Eufooria ihus ja hinges

Hetkel läheb kuidagi hästi ja kuna ma seostan automaatselt kõiki oma
tegemisi hetkel ettevalmistustega Odessasse. Hetkel sõidan mina tagasi
kodumaa kuurortpealinnast Pärnust, kus ma veetsin viimased 2 päeva
lõõgastudes. Soovitus kõigile, selleks, et sanatooriumi mõnusid eriti
nautida (mul tuleb see kindlasti väga hästi niigi välja, aga sel korral
leidsin uue mooduse), tuleb üks päev enne sanatooriumisse minekut teha
mingit trenni, mis lihased nii valusaks teeb, et liikumine on väga
raskendatud. Ja tulemus on, et sa liigud kõigi armsate rippuvate
nahkadega Põhjamaa vendade-õdedega ühes rütmis ja oigad samades
kohtades. Sinu ainus erinevus neist on see, et on lootus, et valud
siiski paari päeva pärast mööduvad. Nüüd ma vähemalt tean, et minu
lemmikprotseduur veealune vesimassaž toob imeliselt edukalt kõik peidus
oleva lihasvalu ka esile, nii et kui sa enne ei liikunud, siis pärast ei
liikunud üldse. Kokkuvõte on: sanatoorium on imeline ja seda peab endale
vähemalt korra 6 kuu jooksul endale lubama. Ja vaatamata oma lihasvalule
olen ma meeletult sportlik olnud- hommikuti jooksmas ja ujumas käinud
ning vesivõimlemist teinud, ühel hommikul maskeerusime illegaalselt
võimlejateks, sest me tegelikult ei oleks pidanud seal olema. Väga tore
võimlemine oli, selline sotsiaalne. Vahepeal tuli endale paariline
leida, minu partner oli proua Rootsist, kellegi kepist kinni hoides
ühiselt treeneri motiveerivate hüüatuste saatel veeall kepiga ringe
tegime ja küljelt küljele kepslesime, samal ajal teineteisele
naeratades. Nii et veelkord: terves kehas terve vaim!

Tegelikult tahtsin ma hoopis seoses oma ettevalmistutega mainida, et mul
on ikka imelised sõbrad. Ma ei saa öelda, et nad kõik keskmisele
standardile vastavad ja päris normaalsed on, aga seda armsamad nad mulle
on. Kuidagi on nad mu ümber kogunenud ja mul on nende üle väga hea meel,
sest nad on reaalselt olemas. Vahel mulle küll tundub, et neid ei ole,
aga tegelikkus on see, et nad elavad lihtaslt väga toredaid elusid. Ma
pean selle endale siia kirja panema selleks, et kui ma oma
üksindusekartuses peaksin Odessas kurvaks muutuma, et ma nii üksi olen,
siis mul oleks kusagilt vaadata kui loll ja pime ma olen!

Hetkel on kõik lihtsalt väga hästi, ainus must täpp minu päevades on
magistritöö kirjutamisega kaasnev ületamatu kurnatuse tunne ja
unehaigus, mis lihtsalt ei lase mul keskenduda oma kõige olulisemale
teemale. Küll see häda ka üle läheb kui ajakirves juba pead hakkab
otsast ära raiuma.