Nädalavahetus on olnud jälle täis palju mõtteid ja hetki, mida pean vajalikuks siin jäädvustada. Need on suhteliselt erinevad, kuid kõiki ühendab minu jaoks maailma tundmine. Mu mittevägapika senise elu jooksul on mul olnud õnn suhteliselt palju reisida, kuigi see ei tundu mulle palju. Sest Euroopas reisimine ei ole mu meelest nii reisimine ja lisaks on enamus reisid olnud tööreisid, mis ei lähe ka minu jaoks niiväga reisimise kategooriasse. Siiski arvan, et mul on olnud erakordne võimalus kogeda riike teistmoodi. Mul on palju väga häid sõpru teistes riikides. Selliseid sõpru, keda saab tõesti sõpradeks nimetada, kelle puhul ei ole vaja igapäev kirjutada, kuid on teadmine, et nad on olemas. Kuigi ma viimastel aastatel olen hakanud tundma vajadust palmi-puhkuste järgi, siis olen veendunud, et klassikaline ja suhtükskõikne turist on minus kahjuks ära surnud. Ma olen hakanud hindama selliseid mõsteid nagu kultuurihingamine ja mindmap. See sõna meeldib mulle meeletult ja mul on kahju, et eesti keeles ei ole sellele sama tabavat vastet - mõistuse kaart ei kõla ega ütle nii palju. Mindmap'i all ma mõtlen nii geograafilist kui kultuurilist kaarti ehk mul on suur soovi seda suurendada. Ja oma töös noortega on selle suurendamine üks minu peamisi motivaatoreid. Mulle ei meeldi väga noored, kelle unistustes ja mõistuses on ainult nende oma kodukoht või kes reisimisest huvitub, siis räägivad ainult Pariisist ja Londonist. Mul on alati tunne, et moodsad noored peaksid mõtlema avaramalt. Ja kultuurihingamise all mõtlen ma selle tõelist kogemist ja tunnetamist. See loomulikult ei tähenda põhjalikku tundma õppimist, vaid just tunnetamist. Mul on tunne, et see tuleb mul välja küll. Kui ma mõnda uude linna või kohta satun, siis minu meelest on kõige parem viis selle kohaga tutvumiseks mitte läbi linna kablutamine vaid pigem rahulikult kohvikus istumine ja lihtsalt inimeste ja selle koha vaatamine. Nii on võimalik saada tõesti tunnet sellest kohast. Loomulikult tekitab selline reisimine stressi, kui ma räägin teiste inimestega, kes on pisut turistimad ja kellele tundub, et kui ma ei oska vaatamisväärsustest rääkida, siis see justkui ei olegi ju reisimine. Selle mõtte kutsus mus esile üks hiljutine reisikiri mida lugesin. See oli mu meelest absoluutselt elutu ja mul oli kohe kahju. Ühest küljest nendest inimestest, kes seda väga ilusat külastatud kohta ei hinganud ja teiselt poolt sellest kohast, kus käisid need pisut tuimad inimesed. Ma ei tea, kas minu viis on õige, aga mulle sobib see rohkem.
Võõras kohas olles tuleb ka mu meelest lasta end elul juhtida. Ehk hoida silmad lahti, sest teel võib vedeleda midagi sellist, mida LonelyPlanetis ei kirjeldata. Minuga juhtus sel laupäeval nii. Iga päev kõnnin ma mööda Odessa keskel asuvast katedraalist. Selle torn on ka pildil. Ma ei tea tema lugu ja ma ei tea tema nime. Kõik nimetavad seda lihtsalt katedraaliks ja seda ümbritseb park, kus käib väga vilgas elu. See on koht kust ma koju värskeid aialilli ostan, kus male-kabe-doomino papid kogunevad, kus lihtsalt jalutatakse ja kus väga paljud lapsed mängivad. Ühesõnaga selline lihtsaltheaolemise park. Osade kirikute ümber on selline aura. Sama aura on näiteks ka Kölni katedraali juures. Katedraalist endast ei kirjutata kunagi üheski raamatus ja keegi ei oska selle kohta ka midagi öelda. Teada saamiseks pean ma minema ekskursioonile!:)) Katedraal on alati kinni ja tema kellamäng on võrratult ilus. Laupäeval läksin õhtul uusi lilli ostma ja märkasin, et katedraali uks oli esimest korda lahti. Otsustasin sisse minna, sest ma olin palju mõelnud selle peale, et mis seal sees on. Selgus, et toimus õhtune jumalateenistus. Minu üllatuseks ei pidanud minema otse vaid 3 korrust alla ja sattusin tõelisesse pühakotta teenistusele. Mulle meeldib käia eri riikides jumalateenistustel, sest need on alati erinevad ja alati tõelised elamused. Ka sel korral. Enamasti tunnen ma end matsina. Mulle meeldib teisi kultuure ja religioone respekteerida. Õigeusu kirikus peaks olema naistel seelik ja pea kaetud. Minul loomulikult ei olnud kumbagi, kuig otsustasin ikkagi jääda. Ma ei ole kunagi õigeusuteenistusel käinud. Mulle meeldivad õigeusu kirikud. Nad on alati elavad, alati sahmerdab inimesti. Üldse on see usk väga elav ja alati tuletab mulle meelde mu vanaema ja ühte vestlust temaga. Kuigi ta kuulus luterikogudusse, siis ta pigem käis õigeusukirikus. Ja põhjendus oli väga hea. Eriti arvestades, et seda rääkis mulle umbes 80-aastane vanaema. Temale ei meeldinud luterlik kirik, kuna seal igav ja istu nagu vana inimene:))))) Tõesti õigeusk on palju elavam. Teenistus eeldab palju enam liturgia tundmist, sest inimesed osalevad teenistusel terve aja ning seisavad püsti. Lisaks sahmerdavad pidevalt ringi igasugused kirikupoisid ja tädid, kes viivad-toovad midagi. Mulle väga meeldis. Lisaks sain teada, et see ruum on uuesti renoveeritud ja kogutakse raha kiriku põhiruumi renoveerimiseks. Hetkel on seal ainult paljad tellisest seinad. Aga mis kirikuga juhtunud on, seda ma ikka ei tea. Kokkuvõttes oli see väga eriline ja püha kogemus, mis lihtsalt veeres mu teele.
1 kommentaar:
ma loodan, et tegemist ei olnud minu ukraina reisikirjaga ;)
mina näiteks enamasti hoidun teiste inimeste reisikirjade lugemisest ajakirjandusest, kuna tavaliselt on need elutud ja sisaldavad ainult turistilõksude loetelusid. pole mingit emotsiooni, ega seda, mis inimesed tänaval liiguvad.
minu meelest on näiteks välismaal käies äärmiselt oluline tutvuda riigi kaubandusvõrguga. kuidas inimesed seal käituvad, mida müüakse, kuidas. mis inimestel seljas on jne. ja see on ka õige, et tuleb kohvikusse maha istuda ja lihtsalt vahtida, mis toimub :)
Postita kommentaar