Veider maa

Ma annan endast parima, et mitte väga pikalt kirjutada. Aga kuna ma osaliselt kirjutan ju ikkagi ka endale meenutamiseks, siis ma ei saa kõike ka lõpmatuseni lühendada. Nii, et kannatust.

Aga ikkagi on mu tänase päeva tulemus, et see maa on üks veider maa ja ma ei saa sellest päris täpselt aru. Mulle saab pidevalt selgemaks, et ma tegelikult ei tunne piisavalt NSVLi ajalugu ja selle lagunemise lugu. Juba eelmisel aastal siin olles sain aru, et kõige parem asi, mis Eestis 90ndate alguses tehti olid kiired reformid. Paljud said sellest küll haiget, kuid siiski elu hakkas arenema. Palju hädaldatakse, et siis tehtud kiired reformid tekitasid Eestis eksisteeriva nn suured klassi vahed. Kõik need inimesed, kes sellest räägivad peaksid külastama teisi eks-NL riike, kus need reformid jäid tegemata, kuid klassi vahed on siin veel suuremad, reformide järgi on nüüdseks tekkinud meeletu vajadus. NT kuigi maad siin ametlikult müüa ei saa, sest ametlikult just nagu eraomandit ei ole, siis loomulikult toimub äri mustalt. Ja nii on kõigis valdkondades. Ja see klassivahede tekkimine toimub veel räigemalt ja mustemalt. Minu jaoks on kõige suurem erinevus siinse ja meie süsteemi vahel, et meil siiski olid inimõigused tagatud kõigil, vähemalt baasvajadused olid tagatud. Siin ma seda sageli öelda ei saa. Ladvik elab oma seaduste järgi ja ametnikud vanade seaduste järgi ja ülejäänud mass vaadaku ise kuidas hakkama saab. Nt on Ukrainas, kus elab ligi 50 miljonit elanikku u 1 miljon kodutut. Ja praeguse ehk vana NL süsteemi tõttu puudub neil tegelikult võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks. See on nokk-kinni-saba-lahti süsteem. Sest selleks, et dokumente saada peab sul olema sissekirjutus ja sissekirjutuse saamiseks dokument. Mu meelest see süsteem ei ole parem kui Eestis. Ja lisaks tekitab ikkagi väga palju küsimusi riikide identiteet. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi slaavi riiki, mis ei oleks olnud NL-iga seotud et saaksin minna ja võrrelda. Ehk ma ei saa vahel aru, kas see mis siin toimub on NLi igand või see ongi see tegelik siinse kultuuri hing. Eestis mul selliseid küsimusi ei teki. Tegelt ei teki mul neid küsimusi ka seoses lätlaste või leedukatega. Mõned näited. Just hetkel lõppes näituse avamine. Fotonäitus tänavalaste elust. Kusjuures avamine lõppes minu jaoks väga huvitavate sõnadega: "ärge andke lastele tänaval raha, see ainult tapab neid". Ja peale siin oldud paari nädalat saan ma sellest aru, et nii tegelikult ongi. Avamisel osalesid ka natsjalnikud linnavalitsusest ja ministeeriumist. Nende kõned olid tõelised loosungid ja lõppesid kurikuulsate Lenini sõnadega: õppida, õppida, õppida. Ma ei väida, et see ütlus ei oleks õige, pigem on see minu meeles ideoloogiline küsimus. Kõigis Ukraina linnades on endiselt alles Lenini ausambad, enamasti loomulikult linnavalitsuste ja teiste oluliste hoonete ees. Pühapäeval kui ma randa jalutasin olid noored merekooli õpilased hukkunud madruse ausamba juures valves jnejnejnejnejne. Ma ei taha öelda, et see kõik on halb, aga ma kahtlen, et siin kunagi on tehtud valikut, et jah see on meie asi, pigem on vana asi lihtsalt jätkunud. Nt tagasi minnes tegemata reformide juurde. Minu jaoks on huvitav teema kool. Eelmisel aastal oli minu jaoks kõige suurem üllatus ja õppetund Eesti kohta. Siin ei ole koolisüsteemis peale 1991.aastat mittemidagi muutunud. Õppekava on sama, kool lõpeb 11.klassiga ehk toimib NLi süsteem. Minu jaoks on selle ehe näide täna nähtud ühe tänavalapse joonistus, kus oli imeilus laev, millel peal kiri CCCP. Arvestades, et ka praeguseks juba 18-aastased lapsed on sündinud 1987.aastal, siis nad teoreetiliselt lihtsalt ei tohiks CCCPist teada muud, kui et ajaloos oli selline moodustis. Ma siiski kahtlustan, et nad õpivad siin NSVLi ajalugu samasuguse innuga nagu seda 1985.aastal tehti. Ja see on mu meelest juba väga suur küsimus rahvuslikuidentiteedi ja demokraatia arengu osas. Minu jaoks on see kõik kokku kuidagi vale ja ei väljenda tervikut. Ma väga loodan, et ma saan 9 kuu jooksul siinsest elu- ja riigi süsteemist või süsteemitusest aru.

Pisut nalja asja ka. Täna oli enamus koolides viimane koolipäev ehk siis lõpukell. Ja selle puhul kannavad lõpuklassi õpilased siin selliseid missilinte. Igal koolil erivärvi- enamus siiski valged või helesinised kuldse tekstiga. See on siin huvitav nähtus, ma ei ole sellist asja ju enne näind. Eriti tundus see mulle naljakana, kuna ma eile lugesin Odessa ürituste aastaplaani ja sellest plaanist u 60% olid erinevad modellide- ja missivõistlsed. Neile siin ikka lindi-üritused meeldivad:)