Ja peaaegu kõik. Hetkel ootan taksot, mis mu kõik ebavajalikud asjad Rahumäele viiks ja seejärel ma saan kõik asjad Rahumäel ära paigutada, nii et neid teisi liiga palju ei segaks. Aga asju tundub, et on palju küll. Õnneks on mul nii palju kotte, et ühtegi karpi ei ole vaja läinud. Seega näeb veel minu häärber nüüd väga korras ja lage välja. Kohe hea on siin olla, kuigi arvuti ümber on saaratoll pisikestest, suhteliselt ebavajalikest, kuid siiski elulistest olulistest pisiasjadest, millel kõigil on maailma kõige tobedam kuju, nii et kui see atollikene kokku kuhjata ühte kotti, siis kott näeks seest välja nagu segamini kott.
Õnn on minu peas, mis on imelist maasika punast värvi (ma ise ei oleks nii arvanud, aga pakil oli kirjas) ja näeb igati ilusam välja. Kuna juuksur minu juustega ilusti ringi käis, siis peas ei ole praegu traditsioonilist plahvatust-makaroni-vabrikus. Seega kõik on hästi.
PS Minu elus on siiski ka kriis. Seda põhjustab loomulikult minu suurim armsaim elukaaslane, kes nüüd nosex süsti kartuses otsustas tema elu raskeima kujulise kiimaperioodi esile kutsuda. Ta vaatab mulle pidevalt väga paljutähenduslike silmadega otsa ja ta erutub iga asja peale mis liigutab ja häält teeb. See ei ole hästi. Kõige halvem on see, et 30 minutit tagasi ta põgenes. Nii et nüüd ei tea mis saab.
Takso saabus just!
Ciao,
Siina
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar