Eile said teoks mitmed ootused. Esiteks rahuldasin oma eluarmastuse vajadust minu embuses olla. Täna on ta juba väljendanud, et sellest ei piisanud. Uskuge või mitte, aga eputädi opas on väga hea olla. Ja lisaks seisin silmitsi hirmuga oma sugulaste ees. Ma olen vist hirmude ületamises üldse pisut tugevamaks saanud, sest oli väga tore üritus. Lisaks Raineri nägemisele, kohtusin sugulastega keda ma ei ole peaaegu 10aastat näinud ja neid kes on 5-aastasest 15-aastaseks saanud, neid ma ei tundnud ära. Peamised hirmud on mul eelkõige seotud erinevate huvitavate küsimustega, mida enamasti sellistel üritustel esitatakse ja millele minu madala enesehinnangu ning ebastabiiliku-olemuse tõttu alati ei ole selliseid vastuseid, millega ma rahule jääksin ja nende peale järgmisel päeval ei mõtleks, et kui loll ma ikka olen. Aga eile sellist küsimuste sadu ei tulnud, tõenäoliselt, kuna ma suhtlesin lähemalt vaid väheste inimestega ja tundub, et Odessa- has made the trick:))) Paljude inimeste jaoks, siinkohal eelkõige mõned sugulased, olen ma suur mõistatus. Nad teavad, et ma olen alati olnud tubli õpilane, nüüd ma teen mingit tööd, millega seoses ma reisin suhteliselt palju, ma rääkivat meeletult hästi väga paljusid keeli (see teadmine tuleneb minu vanemate esitatud versoonist oma tütre elust) ja tundub, et ma olen suhteliselt tihedalt seotud Euroopaga - see kõik loomulikult tähendab, et ma peaksin olema ka väga karjäärihimuline. Selle pildi sogavad ära mõningad küsimused - ma tegelen suhteliselt väheprestiižika valdkonnaga ja MIKS ma juba Brüsselis ei tööta? Sest kõigi eelduste kohaselt peaksid mul olema meeletult head kontaktid selleks ja mul peaks oleme suur soov seda teha. Nii siis, et miks ikkagi. Inimesed lähenevad sellele teemale erinevalt- küsides, et kas sind Brüsselisse tööle ei ole kutsutud ja üks minu lähisugulane räägib uhkusega oma sõprade lastest, kes nüüd Brüsselis töötavad.

Nüüd lõpuks ometi lähen ma Eestist pikemaks ajaks ära. See vähemalt natuke mahub pilti, kuid siiski .... Odessasse, Ukrainasse ja veel vabatahtlikuks ja see ei ole väga normaalne. Alates sellest ajast kui ma pisut rohkem rääkisin oma plaanist EVS-iks minna ja konkreetselt Ukrainasse minna (alates august 2004), on mulle esitatud väga huvitavaid küsimusi, millest osad on mind väga üllatanud. Esitatud küsimused on mu meelest väga huvitavad, sest minu arvates näitavad need väga palju inimeste suhtumisi ja prioriteete. Ka eile saadud reaktsioonid olid seinast seina, alustades - oi kui äge ja põnev ning lõpetades Oled sa ikka küll. Kui riskantne see on, ja mis sa seal teed... V: Hakkan tänavalastega tööle... Aa, sind kohe ikka kutsub selline asi või (silmade pööritus). Need olid lihtsalt eilsed näited. Põnevamad on inimeste küsimused seoses tehnilisemate küsimustega. Mõningad näited esimestest reaktsioonidest sellele kui teada saavad, et ma Ukrainasse 9 kuuks lähen :
- mis sa oma korteriga teed?
- kuidas sa õppelaenu maksma hakkad?
- mis sa pärast tegema hakkad kui tagasi tuled?
- ei mina ei saaks nii ära minna, sest töö ja laenud ja pank ja.................................................
- jne


Selle kõigega ei taha ma öelda, et need on valed reaktsioonid, aga enamasti ma siiski pean neid liiga tehnilisteks reaktsioonideks. Neis on null naudingut, kirge või põnevust. Eriti kahju on kui selliseid küsimusi esitavad nt u 23-aastased inimesed, keda ilmselgelt juhivad elus pangad ja pangalaenud. Võib-olla ma olen naiivne, kuid minu otsus just hetkel Odessasse minna on, et kahjuks tuleb tõele ja vanusele silma vaadata, et Euroopa Noored programmis saab osaleda kuni 25-eluaastani ja minul see number on kohekohe lõppemas. Lisaks on minu jaoks sellega seotud väga isekad eesmärgid ja ootused, millega ma olen väga rahul ja ootan nende loodetavat täitumist väga: viimane võimalus olla tõeliselt noor ehk ilma otsese vastutuseta, st õppimine ja töö, loomulikult mul on kohustused jne, kuid ma ei ole töötaja, st et ma ei pea olema ekspert ja mul on reaalselt lubatud eksida ja ma leian et see on asendamatu väärtus; mul on võimalus minna teise kultuuri, õppida loodetavasti selgeks minu jaoks oluline keel ja selle eest ei pea ma ise maksma ning lõppude lõpuks on see võimalus lihtsalt olla, teha midagi huvitavat ja mõelda oma elukese üle. Minus igal juhul tekitab see värinaid kõhus ja endiselt on mul kahju inimestest, kes isegi ei oska unistada sellistest tegevustest. Kui unistust ka ei ole, siis on kohe eriti kurb. Enneolematu minu enda jaoks on see, et ma ei mõtle üldse selle peale, et kas ma saan hakkama. Ma olen pidanud viimased 4-aastat tööl hästi hakkama saama, lisaks see lõputu koolis käimine. Nüüd ootab mind võimalus, kus on teatud mõttes kõik võimalused avatud ja minu tõeline huvi on lihtsalt kogeda midagi teistsugust ja uut, olgu see reaalsus siis ükskõik milline. Ma ei ole eales midagi sellist tundnud. Arvan ka, et selline suhtumine on siiski seotud sellega, et olen pisut suuremaks kasvanud. Hetkel on minu otsus EVSiks minna väga teadlik, 5 aastat tagasi oleksin ma sellesse kindlasti suurema hirmu ja suurema eelhäälestusega suhtunud. Vähemalt nii läks nii minu varasemate välismaal olemiseelamise kogemuste eel.

Loodan, et olen päriselt võimeline sisenema teise kultuuri ootusteta, kuid avatult, et tunnetada sealse elu tegelikku hinge!