Meeleheide hiilib ligi

Rõhk on sõnal hiilib, sest kui ma täna õhtuks oma analüüsi osa ära ei lõpeta, siis on ikka kuri karjas.

Väike kokkuvõte minu magistritöö saamisloost: 2 aastat tarkuse pähe ajamist, järgnenud 2 aastat mõtlemist, u 10 teema-vahetust, 2 laiendatud kava kaitsmist, 4 juhendajat, sobiva teema valimine, sobiva teema 4-kordne modifitseerimine, 3 kindlat tähtaja möödumist, 1 uusaasta lubadus, 6 kuud mõtlemist, kaootiliselt millegi tegemine, hiiliv meeleheide 3 päeva enne tähtaega, suurim soov aprilli viimasel nädalal ja mai esimesel nädalal lihtsalt ringi chillida teadmisega et midagi ei pea tegema, unistus eelkaitsmisest ja sellele järgnevast päris kaitsmisest.

Paha lugu on see, et tänase seisuga ei ole mu juhendaja eriti muud mu tööst näinud kui laiendatud kava, mida ta lõpuks ometi kiitis ja osaliselt teooria osa. Ülejäänu on talle sama suur üllatus nagu ka mulle!

Meeleheidet veel ei ole, aga ta on valmis iga hetk külla tulema! Sel nädalavahetusel üritan ma saavutada oma Rapuntsli-elu tipphetke, võti on kadunud ja aken on ka kinni, et ma oma kiharaid välja ei saaks visata. Kirjatöö vahepeal kostitan oma tubli kehakest pisukese toiduga! See on pisut haige mõte, aga ma tahaks ikkagi teada, millises meeleolus ma olen nt esmaspäeva õhtul või teisipäeva õhtul. Ootan põnevusega esmaspäevast episoodi!

PS. Raul pettis täna Cristaliga Luciat!!!!!!!