Pean kiiresti kirjutama, et hetkel toimuv vestlus meelest ei läheks. Taaskord kontorikoomikat, millele lisab vürtsi vene keele eripära, sest teistes keeltes mida mina tean ei ole võimalik sellist tummist mahla suust välja saada:))))

Kõigepealt tööpäev algas nagu ikka u kl 12. Esimene tööalane tähelepanek oli, et tänasel kolmapäeval oli siin väljaantavate ajalehtede peatoimetaja tulises vaidluses teiste arvatavasti asjaosalistega, kuid peatoimetajal oli lihtsalt õllepudel käes. Ta üldiselt on mees, kes arvab, et ta on VÄGA tähtis.

Nii aga nüüd siis hetkel toimuv. Kontorisse tuli Odessa vanurite päevakeskuse Наше будущее juhataja, kellele minu padruuga Ira tegi grammotad-tänukirjad, et päevakeskus saaks oma toetajaid tänada. Tegemist selliste vanakooli pioneerilaagri grammotatega. Tädi ei jõudnud kohe seda ilu ära imestada. Sellistes olukordades on sobilik öelda "Боже мой какая красота!", sõltuvalt olukorrast tuleb hinnata kas ka pisar sobib või mitte. Hetke olukord seda ei nõudnud. Aga siis tädi pidi need allkirjastama, kui ta oli juba mitmed allkirjastanud teatas ta järsku. Kahjuks pean selle osa eesti keeles kirjutama, sest ma lihtsalt vene keeles ei oska nii hästi. "Oih, siia peaks ju ilusti kirjutama, ukraina keeles. Aga no kes seda keelt veel oskab!". Selle peale turtsatas Ira pisut, kuid vastas täiesti asja kohaselt "Да сложныи момент".

Üldiselt ma olen avastanud, et vene keel (vähemalt see mida enamus inimesed igapäevaselt räägivad) on kõige mitte-seksikam keel. Vene keel on suurepärane lauludes, luuletustes ja kirjanduses, kuid praktiline keel mida noored räägivad on väga jube. Flirtimiseks on see kohe täiesti turn-off-keel, vähemalt minu jaoks. Mulle igasugused sapotskad, sapotskad ja muud tskad väga ei meeldi.

Veel üks oluline aspekt, mida olen tahtnud kaua aega üles märkida. Ukraina (pean silmas vene keelseid piirkondi) ja eeldan ka Venemaa lapsevanemate elu on suht kerge selles osas mis puutub lastele nimede panemist. Kunagine anekdoot kus ühel naisel oli 9 poega ja kõigi nimed olid Ivan, peab täiesti paika. Siin on nimede valik vägaväga väike. Ja isanimi on tõeliselt vajalik. Aga jah nimesid on siin kuidagi väga vähe. Ma arvan, et naistenimesid on kokku 10-15 ja sama palju mehenimesid. Ainus uus naisenimi millega siiani olen kokkupuutunud on Snezhana ja mehe nimed Gleb ja Svjatoslav. Aga üldiselt on siin nimede arvamine suht lihtne.

Mulle tundub, et kui täis bussis hüüda: "Masha", siis pööravad 40% naistest pea, kui hüüda "Ira" siis teised 40%. Ülejäänud on Olja, Natasha, Nastja, Sveta, Lena, Katja jt. Nt minu tantsutrennis on peale treeneri veel 6 Irat ja mingi valemiga on treener suuteline neid kõiki kuidagi eriliselt nimepidi kutsuma.
Meeste puhul on asi veelgi lihtsam: 70% meestest on lihtsalt Sašad. Olen olnud seltskondades, kus mehe nimi küsimine tundub suht mõttetu ja vaid viisaka tegevusena, sest kõik ongi Sašad. Ja ülejäänd mehed on kõik Kostjad, Koljad, Pašad, Ljoošad, Vanjad, Vasjad, Serjoošad. Ja ma ütlen, et need ei ole maailma kõige uhkemad ja paremad meestenimed. Kuigi nimi ei rikkuvat meest, siis mul on sellega harjumine aega võtnud. Mul on pisut keeruline öelda täiskasvand mehele Kolja või Ljooša, viimasel ajal olen kuidagi ära harjunud, kuig üldiselt on ikka keeruline.