neljapäev, aprill 28, 2005

Täna ületasin ka mina lõpuks jazzkaare lävepaku ja kohe 2x. Käisin kahel kontserdil, teine neist ei avaldanud kohe üldse muljet. Võibolla koht ja pisut hilinemist olid selle põhjuseks, mine tea. Aga selle eest esimene kontsert oli enneolematu. Mulle tõesti meeldivad inimesed, kes teevad oma asja kirega ja täna oli laval kohe palju palju kirge. See oli kontsert, mis oleks pidanud toimuma kusagil väikeses kergelt suitsuses klubis, siis see oleks veel veelim. Aga täna olid laval mehed, kes armatsesid oma pillidega, milleks olid klaver (vahepeal oli neid lausa 3, erimõõdus), trummid ja kontrabass. Ma olen ennegi arvanud, et keelpillid on täiesti enneolematud ja liiga tagaplaanile jäetud. Aga kontrabass on kohe tõeliselt erootiline instrument, mida kasutatakse soolo-pillina selgelt liiga vähe või selles tema võlu ongi, ma ei tea. Kuid olen oma elus sattunud mitmele enneolematule tšello ja kontrabassi kontserdile ja see on tõeliselt hea. Soovitan väga. Teine sama kategooria instrument on flööt, tema igas vormis. Mul on tunne, et eriti nende pillide puhul on vaja seda erilist keemiat pilli ning tema mängija vahele.
Selline mõte Jazzkaarelt!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kontrabassi erootilisest natuurist on sul täiesti õige arusaam ;)

Ääretult sensuaalne keelpill eriti jazzis.....

Tore et kellegi arvamus ka minu omaga ühtib,

Parimat,

C.