Postkontor: Vol 1

Tänane imeline 20.juuli hommik algas pisukese pohmaka ja peavaluga, sest ma ju ometi jõin terve pudeli õlut eile rannas ära. Väga tore õhtu oli. Täiskuu, meri, rand ja hea seltskond. Järgmine kord on veel parem seltskond. Aga igal juhul on mitu teooriat peavalu osas:
a. ma olen siin oma kehakaalu vähendanud, kuid söön korralikult.
b. ma olen šampusega nii ära harjunud, et lihtsam kraam enam ei sobi
c. ma ei tarbi piisavalt vett
d. siin on pidevalt väga kuum. eile ärgates oli kraadiklaasil 42 kraadi (küll päikse käes)
Nüüd on juba kõik hästi ja päev tore. Just lõppes järjekordne sünnipäev, mida troonis imeline Vana Tallinna kooreliköör ja mina taaskord ühest grammist liköörist pisut švipsis:)

Täna hommik algas mul seiklusega. Seekord toimumiskoht postkontor. Ütlen kohe ära, et seekord ei olnud resultaati, põhjuseks ajapuudus ja tekkinud hirm:) Mul siiski on väga hea meel, et ma pisutki oskan vene keelt, st nii palju, et ma julgen sellistesse seiklustess iseseisvalt siseneda ja võidelda siin lõvi-natsalnikutega. Väga naljakas oli. Oleksin tahtnud pilti teha, aga ma ei julgenud, sest seal olid sellised naised, kes kuigi väga suure rinna ja lopsaka meigiga, siis ma kujutan ette, et minu võitlusoskused jäävad nende omadele alla. Aga postkontori minemise eesmärk saata Eestisse 2 pisipakki või panderolli. Kõige pealt sisenesin ma vestibüüli, kus oli u 10 ust. Valisin ukse, kuhu läksid veel mõned inimesed ja sattusin tohutu suurde ning ilusasse klaaslaega halli. Seal loomulikult oli u 30 kassat, igal ühel erinev tekst, sest kõik teenindavad erinevat sihtgruppi. Lihtalt informatsiooniks, et kuigi Odessas räägivad kõik ainult vene keelt, siis riigikeel on ikkagi ukraina keel ja kõik ametlikud teadaanded on ukraina keeles. Seega nende siltide lugemine mind väga palju ei aidanud. Valisin kassa, kus ei olnud ühtegi inimest aga oli teenindav tsikk. Tema kõnetamise peale selgus, et ta ei kuule, sest ta kleepis marke. Templi panemine oli naljakas, selline tõsine füüsiline töö. Seal peavad head lauad olema või vahetatakse neid sageli, sest peavad tõsistele löökidele vastu pidama. Lõpuks jõudis teeninduskord minuni. Ühe paki peale ütles, et selleks tuleb minna vestibüüli ja teine uks vasakule ning teise paki peale, et saab saata vaid kaardi kuid mitte asja. Ja põhjendus, et miks ma seda saata ei saa, et lihtsalt ei saa. Kõik.

Uus sihtkoht - pisipakkide saatmise saal. Vestibüülis teise ukse leidmine ei olnud väga lihtne, aga jõudsin kohale. Seal toimuv oli uskumatu. Võib-olla toimus Eestis vanasti samuti, aga ma ei ole seda kunagi näinud. Ma ei ole kunagi enne näind, et saadetavad pakid pakitakse valgesse riidesse. Nagu voodipesusse. Algul mõtlesin, et inimesed ise pakivad nii, aga ei. Kõige tipuks märkasin nurgas olevaid õmblusmasinaid. Sellised korralikud Singeri-masina tüüpi, jalalauaga. Ma, loll nagu ma olen, ei saanud kohe aru, et milleks see. Aga;) need on vajalikud nende valgete kottide õmblemiseks. Sina asetad oma saadetava paki letile, kus töötab väga kuri naine. Siis saad kuulad mis sa tegema pead. Tema võtab paki mõõdud ja õmbleb nurgas ilusti valge koti valmis. See oli väga naljakas. Ma loobusin hetkel kui pakke saatev tädi oli lisaks pisikesele pakile ladunud letile suure hunniku kraami - toidukraami. Pasteet, kiirnuudlid jnejnejnejne. Ta hakkas kõike seda saatma. Mul oli teenindajate ees hirm juba tekkinud, aga otsustasin julge olla. Kuid see hunnik oli nii suur, et ma otsustasin seal seekord mitte seista. Tähendab lähen õhtul uuele katsele. Vaim on valmis!