Mõrvar

Eilsest olen ma mõrvar, vähemalt peale sooritatud akti tundsin end nii. Kui hommikul korterist väljusin oli trepil maailma üks suurimaid putukaid, kui mitte kõige suurem. Ja siis ma värisedes vaatasin teda ja otsustasin, et see on väga suur prussakas. Siiani olen ma väga õnnelik olnud, et elan putukavabas korteris. Isegi rõõmustasin kui esimest ämblikku nägin. Ämblikud peavad kodus elama, sest see näitab, et on hea koht! Aga see koletis oli tõeline koletis. Ja otsustasin, et pean ta hävitama. Ainus relv selleks oli mu jalg. Ma muidugi pelgasin, et see elukas põgeneb ja siis ründab mind. Mõrvamine ise oli jube, sest see kestis väga kaua. Vähemalt minuti ja see tähendab, et tegemist oli tõelise mõrvaga. Ta lihtsalt ei lõpetanud oma jalgade siputamist. Väga jube oli. Nüüdseks olen teada saanud, et tegemist ongi mingi erilise väga suure prussakaga, aga see ei ole selline koduprussakas, kes külmkapis käib. Selle eluka nägemine pidi õnne tooma ja varsti peaks raha laev saabuma, kui mõrv seda õnne just ei hävitanud. Aga laiba tükid on siiani trepikojas.

Just avastasin, et kuigi nädalavahetuseks lubab normaalset rannailma u 24 kraadiga, kuid terveks järgmiseks nädalaks lubab kuni 36 kraadi päeval. Ma ei tea mida selline kuumus tähendab, kuigi siin olen aru saanud, et siin on kuumus ikka teine. Normaalne ja nauditav mitte nagu kuumus Eestis. Siin on väga oluline, et igal pool oleks palju puid, et saaks ikka varju ja päikese eest peitu minna. Aga ma olen oma imepäevituse koorimise lõpetanud ja homme algab uus ranna hooaeg.