Moodsa maailma karm reaalsus

Mul on viimasel ajal vist kasvuraskused või tegelikult ei ole need kasvuraskused, lihtsalt aegajalt mõtlen asjade üle, mis meeldib ja mis mitte. Üldjuhul ei ole mul endaga viimasel ajal enam probleeme, olen endaga täitsa heaks sõbraks saanud. Isegi välimusega olen rohkem rahul ja ei pea seda nii oluliseks. See on kõik siin elamise tulemus, sest siin on välimusele ülisuurt tähelepanu pöörav ühiskond ja välimust kummardatakse nii oksendamiseni, et mulle on sellest kohe nüüd väga kõrini ja mõistan kui mitte oluline see on. Ja see ei tähenda, et ma väidan, et välimus ei ole üldse oluline. On ja väga oluline, kuid pigem on oluline puhtus, endast hoolitsemine ja endaga sisemiselt rahul olemine. Siiski aegajalt tekib mul tunne, et ma olen ikka nohik mis nohik, kuigi ma annan tegelikkuses aru, et ma ei peaks nii tundma, sest tegelikult on mul väga tore elu ja pean tunnistama, et mu elu on kindlasti toredam kui väga paljudel inimestel. Aga siiski, mis siis aegajalt sellist mõtet tekitab. Enamasti on see seotud alkoholi, suitsu ja narkootikumidega. Ma olen suuteline nautima ja pidutsema täiesti ilma nendeta. Alkoholi ma küll tarbin, kuid saan hakkama ka ilma.Kuid ma ei vaja ühtegi neist suhtlemiseks või lõbutsemiseks. Nii ja vahel ma siis tunnen, et pahasti, et mul ei teki nende järgi vajadust. Kogu sellele mõtlemise viimasel ajal on tekitanud tegelikult narootikumid.

Suitsuga on mu suhe selline, et ma ise ei tunne kohe mingit vajadust suitsetamise järgi. Ei tunne vajadust suitsunurgas klatsijuttu kuulata. Suitsetavatele sõpradele moraali ei loe, kuid eeldan, et nad mulle suitsu näkku ei puhu ja üldiselt mind sunduslikult suitsu sisse hingama ei sunni. Oma kodus ma kellelgi suitsetada enamasti ei luba, kõik käivad tublisti ikka õues. Armastan, et kohvikutes on suitsuvabad pooled, kuid suitsetava sõbraga olen nõus suitsetajate poolele istuma.
Alkohol on samuti selline asi, mis kuulub baari, kluppi või vahel ka koju. Mulle ei meeldi, et ma pean bussis istuma kell 11 hommikul õlle joova tüübi kõrval või et iga teine inimene õllepudel käes vastu jalutab. Mulle ei meeldi väga purjus inimesed, sest nad tüütavad mind ja arvavad, et neil on selleks õigus. Ma olen alati pidanud alkohoolikute suhtlemist teistega vaimseks terroriseerimiseks ja ma ei aktsepteeri seda. Alkoholi tarbimine ei muuda inimest süüdimatuks ja seega ei tolereeri ma ka joobes öeldud totrusi, mida joonud inimene järgmisel päeval ei mäleta ja seega ka ei usu seda mida ta rääkinud on. Alkohoolikute puhul tunnen ma tõelist viha ja see on vist ainus seltskond kelle peale ma olen suuteline täiesti ilma põhjuseta karjuma, sest ma ei taha et nad minuga räägiksid ja mind tülitaksid. Alkohoolik kodus on kogu pere terroriseerija, palju koduvägivalda on seotud alkoholiga ja ma arvan, et kõik inimesed ei pea selle pärast kannatama. Alkohoolikute üks "eelis" on, et ma tean alkoholi mõju ja ma ei karda neid nii väga. Erinevalt narkomaanidest, mis on minu jaoks täiesti tume maa. Enne Odessasse tulekut olin ma narkootikumide osas täiesti naiivne. Põhikokkupuude oli süstlate nägemine, juttude kuulmine või vestlused teemal narkootikumid hea või halb. Ma ei ole narkootikume kunagi pooldanud, kuid nüüd ma olen kohe selgelt nende vastu. Mu arvamus on erinev ehk ainult kanepi suhtes, kuid kõik muud on ei ole aktsepteeritavad. Peamine tunne mida see mus tekitab on hirm ja ma ei taha hirmu tunda. Ma tõesti ei tea kuidas narkomaan käitub ja mida teeb ja see tekitab mus hirmu. Siinses minu maailmas on narkootikumid igapäevane asi. Süstalde vahetamine on üks organisatsiooni põhitegevusi. Igapäevaselt näen liimiuimas lapsi. Täna rääkisin muidu väga laheda poisiga, kes oli selgelt pilves. Ja selle peale tundsin ma viha ja hirmu ja et ma ei taha temaga suhelda. Ma ei taha sellega kokku puutuda. Või ma ei oska kuidagi käituda olukorras, kui sind saadab koju su töökaaslane, kes nagu hiljem selgub on just doosi võtnud ning sellest väga jutukaks muutunud ja vestluse tulemusena saad teada, et ta on 10-aastat amfetamiini tarbinud, et see talle meeldib ja et tal on HIV ja ta sooviks sinuga teed juua.

Üldiselt pean ma ennast suhteliselt tolerantseks inimeseks. Olen küll kriitiline, kuid aktsepteerin erinevusi ja pigem naudin neid. Kuid ma tõesti ei suuda aktsepteerida alkohoolikuid ja narkomaane. Eriti narkootikumide puhul ei näe ma neis absoluutselt midagi head, mitte üheski olukorras. See teeb haiget ainult nende tarbijatele ja kõigile teistele tarbijate ümber. Võibolla olen ma jänes ja ei aktsepteeri "moodsa maailma karmi reaalsust", kuid seda on raske teha kui see mõjutab minu heaolu ja lihtsalt elamist. Ja ma ei ole nõus, et narkootikumide vastu olemiseks peab neid proovima.