Kiev

Alustuseks pean mainima, et siin kontoris on terve nädala toimunud väga naljakas tegevus. Üks väga kunksmoori välimusega proua - suured hallid juuksed, konksus nina ja konksus selg, loeb mingeid traktaate ette ja üks nii u 14-aastane noormees trükib selle arvutisse. Vahel nad vaidlevad ka. Ma kunagi ei kuula millest jutt käib, kuid kuna väga palju mainitakse Juštšenko nime, siis mulle tundub, et need on mingid - Olukorrast riigis - raportid mis ta ette loeb. Mulle meenutab see aruandeid, mida ema tegelaskuju kirjutas filmis Goodbye Lenin.See kõlab siin väga naljakalt, sest see toimub iga päev viimasel ajal.

Nii, aga tahan pisut jäädvustada Kievi mälestusi. Nädalalõpp läks täpselt nii nagu ma plaanisin. Ja kuigi see läks väga kiirelt, siis mul oli ikkagi tunne, et tegemist oli pika ajaga, sest me tegime väga palju. Esimest korda käisin Kievis bussiga ja mulle meeldis, sest see on kiirem. Minnes ma loomulikult kujutasin ette kuidas ma end bussiistmele 6x tunniks kerra tõmban ja tudin, kuid see illusioon purunes hetkega kui nägin tuugalt täis mikrobussi, millesse ma ronima pidin. Ma sain viimase istumiskoha, kuid sõidualguseks oli loomulikult ka vahekäik inimesi täis. Tegelikult läks sõit täiesti ootamatult toredasti jälle, sest mu kõrval seisis naisterahvas, kes nagu hiljem selgus on pärit Odessast kuid 5 aastat elab juba Tallinnas. Ta oli just teel piletitele järgi. Väga tore naine oli ja lahe oli rääkida Tallinnast detailselt. Pärast veetsime veel pool päeva koos ka Kievis ja loodan teda kunagi ka ehk Tallinnas näha.

Eelmisel nädalalõpul nägin täiesti uut Kievit. Esiteks käisime väljas ja balletti vaatamas ja Lavras ja olime lihtsalt ja veel palju muud. Ballett oli väga hea, täiesti ootamatute eriefektidega. Baleriinid sõitsid seinal mingil astmel ülesalla. Pisut naljakas oli see, aga tants oli väga heal tasemel. Klubis ja pubis oli väga tore. Lavras ma koobastesse siiski ei saanud, sest mu kostüüm ei olnud vastav. Pea peab olema kaetud ja pikk seelik peab olema. Mul ei olnud kumbki ja ma lihtsalt ei olnud nõus sinna pühakotta sisenema 20 grivnat maksvas tumesinises puuvillases hirmsas kitlis. Otsustasin, et lähen sinna järgmine kord ilusana. Kievis elasin Yulia juures. Üldse seltskond oli super - Timo, Veronica ja Yulia. Kievi nägu muutus minu jaoks. Seni on Kiev olnud minu jaoks väga ilus sotsarhitektuuriga linn. Seekord nägin esimest korda vanemat ja armsamat Kievit. Ma ei tea miks ma sinna kanti kunagi enne ei ole sattunud, sest see on palju ilusam kui Maidani ümbrus.

Kõige ootamatuma elamuse sain pühapäeval vabaõhumuuseumis. See asub u 25 km Kievist ja on tõesti külastamist väärt. Ma ei ole väga suur talukultuuri austaja, kuid Ukraina talukultuur tõesti üllatas mind. Eestis on talundus igal pool väga sarnane. Ukrainas on rohkem erinevusi. Eks riigi suurus määrab ka palju. See külastus oli väga inspireeriv erinevate sisekujunduselementide osas. Leidsin seal palju elemente, mida ma kujutasin ette, et võiksid täiesti olla minu kunagises tulevikukodus. Lisasin siia pildi vitsaiast, mille sarnast ma kunagi näinud ei olnud. Lisaks ei olnud ma kunagi varem käinud väga vanas ja puidust ortodoksi kirikus. See oli väga väga kõrge, kolme sibulaga ja väga muljetavaldav. Lisaks on Ukraina talu katus tehtud viljakõrtest. Ma ei tea kas see on õige termin selleks. Katus näeb välja nagu Eesti rookatus, kuid seespool on viljapead ka ja tundub, et katus ei ole väga kauakestev. Kui keegi peaks kunagi Kievi kanti sattuma, siis sellesse muuseumisse soovitan minna. See on muidugi meeletult suur. Meie jõudsime läbida ainult 2 vana-Ukraina regiooni. Vist u 5 jäi külastamata.