odessa". Film on Odessa juutide elust ja emigreerumisest. Filmitud on Odessas, New Yorkis ja Iisraelis. Minu meelest on film väga väga hea ja kuidagi annab edasi seda siinset elukomöödiat, mis siin pidevalt toimub. Huvitav oli see, et midagi ei muutu vaatamata sellele kus inimesed elavad. Kui kellelgi peaks olema huvi Odessa inimeste ja natuke ka linna nägemise vastu, siis sama filmi näidatakse ka Tallinnas kinos Sõprus 18.novembril. Seda ma ei tea, mis kell.

Ma hetkel olen jõudnud uuesti vene klassika lugemiseni. Meister ja Margarita on seekord edukalt alistatud. Ma olen varem korduvalt üritanud seda lugema hakata, kuid alati on see tundunud enneolematu jaburusena. Seekord enam mitte. Hetkel on käsil "Idioot" ja seegi on väga hea, kuigi varem ei ole kohe kuidagi edenenud. Järgmisena on plaan "12 tooli". Ma ise arvan, et need raamatud on nüüd mulle hingelähedased tänu sellele, et ma olen siin mõnda aega elanud. Uskumatu on see, et kuigi mõlemad raamatud on kirjutatud väga ammu, siis ma näen nii palju ühist praeguse elu ja inimeste suhtumisega. Vahel tundub, et muutunud on ainult mood, kuid suhted ja suhtumised on endiselt samad. Ma ei ole selliseid seoseid kunagi varem ühegi teise kultuuri raamatutes märganud. Kõik need totrad ja veidrad elemendid olid olemas ka eilses filmis ja hommikul nähtud "Briljantkäes". Ka seda filmi nautisin ma eile vist elus esimest korda.

On üks asi, mis mind siin alati imestama paneb ja nüüd veel kui mõtlesin nende seoste peale teostega. Siinne kultuur näitab end väga lihtsalt ja kiiresti. See on samuti üks asi, mida ma mujal ei ole kogenud. Võibolla ainulat Itaalias, kus elu käib lihtsalt oma soodu. Kuid siin on kogu see minu jaoks "veidrus" ja kõik need elemendid kiiresti nähtavad. Seda on täheldanud ka mitmed sõbrad, kes on mu blogi lugenud ja siia tulnud. Ma vahel ei tea kas see on hea või halb. Ja see ei olegi tegelikult oluline, kuid tundub, et eluetendus käib siin pidevalt. Kui ühest küljest on siin inimesed väga ühelaadsed, kohati võib öelda ideaalsed normist mittekalduvad ja sellest tulenevalt kohati suhteliselt igavad. Kuid samal ajal on need samad inimesed täiesti enneolematud karakterid, kel kõigil on omad hetkega nähtav omapärs. Olgu see siis kesklinnas jalutav lokirullidega tädi, bemariga kimav rullnokk, malet mängiv vanapapi, pargis istuv "kõiketeadja" tädi või metroos laulev endine ooperilaulja.

Reede

Reede oli Robinson Crusoe suur sõber, kuid mina ei ole kunagi reedega eriti sõbraks saanud. Ja täna on üks neist reedetest. Ma arvan, et mingil ajahetkel mu elus on tekkinud arusaam, et reedel peab miskit tegema ja ma vihkan seda tunnet kui mul ei ole mitte midagi teha. Kõigi teiste päevadega tulen ma suurepäraselt toime, aga reede õhtu on selline ärevust ja stressi tekitav aeg. Eriti kuna mul on selline täiesti realistlik arvamus, et kõigil inimestel maailmas on miljon plaani või neil on lihtsalt väga tore, kuid mina sinna lihtsalt ei mahu. Ma tean, et see ei ole 100% adekvaatne arvamus, aga kusagil hingesopis mingi tobe tüüp mulle seda ikka alati kõrva sosistab.
Täna on üks neist reedetest, kus ma tahaksin tegelikult minna välja. Kuid sellele on takistused ja ma ei taha olla kuidagi nii tugev, et neid ületada. Peamine takistud on, et mul ei ole kellegagi välja minna. Odessas ümbritsevad mind peamiselt töönarkomaanidest inimesed, kes mulle tundub, kunagi mitte midagi peale töötamise ei tee. Üksi välja minemine on alati variant, kuid see on kuidagi alati hirmutav. Ja selle üksi minemise juures on veel ka asjaolu, et kui ma Eestis või mujal Euroopas kaaluksin seda varianti, siis tundes siinset eluolu ja inimesi, siis siin nii lihtsalt ei tehta. Veelgi enam kui mul on au olla eevatütar. Lisaks veel, et end välja vabandada üksi välja minemisest, siis siin on vähe kohti kus oleks näiteks elav muusika või miskit. Ja lisaks veel siin on enamus baarid sellised, kus baar kus mulle meeldib istuda on ettekandjate jaoks, mitte klientidele. Ja ma lihtsalt keeldun istumast üksi 4-inimese lauas!!!!!!!!!!!:)))))) Sellised lihtsad ühe-õlle baarid on asjad millest ma siin puudust tunnen. Loomulikult on siin sellised ümbernurga õllekaid. Aga te võite ise ettekujutada millised need on. Minge Koplisse, seal on neid palju. Ja ma tunnustan, et ma olen lihtsalt argpüks ja mul puudub igasugune soov nendesse kohtadesse minna.

Ma ei ole Odessas veel ägedate inimeste soone peale sattunud. Kuid selle eest olen endaga suuremaks sõbraks saanud ja arvan, et muutunud ka oluliselt toredamaks!:))))

Toredat nädalavahetust!

Siinsed lapsed

Viimasel ajal on mul väga hea meel selle üle, et ma töötan oluliselt rohkem ja siinsete lastega on mul ka rohkem kontakti. Paar nädalat tagasi tõlkisin siinsete laste lugusid ja kuna need mind nii liigutasid, siis mõtlesin, et jagan seda ka teistega läbi oma blogi. Eile käisin kaasas sotsiaalpatrulliga ja teen seda ka täna. Sotsiaalpatrull käib u 3x nädalas tänaval elavaid lapsi külastamas. Nad viivad neile süüa, riideid ja ravimeid. Ja ma leian, et see on täiesti uskumatu ja väga tänuväärne töö mida nad teevad. Väga palju täiskasvanud küsivad selle peale, et kas see on kõik mis nad teevad, et kas nad neid kuhugi ära ei vii. Nüüd ma mõistan, et see on nii rumal suhtumine, sest enamus lapsi on korduvalt kuhugi viidud, kuid see ei aita midagi, sest nad ei taha olla kusagil varjupaigas, või miilitsas või internaadis, sest nad on sealt juba korduvalt ära jooksnud. Neil on vaja lihtsalt toetust ja lootust, et nad saavad midagi muuta kui nad seda tahavad. Eile nähtud lapsed olid kõik liimiuimas. Nad on väga erinevas vanuses. Ja nüüd kui on juba külm on nad tõelises hädas. Seega leian, et selline toidu ja riiete viimine on väga vajalik. Hetkel on organisatsioonil puudus just soojadest riietest ja jalanõudest. Ma olen alati olnud pigem karmi südamega ehk ma ei kipu “päästma” igat koera ja kassi ja ma ei jäta toitu söömata, kuna kõigil neil inimestel seal Aafrikas ei ole süüa. Ma arvan, et see tõeti ei muuda midagi. Kuid eile nägin, et neid lapsi on võimalik aidata! Seega kuna on tulemas jõulud, siis olge helded ja kindlasti on teie läheduses keegi, kes vajab abi. Nt võite oma mittekasutatava talvejope viia mõnesse oma linna varjupaika ehk kellelgi hakkab sellest parem. Nende tekstide üks eesmärk on ka näidata, et lapsed ei ole enamasti sellest ise süüdi, et nad tänavale satuvad. Vahel mulle tundub, et inimesed ei tee vahet lastel ja täiskasvanud kodututel, kel on samuti raske, kuid kes on täiskasvanud ja teoreetiliselt peaksid teadma paremini oma võimalusi. Mind on siinsete lastega kokkupuude ma arvan palju muutnud. Võibolla olulisim kogemus oli suvel lastelaager, kus ma kogesin esimest korda, et ma ei pea vahetama oma musta seeliku puhta vastu, sest see ei ole üldse oluline ja nende laste jaoks ei ole materiaalsed asjad üldse olulised. Loomulikult nad enamus unistavad oma mobiiltelefonist, kuid see ongi unistus, mitte elu alus.

Elena - 13 a.
Kuni 8. eluaastani elasin ma Starõi Majaki külas, Odessa oblastis. Kui meie isa suri, ema hakkas jooma ja mind tema jaoks ei olnud enam olemas. Ma ei saanud enam süüa, mind peksti ja alandati. Kui tema uus sõber püüdis läheneda mulle kui naisele, hakkasin ma kartma ja öösel lahkusin salaja kodust ning läksin jalgsi Odessasse. Seal kohtusin ma teiste lastega kes rääkisid mulle Дорога к дому’st ja et seal töötavad inimesed võivad mind aidata. Seega läksin ma sinna keskusesse. Ma olen väga õnnelik, et saatus on mind kokku viinud inimestega, kes mind mõistavad ja aitavad. Nüüd käin ma koolis, minu eest hoolitsetakse ja ma olen leidnud endale tõelise perekonna.

Maggi – 11 a.
Ma sündisin Odessas ja ma olen 11 aastane. Ma ei ole kunagi oma isa näinud. Mu ema ütles, et ta elab Gruusias. Mu ema ei käinud tööl ja meil ei olnud raha, et korteri eest maksta. Seega pidime me korteri ära müüma ja me läksime ema sõbranna juurde elama. Ema läks sõbrannaga tülli ja ta viskas meid välja. Siis oli suvi ja me läksime randa elama, seal oli veel palju teisigi kodutuid inimesi. Kui saabus sügis, siis läks väga külmaks. Ema hakkas verd köhima ja ta tundis end väga halvasti. Hiljem tulid Дорога к дому inimesed. Nad andsid meile riideid ja süüa ja viisid ema haiglasse ning minu varjupaika. Mulle meeldib siin väga. Siin on soe, hea toit, minuga mängitakse, nad õpetasid mind lugema ja kirjutama ja varsti hakkan ma koolis käima. 31.oktoobril suri mu ema haiglas. Kõik inimesed, kes siin töötavad on väga erilised. Nad hoolivad minust ja armastavad mind.

Jevgeni – 13 a.
Ma sündisin Odessas. Mu ema töötas tänavakoristajana. Ta on väga ilus ja tema nimi on Oksana. Ta naerab palju. Meil käis palju külalisi, nad naersid kõvasti, suitsetasid, jõid ja sageli kaklesid. Ma ei käinud koolis, kuna teised narrisid mind. Ma käisin vaeselt riides, mul ei olnud raamatuid ja kooliasju, kuid ma tahtsin väga õppida. Sageli ma kaklesin, kuna teised solvasid mu ema. Ükskord ma ärkasin ja ema ei olnud kodus. Teda ei olnud mitu päeva. Mõne aja pärast tulid inimesed, kes ütlesid, et nad on korteri ära ostnud ja ma pean lahkuma. Nii ma sattusingi tänavale. Algul elasin ma soojakus ja sinna tulid inimesed Дорога к дому’st. nad tõid meile süüa ja ravisid, kui keegi oli haigeks jäänud. Hiljem pakkusid nad mulle, et võiksin minna varjupaika elama. Nüüd on mul oma voodi, voodilinad ja päris oma ilusad asjad. Nüüd on mul palju sõpru ja ma olen väga õnnelik.

Ženja - 14 a.
Nii kaua kui ma end mäletan, jõid mu vanemad viina. Ma elasin maal ja seal jõid peaaegu kõik täiskasvanud. Kui isa oli purjus peksis ta ema ja mind. Ükskord ma ei söönud 2 päeva, vanemad jõid ja ema ei andnud mulle midagi süüa. Ma läksin kolhoosi põllule kurke korjama, et midagigi süüa. Kuid valvur püüdis mu kinni ja viis mind mu vanemate juurde. Selle eest peksis isa mind ahjuroobiga. Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Ma ärkasin haiglas, kuid mu vasak silm ei avanenud enam. Ma jooksin haiglast ära, et mu vanemad ei saaks mind uuesti koju viia. Ma elasin tänaval ja kerjasin. Ükskord tuli minu juurde üks mees ja rääkis mulle Дорога к дому’st. Ma läksin sinna ja nad võtsid mind varjupaika. Siin on väga hea. Keegi ei peksa meid ja antakse süüa. Ma ei nälgi kunagi ja juba näen ka pisut paremini.

Lena – 16 a.
Ma sündisin Kirovogradi linnas. Mu isa oli sõjamees. Meil oli hea ja sõbralik perekond. Kord läks isa lähetusse ja seal juhtus õnnetus. Isa suri tööülesandeid täites. Peale matuseid hakkas ema jooma ja ta vallandati töölt. Ta hakkas kõiki meie asju müüma, lõpuks müüs maha ka meie korteri. Me ostsime maja ühes külas. Kui me sinna jõudsime, leidsime eest varemetes maja ja meil ei olnud kusagil elada. Me teadsime, et meil on Odessas sugulased. Läksime sinna, kuid ei leidnud sugulasi. Nii sattusingi ma tänavale elama ja ma ei tea enam oma emast midagi. Ma elan koos teiste lastega pargis. Mulle tundus, et midagi head mu elus enam juhtuda ei saa, kuni ma sattusin Дорога к дому’sse. Nad pakkusid mulle, et ma võiksin hakata õmblema ja ma nõustusin meeleldi. Õppisingi õmblema. Nüüd ma tean, et sellest “august” on võimalik välja saada.

Roma - 17 a.
Ma tulin Moldovast, kuna mu vanematel ei olnud tööd ja meie peres oli palju lapsi. Ma olen vanim ja seega otsustasin, et lähen Odessasse tööle. Kui saabusin Odessasse, ei leidnud ma elukohta ja hakkasin elama keldris. Need kes seal elasid olid kõik narkomaanid ja mõne aja pärast hakkasin ka mina end süstima. Kui tulid Дорога к дому töötajad, kes tõid meile süüa ja riideid, siis nad pakkusid ka, et võiksin teha HIV-testi. Test oli positiivne.

Artem – 14 a.
Mu vanavanemad viskasid mu ema kodust välja kui ta rasestus, kuna emal ei olnud meest. Võõrad inimesed pakkusid emale varjupaika. Kui ma sündisin hakkas mu ema tööl käima. Seal kohtus ta mu võõrasisaga ja me hakkasime tema juures elama. Võõrasisale ma ei meeldinud, kuna ma meenutasin emale mu isa. Ta peksis mind sageli ja ei lasknud mind koju. Ema ei takistanud seda ja ma sain aru, et mind ei ole kellelegi vaja. Ma olin 12 kui ma ära jooksin. Ma elasin aasta tänaval ja hiljem sõbrad rääkisid mulle Дорога к дому varjupaigast. Algul ma läksin ainult vaatama. Mulle hakkas seal nii meeldima, et hakkasin seal igapäev käima ja ootasin, et mõni koht varjupaigas vabaneks. Kui nad leidsin Koljale kodu, võtsid nad minu asemele. Siin on palju tegevust ja huviringe. Me joonistame, mängime, teeme sporti, kasutame arvutit. Mulle meeldib siin väga. Olen siin leidnud endale perekonna.

Vika – 15 a.
Ma olen Odessast pärit. Ma ei mäleta enda vanemaid ja elan tänaval juba väga kaua aega. Selleks, et süüa osta hakkasin prostituudiks ja hakkasin liimi nuusutama. Hetkel on mul sõber Igor. Tema elab Дорога к дому’s ja tänu temale nuusutan ma nüüd vähem. Lisaks ei ole ma enam prostituut, kuna keskuses saame süüa, nad annavad meile riideid ja aitavad mul dokumente teha.

Jura - 14 a.
Ma olen pärit Nikolajevist. Ema jättis meid maha ja isa võttis minu ning mu venna Odessasse kaasa. Talle pakuti seal tööd. Kui me saabusime Odessasse, üürisime korteri. Nädala pärast ei tulnud isa enam töölt koju. Korteriomanik tuli ja viskas meid vennaga välja. Me hakkasime tööd otsima. Me laadisime rongijaamas kaubaautosid. Kuna me sõime väga vähe, siis oli ka raske töötada ja ma hakkasin varastama. Ükskord püüdis miilits meid kinni ja viis meid Дорога к дому varjupaika, kus elame praeguseni.

Petja – 13 a.
Kui ma olin 7 aastane, surid mu vanemad autoõnnetuses. Mind saadeti internaati. Seal meid peksti kui me ei käitunud piisavalt hästi. Karistused olid väga karmid. Ma nutsin palju ja ei kannatanud seda enam ning põgenesin ära. Ma hakkasin liimi nuusutama ja narkootikume tarbima. Kaks aastat hiljem jäin ma trammi alla ja kaotasin käe. Hetkel elan ma keldris ja tean, et minu elu ei muutu enam kunagi.

Saša – 17 a.
Mu vanemad surid ja mind kasvatas mu vend. Ta on 10 aastat minust vanem. Kui ma olin 8 aastane, läks mu vend varguse eest vanglasse. Mul ei olnud raha ja ma nälgisin. Mustlased võtsid mind enda juurde elama. Nad andsid mulle süüa ja ma hakkasin nende juures elama. Algul mulle seal meeldis, kuid hiljem sundisid nad mind rongijaamas kerjama. Nad peksid mind kui ma ei saanud piisavalt raha. Ma jooksin nende juurest ära ja läksin elama teiste laste juurde ühes keldris. Hetkel olen ma narkomaan. Дорога к дому arstid tegid mulle testi ja ma sain teada, et olen HIV+. Nad toovad meile vitamiine ja ravimeid.

Jana - 11 a.
Kui mu väike õde sündisin muutusin ma vanematele ebavajalikuks. Nad tahtsin mind vanaemale anda, kuid ma jooksin ära. Nad teavad, et ma elan keldris. Vahel toovad nad mulle riideid, kuid ma ei taha seda neilt vastu võtta. Ma käin Дорога к дому ‘s koolis ja tean, et seal töötavad inimesed aitavad mind alati.

Maksim – 15 a.
Ma sündisin maal külas. Seal ei olnud elektrit ja vett toodi meile. Meil oli suur majapidamine ja aed – 2 lehma, sead, kanad ja pardid. Ma pidin väga palju töötama ja pidin ärkama väga vara. Kool oli väga kaugel, teises külas. Ma tahtsin õppida ja selle pärast jooksin ära. Ma tulin Odessasse, läksin miilitsasse ja nad viisid mind Дорога к дому ‘sse. Ema tuli mulle järele ja püüdis mind veenda, et läheksin koju tagasi, kuid ma keeldusin. Ta tõi mu dokumendid. Дорога к дому aitas mul hakata koolis käima. Ema ütleb nüüd, et tal on minu üle hea meel ja käib mind vaatamas.

Polina - 16 a.
Ma sündisin Dnepropetrovskis. Mul oli 2 õde ja 4 venda. Meil ei olnud isa ja me elasime oma emaga. Kui ma käisin koolis, siis tahtsin ka teksapükse nagu teistel lastel, kuid meil ei olnud selleks raha ja ma pidin kandma oma õdede riideid. Kui ma olin 13 aastane kohtusin mehega, kes pakkus, et läheme koos poodi ja ta ostab mulle kõik mis ma tahan. Ma olin sellega väga nõus. Ta pani mind enda autosse ja vägistas mu seal. Seejärel tuli ta sageli kooli ja ähvardas mind. Ta sundis mind vahekorda astuma mitte ainult temaga, vaid paljude meestega, kes selle eest talle maksid. Üks neist meestest nakatas mind mingi haigusega. Kui see mees sellest teada sai, peksis ta mind läbi ja viskas välja. Nii sattusin ma tänavale, kus ma jätkasin prostituudina, sest see oli ainus mis ma teha oskasin. Ma olin sellisest elust väga väsinud ja palusin Дорога к дому inimestelt abi. Nad panid mind haiglasse, kus mind raviti terveks. Nüüd ma tean, et elatist peab ja saab teenida ausal viisil.

Helkur päästab su elu!

Kui keegi peaks arvama, et see on mõttetu must pilt, siis te eksite. Teil peab lihtsalt pisut kujutlusvõimet olema, sest sel pildil on öine minu kodutänav Odessas. Tegemist on ühe peene kesklinna tänavaga ja seal asuva bussipeatusega. Enne asja juurde asumist pean lihtsalt jäädvustama, et see bussipeatus on minu põhilise koduminisupermarketi "Обжора" kõrval olev bussipeatus. See on üks põnev bussipeatus, sest seal toimub koguaeg midagi. Põhiliselt on see mingite asotsiaalide kogunemiskoht. Need on väga tegusad ja vist organiseerunud asotsiaalid. Igal juhul pakuvad nad iga päev uusi episoode oma seriaalist. Neist võiks vabalt riäliti shõu teha. Tundub, et neil on jagatud meeste ja naiste päevad. See siis tähendab, et ühel päeval istub pingil 5 suhteliselt loppis näoga prouat ja järgmisel päeval 5 sarnast härrat. Vahel nad söövad, vahel nad kaklevad, vahel sobravad prügikastis, vahel emblevad, vahel tõmbavad maski pähe ja lõbustavad poekülastajaid. Mõnel päeval leiad sealt pingilt istumas üksiku meesterahva kelle selja taga on tööriist nimega kellu ja ta mängib oma alteregoga malet jnejnejnejne. Ühesõnaga on see tore ja elav pink. Pingi populaarsus on loomulikult seletatav selle strateegilise asukohaga, sest see asub ju alati pilgeni täis nelja kaupluse prügikasti kõrval!!!!!!!! Mõelge siis ise!

Nii, aga nüüd asja juurde. Viimasel ajal, seoses hilissügise saabumisega olen ma üha enam hakanud mõtlema isikukaitsevahenditele. See pilt illustreerib minu õhtust koduteed, mis kestab u 20 minutit ja sellega kaasneb pidev hirm. Linnas on vist kokku u 10 valgustatud tänavat. Kui ma tean, et ma pean õhtul hilja koju minema, siis ma ei julge musti riideid selga panna, sest siis ju 100ga sõitvat siksid ja mersud ei näe mind kui ma tänavat ületan. Lisaks tuleb selle pildi juurde mõelde enneolematult suured augud, mille vahel tuleb slaalomit käia, et mitte sandistuda. Seega tunnen ma siin väga puudust helkurist. Ma meeleldi paneksin enda külge 10 helkurit ja jalutaksin ringi kui jõulupuu. Seni kuni mul helkurit ei ole asendan seda heledate riiete ja valge salliga. Kuid siiski olen sel teemal rääkinud kohalikega ja nad tõesti ei saa aru millest ma räägin. Ja see ei tähenda, et nad ei tea mis helkur oleks. Aga siin inimesed tõesti ei hooli ei endast ega millestki. Ja loomulikult käivad inimesed siin hallides, pruunides ja mustades toonides, sh lapsed. Minu kõigutamatu teooria on endiselt, et inimesed ootavad siin väga palju, et keegi ehk siis "isake riik" tuleks ja teeks. Eile oli mul just sel teemal vestlus ühe kõige enam maailmanäinud ja aruka noorega, kellega ma siin kohtunud olen. Tema jaoks on turvavöö autos üks üleliigne asi, mida rumalad lääneinimesed kasutavad ja ei hakka ISEGI sõitma enne kui kõik autos istujad on selle kinnitanud. Järgmises lauses ta räägib eile toimunud autoavariist, milles osales ta oma isa. Üldse tema arusaam enda kaitsmisest oli, et eks ma siis kinnitan turvavöö kui midagi juhtub. See on sama, et ma kannan helkurit kui ma tunnen hommikul, et täna vist midagi juhtub, või et kasutad kondoomi, sest on tunne, et just täna on suurem oht, sest tähtede seis on selline. Või paned kiivri pähe, sest arvad, et täna sõidad auku. Ma tean, et ka Eestis kõik ei hooli sellest, kuid vahe on siiski märgatavalt suur ja mulle tundub, et vähemalt mõne viimase aasta jooksul on siiski mingi oluline nihe endast hoolimise suhtes toimunud. Ja elades siin pimeduses ja hirmus ja aukudes mõistan kui oluline see on. Seega soovitus: pange helkur jope külge!

Ma olen siin või õigemini peaksin alustama nüüd suurt õpetaja karjääri. Ikka inglise keele tunnid, kuid alates sellest nädalast anname koos ühe kolleegi Andreiga ühes õhtukoolis sotsiaalsete oskuste koolitusi. Nüüdseks on 2 tundi olnud. Väga tore ja lõbus ja, mis kõige olulisem, väga oluline. Enamus õpilased on 15-18 aastased. Paljud neist ei ole väga palju koolis käinud. Eile oli tunnis üks poiss, kes ei oska isegi lugeda ja kirjutada. Ja üllatuseks peaaegu keegi ei saanud kellast aru. Pärast muidugi selgus, et nad arvasid, et kui ma olen välismaalt, siis on mul ka välismaa kell ju ja sellest ei saa aru. Sest kui sa eesti keelt ei oska, siis ei saa ju ka eesti keelsest kellast aru. Daaa! :))
Eilse koolituse teema ja eesmärk oli: kontakt ametnikega. Ma olin pisut shokeeritud. Kuna kui tänapäeval Eestis tehakse sellist koolitust, siis koolituse eesmärk on enamasti teavitada õigustest, mis kodanikul on teenuste saamiseks, siis kuidas end esitleda ja kuidas esitada päringuid ja muu selline praktiline teave ning oskused. Siin on aga põhineb koolitus põhimõttel, et ametnik on üks kuri ja laisk ollus, kes ei taha inimestega tegeleda, sest temal ei sõltu sellest midagi kui ta ka kedagi ei teeninda. Ja sellisel teemal oligi avaloeng. Ehk siis rollimängude ja kogu tunni eesmärk oli õpetada lastele ametnikega, kes ei taha neid aidata, nendega manipuleerimist. Ma olin pool tundi pisut shokeeritud sellest, sest see oli natuke ootamatu. Ja rollimängudeks antiga kätte juhtumid. Ainult, et juhtumi kijeldus seisnes ametniku kirelduses. Nt ametnik, kes vihjab pidevalt kolmandatele isikutele, või paha tujuga ametnik jne. Minul oli au olla noormeeste grupis abis. Sellised jolkam vasikad. Üks hullem kui teine:) Kui rääkisime, et mida teha kui abi ei saa, siis loomulikult kõik vastasid, et tuleb maksta ja siis saab kõik kohe. Kui küsisin, et kas see on nende arvates normaalne, siis vastus, et jah siin riigis on see normaalne, sest ametnikud ja peavad ka kuidagi raha teenima! Kujutage ette! Ma arvan, et ma ei ole täielik naiivitar ja saan aru küll kuidas asjad maailmas käivad. Kuid ma olen uhke selle üle, et Eestis ei ole altkäemaksu andmine ainus viis infot või mõnda teenust saada. Siiski käibivad inim-, tarbija- ja muud õigused. Lisaks on olemas ka teeninduskultuur, kuigi ma seda varasemalt hirmsasti kirunud olen. Mul lihtsalt ei olnud varem võrdlusmaterjali. Veel üks imeline ja üsna tavaline siinsest teenindusest. Minu koduteel on avatud uus peen kohvik. Pisut Tallinna "Moskva" sarnane koht. Tellisime seal Iraga- mina juustupiruka, tema kanapiruka ja kahepeale kirsistruudli. Veidi ajapärast küsis preili, et kas toob juustu ja kanapiruka koos või eraldi:) Mina tohman jälle ei saanud küsimusest aru. Kuid siiski toodi meile 1. käiguna kirsistruudel ja 2.käiguna juustu- ja kanapirukad. Ja kui meie pisut imestunud olime, siis ta veel kähvas, et ise ju tahtsite nii:)))))) Õnneks ei osanud ta väga hästi arvutada ja arve summa oli pisut pisem kui oleks pidanud.

Aga jah. Järgmisel nädalal tahan ma ise tundi anda, kuigi ma oma keele pärast ikka muretsen. Tüübid eile olid väga õnnelikud uue välismaise tuttava üle. Kui ma väga tahaks endale 16-aastast boifrendi, siis oleks mul ta kohe olemas, sest ma pidavat olema ilus, hea ja seksikas:))))) Vot kõik sellised teemad jõudsime poiksinitega läbi käia ametniku mängimise jooksul. Eks paista mis mängud edaspidi tulevad.

Kuidas teha kindlaks, et sügis on käes?

Väga lihtne. Tuleb vaadata puid ehk lehed lähevad kollaseks ja langevad maha. See muidugi tähendab, et maha võib ka vaadata, sest lehed langevad ju maha. Kuid on ka teine võimalus veendumiseks, et sügis on käes. Tuleb minna turule. Sellest ajast kui aedviljade müüjad asenduvad tasapisi susside ja sokkide müüjatega, siis ongi sügis- isegi võiks öelda hilissügis käes.
Tänane turul käik pakkus uue gastronoomilise kogemuse. Ma ei ole eales mõelnud, näinud ega maitsnud marineeritud arbuusi. Väga hea ja soolane oli.

Nädalavahetus on olnud väga kodune ja koduga. Aknad kleebitud- seega on lootust, et toas läheb soojaks. Elektrisüsteem on ümber tehtud. Korgid ei tohiks väga sageli enam välja lennata. Pesu on pestud - käsitsi pesemine on väga tore, kuid seekord läksin liiga hoogu ja nüüd on sõrmed kleebitud. Üldse on siin kodus väga hea. Eile suutsin end esimest korda uksest välja lukustada. See on paha asi siin majas. Kui korteri uks on kinni, siis ei saa välisuksest ka välja, sest selleks on vaja võtit. Eriti närb on olukord, kui puudub ka telefon ja korteriomaniku number või ka tema perekonnanimi, et naaber võiks telefoniraamatust vaadata. Ja nii tuligi appi leidlikkus ja MacGyveri fännamine lapsepõlves tasus end täielikult ära. Väike vihje MacGyveri meetodi õnnestumiseks: kasulik on enne enda välja lukustamist põhjalikult koristada, kõik trään ära visata ja kogu see jama ukse taha panna, sest siis on mida ukse avamisel kasutada. Eile olid vajalikud tööriistad poolikult suletud snepperluku avamiseks - sünnipäevaks saadud roosi vars, vanad söömispulgad ja veepudeli küljest kistud plastiku tükk. Viimane see peamine oligi. Üldse tundub,et üksi elamine tuleb mul suht hästi välja. Kuid on üks asi, millega ma kuidagi hakkama ei saa ja alati kellegi abi vajan. Nimelt - kella keeramine. Mitte, et ma ei oskaks kella keerata, vaid ma ei tea millal seda sügisel ja kevadel tegema peab. Ja paha on see, et see hull lugu toimub alati nädalavahetusel ja sellest tulenevalt ma seda mitte kunagi ei tea ning saan sellest kuidagi veidralt teada. Loomulikult enamasti selgub see seoses inimestega ja lõpuks keegi ütleb seda. Seekord langesin ma väga madalale. Kellakeeramise vajaduse kahtlus tekkis seoses filmi mitte-algamisega. Ja selle kindlaks tegemiseks ütlesin ma hirmsa lause: "Mu arvuti kindlasti teab seda!". Loomulikult teadiski, kuid see on siiski liiga küber lause mille üle ma uhkse ei ole.
Homme hommikul kell 7 Tšernomoretsiga Kiievist saabuvad sõbrad Belgiast. On kahtlus, et see külaskäik tõotab tulla väga lõbus.

Moldova ja Transnistria

Tagasi Odessas. Moldovas käidud. Sellest seiklusrikkast ja meeldejäävast reisist pean kohe pikemalt kirjutama.

Osalesin siis õppereisil "Noorsootöö Moldovas", selle raames käisime Chisinaus, Põhja-Moldovas Sorocas, Lõuna-Moldovas Comratis ja Cadir Lungas ning loomulikult ka Transnistrias. Võin öelda, et kuni viimse nädalani olid need "kaks" riiki minu jaoks valge laik kaardil. Moldova nii väga ei olnud, ma vähemalt teadsin kus ja mis on, aga Transnistriast ei teadnud ma midagi. Oluline vahe mida märkasin Moldova ja Ukraina vahel on see, et Moldova on väike ja seega on muudatusi lihtsam teha. Riik on kindlasti vähem bürokraatlik. Seda ütlevad ka inimesed, kes on asju ajanud mõlemas riigis, et Moldovas on kõik lihtsam. Eks rahvaarv on ka 10x väiksem. Noorsootöövaldkonnas kõik väga hästi ei ole, aga strateegiad ja alused hästi minemiseks on minu meelest loodud. Probleem muidugi see, et enamus noored ei ela Moldovas vaid mujal. Kuid moldovalased räägivad uskumatult hästi inglise keelt. Suur erinevus näiteks Ukrainast.

Suur ja peamine erinevus siiski on see, et Moldova on ikka väga vaene riik. See paistab igal pool välja. Seda nii pealinnas kui maal. Viimases loomulikult eriti. Chisinau üks popimaid ööklubisid tundus mulle maakonnakeskuse klubina. Mõtlesin, et milles vahe seisneb, sest inimesed on ju sarnased, kuid võrreldes Ukraina ja Vene linnadega mida näinud olen, siis Chisinaus puudub selline nähtavalt paremal järjel olen seltskond. Kindla erinevuse põhjustab ka kultuuriline erinevus, nad ei ole ikka slaavlased. Enamus inimesi räägib moldova ehk rumeenia keelt ning enamasti saab hakkama vene keelega, kuigi meie grupiga käis kaasas ka üks noor neiu, kes vene keelt väga ei osanud. Moldova maa on vägaväga maaliline ja ilus. Ei ole mägine aga väga ilusalt künklik. Sõitsime läbi väga erinevad piirkonnad ja igal pool on väga ilus. Viinamarja väljad ja väikesed põllud ja kõik see oli väga ilus, eriti nüüd sügisel päiksega. Lõuna-Moldovas, täpsemalt Gagauzias, mis on Moldova autonoomne regioon. Selle pealinn on Comrat ja seal elavad ainsana maailmas vähemusrahvus gagauzid. Nad näevad välja nagu türklased ja keel on ka türgi keele sarnane. Selles piirkonnas ja tegelikult kogu Moldova reisi jooksul võib öelda, et ma ei ole kunagi oma elus kokku näinud rohkem hobu ja eeslirakendeid kui sel nädalal. Enamu neist ühe päeva jooksul. Comratis ehk siis Gagauzia suurimas linnas oli peatänaval tavaline järjestus - Lada, Lada, eesel, mersu, lada, 2 eeslit, hobune. Nende vahel haned ja pardid. Samas pealinnas õnnestus mul käia ka seni odavaimas klubis. Olen igasuguseid odavaid kohti külastanud, kuid see ületas kõik senise. Sissepääsu hind - 10 leud ei olnud midagi erilist. Küll olid erilised üleilmasuured babad, kes täitsid turvanaiste ülesannet. Teisi turvajaid ei olnudki ja kui klubi suleti tulid tädid klubbi sisse karjuma ja inimesi ära ajama. Baaris olid ootamatud hinnad. 50cl viina - 3 leid ja tegelikult oli põhimõtteliselt kõik 3 leid. Muuseas Moldova on eestlastele väga mugav riik, sest hindasid ei pea arvutama, kuna rahavääring on põhimõtteliselt sama mis Eestis.

Peale Gagausiat läksime Transnistriasse. Seni kõik inimesed kellega ma rääkinud olen ei ole sellisest Euroopa riigist kuulnudki. Nagu ka mina alles hiljuti. Otseteed Comratist Tiraspoli ärge kunagi proovige muul viisil kui jalgsi, sest nii saab kiiremini edasi kui ratastel liikuva masinaga. Aga siis Transnistria on endine ja paljude arvamuste kohaselt ka praegu Moldova regioon. Põhimõtteliselt on tegemist Dnestri jõe idakaldaga. Ehk siis Moldova ja Ukraina vahele jääva maalapiga. Riigis elab 700tuh inimest, pealinn on Tiraspol ja maad on 4000 km2. Oluline selle "riigi" juures on see, et tegemist on endise Moldova ala ainsa tööstus seega rikka piirkonnaga, see on ka põhjus miks Moldova sellest lihtsalt loobuda ei saa. Nii, aga Transnistria, kohaliku nimega- Pridenestrovian Moldavian Republic, kuulutas end Moldovast iseseisvaks 1990.aastal ja seni ei ole seda riiki ükski riik tunnustanud. Seega seda riiki de jure ei eksisteeri. Fakt, mis teeb seal viibimise pisut hirmutavaks, mida ma ka kogesin. Aga riigi ainus suur sõber on Venemaa. Seal hoiab korda Vene sõjavägi. Seal on 3 riigikeelt - vene, ukraina ja moldova. Ja see on fakt, mille baasil nad tutvustavad end kui väga moodsat demokraatlikku riiki nagu ministeeriumiametnik nii meeldivalt esitles. Oluline fakt veel, et moldova keele erinevus on see, et Transnistrias tuleb ja kirjutatakse seda vene tähtedega. 2004.aastal suleti koolid kus õpetati moldova keelt ladina tähestikuga. Ukrainast Moldovasse minekul tuleb enamasti läbida Transnistria. Seega teel Odessast - Chisinausse, vahemaa 150km on vaja ületada 3 riigipiiri. Transnistria piiril on oluline Moldova viisa olemasolu ja tasuda tuleb 6 leid või 2,5 grivnat mingit kohalikku maksu.

Transnistrias oli meil ametlik ja mitteametlik kohtumine kohalike organisatsioonidega. Korraldajad rääkisid, et korraldamine oli peavalu ja see lõppes hetkel kui me naasesime ülepiiri Moldovasse. Igal juhul olid nad algul kohtumist korraldanud salaja, kuid salapolitsei olevat selle välja nuhkinud ja probleeme tekitanud. Seejärel aeti asju ametlikult, mille tulemusena kohtusime haridusministeeriumi ametnikuga ja showd tegi ainus piirkonna valitsuse poolt rahastatud noorteorganisatsioon "Prorõv - vist tõlkes Läbimurre. Organisatsiooni liikmed kannavad kollaseid kaela- ja käesidemeid ning lippe. Nad on asutanud noorte liidrite kooli "Che Guevara", kes on ühtlasi ka organisatsiooni ideaal. Nende moto on: "Rossija, Putin, Prorõv!". Ja nad võitlevad tegeliku demokraatia eest! Nad skandeerisid ja mängisid Venemaa e endist NL hümni. Nende etteaste oli huvitav kuid hirmutav. Tekkis tunne, et nad võivad tõesti rünnata. Iga vale sõna oli sütik. Teised organisatsioonid kes end esitlesid said tõelise küsimusterahe ja süüdistuste osaliseks. Osad organisatsioonid loobusid enda tutvustamisest, kuna ma kujutan ette, et Prorõv võib tõesti probleeme tekitada. Pärast selle kohtumise enneaegset lõpetamist kohtusime ühe väga hea ja huvitava organisatsiooni infokeskuses, kus toimus siis päris kohtumine. Transnistrias on oma kohalik raha- Transnistria rubla. Seal tehakse Moldova kõige paremat konjakit ja Tiraspolist saab seda osta 3x odavamalt kui Chisinaust. Mulle teeb nalja, et mul on mitte olemasoleva riigi raha ja konjak:)

Mulje Transnistriast on, et ma sattusin uuesti NLi. Kui Venemaal, Valgevenes, Ukrainas ja Moldovas on tunda muutused ükskõik kuhu suunas siis ja enamasti olen ma tundnud pigem nostalgiat, siis Transnistrias on aeg tõesti seisma jäänud. Seal ei ole midagi muutunud. Need pisut üle poole miljoni inimese elavad täielikus isolatsioonis, sest väidetavalt ei ole sel territooriumil võimalik vaadata teiste riikide telekanaleid ja nt Moldova mobiilifirmad ei pidavat levima.

Väga oluline märksõna kogu reisi jooksul oli turvalisus. Julgen väita, et mõlemas riigis on miilits ikka jõud, mida peab kartma. Miskipärast puutusin ma jõududega selle reisi jooksul korduvalt kokku ja nüüd võin olla ainult tänuli, et ma oskan nii palju vene keelt nagu oskan ja lisaks tundub, et mul on piisavalt kogemust siinse elu ning rääkimisviisiga. Ehk ma tõesti tunnen, et mind päästsid keel ja kogemus. Chisinaus tuleb tõesti passi ja registreerimislipikut kaasas kanda. Meid kontrollitigi ja arvan, et kui keelt ei oska siis ainus võimalus "pääsemiseks" on maksta. Kuid kahjuks seekord nii hästi ei läinud. Igal juhul Eestis ärritun ma selle peale kui politsei küsib protokolli kirjutades kus ma töötan, sest ma leian, et see ei ole nende asi, siis Moldovas on kõik miilitsa asi. Väga vastik! Chisinaust tagasisõit oli seiklusrohkem kui minemine. Kõige pealt minnes sattusin ma babade ja ruuduliste turukottide vagunisse. Selgus, et moldovalased käivad Odessa suurel turul "Sedmoi kilometr" asju ostmas, mida nad Chisinaus müüvad. Perroonil oli kisa ja kära ja vagunisaatja kisas tädide peale, et nad kiiremini end liigutaks ja kõik oli jälle nii naljakas. Kuid väga huvitav oli prouadega rääkida, sai palju päris inside infot;) Nii tagasitulles pakkusin ma piirivalvuritele palju huvi. Moldova oli ok. Transnistria oli pisut hirmutav. Nimelt kutsuti mind rongist välja kontorisse. Selline Kafka "Protsessi" tunne, sest mul puudus ettekujutus, mis nad tahavad. Nii mul siis oli selles mitte-eksisteerivas riigis jutuajamine kohaliku võmmiga, kes tahtis liiga palju teada. Ta tahtis näha isegi Chisinau registreerimist, kuigi selles riigis sellest asja ei ole. Igal juhul oli meil meeldiv vestlus ja ma jällegi "pääsesin". Väga ebameeldiv on olla ametiasutused sellises riigis, kus ma tunnen, et mul puudub kaitse, sest seda riiki justnagu ei ole olemas. Lisaks Ukraina migratsiooniametnik leidis palju aega minuga tegelemiseks. Ma olen viimase 5 kuu jooksul vist piisavalt idas reisinud, sest ma tunnen, et pool aastat tagasi ma sellist jama ei osanud suust välja ajada ja küsimustele poolikuid vastuseid ei osanud ka rahulikult anda. Aga vene keel võimaldab seda väga hästi.

Tagasiteel kuulis mu seljataga istuv papi, et olen Eestist ja hakkas minuga rääkima. Väga huvitav kohtumine. Papi elab nüüd Transnistrias piirilinnas Benderõs, kuid ta oli sündinud ja kasvanud Tallinnas. Sündinud 1933.aastal ja ta vend elab siiani Eestis. Ta ise käis viimati Eestis 1982.aastal. Väga huvitav oli rääkida inimesega, kelle noorpõlve mälestused Tallinnast on väga iseseisvus ja sõja ajast. Rääkis detailselt Pikast tänavast, kus ta elas jne. Lisaks oli ta endine sõjaväelane - piloot ,kes käinud nii Vietnamis kui Koreas. Ta ei olevad kunagi ühegi eestlasega sealkandis kohtunud. Ja kuna ta hetkel on külas Odessas, siis ta kontakt on Transnistria numbrimägiga auto. Number 120:))))))) Sellest ma ei saa aru, et miks neil seal nii väikesed numbrid on. Kuid see on väga naljakas kui keegi tutvustab, et kui näed Odessas autot nr 120, siis see olen mina. Üldse Chisinaus on väga vähe välismaalasi ja ma ei ole kunagi enne tundnud, et ma olen eksootiline, aga 20 minutise rongijaamas istumise tulemusena oli mul 2 numbrist järgmiseks külastuseks, juhul kui peaks majutust või lihtsalt infot vaja olema. Ja seal kohtusin ühe taanlasega, kellega kohtusime u 5 aastat tagasi mingil rahvusvahelisel üritusel. Nüüd tema juba 2 aasta elab ja ajab äri Moldovas.

Väga huvitav reis oli. Pikk kirjeldus, kuid kogemused olid liiga erilised, et neid mitte siia kirja panna. Läheksin sinna tagasi kui viisavaba oleks. Hetkel on viisa liiga kallis ja selle ajamine liiga keeruline. Kui kellelgi peaks olema huvi Eestist Moldovasse minna, siis Eesti kuulub Moldova saatkond Minskis haldusalasse:) Tegelikult saab viisa ka 60 dollari eest Chisinau lennujaamast osta. Huvitav maa, kuid pean ütlema, et olen selle suhtes pisut negatiivselt meelestatud, sest ma tõesti ei näe tulevikku või lahendust. Sest seal ei ole ressursse, mingit erilist tööstust ja noored lähevad massiliselt välismaale- peamiselt Itaaliasse ja Porugali.

Keelumärgid Soroca kindluses. Nii ei tohi mälestusmärgis viibides teha. Enamus Lääne-Euroopa vennasvabariikide esindajatele jäi eelkõige keskmine hoiatusmärk selgusetuks. Vajasid selgitust.

Saabusin parasjagu Kiievist, te pole Kiievis käinud.... Nii kelkis papagoi, küll teise kohaga, aga see ütlus mulle meeldib. Olen siis nüüd tagasi oma bisnestripilt Kiievisse. Ma ei ole enne nii seal käinud, et hommikul jõuan ja õhtul tagasi. Põhimõtteliselt on tegemist nagu kruisiga Stockholmi, nagu ma korduvalt oma elus teinud olen. Ajaliselt teeb täpselt sama välja. Ainus vahe, et Kiievisse sõidetakes rongiga ja seekordne valik oli platskart vagun, kus kõig magavad pead jalad koos lootuses, et sinu vahes just ei ole kõige hullemini norskav tüüp. Ma alati kardan platskart vagunit, kuigi ma tean, et ei peaks. Seda tunnet sisestab mu isiklik piletimüüja, kes alati mind altkulmu põrnitseb, et kas ma ikka kindlasti tahan nüüd just platskart-piletit.

Seekord nagu ka igal varasemal korral ei olnud mingeid probleem. Va üks papi, kes õuna sõi. Laual oli ajaleht ja ta sõi õuna u 15cm teraga noa abil:) Ehk siis tõelise relvaga. Tema söömise ajal mõtlesin, et mul on hea meel, et lennukisse sellist nuga kaasa võtta ei või ja tegelikult oleks mul hea meel kui seda rongis ka ei oleks. Lisaks mõtlesin, et see oli täiesti selline papi, kes võib pisut viinasena rüseluse käigus pisut torgata. Seega turvameetmed on head asjad!

Aga eilse reisi eesmärk oli saada Moldova viisa. Nüüdseks on selge, et Moldovasse ma lähen. Sest uskumatu aga tõsi, ma saingi viisa ühe päevaga ja ei maksnud isegi selle eest lisa. Ainus paha asi oli 3h saatkonna sabas seismist. Täiesti jube tegevus. Olen õnnelik, et saan nii paljudes riikides ilma viisata reisida ja veelgi õnnelikum olen, et eile ei sadanud.

Aga viisa taotlemisel selgus, et loomulikult nagu alati pidin kirjutama ka kus ma Moldovas elan. Seda ma loomulikult ei teadnud. Kavalpeana kirjutasin, et elan hotell "Moskvas". Vanal heal ajal oli ju selline igas pealinnas ja vaevalt, et see muutunud on. Konsul ainult imestas, aga aktsepteeris. Nii et ma ei teagi, kas selline hotell on olemas või mitte. Vihjena, et Venemaal ja Ukrainas võib alati öelda, et elad Puškini ja Lev Tolstoi tänaval. Need on igas linnas olemas. Samuti nagu Eestis on enamus asulates olemas Kooli või Jaama tänav:)) S

Õhtul sain veel kokku ühe noore pisut hädas vabatahtlikuga Kiievis. Ja tulemus oli, et ta sai oma mure soome keeles rääkida. Ta ei ole vist 2 kuud soome keelt rääkinud ja vene keelt ta ei räägi ja inglise keele oskajaid on vähe. Seega kujunes meie kohtumine mentorluskohtumiseks.

Neljapäeval sõidan Chisinau'sse, rongiga. Olemas on pilet ja viisa, aga ka risk, et satun Transnistria vangi, sest mul ju selle riigi viisat ei ole. Nimelt Odessast Moldovasse minekuks peab enamasti läbima Transnistria, mis on tunnustamata iseseisev riik. Seal on oma raha ja nad ei tunnista midagi Moldovaga seotut. Rongisõit kestab ainult 5h, kuid see Transnistria läbimine on kohe ärevust tekitav. Osad inimesed räägivad õuduslugusid, et raske on piiri ületada, teised on maksnud 25 krooni ja kolmandad ütlevad, et probleeme ei olnud. Eks paistab, kuidas minul läheb. Üritusel on ka rahvusõhtu, kuhu mina kui Eesti esindaja võtan kaasa pipraviina ja Odessa shampust:)

Glamuur

Eilne sünnipäev jätkus väga uhkelt. Sattusin nimelt näituse avamisele ja sinna jõudes tuli välja, et oli Helsingi näitus ja seda korraldas Soome Saatkond Ukrainas. Ebaolulisem oli see, et sain üle väga pika aja rääkida soome keelt ja näha "imekaunist" Soome ultraminimalistlikku arhitektuuri. Ei ole ikka väga huvitav. Aga kogu üritus ise oli väga naljakas. Kohe selline, et ma olen tänaseks väsinud sellest kohalikust veidrusest ja ekstreemsusest. Ma täna ei ole väga Ukraina ja ukrainlaste sõber. Ma olen üritanud korduvalt sõnastada, et mis on see millest ma siin puudust tunnen või mis mind häirib. Kõige õigem sõna, mis küll ei ole päris õige, aga siin on täiesti puudu selline minu jaoks vajalik ja harjumuspärane igapäevaeluglamuur. Siin on kõik kuidagi kipakas. Ja see ei ole ainult rahaga seotud, vaid see on pigem arvan kultuuriline eripära ja ma hetkel olen sellest väsinud. Lisaks on väga oluline märksõna "mugavus", mis siin kõiges puudub. Christiani esimene kommentaar koju jõudes oli, et ta naudib lääneeuroopalikku toimimist, mugavust ja elu lihtsust. Ja ma saan sellest täiesti aru.

Nii aga mis siis eile toimus. Eile oli siis Soome saatkonna korraldatud moodsa Helsingi arhitektuuri fotonäituse avamine. Kohal oli väga särav suursaadik, väga tore täta, kärts roosas kostüümis. Lisaks mingi selgelt soomlase välimusega ametnik ja absoluutselt Soome rekkajuhi välimusega fotograaf. Näituse külastajad olid väga kõrge keskmise vanusega. Nagu õhtu lõpuks selgus, olid enamus neist kohaliku arhitektide seltsi liikmed. Loomulikult uurisin, et kuidas need papid infot saavad ja oh mind rumalat, loomulikult neile helistatakse ja öeldakse, et selline üritus tulemas:) Tean, et internet on maailmas väga vähe aega eksisteerinud, aga vahel imestan kuidas ikka ilma saab infot vahetada.

Nii aga näitust avas mingi veider pisut seniilne papi, kes tekitas hulgaliselt piinlikke momente, sest lisaks sellele, et ta ei olnud suuteline suursaadiku nime meeldejätma, ei suutnud ta ka seda ühtegi korda korralikult maha lugeda. Ja asi ei olnud ainult soomepärases nimes, sest ta ei suutnud korralikult takerdumata öelda ka ühtegi kohaliku inimese nime:) Lisaks ajas ta terve avamise käigus suursaadikut taga. Ta vist pidas vajalikuks teda pidevalt lõbustada. Aga avamine algas täiesti ootamatute sõnadega. Käesoleva näituse osas oleme väga tänulikud meie NAABERVABARIIGILE Soomele:))) Ja see on ideaalne näide siinsest mõtlemisest. Pärast viskasime selle lause peale suursaadikuga ka nalja. Ka tema oli mõelnud, et mismoodi siis nüüd naabrid:) Lisaks esinesid avamisel veel 6 ametnikuhärrat. Üks hullem kui teine, väga tähtsad kõned loomulikult. Kõik mehed olid sellised ridikülimehed. Ma olen täiesti kindel, et nende ridikülid olid kusagil kapis peidus!

Avamisele loomulikult järgnes bankett. Mis oli selline järjekordne ohsamumeie üritus. Kõik oli nii ilusilus. Kõik sinised ja kollased õhupallivanikud ja nii jube ilus. Lisaks 3 furšettlauda. Millel oli suur valik kala- ja lihataignas känakaid, mis olid nii suured, et neid lihtsalt ei saa normaalselt süüa, siis suur hulk singi ja vorstivõileibu. Siis taldrikud olid sellised kõik erineva pildi ja suurusega ja erinevad kahvlid ja erinevad klaasid. Ja kogu see kraam on kokku selline, et juua ja süüa lihtsalt ei ole võimalik korraga. See meenutas mulle kunagi kuuldud juttu kusagil Lõuna-Eestis toimunud koostöökohtumisest. Kohtusid Eesti ja Vene delegatsioonid ja vastuvõtul oli samuti rootsi laud. Vene delegatsioon oli sattunud segadusse, et midagi on valesti. Pikk laud keset tuba toidust lookas ja toolid lauast kaugel seina ääres. Probleem lahendati loomulikult toolide laua äärde lohistamisega.

Eilne seltskond oli pisut peenem. Inimesed lihtsalt võtsid terved singivõileva liuad ja läksid istusid seinaäärde. Ja kõige tipuks söödi sellelt liualt ära ainult kõikide võileibade singid. Sai jäi alles. Selliseid taldrikuid oli palju. Lisaks oli probleem, kuhu panna kasutatud taldrikd. Ja sellises olukorras on ju täiesti normaalne, et sa paned selle furšett lauale toidu vahele!!!!!!!!!! Ühesõnaga taaskord meeletu komöödia, aga tegelikult olen ma vist ikka meeletu snoob, kuid mulle päris nii ei meeldi. Kindlasti ei ole ma kunagi enne vastuvõtul nii palju purjus inimesi näinud:) Sest konni sai ju palju ja eriti siis kui konnivalajaga sõpsiks said. Kui meie lahkusime, oli keskmise laua ümber kogunenud natsalnikuhärrade rühm. Toimus aktiivne toostide ütlemine, kesksel kohal väga tähtis oblasti kultuurijuht, kes avakõnes avaldas soovi elavdada Soome ja Ukraina vahelist taidlus- ja kultuurirühmade koostööd.

Ma ei tea kas ma olen suutnud seda nalja edastada, aga see kohati on ikka natuke liiga palju. Või olen mina lihtsalt selline snoobiplika, kuid mis teha kui selline loomulik iseenesestmõistetav kõiki-võileibu-kotti-mittetoppiv suhtumine mind rõõmsamaks teeb ja mulle rohkem sobib.

PS Väike Odessa shoppingu kommentaar. Kui te juhtute olema selline minusugune nohiklik aeglane ja tagasihoidlik Eesti tüdrik, siis siinne saapaturg ei ole kindlasti teile mõeldud. Oma sooviga pean kuhugi külapoodi kummikuid ostma minema, sest need on vist ainsad pisut madalama kontsaga sügisjalatsid.
Kuid kui teil on soov ülepõlve-sääre, kuldse nina, roositikandi, 10 cm tikk-kontsaga sügisjalatsi järgi, siis palun- Odessa on just teile mõeldud saapaparadiis!
Igaljuhul on alanud Saapajaht Odessa moodi.

Talvejope ja -mütsijahti ma nii ei karda, sest dubljonka ja läkiläki valik peaks siin ometi hiilgav olema.

Tänane päev on olnud täiesti ootamatult tore! Aitäh kõigile! Töökaaslased said siiski vahvliküpsisepead ja tundus, et kõigile maitses. Olulisem siiski, et meie office on keeratud kama-usku ja Vana Tallinn on niigi klassika. Kuigi uues kuues - koorelikööri näol. On toredaid päevi ja toredaid päevi, kuid lisaks on veel väga toredaid päevi!

Sügis

Umbes kuu tagasi kirjutasid enamus inimesi, kelle blogisid loen, et Eestisse on jõudnud väga ilus sügis. Nüüd on jõudnud ka Odessasse sügis. Sügis tuli kohe äkki. Eelmisel nädalavahetusel Kievis oli juba sügis ja siis mõtlesin, et huvitav millal sügis Odessasse jõuab. Ja nüüd on ta siin! Laupäeval läksid kastani lehed täiesti äkki kollaseks ja koristajatädid pühivad nüüd lisaks kastanimunadele ka kastanilehti. Platanid ja teised puud on endiselt täiesti rohelised. Lisaks paistab siin pidevalt päike. Viimase siin oldud kuu jooksul on siin vaid korra sadanud, see oli rohkem tibutamine kui päris sadu. Iga päev lõõmab päike. Kui õige koha peal olla saab nina veel ka punaseks. Kuid sügis on tunda ka õhus. Õhk on värskem, kargem, nii et päris iga päev enam plätuga ringi ei jookse ja sügisjope on ka kapist nagisse kolinud. Ning hommikul on toas selline jahedus, et ma nüüd kohe ei suuda otsustada kas hankida endale hommikumantel või lülitada radiaator sisse:)

See pilt on veel suvisema Odessa pilt. Kuigi sel õhtul oli jube külm ja ma kandsin esimest korda paksemat jopet. Siiski pilt on meeletult ilus. Nimelt pildil on Primorski bulevard, mille lõpus paistab Pushkini kuju ja selle taga linnavalitsus. Osade turismiraamtute kohaselt on tegemist maailma kõige ilusama bulevardiga;)

Tänasest on siin jälle igapäevane elu. Chrstian on bäk in välismaal. Minul on käimas sünnipäevaprojekt. Tundub, et tuleb täitsa tore päev. Täna peale tantsu tuleb minna kooki meisterdama. Ma ei ole siin kordagi kooki teinud ja ma ei tea veel kas koogipõhja müüakse. Kui müüakse saavad töökaaslased kräsupead ja kui ei müüda, siis küpsisepead! Mingit pead söövad nad igal juhul. Lisaks on käimas väike reisikorraldusärevus, sest nagu endiselt on selge, et Moldovasse minemine on ikka üks katsumus ja sinna minemiseks peab olema hakkaja ja südikas:) Ma sellest pisut küll juba väsinud. Endiselt ma ei tea viisaprotseduurist mitte kui midagi.

Kuna ma olen enne oma blogi kaudu saanud vastuseid mitmetele küsimustele, siis seekord mind huvitab, et kas keegi teab kas eesti keeles on õigem Kiev või Kiiev. See on mul alati probleem, aga ma ei ole seni kusagilt vastust saanud.

Viimasel ajal ei ole ma eriti midagi kirjutanud. Lihtsalt ei ole tuju olnud, kuigi kirjutada on palju. Sest nagu alati ei ole siin ükski päev sarnane eilsega. Mul on väga hea meel, et nüüdseks on seda mulle kinnitanud ka teised Odessat külastanud inimesed. Pidevalt juhtub midagi veidrat või naljakat. Minu uus ameerikasõber Robert, kes lahkus lõpuks Ukrainast pühapäeval märkis siinse elu veidra koomilisuse ära. Kuigi ta on pastor Floridast, leidis ta siin esiteks organisatsiooni kellega koostööd teha ja nüüd ma alustame koos ameeriklastelt organisatsiooni heaks fundraisimise. Kuid lisaks kasutas ta siin hulgaliselt kohtinguteenuseid ja leidis vist nii mõndagi huvitavat, sest tal on kindel plaan jaanuaris tagasi tulla. Kuigi meie kohtumine Odessas oli minule huvitav kokkusattumus, siis veelgi uskumatum oli see, et me jooksime veel ka Kievis samamoodi kokku. Ma ei teadnud, et ta veel Kievis ka peatub, kuid sain selle ikkagi teada, sest olime juhuslikult samas baaris.

Viimasel ajal on väga palju juhtunud. Mulle tundub, et hetkel on vaheetapp, sest mul ei ole olnud ühtegi tavalist või odessarutiinset päeva viimase pooleteise kuu jooksul ehk sellest ajast alates kui ma siit lahkusin. Peale tagasitulemist on üks pidev pidu ja trall olnud. Selle nädala märksõna on Christiani ära saatmine. Nii kurb nagu see ka ei ole, aga ta lahkub juba pühapäeval. Siiski ma ei ole nii palju väljas käinud terve siin oldud aja jooksul või tegelikult väljas käimine ei olegi nii oluline. Olulisem on minu oma korteris toimunud megaolengud. Ja pean tunnistama, et peale tema lahkumist selliseid asju jälle ei saa toimuda, sest siin ei ole ühtegi teist inimest kellega see nii chillilt võimalik oleks. Ära saatmisnädal on loomulkult tähendanud igapäevast pisut shvipsis olemist, kuid see toimub loomulikult väga peenelt shampanjaga või vähem peenelt kaseviinaga, mis siiski on vaieldamatult kõige parem. Lisaks soovitus shampanja kohta, et kuigi Odessa poolmagus on hea, siis Frantsuski Bulvari poolmagus on vaieldamatult parim ja kõige parem ja peenem on loomulikult mõlema firma kuldne. Täna õhtul toimub pidu Odessa suurimas magalapiirkonnas asuvas kohalikus diskoteegis. Ma arvan, et seal on veel hullem lihaturg kui siin tavaliselt. Kindlasti on seal inimesed max 16 aastased ja paljast ihu on oluliselt rohkem näha ning kingakontsad on tõenäoliselt 5cm kõrgemad. See on selline koht kuhu ma igal ajal ilmselt ei julgeks minna ja see asub kesklinnast ehk minu kodust täiesti võimatult kaugel, siis ma sinna niisama ei satu ka. Täna on viimane võimalus.

Sellest nädalast käin taas tantsimas. Olulised muudatused sellel hooajal on, et lisaks õpime veel ka tangot ja india tantsu, aga trennn on endiselt väga hea. Peale suvist mittemidagi tegemist on minu rind oluliselt paremini liikuma hakanud ja verbljut (tõlkes kaamli liigutus) tuleb ka oluliselt paremini välja. Lisaks on käimas vene keele kursuse ettevalmistus ehk siis otsin kursust või õpetajat. Nii, et tegemist jätkub, kuigi mulle pidevalt tundub, et alates esmaspäevast jätkub mul 2.poolaeg siinset pisut rutiinsemat elu, vaatamata sellele, et eelmisel nädalal jõudsin järeldusele, et mul ei ole siin 5 kuu jooksul olnud hetke ja perioodi kui oleks väga igav või väga pahasti. Ma lahutan enda meelt väga hästi.

Kahe nädala pärast lähen Moldovat visiteerima. See on mu kindel plaan olnud ja nüüd see võimalus ka avanes. Mind nimelt valiti osalema õppereisile "Noorsootöö Moldovas". Sellisest õppereisist sai tegelikult alguse ka plaan Ukrainasse tulla. Kuigi Kišinau asub Odessast vaid 150km kaugusel on sinna minemine esmapilgul keerulisem kui Gröönimaale minemine. Ma pean saama viisa, mille jaoks pean tõenäoliselt 2x minema Kiievisse. Lisaks ma ei ole kindel, et ma tegelikult saan ikka Kišinausse siit rongi või bussiga minna, sest teatavasti asub sel lühikesel teel tunnustamata riik Transnistria, mille läbimine võib olla keeruline. Seda kuna nad ei tunnista Moldova viisat ja nende enda viisat ei ole võimalik saada, sest neil puuduvad esindused. Osad inimesed olevat Moldovasse minemiseks läinud läbi Rumeenia. Kuid osad inimesed kinnitavad mulle, et probleeme ei teki kui mul on olemas nii Ukraina kui ka Moldova viisa. Eks paista. Ikkagi tundub selline reisikorraldamine täiesti võimatu. Kui ma oleks hetkel Eestis, siis ma ütleks, et ma ei tahagi mujale kui Lätti või Soome reisida:)) Noh nii hull ei ole, aga lihtsat reisimist armastan ma küll.

Täna oli mul ülemusega nõupidamine. Panin oma tulevikuplaani paika. Teen organisatsioonile uue inglise keelse voldiku ja proovin parandada ka kodulehe inglise keelset versiooni. Need tunduvad mulle väga head väljakutsed. Lisaks on siin veel nipetnäpet teha. Sel nädalal õpetasime lastele suurte mullide tegemist. Juhul kui te ise seda proovima hakkate, siis pidage meeles, et Fairy on vaieldamatult parim mullivee tegija, muid ei ole üldse mõtet isegi proovida. See nädal on möödunud ka kõikvõimalike Eesti uudiste saamise tähe all. Siia ilma on sündinud uued inimesed, palju sünnipäevasid ja hulgaliselt keerulisi ning veidraid isiklikke muresid Eestis. Nüüdseks on kõik jälle vist täitsa ok.

Kiev

Alustuseks pean mainima, et siin kontoris on terve nädala toimunud väga naljakas tegevus. Üks väga kunksmoori välimusega proua - suured hallid juuksed, konksus nina ja konksus selg, loeb mingeid traktaate ette ja üks nii u 14-aastane noormees trükib selle arvutisse. Vahel nad vaidlevad ka. Ma kunagi ei kuula millest jutt käib, kuid kuna väga palju mainitakse Juštšenko nime, siis mulle tundub, et need on mingid - Olukorrast riigis - raportid mis ta ette loeb. Mulle meenutab see aruandeid, mida ema tegelaskuju kirjutas filmis Goodbye Lenin.See kõlab siin väga naljakalt, sest see toimub iga päev viimasel ajal.

Nii, aga tahan pisut jäädvustada Kievi mälestusi. Nädalalõpp läks täpselt nii nagu ma plaanisin. Ja kuigi see läks väga kiirelt, siis mul oli ikkagi tunne, et tegemist oli pika ajaga, sest me tegime väga palju. Esimest korda käisin Kievis bussiga ja mulle meeldis, sest see on kiirem. Minnes ma loomulikult kujutasin ette kuidas ma end bussiistmele 6x tunniks kerra tõmban ja tudin, kuid see illusioon purunes hetkega kui nägin tuugalt täis mikrobussi, millesse ma ronima pidin. Ma sain viimase istumiskoha, kuid sõidualguseks oli loomulikult ka vahekäik inimesi täis. Tegelikult läks sõit täiesti ootamatult toredasti jälle, sest mu kõrval seisis naisterahvas, kes nagu hiljem selgus on pärit Odessast kuid 5 aastat elab juba Tallinnas. Ta oli just teel piletitele järgi. Väga tore naine oli ja lahe oli rääkida Tallinnast detailselt. Pärast veetsime veel pool päeva koos ka Kievis ja loodan teda kunagi ka ehk Tallinnas näha.

Eelmisel nädalalõpul nägin täiesti uut Kievit. Esiteks käisime väljas ja balletti vaatamas ja Lavras ja olime lihtsalt ja veel palju muud. Ballett oli väga hea, täiesti ootamatute eriefektidega. Baleriinid sõitsid seinal mingil astmel ülesalla. Pisut naljakas oli see, aga tants oli väga heal tasemel. Klubis ja pubis oli väga tore. Lavras ma koobastesse siiski ei saanud, sest mu kostüüm ei olnud vastav. Pea peab olema kaetud ja pikk seelik peab olema. Mul ei olnud kumbki ja ma lihtsalt ei olnud nõus sinna pühakotta sisenema 20 grivnat maksvas tumesinises puuvillases hirmsas kitlis. Otsustasin, et lähen sinna järgmine kord ilusana. Kievis elasin Yulia juures. Üldse seltskond oli super - Timo, Veronica ja Yulia. Kievi nägu muutus minu jaoks. Seni on Kiev olnud minu jaoks väga ilus sotsarhitektuuriga linn. Seekord nägin esimest korda vanemat ja armsamat Kievit. Ma ei tea miks ma sinna kanti kunagi enne ei ole sattunud, sest see on palju ilusam kui Maidani ümbrus.

Kõige ootamatuma elamuse sain pühapäeval vabaõhumuuseumis. See asub u 25 km Kievist ja on tõesti külastamist väärt. Ma ei ole väga suur talukultuuri austaja, kuid Ukraina talukultuur tõesti üllatas mind. Eestis on talundus igal pool väga sarnane. Ukrainas on rohkem erinevusi. Eks riigi suurus määrab ka palju. See külastus oli väga inspireeriv erinevate sisekujunduselementide osas. Leidsin seal palju elemente, mida ma kujutasin ette, et võiksid täiesti olla minu kunagises tulevikukodus. Lisasin siia pildi vitsaiast, mille sarnast ma kunagi näinud ei olnud. Lisaks ei olnud ma kunagi varem käinud väga vanas ja puidust ortodoksi kirikus. See oli väga väga kõrge, kolme sibulaga ja väga muljetavaldav. Lisaks on Ukraina talu katus tehtud viljakõrtest. Ma ei tea kas see on õige termin selleks. Katus näeb välja nagu Eesti rookatus, kuid seespool on viljapead ka ja tundub, et katus ei ole väga kauakestev. Kui keegi peaks kunagi Kievi kanti sattuma, siis sellesse muuseumisse soovitan minna. See on muidugi meeletult suur. Meie jõudsime läbida ainult 2 vana-Ukraina regiooni. Vist u 5 jäi külastamata.