See nädal on mul olnud väga tihe programm. Esmaspäeval Odessa film, teisipäeval Iisraelis ehitatavast terrorismivastasest müürist ja eile ballett Luikede järv. Ma ikka imestan siin etenduste ja dekoratsioonide kvaliteedi üle. Pilet maksab siin väga vähe, aga dekoratsioonid on väga kvaliteetsed ja etendus samuti. Kuigi tundus vahel, et taustatantsijad olid pisut nagu proovis. Ja prints Siegfriedil oli lava taga vist malemäng pooleli, sest ta korduvalt hilines lavale, nii et tekkis pisut piinlik paus. Ja esiluik.. esimest korda märksin, et baleriinid peaksid ikka peenikesed olema, seekord oli pisut tötsakate ja lühikeste jalgadega luik. Algul oli pisut veider, kuid ta tõesti tantsis väga hästi. Üldse Luikede järv on lihtsalt uskumatult ilus ja meeletu muusikaga ballett. Ma pean hakkama rohkem siin teatris käima eriti ballette ja oopereid vaatamas, sest neid armastan ma kõige rohkem.

Ma ei saa kuidagi üle ega ümber siinsest publikust. Mulle tundub, et ma muust ei kirjutagi enam kui inimestest. Nii, aga taustaks on oluline rääkida siinse endise vabatahtliku Christiani kogemustest India kinost. Ta olevat seal käinud "Ämblikmeest" vaatamas ja sealne publik elas väga elavalt kangelase käekäigule kaasa. Rõõmu ja edu puhul tõusid püsti ja plaksutasid käsi ning õnnetuse puhul muutusid ka kurvaks ja väljendasid seda loomulikult vastavate häältega. Eilne balletti publik oli enamvähem sarnane. Mõnesmõttes ju tore, aga siiski harjumatu. Kogu etendus oli pisut kaootiline. Ma vist olen liiga konservatiivne ja põhjamaine teatris käia. Mul on oma arusaam teatrietiketist ja mulle meeldib sellst kinni pidada. Siinne publik on väga aktiivne plaksutaja, see tähendab, et nad plaksutavad kogu aeg ja tegelikult nii palju, et kui on traditsiooniline plaksutamise aeg ehk siis lõpus, siis nad enam ei jaksagi plaksutada. Lisaks hüütakse vahetpidamata "braavo", mis on väga tore. Etenduse ajal peale igat tantsu, selle tantsu tantsijad kummardavad. Ma arvan, et siin toimub vahel ka see, et mõnd osa etendusest korratakse. Loomulikult iga piinliku pausi ajal hakkasid inimesed kohe skandeerima, kohati naerma ja järgmisel hetkel hüüdsid "braavo". Vahepeal ei saanud ma aru, et kas neile inimestele meeldib etendus või mitte, või selline hüüdmine käib lihtsalt asja juurde. Loomulikult käib siin asja juurde ka olematu mobiiltelefonikultuur. Ehk täiesti normaalne, et telefon heliseb. See on üsna tavaline, ikka keegi ju unustab telefoni välja lülitada. Kuid.... siin siiski ei peeta paljuks telefonile vastata ja kõva häälega rääkida. See on väga ebameeldiv!

Kuid, etenduse lõpus juhtus midagi täiesti uskumatult naljakat ja piinlikku:))) Ehk siis kui etendus lõpeb, siis on tavaline et tantsijad kummardavad ja plaksutatakse ja siis mingi aja pärast viiakse näitlejaile lilli. Eile aga kohe kui etendus lõppes tormas lavale kari lilledega inimesi, nii et esitantsijad pidid nende vahelt esile trügima. Kuid üks karjast oli üks pisut seniilne vanaproua. Algul ma ei saanud aru mis ta teeb, kuid siis selgus. Kujutage ette. Laval seisavad u 20 kaunist luike, kes ilusti kummardavad ja äkki saalib nende vahel baretiga vanaproua, ta justkui otsib midagi ja siis kõnetab iga tantsijat. Lõpuks tulevad nende vahelt esitantsijad, et kummardada. Ja siis saab vanaprouavastuse, sest ta ju otsiski peaosalist, ta lihtsalt ei leidnud teda ülejäänd luikede hulgast. Ja tädi konkreetselt segas kummardamist, sest ta seisis tal täiesti kõrval ja toppis lilli otse kummardamise ajal. Väga piinlik ja väga naljakas hetk. Natuke selline Mr. Beani moment oli. Kuid etendus oli super!

Ja täna on mu kallil emmel sünnipäevl. Palju palju õnne sünnipäevaks!