Veider maa

Ma annan endast parima, et mitte väga pikalt kirjutada. Aga kuna ma osaliselt kirjutan ju ikkagi ka endale meenutamiseks, siis ma ei saa kõike ka lõpmatuseni lühendada. Nii, et kannatust.

Aga ikkagi on mu tänase päeva tulemus, et see maa on üks veider maa ja ma ei saa sellest päris täpselt aru. Mulle saab pidevalt selgemaks, et ma tegelikult ei tunne piisavalt NSVLi ajalugu ja selle lagunemise lugu. Juba eelmisel aastal siin olles sain aru, et kõige parem asi, mis Eestis 90ndate alguses tehti olid kiired reformid. Paljud said sellest küll haiget, kuid siiski elu hakkas arenema. Palju hädaldatakse, et siis tehtud kiired reformid tekitasid Eestis eksisteeriva nn suured klassi vahed. Kõik need inimesed, kes sellest räägivad peaksid külastama teisi eks-NL riike, kus need reformid jäid tegemata, kuid klassi vahed on siin veel suuremad, reformide järgi on nüüdseks tekkinud meeletu vajadus. NT kuigi maad siin ametlikult müüa ei saa, sest ametlikult just nagu eraomandit ei ole, siis loomulikult toimub äri mustalt. Ja nii on kõigis valdkondades. Ja see klassivahede tekkimine toimub veel räigemalt ja mustemalt. Minu jaoks on kõige suurem erinevus siinse ja meie süsteemi vahel, et meil siiski olid inimõigused tagatud kõigil, vähemalt baasvajadused olid tagatud. Siin ma seda sageli öelda ei saa. Ladvik elab oma seaduste järgi ja ametnikud vanade seaduste järgi ja ülejäänud mass vaadaku ise kuidas hakkama saab. Nt on Ukrainas, kus elab ligi 50 miljonit elanikku u 1 miljon kodutut. Ja praeguse ehk vana NL süsteemi tõttu puudub neil tegelikult võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks. See on nokk-kinni-saba-lahti süsteem. Sest selleks, et dokumente saada peab sul olema sissekirjutus ja sissekirjutuse saamiseks dokument. Mu meelest see süsteem ei ole parem kui Eestis. Ja lisaks tekitab ikkagi väga palju küsimusi riikide identiteet. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi slaavi riiki, mis ei oleks olnud NL-iga seotud et saaksin minna ja võrrelda. Ehk ma ei saa vahel aru, kas see mis siin toimub on NLi igand või see ongi see tegelik siinse kultuuri hing. Eestis mul selliseid küsimusi ei teki. Tegelt ei teki mul neid küsimusi ka seoses lätlaste või leedukatega. Mõned näited. Just hetkel lõppes näituse avamine. Fotonäitus tänavalaste elust. Kusjuures avamine lõppes minu jaoks väga huvitavate sõnadega: "ärge andke lastele tänaval raha, see ainult tapab neid". Ja peale siin oldud paari nädalat saan ma sellest aru, et nii tegelikult ongi. Avamisel osalesid ka natsjalnikud linnavalitsusest ja ministeeriumist. Nende kõned olid tõelised loosungid ja lõppesid kurikuulsate Lenini sõnadega: õppida, õppida, õppida. Ma ei väida, et see ütlus ei oleks õige, pigem on see minu meeles ideoloogiline küsimus. Kõigis Ukraina linnades on endiselt alles Lenini ausambad, enamasti loomulikult linnavalitsuste ja teiste oluliste hoonete ees. Pühapäeval kui ma randa jalutasin olid noored merekooli õpilased hukkunud madruse ausamba juures valves jnejnejnejnejne. Ma ei taha öelda, et see kõik on halb, aga ma kahtlen, et siin kunagi on tehtud valikut, et jah see on meie asi, pigem on vana asi lihtsalt jätkunud. Nt tagasi minnes tegemata reformide juurde. Minu jaoks on huvitav teema kool. Eelmisel aastal oli minu jaoks kõige suurem üllatus ja õppetund Eesti kohta. Siin ei ole koolisüsteemis peale 1991.aastat mittemidagi muutunud. Õppekava on sama, kool lõpeb 11.klassiga ehk toimib NLi süsteem. Minu jaoks on selle ehe näide täna nähtud ühe tänavalapse joonistus, kus oli imeilus laev, millel peal kiri CCCP. Arvestades, et ka praeguseks juba 18-aastased lapsed on sündinud 1987.aastal, siis nad teoreetiliselt lihtsalt ei tohiks CCCPist teada muud, kui et ajaloos oli selline moodustis. Ma siiski kahtlustan, et nad õpivad siin NSVLi ajalugu samasuguse innuga nagu seda 1985.aastal tehti. Ja see on mu meelest juba väga suur küsimus rahvuslikuidentiteedi ja demokraatia arengu osas. Minu jaoks on see kõik kokku kuidagi vale ja ei väljenda tervikut. Ma väga loodan, et ma saan 9 kuu jooksul siinsest elu- ja riigi süsteemist või süsteemitusest aru.

Pisut nalja asja ka. Täna oli enamus koolides viimane koolipäev ehk siis lõpukell. Ja selle puhul kannavad lõpuklassi õpilased siin selliseid missilinte. Igal koolil erivärvi- enamus siiski valged või helesinised kuldse tekstiga. See on siin huvitav nähtus, ma ei ole sellist asja ju enne näind. Eriti tundus see mulle naljakana, kuna ma eile lugesin Odessa ürituste aastaplaani ja sellest plaanist u 60% olid erinevad modellide- ja missivõistlsed. Neile siin ikka lindi-üritused meeldivad:)

Погода в Одессе: сейчас +30°

Nüüdseks olen ma ära elanud oma esimese päris ise tehtud nädalvahetuse ja tulin väga hästi toime. Tulemus oli, et ma olen väga palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ma ei ole kunagi ikka niimoodi välismaal käind. Ma võin olla reisinud ja ka õppinud välismaal, aga erinevus on see, et ükskõik kuhu ma kunagi olen läind on tehtud programm ees olnud või vähemalt keegi keda ma tean. Nüüd ma olen sattunud olukorda, kus iga minu elamise minut sõltub minust endast ja iga minu suhtlemine sõltub suhteliselt minust. Loomulikult mitte see kui keegi mind tänaval kõnetab ja mingit abi palub. Seda juhtub siin minuga täiesti korralikult regulaarselt iga päev. See on minu jaoks alati olnud meeletu kompliment kui ma olen olnud kusagil väljamaal ja keegi mu käest abi palub. See on mulle alati tundunud sellise tõelise usalduse märgina, et sa ei ole võõras ja sind julgetakse kõnetada. Eriti hea tunne on siis kui sa vastata oskad. Igal juhul saan ma siin kõik ise teha ja mu enda asi on kas ma heitun sellest või tunnen sellest rõõmu. Kurbuse hetki ikka tuleb.

Nii aga bäk to uiikend. Seda ma enam hästi ei mäleta mida ma reedel tegin. Kohe tõesti ei mäleta. Ma mäletan ainult, et ma ei teinud midagi erilist, aga tavaliselt mu mittemidagi tegemine siiski väljendub millegi tegemises, aga nüüd on kohe tühi pea ja ei tea kuidas ma oma mittemidagitegemist reedel tähistasin. Nii aga olulisema juurde. Laupäev algas väga vara minu jaoks. Uni läks täiesti omal algatusel kell 9 hommikul ära. Siis pistsin väikse cheeriose hommikunaeruks suhu ja läksin tantsule. Teostasin otsuse tantsida kaks trenni järjest. Lõpuks olin täitsa surnud. Eriti arvestades, et õues oli 30 kraadi sooja. Aga pärast lihased valutasid väga mõnusasti. Mu ainus mure seoses tantsuga on, et klubitantsu osa on täitsa ok. Kõhutants tuleb mul ikka väga hästi välja. Puus höördub imeliselt pidevalt ilma probleemideta, aga see erootika ei näe minu esituses küll enneolematult erootiline välja. Ma kohe ei tea kas mul puudub loomulik anne või pean ma lihtsalt rohkem harjutama. Aga kohati ma tunnen, et ma olen selline erootiliselt liigutada üritav puuhobuke, siiski õnneks väga nunnu. Ja kodus ma harjutada ei saa, sest mul lähevad ju sammud meelest ära. Iga trenn on nagu täiesti uus jälle. See selleks. Peale trenni väisasin Novõi Rõnokit. See mu kõige lähedasem turg. Täitsa üllatavalt tore turg oli. Ostsin kõik vajaliku seal hulgas kausi ja maasikaid. Ülejäänd laupäev möödus aknaid ja pesu pestes ja tuba esimest korda koristades. Täitsa tore oli! Aga ma pean ütlema teile. Ma tunnen meeletut respekti oma ema ja kõigi teiste naiste suhtes, kes on kunagi kõiku pesu käsitsi pesnud. See on ropp töö. Ma peale oma 1/5 pesu pesemist olin surmväsind. Ja ma installeerisin oma esikusse ka pesunööri. Naljakas nägi välja, aga töötas. Lausa 2 nööri rida sai. Ma arvan, et kui mina oleksin kunagi koopas esileiutaja olnd, siis oleks kõik olemas olnd, aga kõik oleks väga kipakas välja näind.

Pühapäeva hommik algas ka iseseisvalt väga vara. Minu jaoks harjumatult vara aga mõnusalt. Esimene hommiku avastus oli, et toaakna ülemine osa oli enneolematult halvasti pestud. Nüüd ma ootan vihma, mis selle uuesti mustaks teeks, sest ma ei jaksa seda õudust kaua vaadata ja uuesti hästi ei viitsi pesta. Aga kui see imeline suvi siin jätkub, siis eks ma pean. Branch toimus kesklinnas Papparazzi nimelises, kus pakutakse imehäid puuviljadega pannkooke. Seejärel kondasin randa, kus päevitasin end pruuniks ja üldse ära ei põlenud. Kuna ma piisavalt kaugele ei viitsind minna, siis oli vesi suht must aga pisut jahutada end sai. Kui ma rannast kell 5 lahkusin, siis algas seal just uus kraudid-periood. Rand täitus meeletul kiirusel õhtupäevitajatega. Ma valisin seekord sellise popi eraranna kus tuli maksta ja selle sees oli kohe ka see plastikvoodi, millel päevitada. Ma ei tea kuidas selle lamamisaluse päris nimetus on. Nüüd on kaunis pruunjume nahal ja kõik hästi.

Selle nädalavahetuse märksõna on olnud ka Alkeemik. Kui keegi kunagi kavatseb mulle öelda, et nõme mainstream, siis öelgu, minu jaoks on see korduvalt olnud oluline raamat ja ka sel nädalavahetusel. Olgu mis on, aga seal on õigetest asjades kirjas. Ja ma ei saa seda nüüd päris lõpuni lugeda, sest mul ei ole rohkem midagi lugeda ja ma ei leia raamatukogu kust saaks koju laenutada raamatuid. Eile otsustasin, et hakkan lugema vene keeles armastusromaane a la Barbara Cartland. Seal saan vähemalt süžeest aru kui sõnadest aru ei saa. Rütm on enamvähem sama ju. Kui ma ka aint sõnu vaatan, siis peaksin ju enamvähem aru saama kus kulminatsioon on ja kus petmine ja meeletu kirglik suudlemine. Ja kui lõppu jõuan, siis tean, et õnn on maamuna peal:)))

Lihtsalt faktilised teadmised. Akaatsia õitsemine hakkab ka nüüd lõppema. Mitte küll nii järsult kui kastan. Akaatsia enam ei lõhna nii või ma siis ei tunne seda enam. Lõhn on vist suht sarnane toominga lõhnaga. Eelmisel aastal ma ostsin Ukrainast akaatsia mett ja ma kuidagi ei suutnud ettekujutada kuidas Ukrainas akaatsia kasvab. Nüüd on see saladus ka avanenud. Aga täies hoos on kurgi, tomati ja maasika hooaeg. See kõik on väga hea. Aga siiski ei saa miski värske kartuli vastu. Värske keedetud kartul on täiesti uskumatult hea. Mulle on see alati meeldinud, aga siin on see kuidagi eriti selgeks saand. Vist selle pärast, et siin on valik suurem. Hea küll on aeg lõpetada see Kalevipoeg ja minna järjekordsele kartulile. Ja siinsed müügiartiklid ja kuumus teevad minust paratamatult taimetoitlase. Mu 3 päeva kestnud liha ostmine ei lõppenud eriti edukalt. Nüüd tuli meelde- reedel keetsin suppi, sest õues oli enne olematu äikesetorm jälle. Reedel sain selgeks kuidas on hakkaliha vene keeles. Enne seda olin kõva häälega suht rumalale müüjale üritanud hakkliha seletada kätte ja jalgadega ja üritasin seletada mida hakkalihaga tehakse. Aga ta kahjuks ei mõistnud mind...........

Filmivõtted lõppenud

Kuna ma ei ole vägaväga kaua kirjutanud, siis on mul põhimõtteliselt väga palju mõtteid, kuid on oht, et need ei tule kõik meelde. Nädal on nõiaväel läbi saanud ja ma olen täiesti väsinud. Olen saanud paljupalju lobiseda, mis on hea. Eile õhtul lõppes filmimine, mis oli uskumatult väsitav, kuid huvitav ja tore. Filmimise tõttu käisin ma eile esimest korda Mustas meres ujumas. Ma arvan, et vesi oli umbes 20 kraadi. Väga mõnus oli. Ja nagu filmistaarile kohane pidin ma 2 korda ujumas käima, sest oli vaja mitut võtet ja tegelikult põhjus oli, et film sai täis ja minu imehurmav veest väljumine jäi jäädvustamata. Nüüdseks on kõik filmitud, lõpuks andsin ka 1h pikkuse intervjuu ehk veelkord ütlen, sain paljupalju lobiseda. Õhtul pidime veel tänavalapsi otsima ja filmima minema. Meie päris plaan ei teostunud, kuid juhtus midagi veel toredamat. Meiega tulid ise rääkima 3 tüüpi, kes promeneerisid treppide juures. Neile pakkus kaamera ja mikrofon suurt huvi. Ma arvasin, et poisid on u 9-10 aastased, tuli välja, et 14 ja 15 hoopis. Väga toredad poisid olid. Nemad töötavad kerjustena ja elavad samuti pargis, kuid hiljuti põles nende kodu maha ja nad nüüd tegelevad selle üles ehitamisega. Taaskord sellised konkreetse jutu ja arvamisega poisid. Lisaks olid nad suht puhtad. Eriti üks neist. Tundus, et tema on selle grupi liides. Kõige ägedam oli kuidas ta oma lilla vihmavarjuga jalutas endal jalas Dolce & Gabbana teksad:))) Lõpuks nad filmisid ise ja tegid omavahel intervjuusid ja tundus, et neil oli väga lõbus. See hetk on jäädvustatud Maksimi poolt ka pildile. Selle nädala jooksul olen teada saanud, et paljudel tänavalastel on olemas tegelikult sugulased- vanaemad, õed, vennad jne. Enamus nendega ka suhtlevad, kuid nende lähedased ei tea, mis elu nad tegelikult elavad. See tähendab, et tänaval elamine on neile väga selge valik. Eelmisel nädalal intervjuu käigus kohatud Denis elabki nüüd siin organisatsioonis ja hakkab siin juuni algusest tööle. Me käisime temaga koos ta endist kodu ka filmimas, nad lubasid isegi soojaku sisemust filmida. Denis on osutunud veel toredamaks kui enne tundus. Kohe huvitav, kuidas tal minema hakkab ja kuidas talle siin meeldib.

Sel nädalal olen ka paar korda randa jõudnud. Iga päev on olnud u 30 kraadi sooja. Selline mõnusmõnus kuum. Ma olen juba täitsa pruun. Pisut veel. Ma pean kõhuga tegelema, need totakad riided peidavad kõhu päikese eest koguaeg ära. Aga eile algas enne olematu vihma ja äikese pidu. See toimub ka hetkel, kuid u 10% osas võrreldes eilsega. Eile sadas siin meeletut rahet, inglid viskasid tünnidega vett alla ja välk möllas rõõmuga. Poole tunnise äikesetormi tulemusena lõppes lõplikult kastanite õitsemine. Puud pesti konkreetselt õitest puhtaks. Tänavatest oli saanud järved ja jõed ja sopamülkad. Ja kõige tipuks selgus, et eile oli vist täitsa võimalik surma saada. Sest see enne olematu pooltund oli maha murdnud hulgaliselt suuri puuoksi ja kõigele lisaks ja terveid puid, millega kaasnesid ka elektri- ja trammiliinid. Üks asi on siin muljet avaldav. Kui ma olen enne rääkinud, et siin on tänavad väga puhtad. See tähendab ka, et minu meelest on siin oluliselt vähem tolmu kui nt Tallinnas. Samas kui Tallinnas on suur vihm, siis on tänaval lihtsalt lombid. Aga siin on igal pool suur muda. Ma ei tea, millest see muda tekib siin.

Sel nädalal algas maasika hooaeg. See tähendab, et tuleb hakata maasikaid tarbima. Kilo on hetkel 10 grivnat. Huvitav, kas see hind alla ka läheb. Homme lähen endale kaussi otsima, et pesu pesta, eile ütles ema mulle ka hapuoblikasupi retsepti ja lisaks leidsin võimaluse enda suuri asju pesema hakata.

Ahjaa üks oluline ja väga tragikoominile seik käesolevast nädalast, täpsemalt eilehommikust. Nimelt pidin minema tantsutrenni ja filmima. Ütlesin Hannesele headaega ja läksin välja. Kui ukse kinni tõmbasin meenus, et ma saan oma korterisse siseneda ainult võtme abil, ja majast väljuda ainult võtme abil, ainult et ainus mida mul ei olnud oli võti. Seega ma kopsisin uksel, Mirjam üritas Hannesele helistada. Ja peale tunni ajalist trepil Bouncei- mängimist, saingi juba tuppa:)))))) Täitsa tore koridor mu majas.

Nädalavahetuse plaane mul veel väga ei ole, homme tantsin, koristan, rannatan ja lihtsalt chillin.

NB! Kommentaar kõigile Eestimaalastele. Teatavasti oli Eestis väga pikk ja külm talv/kevad. Ja ma saan aru, et nüüd on suvi kohale jõudnud. Ma olen 1 päeva jooksul saanud kaks kommentaari kui vastik ja palav on ja kuidas ei taha, et nii palav on. Mina ei taha selliseid kommentaare kuulda kui tohib paluda. Palun nautige seda kuniks seda on, sest nagunii peav varsti hakkama vinguma kui vastik külm ja märg on ja kuidas Eestis kunagi soe ei ole!

Päikest!

Mina piknikul oma voodis:)

Minu 2m lai ja 3,5m kõrge tuba 1 päev peale saabumist ja 1 päev enne esimest koristamist. Aknast on imeline vaade koolimaja 2.korruse akendele. Hea on see, et päike ei paista otse sisse ja taeva värvi näen koolimaja akendest ära. Kui mul oleks peal väga suur paranoia, siis ma kujutaksin alati ette, et keegi vaatab mind sealt akendest. Õnneks olen ma enamuse ajast normaalne:) Eriti hea meel on mul mu suure voodi üle, mis võtab enda alla u 2/3 toast. Ja nagu Rait ütles tabavalt on mu korter kuupmeetrites väga suur.

Üsna tavaline Odessa tänav. Minu meelest üliilusad majad. Ja autosid on ka igasuguseid. Ma ei ole veel arusaanud, millal need majad ehitatud on. Minu teada sai Odessa sõjas palju kahjustada, aga siinsed dekoreeritud majad ei ole kindlasti Staliniõudused:))

Uus nädal

Kiievis on ka käidud. Saabusin täna hommikul tagasi. Kiievisse saab minna ainult öörongiga. Mul oli kupee loomulikult. Rongid on meeletult pikad, ma arvan u 20-30 vagunit. Pilet tuleb siiski u nädal ette osta, sest muidu on võimalik, et piletit lihtsalt ei saa. Enne rongi minemist esitasin oma saatusele väljakutse, kui ma jagan kupeed koledate, vuntsidega, joovate ja norskavate meetega, siis on mu elus ettenähtud saada nunnaks või jääda igaveseks vanatüdrukuks. Nii õnneks ei läind. Ei minnes ega tagasi tulles. Seega minu rind pakatab rõõmust:) Ma ei olnud kunagi enne päris üksi niimoodi kupees reisinud. Ei olnud midagi jubedat. Rong jõudis Kiievisse hommikul kl pool 8 ja sõber Jevgeni oli vastas. Läksime tema juurde, kus sõime hommikusööki ja siis läksime linna. Kiiev on ikka väga suur linn. Kohe vägaväga suur. Ilm oli ilus ja kõik oli väga tore. Õhtul saabus Euroopa Liikumise grupp ja võttegrupp. Nende saabumine oli väga huvitav:) Nad olid Poola-Ukraina piiril olnud 6h. Sellest lõviosa kahe piiri vahel. Lõpuks jõudsid nad oma camperiga Kiievisse ja kesklinna, kus me neid siis otsima hakkasime. Koht, kus me nad lõpuks leidsime oli enneolematu. Teatavasti on Kiievi peatänav Hrestsatik, mis on enamasti ainult pühapäeviti autodele suletud ja on jalutamistänav. See on selline pisike 8-realine jalutustänav. Eurovisiooni tõttu oli see liiklusele suletud ka laupäeval. Laupäeva õhtul oli seal ja Maidani väljakul u 200-300 tuhat inimest. See oli enneolematu kui palju inimesi seal oli. Igal juhul olid nad suutnud oma camperi parkida Maidani väljaku kõrvale kohta kus see masin kindlasti ei oleks saanud olla:) Selleks ajaks olid enamus inimesed juba ära läinud, aga ikkagi olid nad väga naljakas kohas. Öösel istusime veel baaris, kohtusime mingite teiste Eesti tüüpidega ja läksime magama ära. Mina kaugesse Kiievi magalarajooni hirmsuure maja 11.korrusele ja teised oma camperisse. Eile oli filmipäev. Väga huvitav oli. Ma ei ole kunagi päris sellise filmi tegemises osalenud. Me lausa lavastasime trollist maha tulemise:) Eile midagi väga suurt ja tarka ei toimunud. Tagasi teel oli aga mu pea mõtteid täis. Sattusin eile enne Kiievist ära tulekut taaskord imelikku olukorda ja tagasiteel mõlgutasin mõtteid selle üle, et milline inimene ma siis ikka olen- kas pigem paha või pigem hea. Ma ei jõudnud oma mõttega kuhugi. Lihtsalt tõdesin taaskord, et kuigi ma kindlasti teen ise palju vigu, siis on mul mingi enneolematu omadus tekitada inimestes arvamusi ja ootusi, mida ma endateada esile ei kutsu. See tähendab, et mulle omistatakse rolle, mida ma ise ei võta ja kui ma neid ei võtagi, siis ma olen ikka pisut paha ja isekas. Te ei pruugi sellest aru saada, aga see on alati keeruline ja ma olen aegade jooksul õppinud seda lihtsalt ignoreerima. Oeh segane see jutt mul. Nüüd olen tagasi koduses Odessas. Käisin hommikul kl 7 Privozilt läbi (see on kuulud Odessa suur turg) ja tõdesin, et ma ei ole ikka väga turu inimene. Kõndisin koju ja olin niisama. Turult ostsin hapuoblikaid, nüüd on mul emalt vaja saada oblikasupi retsept. Mulle see supp väga maitseb. Olen meeletult väsinud. Kaks ööd rongis ei ole väga lõõgastav, kuigi magada saab. Tööle tulles selgus, et mul on siin juba täitsa palju tööd ja inimestel on minu suhtes lausa ootused tekkinud, et mis tööd ma teha võiksin. Ma pean siiski ise jälgima, et end lõhki ei kisu, sest tööde suunad on väga erinevad. Ma tahan pigem ikka sellist päris tööd teha, mitte nii palju kontori tööd. Hetkel plaanin ühte projekti koos siinsete tänavalastega töötajatega. Eks paistab mis sellest välja tuleb. Õhtul pean oma kodukese ära koristama, sest homme saabuvad ju külalised Eestist:) Hommikul tuvastasin ka prügikasti asukoha, nii et saan oma prügikoti hunniku koridorist likvideerida. Lisaks pean hankima kausi pesu pesemiseks. See tundub kuidagi jubedana. Nii kõik tänaseks. Ahjaa, ma sain enneolematu ja väga ootamatu kingituse Euroopa Noored büroolt. Aitäh neile! Sellist kotti käisin ma just otsimas!

Kohvipaus Nikolajevis. See laud kohe nõudis pildistamist. Väga tore oli, aga natuke ikka oli mu meelest naljakas. Kui hakati kaupa lauale tooma. Need klimbid salfatorudest vasakul, mis sellel pildil näevad välja oluliselt normaalsemad kui tegelikkuses- need on kuulsad vareenikud kirssidega (tegelikult vist murelitega, nad teevad siin neil väga vahet, ma nii tark veel ei ole. Ootan hooaega, siis teen ka vahet. Maasika hooaeg algas sel nädalal) ja salfatorudest paremal on kirsikaste. Välja nägemiselt on vareenik kole klimp aga maitselt väga hea. Ja neid imetabaseid tervet värvigammat esindavaid koogikesi ma ei suutnud juua. Joogi valik klassika: lahustuv kohv ja roheline tee.

Tana kaisin Odessast esimest korda valjas. Kaisin koleegidega kaasas Nikolajevis. See on Odessast u 130km idas asuv linn. Vaga suur, u 1 milj elanikku. Vaga ponev reis oli. Linn oli aaretult kole. Selgus, et see on endine kinnine linn. See on ka praegu oluline militaar- ja laevaehituslinn. Noukogude ajal olid seal suured militaarlaevatehased ja see oli suur saladus. Aga jah, meie reisi eesmark oli kylastada sealset kodutute rehabilitatsioonikeskust. Ponev oli. Suht sarnane, mis Eestis tehakse, aga ei ole nii arenenud. Ma kaisin yle vaga pika aja asutuses, kes kysimusele: "Kas teil e-post on?" moeldakse pisut ja siis oeldakse, et on jah. Ja siis kaisin direktori kabinetis, kus oli hunnikus mappe, kuhu koik yles kirjutatakse, aga ei ole arvutit. Ma vahel ikka motlen, et kuidas vanasti tood tehti:)))) Tana nagin. Aga vaga toredad inimesed olid jalle. Koik algas lookas lauaga. Tegelikult oli oluline kohtumine, sest kohtusid kahe suure linna sotsiaalametite juhatajad. Odessa tadi kais Nikolajevis tutvumas, kuna sellist asutust tahetakse ka Odessasse rajada. Laual olid varenikid kirssidega, mis nagid valja nagu hallid molluskid, aga maitse oli vaga hea. Siis koogid, mis olid niiiiiiiiii kirjud ja tundusid vaga keemilistena ja loomulikult lahustuv kohvi. Aga tore istumine oli. Minule kingiti ilusad 3 erivarvi iirise sibulat ja varjukannikese taim. Sibulad peavad kuidagi ellu jaama ja jargmise nadala lopuks mu emmeni joudma! Siin oitsevad igal pool iirised ja see on lihtsalt supre ilus. Aga jah Nikolajev oli seega yks monstrum endine noukogude linn, kus on vaga palju koldust. Loomulikult on iga vaga koleda maja katusel mingi vaga uskumatu skulptuur, mille kohta voib oelda: "Oo, milline huvitav arhitektuuriline kompositsioon!"

Lisa paari paeva tagusele kohtumisele tanavalastega. Tundub, et yks laps on paastetud. See tyyp kellest ma kirjutasin leidiski oma tee siia keskusesse ja ta vist saab siia lausa elama. Tana raakisime juttu ja viskasime nalja. Age tyyp on ikka ja mul on vaga hea meel, et temaga nii laks! Nii, et sellised asjad ongi pariselt voimalikud ja see tahendab, et seda tood on vaja teha!

Транспорт

Nagu te võib-olla olete arusaanud on Ukraina, nagu ka tõenäoliselt kõik sellised maad suurte kontrastide maa. Täna pean ma vajalikuks jagada oma mõtteid autode teemal. Nüüdseks on mul selge, et autode eesmärk ei ole siin inimestest üle sõita. Autodel on ilmselt uskumatud amordid ja pidurid, et sõita aukudes ja kimada ning seejärel u 1cm kaugusel laadnalt seisma jääda, et inimesed üle tee lasta. Päeval on siin liiklus tõeline džungel. Liikluseeskirjad koosnevad siin ma arvan sõnadest "Sõida seal ja nii kuidas parasjagu tuju on." The End. Mu meelest väga lihtne. Vahel näeb see kõik tõeliselt naljakas välja, sest kui autotee on 2 realine, siis tegelikult mahub seal sõitma ju 4-s reas, sh võib mõni auto olla risti ja tegelikult võivad kõik neli rida minna ühes suunas. Sest põhimõtteliselt nii saab ka sõita jnejnejne. Lisaks on on siin peamine ühistranspordivaend marsruuttakso, mis on sellised u 20-kohalised minibussid, suhteliselt uued. Lisaks trammid ja trollid, neid ma veel proovinud ei ole. Siin on võimalik osta kuukaart (maksab 33grivnat) või üksikpileti saab osta ainult transporivahendis. Süsteemist arusaamiseks on vaja keelt osata, selle pärast, et süsteemi ei ole. Osades trammides peab maksma kui sisened, teistes kui lahkud. Tramm maksab 0.70 grivnat ja marsa 1.25. Seega kehtib ka seal see üks ja hea liikluseeskirja reegel. Siiski miks ma üldse kirjutama hakkasin on taksosüsteem. See on siin mu meelest uskumatu, sest ka taksosüsteem toimib põhimõttel "Kuidas tuju on", see tähendab, et kõik siin sõidavad taksot:)) See näeb väga naljakas välja. Tähendab siin on selliseid taksosid, mis näevad takso moodi välja ka. Ma sellisega ei ole veel sõitnud. Tõenäoliselt kuna olen sõitnud ainult koos kohalikega. Hind tuleb loomulikult enne sõitma hakkamist kokku leppida. Täna päeval ma sõitsin tõeliselt loksu Žiguli-taksoga ja õhtul tulin kontorisse tagasi Lexus-taksoga. Seega ei tea kunagi ette, mis järgmisel hetkel toimub. Aga see takso leidmine näeb tõeliselt naljakas välja. Eile saatsime koos mu parima sõbranna töökaaslane Iraga Lvovi tädid hotelli ja seejärel kõndisime tänava peal ja Ira ütles: "Noh lähme nüüd koju. Oot, ma hangin meile masina." Seisis tee äärde ja lihtsalt tõstis käe püsti ja u teine mööduv auto peatuski:) Ja nii oli toimunud 2x päeva jooksul veel. Lvovi tädid ütlesid, et seal vähemalt nii ei tööta. Aga siin teevad kõik äri ja kõik on väga avatud ja toredad. Nii palju siinsest transpordi süsteemist. Mu lemmikteema veel tuleb. Siinne imeline riietumisstiil;) Nii et stay tuned!

Selline on elu maa-all soojussõlmes!  

Jogeeritud ja tantseeritud

Vahemalt hetkel tundub, et teostub minu lubadus - teen trenni ja varsti olen vaga fit. Enne tulekut motlesin, et kui ma seda siin ei suuda siis ei suuda ma seda enam kunagi. Nyyd kain ma 4x nadalas trennis- 2x jooga ja 2x tantsimine. Tants oli vaga tore, mulle treener vaga meeldis. Ma loomulikult olen seal rohkem selline elevant portselandi poes, aga kyll ma opin. Ja varsti olen latino/kohu/striptantsu meister:)

Ma olen nyyd osalenud 2 paeva koolitusel, mis toimub vene keeles. Ma saan taitsa aru. Loomulikult kuulan ma sonaraamatuga, aga huvitav on. Koolitusel olid koos 3 linna (Odessa, Lvov, Harkov) spetsialistid, kes osalevad yhes uuringuprojektis - uuritakse tanavalaste eluolu neis kolmes linnas. Koolitaja ongi teadlane, kes opetab metoodikat ja pohimotteliselt planeeritakse koolitusel seda uuringut. Tana, aga toimus koolitusel praktika. See tahendas, et meid jagati 3 gruppi ja me laksime reaalset uuringut tegema. Ehk laksime tanvalastega kohtuma nende oma elukohas. See oli voimas kogemus. Meie grupi juht oli yks noormees, kes on siin organisatsioonis tootanud 8 kuud. Enne seda oli ka tema tanavalaps. Ta on vaga voimekas. Eesmärk oli mõnda tänavalast intervjueerida ja andmeid koguda. Kuna me tänaval ühtegi last ei leidnud, siis me läksime neile "külla". Ma olin varem kuulnud kus nad elavad, aga seda näha oli uskumatu. Nad elavad kanalisatsioonisõlmedes või pigem vist soojasõlmedes. Läksime meresadama juurest treppidest alla otse parki, järsku ühes kohas läks Šaša võsa vahele ja kadus kuhugi. Ta läks otsima, kas keegi on kodus. Oligi. Selles konkreetses kodus elas 8 last vanuses 14-18. Neist 4 oli kodus ja nad magasin, kuna tööpäev algab õhtul. Ma algul ei pannud tähele, et kodu uks oli lahtine kaevuauk. Kui meiega rääkima tulnud tüüp väljus, siis see oli väga uskumatu. Meiega rääkis väga lahe tüüp. Ta oli 18 ja elanud selles kohas 2 aastat. Ta oli pärit u 150 km kauguselt Odessast ja oli u 2 aastat tagasi lastekodust põgenenud. Ta nägi väga hea välja ja oli meeletult tark. Väga huvitav oli temaga rääkida. Tal oli väga selge arusaam kuidas asjad käivad ja mida oleks vaja temasuguste laste aitamiseks teha. Samas oli tal kindlasti palju puudu informatsioonist, et mis võimalused tal on. Nagu selgus on tal olemas 9.klassi lõputunnistus, 10.klassi ei jõudnud ta lõpetada. Kõik see kokku tekitas minus taaskord pisut kustunud huvi seda tüüpi töö vastu. Konkreetse tüübi puhul võin ma öelda, et tema olukord on 200% täiskasvanute süü, mitte tema enda valik. Põhimõtteliselt põgenes ta lastekodust kasvatajate ja teiste täiskasvanute eest. Võimas ja huvitav kogemus oli! Jutuajamise jooksul nägin veel 2 elanikku. Üks tüdruk ja üks poiss. Poiss oli selline klassikaline tänavalaps. Must ja selline suvalise olekuga. Tüdruk oli väga kena ja hoolitsetud, nagu ka see poiss kellega rääkisime. Üldse arvatakse Odessas olevat u 3000 tänavalast. Enamus neist on põgenenud lastekodu internaatidest või osad ka kodudest. Neist u 70% on süstivad narkomaanid. Enamus toksikomaanid. 2/3 on HIV, hepatiit ja suguhaigused on pigem nagu gripp. Ja nagu Šaša rääkis, siis hambavalu on loomulik valu, millega lihtsalt tuleb elada. Kui hammas ära mädaned, siis lõpeb ka valu. Ühesõnaga nende elu on karm, õnneks on siin soe ja tundub, et neile rannas käimine meeldib! Minu jaoks oli huvitav, et see poiss kellega rääkisime, tema töötab kas turul müüjana või ehitusel, mitte ei tegele varastamisega. Neid on ka. Sellised grupeeringud elavad nagu pered, kus rollid on jaotatud. Selline lühike tutvustus siinsest pisut varjatud elust. Peagi panen ka pildi üles, mul mõned väga mõjukad pildid tänavalaste elust.

Ma ei ole viimasel ajal väga tubli kirjutaja olnud. See tuleb sellest, et mul ei ole kodus netti ja kontoris ma teen mingeid imelikke asju ja inimesed sagivad mu ümber ja siis ei ole sageli mingit kirjutamise tuju. Muuseas on väga huvitav, et peaaegu pooled inimesed kellega olen Eestist rääkinud msni-vahendusel imestavad, et siin net nii hea on. Ma ikka veelkord pean vajalikuks rõhutada, et siin on nii mõnigi asi mu meelest parem kui meil. Odessas on näiteks väga hea teenindus. Kohe tõeliselt hea. Enamasti ei oska keegi inglise keelt, väga üksikutes kesklinna kohtades oskavad ettekandjad inglise keelt, aga samas alati kõik väga püüavad. Siin on peamine tänavatoit šaurma, see on kebabi-moodi asi. Väga väga hea. Minu fitnessprogrammi arvestades on see koha liiga hea. Iga päev mõtlen, et mul on vaja šaurmad süüa ja sellest loobumine on kohe trikk. Tänavatel ja tegelikult igal pool on väga palju söögikohti. Pühapäeva hommikul oli mul vaja minna pelmeene sööma. Väga suur isu oli. Läksin ühte peatänava (Derebasovskaja) suvalisse söögikohta, kus teadsin, et pelmeene kindlasi on ja küsisin, et kas neil cappuccinot on, mille peale ettekandja vastas naeratades- "Loomulikult!". Ma ei suuda seda hetke siin edasi anda, aga see oli nii vahetu, heatahtlik ja iseenesestmõistetav asi, mida lihtsalt ei pea küsima. Sellega tahan öelda, et siin on valik suur. Kuigi kui eile poes käisin ja seal kõigega tutvusin, siis jõudsin järeldusele, et ma elan lahustuvakohvi paradiisis. Poes müüdi vähemalt 20 erinevat sorti lahustuvat kohvi. Jube. Ja seminaridel pakutakse kohvipausi ajal ka loomulikult lahustuvat kohvi. Hea põhjus kohvi mitte juua. Ja ülesanne, kui keegi peaks mulle külla tulema hakkama, siis palun mulle tuua korralikku espresso-kohvi, ma siin ei ole seda veel leidnud. Vastu pakun odavat suhkrut ja väga häid piimatooteid. See on üks asi mida ma mäletan juba eelmisest aastast. Kui Eestis on enneolematu valik jogurteid, siis siin on erinevaid keefiritooteid. Võib-olla on nende maitse nagu meie keefir, aga siin on pakendid lihtsalt isuäratavalt ilusad ja seega joon ma igal õhtul keefiri ja mõtlen kui tervislik ma olen. Hetkel hakkab kätte jõudma tomati ja kurgi hooaeg. Kui hästi läheb, siis saab juba ka poest head tomatit. Ma siiski ei jõua ära oodata maasika ja mureli hooaega ,see peaks u 3 nädala pärast algama. Eelmisel aastal olin murelihooajal siin ja see oli vapustavalt maitsev hooaeg! Seejärel tuleb arbuus jnejnejne. Lisaks käib siin pidevalt vahuveini ja kohaliku veini hooaeg. Esimese nädalaga olen selgeks saanud, et "Odessa" polusladkoje on kuivem kui "Frantsuski bulvar'i" polusladkoje. Aga mõlemad on väga head ja maksavad vähe - 10-12 grivnat pudel. (kurss 1grivna= 2,4 EEK). Ja loomulikult suhkur maksab endiselt unistuste 8 krooni:)))))

Aga nüüd põhjus, miks ma üldse praegu kirjutama hakkasin. Täna oli jälle üks imetore päev. Täis mõtteid ja uusi inimesi ja uusi kogemusi. Just jõudsin koju Gruusia restoranist, kus sõin arvan, et oma elu parima seljanka. See ei olnud tavaline seljanka, vaid klaarim ja selles oli väga palju vürtsi ja liha, kuid ei olnud selline raske lihasupp. Väga hea ja selle kõrvale väga hea Krimmi vein ning väga tore seltskond. Siinsed inimesed on tõeliselt toredad ja avatud. Mul ikka endiselt väga kahju, et ma ei suuda nendega täiesti võrdselt lobiseda, aga juba tuleb ja veini abil viskasin täna isegi nalja:) Loomulikult on, siin väga hea toosti-kultuur, kahjuks ei suuda ma neid meelde jätta. Mul puudub toostide, anekdootide ja muude seda sorti asjade mälu. Ja kohati tundub, et keelemälu puudub mul ka. Ma ei ole väga kaua aega uut keelt õppinud. Ma arvan, et ma õppisin viimati tõsiselt keelt u 10. klassis, peale seda oli mul inglise keel selge ja teisi keeli ma väga ei õppinud. Ja nüüd tunnistan, et see keele õppimine on bladi-raske:) Õhtuks olen väga väsinud ja siis tahan vaadata mitte vene keelset telkut ja selleks on ainult VH1, mis algab kl 10.

Hommikul on hull plaan minna koos hullude Lvovi naistega surmkülma Musta merre ujuma. Ma ei tea, mis sellest saab. Nädalavahetusel oli vesi kohe hullkülm. Nüüd vaatan Christina Aguilera saadet VH1-s ja loen Ingleid ja Deemoneid. Ei kõla vist väga põnevalt:) Aga lihtsalt on tore. Ja lisaks sain täna kätte imeilusa käevõru, mille ühelt Gorsadi (kustnsike aed kesklinnas) kunstnikult tellisin. Homme lähme Lvovi tädidega koos neile sarnaseid käevõrusik ostma.

Head ööd!

Nr 1 klubi Odessas- Ibiza, Arkadia rannas. Avatakse 20.mail 

Must meri on sinine!

Täna hommikul leidis tõestust väide, et Must meri on väga sinine. On küll. Täna on väga soe ja päikseline ilm ja meri on väääääääga sinine. Kuna seni on ilmad halvad olnud, siis oli meri pisut hallikas ja mitte väga muljet avaldav, aga täna..... oioioioi, ma kohe ehmusin ja seiskusin seda imetledes.

Ja see linn ja riik on siin väga pisikesed. Eile kui promeneerisin kodupoole, siis käisin ka kurikuulsaid treppe vaatamas, sest need jätkuvalt ei impressi mind. Aga see richelieu kuju on küll huvitav. Ta hoiab mingit toru käes ja kui teatud nurga alt vaatad, siis ta hoiab oma peenist käes. Aga see oli nüüd kultuuriline vahepala. Üks onu üritas mulle Odessa postkaarte maha müüa, värske trükk aastast 1968. Ma ei tahtnud neid väga. Aga teine mingi kohalik jota kõnetas mind ja küsis kas keegi Oleg oli toimetuses. Ja mina ajasin vastu, et ma ei tea millest ta räägib. Ja peale meie naljakat vestlust. Selgus, et ta oli mind päeval kontoris näind. Nii et mul siin juba täitsa sõpsid tekkimas. Ja täna jooksin juhuslikult tänavapeal kokku ühe 5-st Ukraina tuttavaga, kellele ma ei olnud teada andnud millal ma saabun. Pisipisike maailm ikka.

Ja sotsprogramm algab nüüd. Täna veinidegusteerimine, homme näituse avamine ja järgmisest nädalast tantsu- ning joogatrennid:) Töötegemisest räägime hiljem!

Pisut hilinenud reisikirjeldus: Esmaspäev- reisipäev

Olen nüüd poolel teel. Istun Borispoli lennujaama A terminali baaris, joon Ukraina Ice'i (mis maksab siin 5UHRi ehk u 10eeki) ja ootan oma Odessa lendu. Pisut pelgan seda lendu, kuna esimest korda lendan TU-ga. See tundub kuidagi hirmutav. Õnneks kestab lend ainult 1h10min. Lisak on mul veel vaja läbida check-in. Hommikune pakkimise paanika jätkub. Mu kohver on 29kg ja lisaks on käsipagasit 4 eset ehk u 15kg. Ma tunnen neid asju liigutades end pakieeslina, sest see kõik on tõesti vägaväga raske. Ma tegelikult ei saa aru, miks see kohver nii raske on, sest seal on see ainult riided ja pisut hügieenitarbeid. Minu loogika järgi ei tohiks see nii raske olla. Ma muidugi väga rahul on pakkimisega ei ole. Kui ma peaks mingi koti avama, siis sealt tuleks suur segadus välja. Võimalik on ka, et mul on kotis väga palju jama. Kui mu isa mind kodus ootas, et mind transportima hakata ja mina tegin viimseid pintslitõmbeid pakkimise lõpetamiseks, kukkus mu kohvi ja suhkru kotist näiteks välja täiesti ebavajalik poolik sibul:))) See ei pidanud minuga kindlasti kaasa tulema ja ei tulnud ka. Väga äge oleks nt trahvi maksta selle eest ,et su kotist leitakse keelatud bioloogiline ese- pooltarvitatud sibul, mis puhtjuhuslikult asub käsipagasis kohviga ühes kotis. Nii täna ei läinud.

Pean vajalikuks pisut jäädvustada enda mõtteid seoses lahkumisega. Jõudsin õnnelikult, kuid suures ärevuses lennujaama. Staar nagu ma olen järgis koheselt iga minu sammu kaamera, et jäädvustada minu leemendav nägu ja sassis pea oma kotte tassimas (vist ei tule väga ilus film:)). Kartsin väga check-ini, kuna esimest korda minu reisiajaloos oli mul reaalne hirm, et mult küsitakse pagasi eest raha või pean ma hakkama oma sokke ja kingi ringi pakkima. check-ini chick ütles, ei ole midagi ja luges veel ka rahulikult käsipagasi üle- 1,2,3,4,5- otsus, sobib küll! See ärevus sai lahendatud. Täna oli lennujaam kaameraid täis, sest minu lahkumist peab ju lihtsalt jäädvustama. Tegelikult küll oli mul kõigest au viibida ühes lennukis Eesti Eurovisiooni delegatsiooniga. Kiljuma võttis küll kui santraibi tütse nägin. Juhan oli ka nendega. Ja lisaks saatis grupp Eurovisioonifänne. See grupp tekitas minus küsimusi, et huvitav kas Eurovisioon on tõesti nii gayüritus ja kui siis miks küll? Nüüdseks peaksid tütsid ja fännid juba Kievi kesklinna imetlema. Nii bäk-to-Tallinn... Enne lõplikku lahkumist andsin veel pisut intervjuud oma filmi jaoks. Täitsa tore oli veel oma mõtetest ja asjadest rääkida. Lisaks võttegrupile tulid mind saatma minu maailma kõige kallimad Pille-Mai, Hannes ja üllatuskülaline Maris. Kõik oli kohe väga hästi, aga mina käitusin endiselt nii nagu läheksin 2-ks päevaks Stockholmi. Lend sujus hästi ja ka siis ei saanud ma veel aru mis toimub. Esimest korda jõudis miski kohale, siis kui lennukis pakuti immigratsioonikaarti. Aeg-ajalt peab käima ikka mitte-EL riikides, kus piiriületamine ja reisimine ei ole nii lihtsad, siis oskad seda mugavust hinnata. Immigratsioonikaardi täitmine oli keeruline, sest pidi vastama küsimustele mis on eesmärk ja kus elad. Ma eesmärki ei suutnudki välja mõelda ja aadressi lihtsalt mõtlesin välja:) Borispolis võtsid meid vastu sügavoranžides särkides Eurovisiooni abilisnoored, kes meie esindustütside ja Juhaniga kohe tegelema hakkasid. Ning mina tavalise inimesena läksin lõputusse passikontrolli järjekorda. Tundub, et siinsed passikontrollijad töötavad sama põhimõtte alusel kui Eesti-Vene piiril Venemaa piirivalvurid - seal küll 1 auto=15min. Siin on 1 in = väh 5 min. Ja kuna midagi küsida ei ole siis on vist sund, et kui töötaja on vasakukäeline peab ta trükkima parema käega ja kui paremakäeline siis vasaku käega. Kõik toimub igal juhul enneolematult aeglaselt. Samas kõik inimesed on siin ikka sõbralikud. Ahjaa toimunud on seoses võimuvahetusega ka oluline muudatus. Taaskord väga oluline immigratsioonikaart on omandanud viimase 10kuuga tavalise ametliku dokumendi tähenduse. Kui ma siin viimati käisin eelmise aasta juunis, siis oli immigratsioonikaart kriitpaberil kujundatud ja sellel olid reklaamid. Ühel küljel Kievis asuva Iiri pubi reklaam ja teisel küljel Ukrainast pärit naisele USA viisa teenuse reklaam - US visa for your lady! See oli tol korral täiesti uskumatu ja väljendas minu jaoks riigivõimude suhtumist kogu teemasse. Nüüdseks on kasutuses väga kole selline vanakooli ebakvaliteetne paber. Ma mäletan, et vanasti olid kõik blanketid sellistel paberitel. Seega on nii mõndagi muutunud.

Ilm on siin pisut vihmane ja soe, kõik on väga roheline, inimesed on toredad, lennujaamas liigub vähemalt suhteliselt mitmeid ilusaid vistkohalikke mehi. Nüüd kogun julgust, et oma songatekitava kohvriga uuesti check-inile läheneda ja vajadusel eriti kurba nägu teha. Lisaks on mul nüüd olemas telefon, millega teoorias saan helistada. Hannes vuristas mulle lennujaamas ka selle salapärase koodi, kuidas seda teha saab, aga nüüdseks ma seda loomulikult ei tea. Igal juhul on minuga kõik ok! Kõik, kes minu venda juhuslikult teavad, võiksid edastada talle nimepäeva tervitused, sest selgus, et Ottidel on täna nimepäev.

Lennuni on veel 2,5h, vaja on teha check in ja arvuti tagasi kotti toppida kohvi ja suhkru kõrvale. Need lugejad, kes hädaldavad kirjutise pikkuse üle, siis pidage vastu. Luban, et hakkan lühidalt kirjutama, aga hetkel on lihtsalt vajalik kõik mõtted üles kirjutada.

Olen ammu mõelnud, et vajalik on siis ka jäädvustada oma hirmud, mis on väga praktilised.
- kas sooja vett on
- kardan prussakaid
- kardan vargaid

Muu vaatan koha peal, mida ka kartma hakkan. Siiani olen lennujaamas asju ajanud ainult vene keeles, nii et kõik sujub. Kodus Minca sai aru, et ma tegin midagi väga paha. Ta mulle head aega ei öelnud, ainult hammustas ja susises mu peale, aga hommikul sai no-sex süst talle vähemalt tehtud. Seiklus jätkub, do vstretsi!!

Odessasse jõudmine läks peaaegu libedalt. Lennujaama tädi ikka ajas mingit jama, et mul olevat 10kg liiga palju asju. AGa ma vaatasin talle väga kurva näoga otsa ja kasutasin max 5 vene keelset sõna ja peitsin oma teisi kotte ja saingi lennukisse. Lend oli suht jube. TU ei ole väga hea lennuk ma ütlen teile. Raputab ja koliseb ja ruumi ei ole. Aga õnneks kestis lend aint 40 min. Maandumine oli suht jube. Tähendab maandumine ei olnd, aga kui touchdown oli ära toimunud, siis tundus, et lennuk sõidab sama kiiresti edasi kui õhus ehk mul tekkis korraks hirm, et pidurid ei tööta. Aga kõik läks siiski häsi. Odessa lennujaam nägi välja nagu sanatoorium. Ma lennujaamas sees käinud ei ole. Tuli väravast välja minna ja oodata kohvreid tänaval:))) Väga naljakas oli. Mul olid vastas 3 toredat inimest ja seiklus algas!

Ameerika

Ma arvan, et ma jaan varsti siin auto alla. Seda kohe mitmel pohjusel:
1. Paari paevaga olen hakanud vaga hindama reeglit, et autotuled peavad ka paeval polema. Ma toesti ei pane siin vahel autosid tahele.
2. Siin on iga maja vaatamist vaart ja iga nurga peal on mingi ari, mida peab uudistama ja koik muu on ka huvitav ja lisaks peab jalgima, et kanalisatsioonikaevu ei kukus voi monda auku kinni ei jaaks.
3. Valgusfoori systeem on siin pisut kaootiline. Osadel ristmikel on ainult yhes kyljes foorid, siis osades foorides vahetub varv ilma vilkumata ja ma ei saa aru, kas autojuhtide eesmark on inimesi yletee lasta voi neile otsa soita:) Uurin selle valja!

Yldiselt on mul siinne mulje, et siin on selline pisut vaesem ameerika. Koikide voimaluste maa. Yks asi on kindlasti linnaplaneering- nagu NY, kus saab raakida kvartalitest. Kui ma endale pildi ylespanemise programmi lopuks saan, siis naete kui systeemne siin koik on. Tegelikult Odessa kaart. Koik inimesed teevad siin mingit ari, iga nurga peal on mingi myygikoht. Kohe selline ettevotlikkus. Samuti on poesysteem minu jaoks nagu Ameerika- selline suht raiskamine. Mul eile tekkis mote, et huvitav kas keskkonnasobralik motlemine on mingi vaikeriikide kiiks voi. Aga elu on siin temperamentne. Vist palju baarides ei kaida, kuid pargipingil joovad olut koik koos. Lastega emad, rullnokad, malemangijad ja lihtsalt tyybid.

2 oo magatud. Tappe ikka veel ei ole:) Nyydseks on selge, et ma elan Odessa vana linnas ja tanava lopus algab Odessa peatanav. Seega olen ma vaga rahul. Kylla voite tulla aadressil: Lev Tolstoi 30-19a ja kaarte, kirju, kingitusi, yllatusi jnejnejnejne voite saata The Way Home P/O 25 Odessa 65011. Minu maja korval on Gruusia saatkond ja seega on maja ees pidevalt milku, teisel pool maja on kool, mis tahendab, et kui ma tahan kaua magada siis need lapsed karjuvad seal vahetunni ajal. Koju minemiseks sukeldun majahoovi ja hoovipealse maja teine korrus on minu haarber. uks on vaga kitsas ja ei nae eriti koduukse moodi valja. Yhe paeva areng on, et peegli ja dusikardina saan. 2 paevaga olen raakind vene keelt rohkem kui kyll. Hommikul kaisid kaabel-TV mehed ja telefoni mehed. Sain koik asjad aetud. Kui telefoni mees ukse taga oli ja mina temaga labi akna raakisin sain esimest korda aru, et ma olen ikka lounas. Vahetasin kohe riided ara ja joudsin jareldusele, et mul on valed riided- liiga kylmad voi liiga kuumad.

Eile tegin ka vaikse tiiru linnale peale, huvitav on ikka kyll. Musta mere nagin ka ara ja tahtsamad majad. Siin on taaskord enneolematu brandipoodide valik ja meeletult suured kaubamajad. Kuulsatele turgudele ei ole ma veel joudnud. See on nadalavahetuse plaan. Yldiselt on Odessa ilus. Kui majad oleksid renoveeritud, siis oleks kohe imeilus. Majad on suhteliselt madalat- max 4 korrust, aga sellised city-stiili majad. Esimesele korrusele tuleb minna vaikesest trepist ja olemas on ka pool-keldrikorrus millel on aknad ja kuhu viib vaike kaardustrepp, mis paljudes kohtades on vaga ilus. Teed on siin enneolematult korrast ara. Ma motlen oudusega, et siin peaks kontsadega kaima. Ma olen alati hadaldanud Parnu halbade teede yle, aga siin saan aru et seal ei ole midagi hadaldada. Kain aga oma tossudega edasi. Ma ei kujuta ette, mis siin peale suurt vihma toimub. Muidu on tore ja chill. Kohe taiesti rahulik. Tana tegin pisut tood ka juba. Uurisin yhte fondi, kellele aitan taotlust kirjutada. Tanavalastega olen nii palju kokkupuutunud, et olen nende kohta lugenud ja pilte vaadanud. Vaga karm. Kunagi kirjutan sellest pikemalt. Hommikul oli mul kylaline, kellele kohvipakkusin - korteriomanik. Toeliselt meeldiv Ukraina proua. Joime kohvi ja raakisime juttu, mina aktiivselt sonaraamatut lehitsedes. Mul on vaja mingi systeem valja moelda, kuidas vaadatud sonad meelde jatta. Sellega tegelen. Igal juhul teatas korteriomanik Lilja, et tal on jaht, mille nad kuu parast vette lasevad ja kutsus mind purjetama. See sobib mulle suureparaselt!

Kohal

Minu esimene uue tooarvuti trykk. Olen seega uues kontoris. Kohale joudsin ilusti, eesti tahti ei ole seega peate ise valja motlema kus tapid kaivad. Korter on mega, u 20 minuti kaugusel kesklinnast ja kontor on 30 min kaugusel. Vaga lahe on siiani. Mul on valmis kirjutatud ka soidu reisimise kirjeldus, kuid see tuleb hiljem, sest see on teises arvutis. Pohimotteliselt ei tunne ma et oluliselt midagi oleks muutunud. Korter on pisut suurem ja ruumid on jaotatud seintega. Elan Lev Tolstoi tanaval hoovi peal teisel korrusel 1-toalises korteris. Mul on isegi liiga palju mugavusi. Soe vesi on, lai voodi on, oosel vesi on, telekas on, telefon on ja kui tahan voiksin saada ka koju interneti. Hetkel on sealt puudu porandalamp, peegel ja dusikardin:)) Minu esmavajadused. Juba olen yletanud kaks suht suurt hirmu. Panin iseseisvalt gaasipliidi toole ilma et see plahvataks ja elektrikorgid lylitasin ka paris yksi uuesti sisse. Ma olen vaga iseseisev. Tana on u 15 kraadi ja on pilves ning vihmane. Kohe lahen linna vaatama, hetkel tutvun veel kontoriga. Siin algab toopaev hommikuti kl 10, seega sobib mulle hasti. Koik on super!

2.40-- countdown

Nii nüüd on jäänd 2h 40 min ja siis peaks toimuma äralend. hetkel on põrand sodi täis, asju on kindlasti umbes 2x rohkem kui peaks. valitseb paanika. minca tunneb et jama on ja hammustab mind. mul on ärevus ja nälg ja aega ei ole enam üldse. täitsa jube. ja mul ei ole numbrit millele vajadusel helistada ja mul ei ole telefoniga millega vajadusel helistada:)) nii et seiklus alaku täieliku organiseerimatuse täheall!

to be continued...

PS Aitäh kõigile mu maailma toredaimatele sõpradele!

3 päeva

Ja peaaegu kõik. Hetkel ootan taksot, mis mu kõik ebavajalikud asjad Rahumäele viiks ja seejärel ma saan kõik asjad Rahumäel ära paigutada, nii et neid teisi liiga palju ei segaks. Aga asju tundub, et on palju küll. Õnneks on mul nii palju kotte, et ühtegi karpi ei ole vaja läinud. Seega näeb veel minu häärber nüüd väga korras ja lage välja. Kohe hea on siin olla, kuigi arvuti ümber on saaratoll pisikestest, suhteliselt ebavajalikest, kuid siiski elulistest olulistest pisiasjadest, millel kõigil on maailma kõige tobedam kuju, nii et kui see atollikene kokku kuhjata ühte kotti, siis kott näeks seest välja nagu segamini kott.

Õnn on minu peas, mis on imelist maasika punast värvi (ma ise ei oleks nii arvanud, aga pakil oli kirjas) ja näeb igati ilusam välja. Kuna juuksur minu juustega ilusti ringi käis, siis peas ei ole praegu traditsioonilist plahvatust-makaroni-vabrikus. Seega kõik on hästi.

PS Minu elus on siiski ka kriis. Seda põhjustab loomulikult minu suurim armsaim elukaaslane, kes nüüd nosex süsti kartuses otsustas tema elu raskeima kujulise kiimaperioodi esile kutsuda. Ta vaatab mulle pidevalt väga paljutähenduslike silmadega otsa ja ta erutub iga asja peale mis liigutab ja häält teeb. See ei ole hästi. Kõige halvem on see, et 30 minutit tagasi ta põgenes. Nii et nüüd ei tea mis saab.

Takso saabus just!

Ciao,
Siina

Mu suured ootused Odessa suhtes on tagasi. Paari ärevuspäevaga suutsin oma mõistuse täitsa segi ajada. Õnneks andis Ukraina saatkonna Vladimir mulle Odessa-brošüüri, mille unejutuks taaskord läbi lugesin. Esimest korda täidab selline brošüür täiesti oma eesmärki. See lause räägib enda eest: "If an ordinary lifestyle is not for you, our advice is to come to Odessa. This vivacious seaport on the Black Sea coast frolics in the good life round the clock. The extraordinary aura of Odessa is able to reveal talent, return the brilliance to ones eyes and a smile to ones lips." Ma tean, et see kõik on reklaam, aga see kõlab lihtsalt super hästi! Nädala pärast tean, kas tegelikult ka nii on.

Nüüd on otsustatud, et lahkumispidu toimub reedel. Selleks ajaks olen välja viinud ka kõik reisiks ja Mariile mitte vajalikud esemed. See tähendab, et siin ei tohiks väga palju asju enam olla. Pidu seisneb pigem lahtiste uste päevas ehk kes soovib tulevasele kadunukesele veel pilgu heita võivad seda teha. Ja nendega, kes pisut kauem vastu peavad on plaan minna veel viimast Tallinnareedet nautima. Seega reedel 6.mai õhtul u kl 9.

Täna nagu tegelikult iga päev on olnud väga mixdfiilings päev. Elu koosneb detailidest. Arvan, et olen detailide-nägija/tunnetaja alati olnud, kuid kõrgemat pilotaaži õpetas mulle üks väga hea sõber. Ma kindlasti ei ole tema tasemel, kuid näen neid täpikesi arvan pisut rohkem. Eelkõige inimsuhete detaile tunnen liiga tugevalt. Vahel tundub, et täpikeste mitte nägemine teeks elu märgatavalt lihtsamaks, samas olen veendunud ka oluliselt igavamaks. Ja detailide mitte nägemine või tunnetamine ei kahanda nende mõju inimeste eludele. Pigem need mõjutavad niisama ja neile ei omistata tähendusi või kui need mõjutavad väga isiklikult, siis ei saada aru, et miks miski mõjutab. See tuli nüüd väga filosofeerimisena välja. Jutu mõte on see, et kuigi tänane päev oli enneolematult tore, siis oli selles meepotis ka üks väga tugeva mõjuga tõrvatilk. Ma ei täpsusta, kuid oluline on, et see tõrv tuli minu perest. Vahel ma unistan, et perel võiks olla väiksem mõju minu meeleolule, vähemalt neile asjadele mis mind halvasti mõjutavad. Samas näitab see südamesse võtmine ju hoolimist. Kui ei liigutaks üldse, siis ju ka ei hooliks. Igal juhul olen ma täna mõelnud palju teemadel üksindus vs üksi olemine vs üksinduse tunne inimeste hulgas. Ma arvan, et see on üsna tavaline mõte. Üksinduse tunnet vihkan ma kõige enam kogu maailmas ja ma ei taha seda kunagi ka tunda, võiks isegi öelda et ma kardan seda väga. Ma õnneks enamasti ei tunne seda tunnet. Pean üheks suurimaks väljakutseks enda jaoks järgmise 9 kuu jooksul selle tunde vältimist ja kui ma seda suudan, siis I rule! Arvan, et nii mõtlevad väga paljud inimesed, sellest lihtsalt ei räägita. Ja usun täiesti kindlalt, et kõik on suhtumises kinni! Endiselt soovin, et osad minu elu detailid mõjutaksid mind vähem.

Tänase seisuga olen ma jõudnud tõelisesse ettevalmistusärevusse. Kui ma nüüd ütleksin veel, et miski mind üldse ei mõjuta, siis ma valetaksin kohe väga. Tänase seisuga siis jäänd veel nädal. Ja nüüdseks olen veetnud esimese öö, mis algas magamisraskustega, kuna mõistus oli täiesti äkitsi kolinud Odessasse. Kohe täiesti ärevus on peal. Mul ei olegi tunnet, et midagi on tegemata või et midagi jääks tegemata. Kõik on nagu kontrolli all, aga lihtsalt on ärevus. Ja öösel jõudsin ka mõteteni, et äkki ma ikka ei saa hakkama. Täitsa hirmutav mõte oli:) Eile alustasin ka pakkimise nimekirja koostamist. Õnneks selgus, et ma ei pea korterit vabastama enne nädalalõppu. Seega saan kõike rahulikult võtma. Vaja on veel Tartus käia- ülikoolis ja pulmas ning lisaks meenus mulle, et võiks ikka pidu ka korraldada. Ma mõtlen selle üle ja annan teada!

PS Nädalavahetuse hea kogemus. Naljakate lehtede (seekord Linnaleht) kuulutusi tuleb jälgida. Sealt leian mina vähemalt aegajalt väga naljakaid pakkumisi. Nt sel nädalavahetusl osalesin mina ühe uue kingsepa töökoja Lollidel Päevade:) Sain soodsalt uued plekid ja kliendikaardi ka veel!