Elena - 13 a.
Kuni 8. eluaastani elasin ma Starõi Majaki külas, Odessa oblastis. Kui meie isa suri, ema hakkas jooma ja mind tema jaoks ei olnud enam olemas. Ma ei saanud enam süüa, mind peksti ja alandati. Kui tema uus sõber püüdis läheneda mulle kui naisele, hakkasin ma kartma ja öösel lahkusin salaja kodust ning läksin jalgsi Odessasse. Seal kohtusin ma teiste lastega kes rääkisid mulle Дорога к дому’st ja et seal töötavad inimesed võivad mind aidata. Seega läksin ma sinna keskusesse. Ma olen väga õnnelik, et saatus on mind kokku viinud inimestega, kes mind mõistavad ja aitavad. Nüüd käin ma koolis, minu eest hoolitsetakse ja ma olen leidnud endale tõelise perekonna.

Maggi – 11 a.
Ma sündisin Odessas ja ma olen 11 aastane. Ma ei ole kunagi oma isa näinud. Mu ema ütles, et ta elab Gruusias. Mu ema ei käinud tööl ja meil ei olnud raha, et korteri eest maksta. Seega pidime me korteri ära müüma ja me läksime ema sõbranna juurde elama. Ema läks sõbrannaga tülli ja ta viskas meid välja. Siis oli suvi ja me läksime randa elama, seal oli veel palju teisigi kodutuid inimesi. Kui saabus sügis, siis läks väga külmaks. Ema hakkas verd köhima ja ta tundis end väga halvasti. Hiljem tulid Дорога к дому inimesed. Nad andsid meile riideid ja süüa ja viisid ema haiglasse ning minu varjupaika. Mulle meeldib siin väga. Siin on soe, hea toit, minuga mängitakse, nad õpetasid mind lugema ja kirjutama ja varsti hakkan ma koolis käima. 31.oktoobril suri mu ema haiglas. Kõik inimesed, kes siin töötavad on väga erilised. Nad hoolivad minust ja armastavad mind.

Jevgeni – 13 a.
Ma sündisin Odessas. Mu ema töötas tänavakoristajana. Ta on väga ilus ja tema nimi on Oksana. Ta naerab palju. Meil käis palju külalisi, nad naersid kõvasti, suitsetasid, jõid ja sageli kaklesid. Ma ei käinud koolis, kuna teised narrisid mind. Ma käisin vaeselt riides, mul ei olnud raamatuid ja kooliasju, kuid ma tahtsin väga õppida. Sageli ma kaklesin, kuna teised solvasid mu ema. Ükskord ma ärkasin ja ema ei olnud kodus. Teda ei olnud mitu päeva. Mõne aja pärast tulid inimesed, kes ütlesid, et nad on korteri ära ostnud ja ma pean lahkuma. Nii ma sattusingi tänavale. Algul elasin ma soojakus ja sinna tulid inimesed Дорога к дому’st. nad tõid meile süüa ja ravisid, kui keegi oli haigeks jäänud. Hiljem pakkusid nad mulle, et võiksin minna varjupaika elama. Nüüd on mul oma voodi, voodilinad ja päris oma ilusad asjad. Nüüd on mul palju sõpru ja ma olen väga õnnelik.

Ženja - 14 a.
Nii kaua kui ma end mäletan, jõid mu vanemad viina. Ma elasin maal ja seal jõid peaaegu kõik täiskasvanud. Kui isa oli purjus peksis ta ema ja mind. Ükskord ma ei söönud 2 päeva, vanemad jõid ja ema ei andnud mulle midagi süüa. Ma läksin kolhoosi põllule kurke korjama, et midagigi süüa. Kuid valvur püüdis mu kinni ja viis mind mu vanemate juurde. Selle eest peksis isa mind ahjuroobiga. Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Ma ärkasin haiglas, kuid mu vasak silm ei avanenud enam. Ma jooksin haiglast ära, et mu vanemad ei saaks mind uuesti koju viia. Ma elasin tänaval ja kerjasin. Ükskord tuli minu juurde üks mees ja rääkis mulle Дорога к дому’st. Ma läksin sinna ja nad võtsid mind varjupaika. Siin on väga hea. Keegi ei peksa meid ja antakse süüa. Ma ei nälgi kunagi ja juba näen ka pisut paremini.

Lena – 16 a.
Ma sündisin Kirovogradi linnas. Mu isa oli sõjamees. Meil oli hea ja sõbralik perekond. Kord läks isa lähetusse ja seal juhtus õnnetus. Isa suri tööülesandeid täites. Peale matuseid hakkas ema jooma ja ta vallandati töölt. Ta hakkas kõiki meie asju müüma, lõpuks müüs maha ka meie korteri. Me ostsime maja ühes külas. Kui me sinna jõudsime, leidsime eest varemetes maja ja meil ei olnud kusagil elada. Me teadsime, et meil on Odessas sugulased. Läksime sinna, kuid ei leidnud sugulasi. Nii sattusingi ma tänavale elama ja ma ei tea enam oma emast midagi. Ma elan koos teiste lastega pargis. Mulle tundus, et midagi head mu elus enam juhtuda ei saa, kuni ma sattusin Дорога к дому’sse. Nad pakkusid mulle, et ma võiksin hakata õmblema ja ma nõustusin meeleldi. Õppisingi õmblema. Nüüd ma tean, et sellest “august” on võimalik välja saada.

Roma - 17 a.
Ma tulin Moldovast, kuna mu vanematel ei olnud tööd ja meie peres oli palju lapsi. Ma olen vanim ja seega otsustasin, et lähen Odessasse tööle. Kui saabusin Odessasse, ei leidnud ma elukohta ja hakkasin elama keldris. Need kes seal elasid olid kõik narkomaanid ja mõne aja pärast hakkasin ka mina end süstima. Kui tulid Дорога к дому töötajad, kes tõid meile süüa ja riideid, siis nad pakkusid ka, et võiksin teha HIV-testi. Test oli positiivne.

Artem – 14 a.
Mu vanavanemad viskasid mu ema kodust välja kui ta rasestus, kuna emal ei olnud meest. Võõrad inimesed pakkusid emale varjupaika. Kui ma sündisin hakkas mu ema tööl käima. Seal kohtus ta mu võõrasisaga ja me hakkasime tema juures elama. Võõrasisale ma ei meeldinud, kuna ma meenutasin emale mu isa. Ta peksis mind sageli ja ei lasknud mind koju. Ema ei takistanud seda ja ma sain aru, et mind ei ole kellelegi vaja. Ma olin 12 kui ma ära jooksin. Ma elasin aasta tänaval ja hiljem sõbrad rääkisid mulle Дорога к дому varjupaigast. Algul ma läksin ainult vaatama. Mulle hakkas seal nii meeldima, et hakkasin seal igapäev käima ja ootasin, et mõni koht varjupaigas vabaneks. Kui nad leidsin Koljale kodu, võtsid nad minu asemele. Siin on palju tegevust ja huviringe. Me joonistame, mängime, teeme sporti, kasutame arvutit. Mulle meeldib siin väga. Olen siin leidnud endale perekonna.

Vika – 15 a.
Ma olen Odessast pärit. Ma ei mäleta enda vanemaid ja elan tänaval juba väga kaua aega. Selleks, et süüa osta hakkasin prostituudiks ja hakkasin liimi nuusutama. Hetkel on mul sõber Igor. Tema elab Дорога к дому’s ja tänu temale nuusutan ma nüüd vähem. Lisaks ei ole ma enam prostituut, kuna keskuses saame süüa, nad annavad meile riideid ja aitavad mul dokumente teha.

Jura - 14 a.
Ma olen pärit Nikolajevist. Ema jättis meid maha ja isa võttis minu ning mu venna Odessasse kaasa. Talle pakuti seal tööd. Kui me saabusime Odessasse, üürisime korteri. Nädala pärast ei tulnud isa enam töölt koju. Korteriomanik tuli ja viskas meid vennaga välja. Me hakkasime tööd otsima. Me laadisime rongijaamas kaubaautosid. Kuna me sõime väga vähe, siis oli ka raske töötada ja ma hakkasin varastama. Ükskord püüdis miilits meid kinni ja viis meid Дорога к дому varjupaika, kus elame praeguseni.

Petja – 13 a.
Kui ma olin 7 aastane, surid mu vanemad autoõnnetuses. Mind saadeti internaati. Seal meid peksti kui me ei käitunud piisavalt hästi. Karistused olid väga karmid. Ma nutsin palju ja ei kannatanud seda enam ning põgenesin ära. Ma hakkasin liimi nuusutama ja narkootikume tarbima. Kaks aastat hiljem jäin ma trammi alla ja kaotasin käe. Hetkel elan ma keldris ja tean, et minu elu ei muutu enam kunagi.

Saša – 17 a.
Mu vanemad surid ja mind kasvatas mu vend. Ta on 10 aastat minust vanem. Kui ma olin 8 aastane, läks mu vend varguse eest vanglasse. Mul ei olnud raha ja ma nälgisin. Mustlased võtsid mind enda juurde elama. Nad andsid mulle süüa ja ma hakkasin nende juures elama. Algul mulle seal meeldis, kuid hiljem sundisid nad mind rongijaamas kerjama. Nad peksid mind kui ma ei saanud piisavalt raha. Ma jooksin nende juurest ära ja läksin elama teiste laste juurde ühes keldris. Hetkel olen ma narkomaan. Дорога к дому arstid tegid mulle testi ja ma sain teada, et olen HIV+. Nad toovad meile vitamiine ja ravimeid.

Jana - 11 a.
Kui mu väike õde sündisin muutusin ma vanematele ebavajalikuks. Nad tahtsin mind vanaemale anda, kuid ma jooksin ära. Nad teavad, et ma elan keldris. Vahel toovad nad mulle riideid, kuid ma ei taha seda neilt vastu võtta. Ma käin Дорога к дому ‘s koolis ja tean, et seal töötavad inimesed aitavad mind alati.

Maksim – 15 a.
Ma sündisin maal külas. Seal ei olnud elektrit ja vett toodi meile. Meil oli suur majapidamine ja aed – 2 lehma, sead, kanad ja pardid. Ma pidin väga palju töötama ja pidin ärkama väga vara. Kool oli väga kaugel, teises külas. Ma tahtsin õppida ja selle pärast jooksin ära. Ma tulin Odessasse, läksin miilitsasse ja nad viisid mind Дорога к дому ‘sse. Ema tuli mulle järele ja püüdis mind veenda, et läheksin koju tagasi, kuid ma keeldusin. Ta tõi mu dokumendid. Дорога к дому aitas mul hakata koolis käima. Ema ütleb nüüd, et tal on minu üle hea meel ja käib mind vaatamas.

Polina - 16 a.
Ma sündisin Dnepropetrovskis. Mul oli 2 õde ja 4 venda. Meil ei olnud isa ja me elasime oma emaga. Kui ma käisin koolis, siis tahtsin ka teksapükse nagu teistel lastel, kuid meil ei olnud selleks raha ja ma pidin kandma oma õdede riideid. Kui ma olin 13 aastane kohtusin mehega, kes pakkus, et läheme koos poodi ja ta ostab mulle kõik mis ma tahan. Ma olin sellega väga nõus. Ta pani mind enda autosse ja vägistas mu seal. Seejärel tuli ta sageli kooli ja ähvardas mind. Ta sundis mind vahekorda astuma mitte ainult temaga, vaid paljude meestega, kes selle eest talle maksid. Üks neist meestest nakatas mind mingi haigusega. Kui see mees sellest teada sai, peksis ta mind läbi ja viskas välja. Nii sattusin ma tänavale, kus ma jätkasin prostituudina, sest see oli ainus mis ma teha oskasin. Ma olin sellisest elust väga väsinud ja palusin Дорога к дому inimestelt abi. Nad panid mind haiglasse, kus mind raviti terveks. Nüüd ma tean, et elatist peab ja saab teenida ausal viisil.