Moldova ja Transnistria

Tagasi Odessas. Moldovas käidud. Sellest seiklusrikkast ja meeldejäävast reisist pean kohe pikemalt kirjutama.

Osalesin siis õppereisil "Noorsootöö Moldovas", selle raames käisime Chisinaus, Põhja-Moldovas Sorocas, Lõuna-Moldovas Comratis ja Cadir Lungas ning loomulikult ka Transnistrias. Võin öelda, et kuni viimse nädalani olid need "kaks" riiki minu jaoks valge laik kaardil. Moldova nii väga ei olnud, ma vähemalt teadsin kus ja mis on, aga Transnistriast ei teadnud ma midagi. Oluline vahe mida märkasin Moldova ja Ukraina vahel on see, et Moldova on väike ja seega on muudatusi lihtsam teha. Riik on kindlasti vähem bürokraatlik. Seda ütlevad ka inimesed, kes on asju ajanud mõlemas riigis, et Moldovas on kõik lihtsam. Eks rahvaarv on ka 10x väiksem. Noorsootöövaldkonnas kõik väga hästi ei ole, aga strateegiad ja alused hästi minemiseks on minu meelest loodud. Probleem muidugi see, et enamus noored ei ela Moldovas vaid mujal. Kuid moldovalased räägivad uskumatult hästi inglise keelt. Suur erinevus näiteks Ukrainast.

Suur ja peamine erinevus siiski on see, et Moldova on ikka väga vaene riik. See paistab igal pool välja. Seda nii pealinnas kui maal. Viimases loomulikult eriti. Chisinau üks popimaid ööklubisid tundus mulle maakonnakeskuse klubina. Mõtlesin, et milles vahe seisneb, sest inimesed on ju sarnased, kuid võrreldes Ukraina ja Vene linnadega mida näinud olen, siis Chisinaus puudub selline nähtavalt paremal järjel olen seltskond. Kindla erinevuse põhjustab ka kultuuriline erinevus, nad ei ole ikka slaavlased. Enamus inimesi räägib moldova ehk rumeenia keelt ning enamasti saab hakkama vene keelega, kuigi meie grupiga käis kaasas ka üks noor neiu, kes vene keelt väga ei osanud. Moldova maa on vägaväga maaliline ja ilus. Ei ole mägine aga väga ilusalt künklik. Sõitsime läbi väga erinevad piirkonnad ja igal pool on väga ilus. Viinamarja väljad ja väikesed põllud ja kõik see oli väga ilus, eriti nüüd sügisel päiksega. Lõuna-Moldovas, täpsemalt Gagauzias, mis on Moldova autonoomne regioon. Selle pealinn on Comrat ja seal elavad ainsana maailmas vähemusrahvus gagauzid. Nad näevad välja nagu türklased ja keel on ka türgi keele sarnane. Selles piirkonnas ja tegelikult kogu Moldova reisi jooksul võib öelda, et ma ei ole kunagi oma elus kokku näinud rohkem hobu ja eeslirakendeid kui sel nädalal. Enamu neist ühe päeva jooksul. Comratis ehk siis Gagauzia suurimas linnas oli peatänaval tavaline järjestus - Lada, Lada, eesel, mersu, lada, 2 eeslit, hobune. Nende vahel haned ja pardid. Samas pealinnas õnnestus mul käia ka seni odavaimas klubis. Olen igasuguseid odavaid kohti külastanud, kuid see ületas kõik senise. Sissepääsu hind - 10 leud ei olnud midagi erilist. Küll olid erilised üleilmasuured babad, kes täitsid turvanaiste ülesannet. Teisi turvajaid ei olnudki ja kui klubi suleti tulid tädid klubbi sisse karjuma ja inimesi ära ajama. Baaris olid ootamatud hinnad. 50cl viina - 3 leid ja tegelikult oli põhimõtteliselt kõik 3 leid. Muuseas Moldova on eestlastele väga mugav riik, sest hindasid ei pea arvutama, kuna rahavääring on põhimõtteliselt sama mis Eestis.

Peale Gagausiat läksime Transnistriasse. Seni kõik inimesed kellega ma rääkinud olen ei ole sellisest Euroopa riigist kuulnudki. Nagu ka mina alles hiljuti. Otseteed Comratist Tiraspoli ärge kunagi proovige muul viisil kui jalgsi, sest nii saab kiiremini edasi kui ratastel liikuva masinaga. Aga siis Transnistria on endine ja paljude arvamuste kohaselt ka praegu Moldova regioon. Põhimõtteliselt on tegemist Dnestri jõe idakaldaga. Ehk siis Moldova ja Ukraina vahele jääva maalapiga. Riigis elab 700tuh inimest, pealinn on Tiraspol ja maad on 4000 km2. Oluline selle "riigi" juures on see, et tegemist on endise Moldova ala ainsa tööstus seega rikka piirkonnaga, see on ka põhjus miks Moldova sellest lihtsalt loobuda ei saa. Nii, aga Transnistria, kohaliku nimega- Pridenestrovian Moldavian Republic, kuulutas end Moldovast iseseisvaks 1990.aastal ja seni ei ole seda riiki ükski riik tunnustanud. Seega seda riiki de jure ei eksisteeri. Fakt, mis teeb seal viibimise pisut hirmutavaks, mida ma ka kogesin. Aga riigi ainus suur sõber on Venemaa. Seal hoiab korda Vene sõjavägi. Seal on 3 riigikeelt - vene, ukraina ja moldova. Ja see on fakt, mille baasil nad tutvustavad end kui väga moodsat demokraatlikku riiki nagu ministeeriumiametnik nii meeldivalt esitles. Oluline fakt veel, et moldova keele erinevus on see, et Transnistrias tuleb ja kirjutatakse seda vene tähtedega. 2004.aastal suleti koolid kus õpetati moldova keelt ladina tähestikuga. Ukrainast Moldovasse minekul tuleb enamasti läbida Transnistria. Seega teel Odessast - Chisinausse, vahemaa 150km on vaja ületada 3 riigipiiri. Transnistria piiril on oluline Moldova viisa olemasolu ja tasuda tuleb 6 leid või 2,5 grivnat mingit kohalikku maksu.

Transnistrias oli meil ametlik ja mitteametlik kohtumine kohalike organisatsioonidega. Korraldajad rääkisid, et korraldamine oli peavalu ja see lõppes hetkel kui me naasesime ülepiiri Moldovasse. Igal juhul olid nad algul kohtumist korraldanud salaja, kuid salapolitsei olevat selle välja nuhkinud ja probleeme tekitanud. Seejärel aeti asju ametlikult, mille tulemusena kohtusime haridusministeeriumi ametnikuga ja showd tegi ainus piirkonna valitsuse poolt rahastatud noorteorganisatsioon "Prorõv - vist tõlkes Läbimurre. Organisatsiooni liikmed kannavad kollaseid kaela- ja käesidemeid ning lippe. Nad on asutanud noorte liidrite kooli "Che Guevara", kes on ühtlasi ka organisatsiooni ideaal. Nende moto on: "Rossija, Putin, Prorõv!". Ja nad võitlevad tegeliku demokraatia eest! Nad skandeerisid ja mängisid Venemaa e endist NL hümni. Nende etteaste oli huvitav kuid hirmutav. Tekkis tunne, et nad võivad tõesti rünnata. Iga vale sõna oli sütik. Teised organisatsioonid kes end esitlesid said tõelise küsimusterahe ja süüdistuste osaliseks. Osad organisatsioonid loobusid enda tutvustamisest, kuna ma kujutan ette, et Prorõv võib tõesti probleeme tekitada. Pärast selle kohtumise enneaegset lõpetamist kohtusime ühe väga hea ja huvitava organisatsiooni infokeskuses, kus toimus siis päris kohtumine. Transnistrias on oma kohalik raha- Transnistria rubla. Seal tehakse Moldova kõige paremat konjakit ja Tiraspolist saab seda osta 3x odavamalt kui Chisinaust. Mulle teeb nalja, et mul on mitte olemasoleva riigi raha ja konjak:)

Mulje Transnistriast on, et ma sattusin uuesti NLi. Kui Venemaal, Valgevenes, Ukrainas ja Moldovas on tunda muutused ükskõik kuhu suunas siis ja enamasti olen ma tundnud pigem nostalgiat, siis Transnistrias on aeg tõesti seisma jäänud. Seal ei ole midagi muutunud. Need pisut üle poole miljoni inimese elavad täielikus isolatsioonis, sest väidetavalt ei ole sel territooriumil võimalik vaadata teiste riikide telekanaleid ja nt Moldova mobiilifirmad ei pidavat levima.

Väga oluline märksõna kogu reisi jooksul oli turvalisus. Julgen väita, et mõlemas riigis on miilits ikka jõud, mida peab kartma. Miskipärast puutusin ma jõududega selle reisi jooksul korduvalt kokku ja nüüd võin olla ainult tänuli, et ma oskan nii palju vene keelt nagu oskan ja lisaks tundub, et mul on piisavalt kogemust siinse elu ning rääkimisviisiga. Ehk ma tõesti tunnen, et mind päästsid keel ja kogemus. Chisinaus tuleb tõesti passi ja registreerimislipikut kaasas kanda. Meid kontrollitigi ja arvan, et kui keelt ei oska siis ainus võimalus "pääsemiseks" on maksta. Kuid kahjuks seekord nii hästi ei läinud. Igal juhul Eestis ärritun ma selle peale kui politsei küsib protokolli kirjutades kus ma töötan, sest ma leian, et see ei ole nende asi, siis Moldovas on kõik miilitsa asi. Väga vastik! Chisinaust tagasisõit oli seiklusrohkem kui minemine. Kõige pealt minnes sattusin ma babade ja ruuduliste turukottide vagunisse. Selgus, et moldovalased käivad Odessa suurel turul "Sedmoi kilometr" asju ostmas, mida nad Chisinaus müüvad. Perroonil oli kisa ja kära ja vagunisaatja kisas tädide peale, et nad kiiremini end liigutaks ja kõik oli jälle nii naljakas. Kuid väga huvitav oli prouadega rääkida, sai palju päris inside infot;) Nii tagasitulles pakkusin ma piirivalvuritele palju huvi. Moldova oli ok. Transnistria oli pisut hirmutav. Nimelt kutsuti mind rongist välja kontorisse. Selline Kafka "Protsessi" tunne, sest mul puudus ettekujutus, mis nad tahavad. Nii mul siis oli selles mitte-eksisteerivas riigis jutuajamine kohaliku võmmiga, kes tahtis liiga palju teada. Ta tahtis näha isegi Chisinau registreerimist, kuigi selles riigis sellest asja ei ole. Igal juhul oli meil meeldiv vestlus ja ma jällegi "pääsesin". Väga ebameeldiv on olla ametiasutused sellises riigis, kus ma tunnen, et mul puudub kaitse, sest seda riiki justnagu ei ole olemas. Lisaks Ukraina migratsiooniametnik leidis palju aega minuga tegelemiseks. Ma olen viimase 5 kuu jooksul vist piisavalt idas reisinud, sest ma tunnen, et pool aastat tagasi ma sellist jama ei osanud suust välja ajada ja küsimustele poolikuid vastuseid ei osanud ka rahulikult anda. Aga vene keel võimaldab seda väga hästi.

Tagasiteel kuulis mu seljataga istuv papi, et olen Eestist ja hakkas minuga rääkima. Väga huvitav kohtumine. Papi elab nüüd Transnistrias piirilinnas Benderõs, kuid ta oli sündinud ja kasvanud Tallinnas. Sündinud 1933.aastal ja ta vend elab siiani Eestis. Ta ise käis viimati Eestis 1982.aastal. Väga huvitav oli rääkida inimesega, kelle noorpõlve mälestused Tallinnast on väga iseseisvus ja sõja ajast. Rääkis detailselt Pikast tänavast, kus ta elas jne. Lisaks oli ta endine sõjaväelane - piloot ,kes käinud nii Vietnamis kui Koreas. Ta ei olevad kunagi ühegi eestlasega sealkandis kohtunud. Ja kuna ta hetkel on külas Odessas, siis ta kontakt on Transnistria numbrimägiga auto. Number 120:))))))) Sellest ma ei saa aru, et miks neil seal nii väikesed numbrid on. Kuid see on väga naljakas kui keegi tutvustab, et kui näed Odessas autot nr 120, siis see olen mina. Üldse Chisinaus on väga vähe välismaalasi ja ma ei ole kunagi enne tundnud, et ma olen eksootiline, aga 20 minutise rongijaamas istumise tulemusena oli mul 2 numbrist järgmiseks külastuseks, juhul kui peaks majutust või lihtsalt infot vaja olema. Ja seal kohtusin ühe taanlasega, kellega kohtusime u 5 aastat tagasi mingil rahvusvahelisel üritusel. Nüüd tema juba 2 aasta elab ja ajab äri Moldovas.

Väga huvitav reis oli. Pikk kirjeldus, kuid kogemused olid liiga erilised, et neid mitte siia kirja panna. Läheksin sinna tagasi kui viisavaba oleks. Hetkel on viisa liiga kallis ja selle ajamine liiga keeruline. Kui kellelgi peaks olema huvi Eestist Moldovasse minna, siis Eesti kuulub Moldova saatkond Minskis haldusalasse:) Tegelikult saab viisa ka 60 dollari eest Chisinau lennujaamast osta. Huvitav maa, kuid pean ütlema, et olen selle suhtes pisut negatiivselt meelestatud, sest ma tõesti ei näe tulevikku või lahendust. Sest seal ei ole ressursse, mingit erilist tööstust ja noored lähevad massiliselt välismaale- peamiselt Itaaliasse ja Porugali.