Pisut hilinenud reisikirjeldus: Esmaspäev- reisipäev

Olen nüüd poolel teel. Istun Borispoli lennujaama A terminali baaris, joon Ukraina Ice'i (mis maksab siin 5UHRi ehk u 10eeki) ja ootan oma Odessa lendu. Pisut pelgan seda lendu, kuna esimest korda lendan TU-ga. See tundub kuidagi hirmutav. Õnneks kestab lend ainult 1h10min. Lisak on mul veel vaja läbida check-in. Hommikune pakkimise paanika jätkub. Mu kohver on 29kg ja lisaks on käsipagasit 4 eset ehk u 15kg. Ma tunnen neid asju liigutades end pakieeslina, sest see kõik on tõesti vägaväga raske. Ma tegelikult ei saa aru, miks see kohver nii raske on, sest seal on see ainult riided ja pisut hügieenitarbeid. Minu loogika järgi ei tohiks see nii raske olla. Ma muidugi väga rahul on pakkimisega ei ole. Kui ma peaks mingi koti avama, siis sealt tuleks suur segadus välja. Võimalik on ka, et mul on kotis väga palju jama. Kui mu isa mind kodus ootas, et mind transportima hakata ja mina tegin viimseid pintslitõmbeid pakkimise lõpetamiseks, kukkus mu kohvi ja suhkru kotist näiteks välja täiesti ebavajalik poolik sibul:))) See ei pidanud minuga kindlasti kaasa tulema ja ei tulnud ka. Väga äge oleks nt trahvi maksta selle eest ,et su kotist leitakse keelatud bioloogiline ese- pooltarvitatud sibul, mis puhtjuhuslikult asub käsipagasis kohviga ühes kotis. Nii täna ei läinud.

Pean vajalikuks pisut jäädvustada enda mõtteid seoses lahkumisega. Jõudsin õnnelikult, kuid suures ärevuses lennujaama. Staar nagu ma olen järgis koheselt iga minu sammu kaamera, et jäädvustada minu leemendav nägu ja sassis pea oma kotte tassimas (vist ei tule väga ilus film:)). Kartsin väga check-ini, kuna esimest korda minu reisiajaloos oli mul reaalne hirm, et mult küsitakse pagasi eest raha või pean ma hakkama oma sokke ja kingi ringi pakkima. check-ini chick ütles, ei ole midagi ja luges veel ka rahulikult käsipagasi üle- 1,2,3,4,5- otsus, sobib küll! See ärevus sai lahendatud. Täna oli lennujaam kaameraid täis, sest minu lahkumist peab ju lihtsalt jäädvustama. Tegelikult küll oli mul kõigest au viibida ühes lennukis Eesti Eurovisiooni delegatsiooniga. Kiljuma võttis küll kui santraibi tütse nägin. Juhan oli ka nendega. Ja lisaks saatis grupp Eurovisioonifänne. See grupp tekitas minus küsimusi, et huvitav kas Eurovisioon on tõesti nii gayüritus ja kui siis miks küll? Nüüdseks peaksid tütsid ja fännid juba Kievi kesklinna imetlema. Nii bäk-to-Tallinn... Enne lõplikku lahkumist andsin veel pisut intervjuud oma filmi jaoks. Täitsa tore oli veel oma mõtetest ja asjadest rääkida. Lisaks võttegrupile tulid mind saatma minu maailma kõige kallimad Pille-Mai, Hannes ja üllatuskülaline Maris. Kõik oli kohe väga hästi, aga mina käitusin endiselt nii nagu läheksin 2-ks päevaks Stockholmi. Lend sujus hästi ja ka siis ei saanud ma veel aru mis toimub. Esimest korda jõudis miski kohale, siis kui lennukis pakuti immigratsioonikaarti. Aeg-ajalt peab käima ikka mitte-EL riikides, kus piiriületamine ja reisimine ei ole nii lihtsad, siis oskad seda mugavust hinnata. Immigratsioonikaardi täitmine oli keeruline, sest pidi vastama küsimustele mis on eesmärk ja kus elad. Ma eesmärki ei suutnudki välja mõelda ja aadressi lihtsalt mõtlesin välja:) Borispolis võtsid meid vastu sügavoranžides särkides Eurovisiooni abilisnoored, kes meie esindustütside ja Juhaniga kohe tegelema hakkasid. Ning mina tavalise inimesena läksin lõputusse passikontrolli järjekorda. Tundub, et siinsed passikontrollijad töötavad sama põhimõtte alusel kui Eesti-Vene piiril Venemaa piirivalvurid - seal küll 1 auto=15min. Siin on 1 in = väh 5 min. Ja kuna midagi küsida ei ole siis on vist sund, et kui töötaja on vasakukäeline peab ta trükkima parema käega ja kui paremakäeline siis vasaku käega. Kõik toimub igal juhul enneolematult aeglaselt. Samas kõik inimesed on siin ikka sõbralikud. Ahjaa toimunud on seoses võimuvahetusega ka oluline muudatus. Taaskord väga oluline immigratsioonikaart on omandanud viimase 10kuuga tavalise ametliku dokumendi tähenduse. Kui ma siin viimati käisin eelmise aasta juunis, siis oli immigratsioonikaart kriitpaberil kujundatud ja sellel olid reklaamid. Ühel küljel Kievis asuva Iiri pubi reklaam ja teisel küljel Ukrainast pärit naisele USA viisa teenuse reklaam - US visa for your lady! See oli tol korral täiesti uskumatu ja väljendas minu jaoks riigivõimude suhtumist kogu teemasse. Nüüdseks on kasutuses väga kole selline vanakooli ebakvaliteetne paber. Ma mäletan, et vanasti olid kõik blanketid sellistel paberitel. Seega on nii mõndagi muutunud.

Ilm on siin pisut vihmane ja soe, kõik on väga roheline, inimesed on toredad, lennujaamas liigub vähemalt suhteliselt mitmeid ilusaid vistkohalikke mehi. Nüüd kogun julgust, et oma songatekitava kohvriga uuesti check-inile läheneda ja vajadusel eriti kurba nägu teha. Lisaks on mul nüüd olemas telefon, millega teoorias saan helistada. Hannes vuristas mulle lennujaamas ka selle salapärase koodi, kuidas seda teha saab, aga nüüdseks ma seda loomulikult ei tea. Igal juhul on minuga kõik ok! Kõik, kes minu venda juhuslikult teavad, võiksid edastada talle nimepäeva tervitused, sest selgus, et Ottidel on täna nimepäev.

Lennuni on veel 2,5h, vaja on teha check in ja arvuti tagasi kotti toppida kohvi ja suhkru kõrvale. Need lugejad, kes hädaldavad kirjutise pikkuse üle, siis pidage vastu. Luban, et hakkan lühidalt kirjutama, aga hetkel on lihtsalt vajalik kõik mõtted üles kirjutada.

Olen ammu mõelnud, et vajalik on siis ka jäädvustada oma hirmud, mis on väga praktilised.
- kas sooja vett on
- kardan prussakaid
- kardan vargaid

Muu vaatan koha peal, mida ka kartma hakkan. Siiani olen lennujaamas asju ajanud ainult vene keeles, nii et kõik sujub. Kodus Minca sai aru, et ma tegin midagi väga paha. Ta mulle head aega ei öelnud, ainult hammustas ja susises mu peale, aga hommikul sai no-sex süst talle vähemalt tehtud. Seiklus jätkub, do vstretsi!!

Odessasse jõudmine läks peaaegu libedalt. Lennujaama tädi ikka ajas mingit jama, et mul olevat 10kg liiga palju asju. AGa ma vaatasin talle väga kurva näoga otsa ja kasutasin max 5 vene keelset sõna ja peitsin oma teisi kotte ja saingi lennukisse. Lend oli suht jube. TU ei ole väga hea lennuk ma ütlen teile. Raputab ja koliseb ja ruumi ei ole. Aga õnneks kestis lend aint 40 min. Maandumine oli suht jube. Tähendab maandumine ei olnd, aga kui touchdown oli ära toimunud, siis tundus, et lennuk sõidab sama kiiresti edasi kui õhus ehk mul tekkis korraks hirm, et pidurid ei tööta. Aga kõik läks siiski häsi. Odessa lennujaam nägi välja nagu sanatoorium. Ma lennujaamas sees käinud ei ole. Tuli väravast välja minna ja oodata kohvreid tänaval:))) Väga naljakas oli. Mul olid vastas 3 toredat inimest ja seiklus algas!