Porgandimahl koorega

Eesti ja eestlased on teema, millest olen tahtnud pikka aega kirjutada, kuid pidevalt on see edasi lükkunud. Täna õhtul juhtus üks järjekordne veider asi, mille peale otsustasin, et täna on see kirjutamise hetk kätte jõudnud. Siin olen ma hakanud üha enam mõistma kui väike Eesti ikka on. Põhimõtteliselt elan ma hetkel Eestiga ühesuuruses linnas, vähemalt rahvaarvult sama suures. Samuti olen siin palju mõelnud, et mul on kahju, et nii vähe tean ja tunnen NSVLi ajalugu ja ka selle endisi liikmesriike. Aga ikkagi, tänase seisuga olen ma olnud Ukrainas 2 kuud, sellest küll 2 nädalat ära, aga ikkagi siin. Pidevalt üllatab mind kui palju Eestit on minu elus. Seekord isegi mitte nii palju eestlasi kui Eestit üldse ja seda ma ei oleks mitte ealeski uskunud. Enne siia tulekut teadsin, et Ukrainas on väga suur eestlaste kogukond, vist on loendatud kuni 3000 end eestlaseks nimetavat inimest. Enamus nendest elab Krimmis. Lisaks on eestlased siin ka orgniniseerunud. Kohalik selts tegutseb ka Odessas, kuid selle esimehega ei ole ma veel ühendust saanud.

Kui ma eelmisel aastal Ukrainas käisin, sain esimese paari päevaga aru, et pisut vanemate inimestega võib Eestist rääkides alati mainima Vana Tallinna. Seda muidugi juhul kui nad seda esimesena ei tee. Vana Tallinna teavad kõik, seda müüakse siiani peenemates kohtades. Nt oli see eelmisel aastal super-luks vaguni kupee-menüüs ja maksis suht soolast hinda. Kogu minu jaoks ootamatu ja veider Eesti olemaslu minu Ukraina elus algas sellega, kui selgus, et mu uues töökohas. Kontoris, kus igapäevaselt töötab u 10-15 inimest. Neist ühe, Julia, vanaema on eestlane ja teine kolleeg, Natasha, elas 1985 aastal Tallinnas. Ta oli seal kuna isa töötas Tallinnas. Kui seda ütles, siis loetles heldinud pilgul kohti, mis talle Tallinnas meeldisid ja rääkis Kärberi tänavast, kus nad elasid. Hiljuti rääkisin oma lemmik šaurma-kohas müüjannaga juttu ja selgus, et tema tädi elab Tallinnas, on abielus eestlasega . Vanasti käis ta ikka külas ja tõi kingitusi, aga enam ei saa. Seejärel saabus Eesti läbi meie kodumaiste brändide- nimelt Montoni ja Baltmani-CHRi, mille firmapoed Odessas olemas on. Kahjuks küll nagu hiljuti kuulnud olen ei pidanud neil Ukrainas väga hästi minema. Samas siin kohalikud kiidavad, eriti Montonit. Nii mälestused ja moodsad brändid on kirjeldatud. Seejärel ilmutas Eesti end linnakaardil. Nimelt on Odessa rongijaama taga Estonskaja ulitsa. Ok, see on ka suht ok, sest minu meelest on Odessas kõikide kuulsate inimeste ja riikide-nimelised tänavad. See tuleneb sellest, et Odessa on väga multikultuurne. Hommikul kuulsin uudistest, et Odessa linnas elab 63 rahvuse esindajaid ja oblastis üle 130 rahvuse esindaja.

Nii edasi. Nagu ma võibolla eelnevalt kirjeldanud olen, siis näen ma u 80 kanalit, neist u 30 Ukraina kanalid ja ülejäänud Venemaa kanalid. Enamasti ei ole ühestki kanalist midagi vaadata. Selle kõige juures on suhteliselt ootamatu, kui ma ükspäev lihtsalt kanaleid klõpsides vaatasin mingit spordivõistlust Ukraina kohalikust spordikanalist ja padabimpadabum äratas mind uinakust eesti keel. Spordikanalist vaatas vastu tore ja naeratav Eesti rahvariides tädi, kes rääkis eesti keeles, kuidas ta on pärit Eestist ja elab nüüd Ukrainas ja kuidas talle meeldib ja millised on Eesti jaanipäeva traditsioonid ja loomulikult saatis Eestisse tervitusi. Teleteema jätkuks ja tänase kirutise ajend. Klõpsisin jälle kanaleid kuni jõudsin pidevalt väga igavaid saateid näitava Nostalgia kanalini, kus täna õhtul näidati väga vana Rock Hotelli kontsertvideot. Laul oli eesti keeles ja minu meelest oli see filmitud Linnahalli laval. Ma ei olnud ka selleks telelõiguks väga valmis.

Nüüdseks on selgeks saanud, et kuigi siinsed ja nagu Venemaal selgus ka sealsed inimesed ei tea endise NSVL geograafiast mitte midagi. Minu meelest on siin liiga palju inimesi, kes ei tea mis ja kus Eesti on. Ja tegemist on inimestega kes käisid koolis enne 1991.aastat. Aga, et asi selgeks saaks tuleb mainida Georg Otsa, Anne Veskit, Jaak Joalat jnejne, siis on asi kohe selge. Loomulikult kui nad neid nimesid esimesena ei maini. Üldse mulle on mulje jäänud, et Georg Ots on siin väga palju kuulsam kui Eestis. See on sama mulje nagu mul on jäänud seoses Arvo Pärtiga, kellega ma olen pidevalt pidanud häbi tundma, et ma tema loomingust midagi ei tea, sest tundub, et kogu Euroopa teab, kes ta on.

Ja, et kogu see pisikese Eesti suuruse kirjeldus lõpetada tuleb jäädvustada üks võibolla uskumatuim leid. Kui mind külastasid need toredad 10 eestlast jõudsime oma baari otsinguga Iiri pubisse. Ja tamtararaaa........... on seal võimalik tellida Eesti mix'i. Loomulikult ei tea keegi mis see on. Aga Odessa Iiri pubis teatakse, et see on - porgandimahl koorega!!!!!