Eile hommikul kell 5.40 kohaliku Faehlmanni tänava aja järgi algas suvi. Ja täna ongi päris suvi käes. Suve algusest andis märku minu tualettdussiruumi kolinud uus elukaaslane- metsmesilane. Väga uskumatu oli ärgata mesilase sumina peale. Sumina mahedust elavdas aeg-ajalt tekkiv kolin ja kukkuvate esemete hääl. Minu teine lemmikelukaaslane arvas, et oleks tore mesilane kinni püüda. Ta ei saanud mummi kätte ja nüüd mul on kaks keskmisest karvasemat elukaaslast.

Minca käis täna arsti juures. Võttis minu ka kaasa, sest ta ei viitsi ise käia. Tal tuvastati tavaline kevadine viirus, mille tulemusena on silmad pisut põletikused ja nohu. Ma ei ole kunagi kassil nohu näinud. Väga naljakas on kui ta süles istudes aevastab ja terve laud on selle peale märg. Nüüd on ravi- tablette 2x päevas ja seejärel on no-sex süst kui ei tuvastata olemasoelvaid poegi.

Kokkuvõte Odessa ettevalmistustest.
1. Lahkun staarina. Nüüd vahetult enne lahkumist olen ma saanud kätte kõik klubikaardid, mida olen viimasel ajal taotlenud. Eriti väärtuslik neis on kuulsa klubi Angeli kaart, mille saamise üle naisena on mul eriti hea meel. Olen nüüd club member:))
Õnneks jätan ma ka osadele inimestele staari mulje. See on väga veider. Jazzkaarel käies kohtusin vanade tuttavatega peale esimest kontserti. Ja selle asemel, et huvituda kas kontsert meeldis, oli esimene küsimus kas teisele kontsertile ka lähed. Mina sain vastata, et lähen jah. Mille peale oli automaatne oletus, et aa- sa oled korraldusega seotud jah. Kui inimesed tahavad nii arvata, siis mina ei keela. Loodame, et see neile ka rõõmu valmistab ja kui mitte, siis too bad!
2. Kolima ja pakkima ei ole hakanud. Pigem elan mingis mustuse koopas, mis koguaeg üha mustemaks läheb. Mõtlen selle peale homme.
3. Esimesed võtted filmi jaoks toimuvad 9.mail, et jäädvustada minu lahkumine.
4. Fotokas on minu käes, nii et pildid tulevad.

Täna ületasin ka mina lõpuks jazzkaare lävepaku ja kohe 2x. Käisin kahel kontserdil, teine neist ei avaldanud kohe üldse muljet. Võibolla koht ja pisut hilinemist olid selle põhjuseks, mine tea. Aga selle eest esimene kontsert oli enneolematu. Mulle tõesti meeldivad inimesed, kes teevad oma asja kirega ja täna oli laval kohe palju palju kirge. See oli kontsert, mis oleks pidanud toimuma kusagil väikeses kergelt suitsuses klubis, siis see oleks veel veelim. Aga täna olid laval mehed, kes armatsesid oma pillidega, milleks olid klaver (vahepeal oli neid lausa 3, erimõõdus), trummid ja kontrabass. Ma olen ennegi arvanud, et keelpillid on täiesti enneolematud ja liiga tagaplaanile jäetud. Aga kontrabass on kohe tõeliselt erootiline instrument, mida kasutatakse soolo-pillina selgelt liiga vähe või selles tema võlu ongi, ma ei tea. Kuid olen oma elus sattunud mitmele enneolematule tšello ja kontrabassi kontserdile ja see on tõeliselt hea. Soovitan väga. Teine sama kategooria instrument on flööt, tema igas vormis. Mul on tunne, et eriti nende pillide puhul on vaja seda erilist keemiat pilli ning tema mängija vahele.
Selline mõte Jazzkaarelt!

It just feels good!

Nüüdseks on meeleheidet täis nädalavahetus jõudnud tulemuseni. Kahjuks küll mitte päris selliseni nagu lootsin, aga tulemuseni. Nimelt sain töö küll valmis sellisel kujul, aga tööd ära esita, vaid püüan seda veel parandada. See lõi mu tulevikuplaanid küll pisut segamini, pettumisepisar tuli ka hommikul ära, aga nüüdseks on mu tuju väga hea. See plaani muutus ei olegi nii jube. Ainus jubedus selle juures on see, et saatus ikka väga tahab, et ma koolis käiksin. Selle aasta septembris tähistagem 20. kooliskäimise aastapäeva. Jube! See on see, millest ma tahaksin lahti saada. Aga, kuna kõike peab nautima, siis ma pean veel pingutama, et ka oma masterpiecei nautida. Hetkel ta ei ole väga nauditavas vormis. Otsustasin, et endale uut tähtaega ei määra, vaatan kuidas tuju tuleb. Mul töö iseenesest olemas ja pean seda viimistlema. Ja lubatud uuringu osa sain ära anda inimestele, kes seda vajasid. Nii, et tegelikult on kõik hästi! Mulle meeldib, et mu juhendaja hoolib, et mu töö oleks hea.

Aga see kõik tähendab seda, et nüüd siis on see projekt läbi ja algab Odessa! Kohe täiega! Ja see läheneb tegelikult väga naljakalt. Praktilised teemad on lahendatud- kohver on ja fotokas on ka! Aga naljakaks teeb selle see, et ma hakkan nüüd Postimehele lugusid kirjutama. Ja lood peavad kajastama igasugust funi ja pidu, mis Odessas toimuvad. Nii, et päris kodust elu ma seal elama ei hakka:) Esimene lugu peaks valmima mai lõpus juba. Ja padabimpadabum- saan ma ka muuvistaariks. Nimelt soovitakse minu Odessasse minekust ja olekust film teha. Esimene filmimine toimub samuti mai lõpus. Ma täpselt küll ei tea, mille jaoks seda filmi tehakse. Küll ma selle ka teada saan. Vähemalt usaldusväärsed inimesed teevad!

Ja ilm on praegu lihtsalt imeline - nautige seda täiega! Sest, nagu üks tore sõber ütles- 'cause it just feels good! Ja see ongi kõige alus!

Meeleheide hiilib ligi

Rõhk on sõnal hiilib, sest kui ma täna õhtuks oma analüüsi osa ära ei lõpeta, siis on ikka kuri karjas.

Väike kokkuvõte minu magistritöö saamisloost: 2 aastat tarkuse pähe ajamist, järgnenud 2 aastat mõtlemist, u 10 teema-vahetust, 2 laiendatud kava kaitsmist, 4 juhendajat, sobiva teema valimine, sobiva teema 4-kordne modifitseerimine, 3 kindlat tähtaja möödumist, 1 uusaasta lubadus, 6 kuud mõtlemist, kaootiliselt millegi tegemine, hiiliv meeleheide 3 päeva enne tähtaega, suurim soov aprilli viimasel nädalal ja mai esimesel nädalal lihtsalt ringi chillida teadmisega et midagi ei pea tegema, unistus eelkaitsmisest ja sellele järgnevast päris kaitsmisest.

Paha lugu on see, et tänase seisuga ei ole mu juhendaja eriti muud mu tööst näinud kui laiendatud kava, mida ta lõpuks ometi kiitis ja osaliselt teooria osa. Ülejäänu on talle sama suur üllatus nagu ka mulle!

Meeleheidet veel ei ole, aga ta on valmis iga hetk külla tulema! Sel nädalavahetusel üritan ma saavutada oma Rapuntsli-elu tipphetke, võti on kadunud ja aken on ka kinni, et ma oma kiharaid välja ei saaks visata. Kirjatöö vahepeal kostitan oma tubli kehakest pisukese toiduga! See on pisut haige mõte, aga ma tahaks ikkagi teada, millises meeleolus ma olen nt esmaspäeva õhtul või teisipäeva õhtul. Ootan põnevusega esmaspäevast episoodi!

PS. Raul pettis täna Cristaliga Luciat!!!!!!!

Bisnispaatnes!

Ma tahan lihtsalt jagada, et mul on nii hea meel, et minu elus on selline sõber nagu Pille-Mai! Meil on kohe tõesti täielik klikk ja kes mõistab kõiki minu veidrusi. Sellest tulenevalt aktsepteerin ka mina tema kõiki eripärasid. Tal nimelt on jäsemetega pisut probleeme, aga see ei ole oluline. Vahel kui ta kätt annab, siis on pisut valus, aga see on okei! Igal juhul otsustasime me, et me hakkame kunagi ka majanduslikult edukateks, hetkel oleme lihtsalt väga edukad!

Pisut selgitan oma isiklikku ägžendat Odessas. Nimelt olen ma viimased pool aastat elanud uskumatut roti, küll väga õnneliku roti elu. See tähendab seda, et ma ei ole tööl käinud, raha ei ole, olen palju reisinud (sel aastal on kuidagi läinud, et olen 6,5 nädalat olnud Eestist ära), vahel on suur probleem igasuguste tobedate arvete maksmisega. Nimetage mind naiivseks, kuid ma tõesti ei tea, kuidas ma olen siiani hakkama saanud aga ma olen tõeliselt õnnelik! Ja selline vaesuse poolaastak on mõjunud väga hästi minu elu kvaliteedile, seda kohe igas mõttes. Jätan selle siinkohal täpsustamata. Odessa-projekt peaks sellise äärmusliku vaesuse lõpetama. Nüüd pean veel vaid pisut üle 2 nädala siin välja venitama. Seega peaks Odessa ja Musta mere rand tooma minu ellu mingi huvitava enneolematu nähtuse, mingisugusegi majandusliku kindlustatuse. Ja siis jääb mul seal vaid üle, sel ajal kui ma pisikeste Odessa Sašade ja Mišadega rannas võrkpalli ei mängi, paika panna oma edasine eduprogramm ehk siis bisnisplan. Pille-Mai lubas samal ajal tööd teha:)

Ja nüüd vahepeal kui tahate minu õnnest osa saada, külastage baar Riffi ja nautige seal aprillikuu erikokteili: Odessa Cocktail!

Lihtsalt, et pisut oleks ettekujutust Odessast:
Lopsakas marjamaitseline jook vaarikatest ja mustsõstardest, mis läbi sheigitud vodkaga ning viimistletud vahuveiniga

"Eesti kohal oli täna kõrgrõhkkonna kaguserv, mis tõi Eestisse arktilise kliima" AK uudised

Vaatamata sellele, et me nüüd elama arktilise ilmaga imekaunis Eesti kevades on tänane päev olnud rõõmu ja toredust! Eks süda teeb päevad veel ilusamaks. Mind külastasid täna mu ema ja isa. Loomulikult eraldi, et saaksin mõlemale piisavalt aega pühendada. Ja nagu kallis sõber Mati võttis asja kokku, et hommikul tõi isa puhta pesu ja õhtul viis ema musta pesu ära, küll mitte sama pesu, mille ma hommikul sain. Ja need külastused olid super!

Nagu eelnevalt mainitud on minu Odessa-seikluse üks eesmärke vene keele põhjalik tundma õppimine. Odessa, mis on Huumoripealinn, kui keegi võib-olla ei teadnud, seal toimuvad väga kuulsad huumori festivalid. Ja minu plaan on hakata sealsetest naljadest aru saama, mitte ma ei pea istuma kellegi naljahamba seltskonnas, kes räägib nalja, kõik röögivad minu ümber naerda ja mina istun nagu totakas. Õnneks on mu isa mind eluaeg selliseks häbiks treeninud. Nimelt on ka tema teadatuntud naljahammas, kes armastab eriti vene keelset huumorit, mida ta mulle meeleldi esitab. Õnneks küll eesti keeles, aga (sõna-aga tapab lause esimese poole, eriti kui sa ütled aga-lauseid kellelegi inimesele) lõpunali on alati vene keeles, millest ma ei saa midagi aru. Ja siis ma seisan või istun oma isa vastas, tema naerab ja mina vahin lakke nagu totakas ning siis kui tema saab oma naeru naerdud, küsib ta: "Said ikka aru?". Nii, aga õnneks täna on siis päevanalja mõistmiseks appi tulnud meie kõigi sõber inglise keel. Nimelt soovitan teil hakata oma tuttavatelt, kes teevad mingilgi kujul rahvusvahelist koostööd, et mis on nende koostööpartnerite organisatsiooni või ka inimeste nimed. Nt minul oli kunagi võimalus deitida ja hiljem ilmselt abielluda, et minust oleks saanud Epp el Kaka. Nüüd on luba naerda ja arendada nime igatpidi, olen läbi mõelnud kõik variandid, sh kui oleksin jätnud mõlemad perekonnanimed. Kahjuks läks seekord teisiti.

Tänasel toredal õhtul selgus, et meie väike tubli MTÜ HeadEst teeb koostööd Venemaa väikse noorte naiste organisatsiooniga, mille nimi on NGO Swallows:))))))))))) Ei, see ei tähenda seda, mida teie mõtlesite, vaid loomulikult on organisatsiooni nimi ЛАСТОЧКА. Ma nüüd väga loodan, et ainult mina ei tabanud, et inglise keeles kahjuks ei ole väga palju sõnu ja seetõttu on omalajal targad mehed otsustanud kasutada erinevate nähtuste väljendamiseks samu sõnu. Igal juhul mina olen veetnud viimase tunni naerdes, eelkõige kui ma kujutan ette organisatsiooni liikmeid uljalt ja vapralt end ning enda organisatsiooni rahvusvahelistel üritustel tutvustamas. Kindlasti lisab asjale irooniat see, et tegemist on noorte naiste ühendusena alanud organisatsiooniga. Ma olen kindel, et meil saab olema väga lõbus ja tore projekt Samaras, Volga-kaldal! Vähemalt saan alati pisut naerda kui kirjutan meiliaadressil swallows.org@mail.ru:)))

Lisaks tänastele toredustele pidin ma tõdema fakti, et elu ei ole alati siiski nagu filmis. Nimelt on minul uued naabrid, kes on toonud meie Kadrioru-tallu uue kombe- koridoris suitsetamise. See on ok, need salapärased suitsetised on mu Mincaga suureks sõbraks saanud. Aga..... ma täna lõpuks nägin, siis oma imelise veel-viimseid-nädalaid minu kodu oleva ärklikorteri uusi naabreid. Ma olen siin elanud nüüd peaaegu 2 aastat ja mul on olnud vähemalt 10 naabrit, neist vaid 2 naissoost. Kuid ma ei saa aru, miks ei võiks minu kõrvale kasvõi päevaks elama tulla keegi imeliselt tore, seksikas, lõbus, vahva, kena jnejnejne meesterahvs. Kuidas juhtub nii, et siia tulevad elama ainult mingid tõelised meesõudused. Neis on õnneks üks imeline omadus, nad siiani on kõik ära kolinud, et ruumi teha lootusele!

PS. Keeletund.
Lisa keeleliste eripärade lõigule.
2 aastat tagasi sai minu üliarmas kiisu väga toreda nime Mincaphelia, hüüdnimega Minca. Nime taust- Minca tähendab šveitsi saksa keeles- kiisu ja Phelia oli lihtsalt ilus nimi. Teile teadmiseks, et Mincal on ka teine tähendus itaalia keeles. Ja meie kõigi õnneks on see seal väga levinud vandumissõna. Minu keelepuhtuse tõttu ei saa ma seda eesti keeles siin väljendada, kuid see on roppväljend peenise kohta. Seega on nii mõnigi itaallane pisut naerda saanud, kui kujutab mind oma kassi kutsumas.

Head õhtut!

Black Sea here I come!

Niiviisi tänane päev on olnud täis ainult rõõmu ja Odessat jällegi lähemale toonud. Vaatamata kõigele ma ei oska öelda mitu päeva ma veel Eestis olen, nii hull ma ei ole veel. Aga uhkusega teatan, et mul on passis Ukraina viisa, mis kehtib 1.september 2005 - 28.veebruar 2006. Kui keegi veel ei tea, siis palju kirutud EL kodanikele on Ukraina 1.mai - 1.sept viisavaba riik, et ikka kõik saaksid seal oma tuttavatel külas käia. Homme saan lennukipiletid enda kätte. Nii vara, kuna minu kallis träveleidžent läheb jälle puhkama ja soovib enne riläksimist minu pileti välja printida. Nii et 9.mai kl 14.00 it is! Seega on ka see takistus kõrvaldatud. Ja täna täiesti ootamatult lahenes ka mure, et ma ei saa kuidagi Odessas pilte teha, sest minu väga armas sõber Sander teatas, et tema ostis endale uue kaamer ja võib oma vana kaamerat mulle laenata. Nii, et kõik sujub endiselt!
Ja tänases tibaerakordses tervise kontrollis selgus, et minu tervisega on kõik hästi ja energia on väga hea, peaksin ainult karoteene rohkem sööma, et keha ikka Musta mere kaldal veel ilusama jume omandaks. Asun nüüd porgandit sööma!

Eile said teoks mitmed ootused. Esiteks rahuldasin oma eluarmastuse vajadust minu embuses olla. Täna on ta juba väljendanud, et sellest ei piisanud. Uskuge või mitte, aga eputädi opas on väga hea olla. Ja lisaks seisin silmitsi hirmuga oma sugulaste ees. Ma olen vist hirmude ületamises üldse pisut tugevamaks saanud, sest oli väga tore üritus. Lisaks Raineri nägemisele, kohtusin sugulastega keda ma ei ole peaaegu 10aastat näinud ja neid kes on 5-aastasest 15-aastaseks saanud, neid ma ei tundnud ära. Peamised hirmud on mul eelkõige seotud erinevate huvitavate küsimustega, mida enamasti sellistel üritustel esitatakse ja millele minu madala enesehinnangu ning ebastabiiliku-olemuse tõttu alati ei ole selliseid vastuseid, millega ma rahule jääksin ja nende peale järgmisel päeval ei mõtleks, et kui loll ma ikka olen. Aga eile sellist küsimuste sadu ei tulnud, tõenäoliselt, kuna ma suhtlesin lähemalt vaid väheste inimestega ja tundub, et Odessa- has made the trick:))) Paljude inimeste jaoks, siinkohal eelkõige mõned sugulased, olen ma suur mõistatus. Nad teavad, et ma olen alati olnud tubli õpilane, nüüd ma teen mingit tööd, millega seoses ma reisin suhteliselt palju, ma rääkivat meeletult hästi väga paljusid keeli (see teadmine tuleneb minu vanemate esitatud versoonist oma tütre elust) ja tundub, et ma olen suhteliselt tihedalt seotud Euroopaga - see kõik loomulikult tähendab, et ma peaksin olema ka väga karjäärihimuline. Selle pildi sogavad ära mõningad küsimused - ma tegelen suhteliselt väheprestiižika valdkonnaga ja MIKS ma juba Brüsselis ei tööta? Sest kõigi eelduste kohaselt peaksid mul olema meeletult head kontaktid selleks ja mul peaks oleme suur soov seda teha. Nii siis, et miks ikkagi. Inimesed lähenevad sellele teemale erinevalt- küsides, et kas sind Brüsselisse tööle ei ole kutsutud ja üks minu lähisugulane räägib uhkusega oma sõprade lastest, kes nüüd Brüsselis töötavad.

Nüüd lõpuks ometi lähen ma Eestist pikemaks ajaks ära. See vähemalt natuke mahub pilti, kuid siiski .... Odessasse, Ukrainasse ja veel vabatahtlikuks ja see ei ole väga normaalne. Alates sellest ajast kui ma pisut rohkem rääkisin oma plaanist EVS-iks minna ja konkreetselt Ukrainasse minna (alates august 2004), on mulle esitatud väga huvitavaid küsimusi, millest osad on mind väga üllatanud. Esitatud küsimused on mu meelest väga huvitavad, sest minu arvates näitavad need väga palju inimeste suhtumisi ja prioriteete. Ka eile saadud reaktsioonid olid seinast seina, alustades - oi kui äge ja põnev ning lõpetades Oled sa ikka küll. Kui riskantne see on, ja mis sa seal teed... V: Hakkan tänavalastega tööle... Aa, sind kohe ikka kutsub selline asi või (silmade pööritus). Need olid lihtsalt eilsed näited. Põnevamad on inimeste küsimused seoses tehnilisemate küsimustega. Mõningad näited esimestest reaktsioonidest sellele kui teada saavad, et ma Ukrainasse 9 kuuks lähen :
- mis sa oma korteriga teed?
- kuidas sa õppelaenu maksma hakkad?
- mis sa pärast tegema hakkad kui tagasi tuled?
- ei mina ei saaks nii ära minna, sest töö ja laenud ja pank ja.................................................
- jne


Selle kõigega ei taha ma öelda, et need on valed reaktsioonid, aga enamasti ma siiski pean neid liiga tehnilisteks reaktsioonideks. Neis on null naudingut, kirge või põnevust. Eriti kahju on kui selliseid küsimusi esitavad nt u 23-aastased inimesed, keda ilmselgelt juhivad elus pangad ja pangalaenud. Võib-olla ma olen naiivne, kuid minu otsus just hetkel Odessasse minna on, et kahjuks tuleb tõele ja vanusele silma vaadata, et Euroopa Noored programmis saab osaleda kuni 25-eluaastani ja minul see number on kohekohe lõppemas. Lisaks on minu jaoks sellega seotud väga isekad eesmärgid ja ootused, millega ma olen väga rahul ja ootan nende loodetavat täitumist väga: viimane võimalus olla tõeliselt noor ehk ilma otsese vastutuseta, st õppimine ja töö, loomulikult mul on kohustused jne, kuid ma ei ole töötaja, st et ma ei pea olema ekspert ja mul on reaalselt lubatud eksida ja ma leian et see on asendamatu väärtus; mul on võimalus minna teise kultuuri, õppida loodetavasti selgeks minu jaoks oluline keel ja selle eest ei pea ma ise maksma ning lõppude lõpuks on see võimalus lihtsalt olla, teha midagi huvitavat ja mõelda oma elukese üle. Minus igal juhul tekitab see värinaid kõhus ja endiselt on mul kahju inimestest, kes isegi ei oska unistada sellistest tegevustest. Kui unistust ka ei ole, siis on kohe eriti kurb. Enneolematu minu enda jaoks on see, et ma ei mõtle üldse selle peale, et kas ma saan hakkama. Ma olen pidanud viimased 4-aastat tööl hästi hakkama saama, lisaks see lõputu koolis käimine. Nüüd ootab mind võimalus, kus on teatud mõttes kõik võimalused avatud ja minu tõeline huvi on lihtsalt kogeda midagi teistsugust ja uut, olgu see reaalsus siis ükskõik milline. Ma ei ole eales midagi sellist tundnud. Arvan ka, et selline suhtumine on siiski seotud sellega, et olen pisut suuremaks kasvanud. Hetkel on minu otsus EVSiks minna väga teadlik, 5 aastat tagasi oleksin ma sellesse kindlasti suurema hirmu ja suurema eelhäälestusega suhtunud. Vähemalt nii läks nii minu varasemate välismaal olemiseelamise kogemuste eel.

Loodan, et olen päriselt võimeline sisenema teise kultuuri ootusteta, kuid avatult, et tunnetada sealse elu tegelikku hinge!

Graatsia!

Eile kirjeldatud mure on saanud imelise lahenduse. Minu kallis sõbranna Marii jätab minu elukaaslase Mincaphelia ka endale elukaaslaseks. Aitäh Marii! Minca on hetkel jooksuaja jälgimisel. On kahtlus, et ta osales eile ikkagi suurel orgial ja nüüd ma pean teda paar päeva jälgima, et kas on ikka ohutu talle no-sex süsti teha või mitte. Mul oma naiselikkuses kurjuses ja õeluses on ikkagi see soov. Mul on hea meel, et see mure on murtud.

Äsja rääkisin ma oma teise suure armastusega, kes oskab minus tekitada enneolematuid tundeid. Kuidas teie reageerite, kui saate kõne, milles öeldakse lihtsalt "Tahan minu tädi Epu opa!" ja seda korduvalt. Kõik noormees Raineri kõned on üliliigutavad ja see on üks asi, millest mul on kahju seoses biitsi-elu alustamisega. Ju siis ma pean hakkama kübertädiks ja hakkama oma kalli Raineriga skaipima:)) Ma pean talle muretsema sellised sehvid mikrofoniga kõrvaklapid! Ta biitsile ei saa tulla, sest nagu meie viimases kõneluses selgus olevat ta kogemata tähtsate toimingute käigus oma päikseprillide otsa istunud. Lisaks ta teatas, et ta ei saa raamatuid lugeda, kuna ta ei näe ja tal ei ole prille. Ta endiselt ei usu, et kuigi kõik naised tema elus kannavad prille, siis tema oma 2,7 aasta juures neid tegelikult ei vaja.

Ja lisaks olen ma väga halb tegevuste lõpetaja. Ma ei tea kas see on hea või mitte, kuid ma ei ole veel lõplikult otsustanud mida ma Euroopa päeviku projektiga tahan peale hakata. Ma põhimõtteliselt olen lubanud veel juunis ühele koosolekule minna, kus räägitakse projekti tulevikust. Samas ma mõtlen, et ma ikka pisut võin tegeleda oma edasise eluga peale biitsi. Ja täna tehti ettepanek minna seminarile Tbilisisse. "Ebanormaalsed reisisihtkohad" on minu viimase aja reisimise kindel märksõna ja see endiselt meeldib mulle. Eks ma kunagi lähen jälle tavalistesse kohtadesse.

Sammuke lähemal

Nüüd on teada, et lahkumine toimub 9.mail kell 14.00. Seejärel jõuan Kiievisse Borispoli lennujaama, teisisõnu rahvusvahelisse koplisse ja mul on au seal veeta 3 tundi, et sõita imepärase nimega lennufirma- Aerosvit Airlines - abil Odessasse. Nimi on minu jaoks liiga palju assotsiatsioone tekitav ja see tähenda, et ei tundu väga usaldusväärsena. Teise vajaliku tehnilise reisiabivahendi viisa saan kätte 18.aprillil, see siis kehtib 1.septembrist kuni veebruari lõpuni, kuna septembri alguseni on Ukraina viisavaba. Mul küll päevade hulk saab enne täis ja siis ma redutan veel nädala Moldovas, Poola metsades või Mustal merel neutraalvetes purjeka pardal.

Tänaseks on mulle ka murepilv tekkinud. Nimelt mul ei ole endiselt oma imelisele kiisu prouale sellist kodu, kuhu ma ta täis südamerahus jätaksin. Mure on nii suureks kasvanud, et ma olen hakanud reaalselt mõtlema, et ka kassiproua võiks biitsile kolida ja vene keele selgeks õppida. Loodan probleemi veel lahendada, sest mu Mincaphelia väärib siiski parimat kodu ja tõelist armastust. Me pidime täna hommikul temaga minema no-sex süsti saama, aga tark kass nagu ta on, jäi ta ööseks boifrendi juurde ja ei ole hommikuks tagasi saabunud.

Eufooria ihus ja hinges

Hetkel läheb kuidagi hästi ja kuna ma seostan automaatselt kõiki oma
tegemisi hetkel ettevalmistustega Odessasse. Hetkel sõidan mina tagasi
kodumaa kuurortpealinnast Pärnust, kus ma veetsin viimased 2 päeva
lõõgastudes. Soovitus kõigile, selleks, et sanatooriumi mõnusid eriti
nautida (mul tuleb see kindlasti väga hästi niigi välja, aga sel korral
leidsin uue mooduse), tuleb üks päev enne sanatooriumisse minekut teha
mingit trenni, mis lihased nii valusaks teeb, et liikumine on väga
raskendatud. Ja tulemus on, et sa liigud kõigi armsate rippuvate
nahkadega Põhjamaa vendade-õdedega ühes rütmis ja oigad samades
kohtades. Sinu ainus erinevus neist on see, et on lootus, et valud
siiski paari päeva pärast mööduvad. Nüüd ma vähemalt tean, et minu
lemmikprotseduur veealune vesimassaž toob imeliselt edukalt kõik peidus
oleva lihasvalu ka esile, nii et kui sa enne ei liikunud, siis pärast ei
liikunud üldse. Kokkuvõte on: sanatoorium on imeline ja seda peab endale
vähemalt korra 6 kuu jooksul endale lubama. Ja vaatamata oma lihasvalule
olen ma meeletult sportlik olnud- hommikuti jooksmas ja ujumas käinud
ning vesivõimlemist teinud, ühel hommikul maskeerusime illegaalselt
võimlejateks, sest me tegelikult ei oleks pidanud seal olema. Väga tore
võimlemine oli, selline sotsiaalne. Vahepeal tuli endale paariline
leida, minu partner oli proua Rootsist, kellegi kepist kinni hoides
ühiselt treeneri motiveerivate hüüatuste saatel veeall kepiga ringe
tegime ja küljelt küljele kepslesime, samal ajal teineteisele
naeratades. Nii et veelkord: terves kehas terve vaim!

Tegelikult tahtsin ma hoopis seoses oma ettevalmistutega mainida, et mul
on ikka imelised sõbrad. Ma ei saa öelda, et nad kõik keskmisele
standardile vastavad ja päris normaalsed on, aga seda armsamad nad mulle
on. Kuidagi on nad mu ümber kogunenud ja mul on nende üle väga hea meel,
sest nad on reaalselt olemas. Vahel mulle küll tundub, et neid ei ole,
aga tegelikkus on see, et nad elavad lihtaslt väga toredaid elusid. Ma
pean selle endale siia kirja panema selleks, et kui ma oma
üksindusekartuses peaksin Odessas kurvaks muutuma, et ma nii üksi olen,
siis mul oleks kusagilt vaadata kui loll ja pime ma olen!

Hetkel on kõik lihtsalt väga hästi, ainus must täpp minu päevades on
magistritöö kirjutamisega kaasnev ületamatu kurnatuse tunne ja
unehaigus, mis lihtsalt ei lase mul keskenduda oma kõige olulisemale
teemale. Küll see häda ka üle läheb kui ajakirves juba pead hakkab
otsast ära raiuma.

Seiklused alaku

Nii, käesolev sissekanne tähendab nüüd reaalselt minu Odessa tee algust. Viisataotlus on sisse antud, piletite broneerimine käib, magistritöö ei ole veel valmis ja blog on loodud. Hetkel kirjutan veel oma kallis ärklikorteris oma toredaid kirjutisi, neist mu lemmik loomulikult mu teadustöö, mille valmimiseni on jäänud 2 nädalat. Kahjuks on mu mõtted pidevalt mujal ja EL teavitamise tulevikult keskendumine on järjekindlalt võimatu. Ka hetkel blogi tegemine on tegelikult ennatlik tegevus ja ausalt öeldes on tegemist pigem ajavarastamisega, et ma ikka nädala pärast hulluda saaksin. Igal juhul tundub, et Odessa sujub, korter on mul seal olemas. Sain ka mingi aadressi ja kui see peaks olema minu uue kodu aadress, siis on mul ainult suur rõõm, sest minu apartement asub sel juhul väga kesklinnas ja tänav lõpeb otse Musta mere kaldal rannas. Ma nüüd elan lootuses, et tegemist on minu korteri aadressiga mitte mingi töökaaslase kodu aadressi või mõne lao aadressiga:) Uus Tallinna ärklikorteri omanik kolib oma asjadega juba täna sisse, küll ainult asjad. See annab seega Mincale võimaluse turnida ja tuhnida uutes kottides ning pakkides. Minca pärast on mul endiselt mure, kuid küll ka see laheneb. Nii nüüd mu vargus lõpeb ja ma olen teinud ametlikult oma elu esimese blogi sissekande. Ma plaanin vähemalt olla tubli blogi kirjutaja.

Vajalik taustainfo

Veel viimane pilk lumele

Nii nüüd on piltide lisamine ka selge. See konkreetne bojaaritari pilt on tehtud Gröönimaa väga kõrge ja väga libeda mäe otsas. Taamal paistab Disko laht ja kui meil kõigil oleks väga hea silmanägemine siis tuhandete kilomeetrite kaugusel paistab kas põhjapoolus või Kanada, ma täpselt ei tea kumb, aga see ei olegi nii oluline.

Plaan on hakata oma suurepärastele kirjutistele lisama ka pilte. Selleks on hetkel küll ainult üks väike takistus, nimelt ei ole mul kaamerat millega Odessas pilte teha. Siiski ma veel ei muretse, sest teatavasti on mul soodumus asjad sujuvalt lahendada ja kui eesmärk on pilte teha, siis peavad nemad ka tehtud saama.

Tänane esimene blogipäev on minus juba stressi tekitanud, kuna inimesed ei suuda lihtsalt oma ego alla suruda ja tahavad, et ma hakkaksin neid juba tervitama. Siinkohal on oluline märkida, kust on pärit nii imeline ja täiuslikult sobiv blogi nimi - nimelt mina olengi bojaaritar, mis leiab veel kinnitust kui algab minu elu kuurortlinnas Odessas Musta mere kaldal. Ja nii hea nime eest olen ma ülitänulik oma üliseksikale sõbrale Hannesele. Ma õnneks ise end nii ei nimeta kui peeglisse vaatan, kuigi vahel tundub, et mõned inimesed seda arvavad.