Seiklus

Niiviisi, mul on nüüd hirmkiire, sest ma pean jooksma rongile nagu potsataja. Mind ootab nimelt KRIMM!!!!!! Lõpuks ometi. Aga reis tuleb eriline. Esiteks otsustasin ma mineku u 1h tagasi, st et ma pidin ostma hirmkiirelt rongipileti ja nii siin maal üldiselt ei tehta. Rongipileti tädi kohe naeris:))) Aga põhjus minekuks on see, et seal on mul hetkel üks tuttav ja teiseks hetkel ei hoia mind keegi peale paari sõbranna Odessas, sest...... minu täiesti uus ja tundmatu, kuid pisut tuttav ilus, huvitav ja MITTE-GAY silmarõõm lahkus Odessast. Nii, et reis algab 2,5 tunni pärast. Sõidan platskart vagunis, see oli kõige odavam, siis siiski olen ju vaene vabatahtlik. Ja Simferoopolist sõidan edasi Jaltasse trolliga - kõigest 2,5h. Ja siis ma hakkan seal midagi tegema, aga selle peale ma mõtlen rongis.
Bon voyage!

Täna on olnud väga paha internet ehk siis üldse ei ole internetti. Selle tulemusena läksin oma kolleegi Iraga kaasa mingile kohtumisele ja sattusin pressikonverentsile. Esitleti uut noorte ajakirjanike konkurssi ja laste joonistusvõistlust. Siin ikka see konkursitamine on väga moes. Pressikonverentsil esines 8 inimest ehk absoluutselt liiga palju. Keskmine noorsootöötajate vanus oli vähemalt üle 50-eluaasta ja see kõik ei jätnud väga usaldusväärset muljet. Lisaks kõigile suhteliselt igavatele, kuid kahtlemata äärmiselt olulistele ettekannetele esines entusiastlik tädi mingist ringe korraldavast organisatsioonist. Selline suur ja paks ja vana tädi. Sellised noorsooaktiviste ma olen alati kartnud, ma kujutan alati ette kui eesrindlikud komsomolid nad olid. Ja nii ka täna ta peatamatult ja ülevoolava rõõmuga tutvustas kõiki 88-t ringi mida ta korraldab, osad lausa inglise keeles ja puha. Loomulikult oli sellele 40 minutilisele meeliülendavale üritusele toodud ka üks kena kuldse kleidi ja patsidega 9-aastane tüts, kes esitas ilusa inglisekeelseluuluetuse Spring- teistest sõnadest ei olnd väga arusaada. Tubli tüdruk igal juhul. Siis loomulikult anti ühele pika palmikuga tüdrikule pisut kortsus diplom ja lõpuks astus tuppa mingi kostüümis noormees, aga tema funktsioonist ma ei saanud aru. Ta rääkis millestki, kuid sain aru, et see ei ole mingi aaria mõnest kurikuulsast etendusest ja sellest tulenevalt jäi arusaamatuks tema kostüüm. See vist oli selline stiil. Pressisaal oli vimpleid, diplomeid ja sõjaveteranide pilte täis. See asutus oli vist noorte pressiklubi, vähemalt sildi järgi. Siiski kohal oli kogu seda üritust jäädvustamas 4 telekanalit ja päris hulk ajakirjanikke. Nalja täis üritus oli ja jälle nagu viimasel ajal alati ei olnud minul fotokat kaasas.

Viimastel päevadel olen kokkupuutunud olukordadega, mille puhul saab öelda, et tõesti - issanda loomaaed on kirju. Laupäeval kohtusin Odessas 3 kuud praktikal olnud jaapanlasega. Ta õpetab siin kuni 6 aastastele lastele jaapani keelt. Ma ei kujuta ette kuidas see küll välja näeb ,aga huvitav ikka. Jaapanlased on üldiselt minu kogemuse järgi vägaväga toredad inimesed ja nii ka Kanako. Ma olen ka enne kuulnud jaapani keele kohta, aga seekord sain rohkem infot ja see oli väga huvitav. Tulemus on see, et mulle tundub, et kõik mis Jaapani kultuuris ja keeles tehtud, on eesmärgiga, et kõik oleks võimalikult keeruline. Ja kuna see kõik tundus minule põnevana, siis pean seda ka siia jäädvustada. Nt kasutatakse Jaapani kirjakeeles kolme tähestikku. 2 on jaapani tähestikud, mõlemas 70 tähte. Ühte kasutatakse Jaapani-päritolu asjade väljendamiseks ja teist välismaiste asjade jaoks. Nt kohv on välismaine aga selgusetuks jäi mis on tool, laud, pliiats ja muud igapäevased asjad. Lisaks kasutatakse ka Hiina hieroglüüfe. Nende kasutamise olulisus seisneb selles, et kui inimene kirjutab ainult jaapani tähestikku kasutades, siis see on väga primitiivne ehk lapsed kirjutavad ainult nii. Seega kasutavad suured ja targad inimesed ka Hiina märke, mida on siis lõputult palju. Õnneks kõik ei ole endiselt nii lihtne. Hiina märkide kasutamise põhjendus on see, et jaapani tähtedel ei ole tähendust. Sest kui kirjutada nt minu nimi Epp - jaapani tähtedega, siis see ei tähenda midagi. Aga kui kirjutada Hiina hieroglüüfidega, siis on sellel väga ilus tähendus - naerev tuul:)) Aga ...... kuna mitmete hieroglüüfide hääldus on sarnane, kuid tähendus erinev, siis kui lapsele antakse nimi, siis valivad vanemad lisaks nimele endale ka viisi kuidas seda kirjutada. Aga .... kuna alati ei ole kindel, et inimesed oskavad õigesti Hiina hiroglüüfe lugeda, siis kirjutatakse lisaks hieroglüüfidele ka tekst jaapani tähestikus, mille eesmärk on lahti seletada, kuidas konkreetset sõna hääldada. Ja sellest tulenevalt ongi Jaapanis olukord, et 9.klassi lõpetaja ei suuda veel täiesti vabalt ajalehte lugeda.
Lisaks on väga huvitav numbrisüsteem. Numbrid jaapani keeles on olemas ainult kuni 10 000-ni. Sealt edasi öeldakse nt 90 000 kohta - 9 10 000-ndet. Edasi suuremate numbrite jaoks- nt miljon, billion, kasutatakse Hiina hieroglüüfe ja süsteem on sama - 98 miljonit on 98 1 miljonit. jnejne. See tähendab, et kui Kanako suuri numbreid ütles, siis ta pidi pidevalt arvutama, et inglise keeles õige number öelda. Väga segane lugu minu jaoks.

Veel keeltest. Ma olen viimastel nädalatel käinud uues šaurma kohas lõunal. Seal oli hea ja kodune šaurma. Tegemist perefirmaga, kus ema teeb süüa ja isa ning poeg võtavad raha ja müüvad alkoholi. Ja nad räägivad sellises keeles, mida ma ei suutnud välja mõelda, mis keel võiks olla. Eile selgus, et see on armeenia keel. Ma ei ole seda eales kuulnud. Teadsin, et see on indo-euroopa keel, kuid ei kujutanud ette mis see tähendab. Esiteks on armeenia keel tõeliselt ilus keel. Kõlab nagu prantsuse keel gruusia keele häälikute ja vene keelsete sõnadega.

Ja et mitte veel lõpetada on vene keel kohati arusaamatu. Üldjuhul nad tõlgivad kõik ära, kuid on sõnu mida nad ei tõlgi vaid panevad lihtsalt vene keelde nagu nimed. Paljud sõnad on minu jaoks pisut naljakad ja ma tahakisn ikka teada, et miks osad inglise keelsed sõnad nii ülevõetud on. Mõned näited, mis hetkel meelde tulevad: гандьол (käsipall), секс шоп, ноутбук (sülearvuti), джинсы jne.

Niagaara fools

See nädal algas suurepäraselt eelkõige tänu vägaväga toredale nädalavahetusele. Eile õhtul oli selline pidu, millest siin olen väga puudust tundnud ja nüüd olen üli rahul! Pidu oli väga eriline. Ja taaskord sai tõestatud, et kõige paremad peod toimuvad kõige ebatavalisematel päevadel, kui "normaalsed tööinimesed peol ei käi". Seega käisin eile Ibiza klubis. Nagu varem olen kirjutanud on see siinne tippklubi. Ja netis on kõik soovitused klubbi minekuks - dress to impress. Eile esines Ibizas vene bänd Muumi Troll. Nad käisid Tallinnas ka märtsis ja tahtsin juba siis minna kontserdile, aga kahjuks olin kohustatud selle asemel hoopis Gröönimaale sõitma. Aga ju siis ei olnud õige aeg, sest muidu ma ei oleks ju eile läinud. Õhtu algas suurehilinemisega ja meid kui tarbijaid täiesti rööviti. Kuna enne 9t oli odavam pilet, siis läksime varem kohale, aga seal selgus, et kassa hakkab tööle alles kl 9 ja seega odavamaid pileteid ei olnud ja lisaks lasti klubbi sisse alles kella 11st, kuigi algne info oli, et kontsert algab juba kl 10. Aga see selleks. Muumi Trolli kontsert oli tore, aga eimidagierilist. Aga tore oli see, et kogu klubitäis rahvast oskas kõiki laule tõesti kaasa laulda. Paari laulu ajal isegi nii, et laulja ei laulnud ja klubi oli laulu täis. Väga lahe. Ma olen varem aint korra sellisele kontserdile sattunud, kus fännid elavalt fännavad. See oli eelmisel aastal Tallinnas Rasmuse kontsert, kus oli klubitäis fänne Soomest.

Pidu jätkus väga lõbusalt, flirtivalt ja üldse väga toredalt, kuid väga eriliseks tegi peo ilm. Kui ma esimest korda Ibizas käisin, siis mõtlesin, et mis seal toimub kui hakkab vihma sadama, sest teatavasti on klubi katuseks taevas ehk siis katus puudub. Ja eile sain ma vastuse oma küsimusele. See oli uskumatu. Mul on väga kahju, et just eile fotoka patareid tühjad olid. Üldiselt on siin vihmaga nii, et kui sajab siis kohe väga palju ja vihma lõppedes on jälle rannailm. Mitte nii nagu Eestis kus nädalaid tilgub. Siin on selline tugev vihm, mis murrab puid. Aga eile oli see tugev vihm kohe väga tugev. Esimene hoog oli enne kodust lahkumist. Aga kuna vihm just lõppes, siis otsustasime ikka minna. Klubbi sai hiljem sisse, kuna nad kuivatasid. Peale kontserti hakkas uuesti sadama, kõigil oli lõbus ja kõik tantsisid vihmast hoolimata. Aga siis see vihm muutus üha tugevamaks ja selle tulemusena klubi sõnaotseselt täitus veega, nii et liikumiseks oli vaja kummikuid, sest vesi oli poolde säärde. Kui me lõpuks lahkuma hakkasime, siis see oli uskumatu. Treppi ei olnud, vaid oli niagaara fools. Trepist tulvas vett alla nii, et astmeid ei olnud näha. Ja nii me tungisime veest läbi. Vesi ei lõppenud ega lõppenud ka tänavatel. Kuna siis on maismaa veepiirist oluliselt kõrgem, siis kogu vesi tulvas mere poole. Linna sõites selgus, et kogu linn upub. Paludel tänavatel ei olnud võimalik autoga sõita. Ja nii ma jõudsin koju täiesti märjana ja väga rõõmsana! Eilne oli kohe selline elamus, millest mul on kahju, et ma sellest pilte teha ei saanud. Enamasti mul ei ole kahju, et ma pilti teha ei saa. Ju siis oli nii eriline!

Maailm, riigid, kultuurid, kogemused

Nädalavahetus on olnud jälle täis palju mõtteid ja hetki, mida pean vajalikuks siin jäädvustada. Need on suhteliselt erinevad, kuid kõiki ühendab minu jaoks maailma tundmine. Mu mittevägapika senise elu jooksul on mul olnud õnn suhteliselt palju reisida, kuigi see ei tundu mulle palju. Sest Euroopas reisimine ei ole mu meelest nii reisimine ja lisaks on enamus reisid olnud tööreisid, mis ei lähe ka minu jaoks niiväga reisimise kategooriasse. Siiski arvan, et mul on olnud erakordne võimalus kogeda riike teistmoodi. Mul on palju väga häid sõpru teistes riikides. Selliseid sõpru, keda saab tõesti sõpradeks nimetada, kelle puhul ei ole vaja igapäev kirjutada, kuid on teadmine, et nad on olemas. Kuigi ma viimastel aastatel olen hakanud tundma vajadust palmi-puhkuste järgi, siis olen veendunud, et klassikaline ja suhtükskõikne turist on minus kahjuks ära surnud. Ma olen hakanud hindama selliseid mõsteid nagu kultuurihingamine ja mindmap. See sõna meeldib mulle meeletult ja mul on kahju, et eesti keeles ei ole sellele sama tabavat vastet - mõistuse kaart ei kõla ega ütle nii palju. Mindmap'i all ma mõtlen nii geograafilist kui kultuurilist kaarti ehk mul on suur soovi seda suurendada. Ja oma töös noortega on selle suurendamine üks minu peamisi motivaatoreid. Mulle ei meeldi väga noored, kelle unistustes ja mõistuses on ainult nende oma kodukoht või kes reisimisest huvitub, siis räägivad ainult Pariisist ja Londonist. Mul on alati tunne, et moodsad noored peaksid mõtlema avaramalt. Ja kultuurihingamise all mõtlen ma selle tõelist kogemist ja tunnetamist. See loomulikult ei tähenda põhjalikku tundma õppimist, vaid just tunnetamist. Mul on tunne, et see tuleb mul välja küll. Kui ma mõnda uude linna või kohta satun, siis minu meelest on kõige parem viis selle kohaga tutvumiseks mitte läbi linna kablutamine vaid pigem rahulikult kohvikus istumine ja lihtsalt inimeste ja selle koha vaatamine. Nii on võimalik saada tõesti tunnet sellest kohast. Loomulikult tekitab selline reisimine stressi, kui ma räägin teiste inimestega, kes on pisut turistimad ja kellele tundub, et kui ma ei oska vaatamisväärsustest rääkida, siis see justkui ei olegi ju reisimine. Selle mõtte kutsus mus esile üks hiljutine reisikiri mida lugesin. See oli mu meelest absoluutselt elutu ja mul oli kohe kahju. Ühest küljest nendest inimestest, kes seda väga ilusat külastatud kohta ei hinganud ja teiselt poolt sellest kohast, kus käisid need pisut tuimad inimesed. Ma ei tea, kas minu viis on õige, aga mulle sobib see rohkem.

Võõras kohas olles tuleb ka mu meelest lasta end elul juhtida. Ehk hoida silmad lahti, sest teel võib vedeleda midagi sellist, mida LonelyPlanetis ei kirjeldata. Minuga juhtus sel laupäeval nii. Iga päev kõnnin ma mööda Odessa keskel asuvast katedraalist. Selle torn on ka pildil. Ma ei tea tema lugu ja ma ei tea tema nime. Kõik nimetavad seda lihtsalt katedraaliks ja seda ümbritseb park, kus käib väga vilgas elu. See on koht kust ma koju värskeid aialilli ostan, kus male-kabe-doomino papid kogunevad, kus lihtsalt jalutatakse ja kus väga paljud lapsed mängivad. Ühesõnaga selline lihtsaltheaolemise park. Osade kirikute ümber on selline aura. Sama aura on näiteks ka Kölni katedraali juures. Katedraalist endast ei kirjutata kunagi üheski raamatus ja keegi ei oska selle kohta ka midagi öelda. Teada saamiseks pean ma minema ekskursioonile!:)) Katedraal on alati kinni ja tema kellamäng on võrratult ilus. Laupäeval läksin õhtul uusi lilli ostma ja märkasin, et katedraali uks oli esimest korda lahti. Otsustasin sisse minna, sest ma olin palju mõelnud selle peale, et mis seal sees on. Selgus, et toimus õhtune jumalateenistus. Minu üllatuseks ei pidanud minema otse vaid 3 korrust alla ja sattusin tõelisesse pühakotta teenistusele. Mulle meeldib käia eri riikides jumalateenistustel, sest need on alati erinevad ja alati tõelised elamused. Ka sel korral. Enamasti tunnen ma end matsina. Mulle meeldib teisi kultuure ja religioone respekteerida. Õigeusu kirikus peaks olema naistel seelik ja pea kaetud. Minul loomulikult ei olnud kumbagi, kuig otsustasin ikkagi jääda. Ma ei ole kunagi õigeusuteenistusel käinud. Mulle meeldivad õigeusu kirikud. Nad on alati elavad, alati sahmerdab inimesti. Üldse on see usk väga elav ja alati tuletab mulle meelde mu vanaema ja ühte vestlust temaga. Kuigi ta kuulus luterikogudusse, siis ta pigem käis õigeusukirikus. Ja põhjendus oli väga hea. Eriti arvestades, et seda rääkis mulle umbes 80-aastane vanaema. Temale ei meeldinud luterlik kirik, kuna seal igav ja istu nagu vana inimene:))))) Tõesti õigeusk on palju elavam. Teenistus eeldab palju enam liturgia tundmist, sest inimesed osalevad teenistusel terve aja ning seisavad püsti. Lisaks sahmerdavad pidevalt ringi igasugused kirikupoisid ja tädid, kes viivad-toovad midagi. Mulle väga meeldis. Lisaks sain teada, et see ruum on uuesti renoveeritud ja kogutakse raha kiriku põhiruumi renoveerimiseks. Hetkel on seal ainult paljad tellisest seinad. Aga mis kirikuga juhtunud on, seda ma ikka ei tea. Kokkuvõttes oli see väga eriline ja püha kogemus, mis lihtsalt veeres mu teele.

Mõrvar

Eilsest olen ma mõrvar, vähemalt peale sooritatud akti tundsin end nii. Kui hommikul korterist väljusin oli trepil maailma üks suurimaid putukaid, kui mitte kõige suurem. Ja siis ma värisedes vaatasin teda ja otsustasin, et see on väga suur prussakas. Siiani olen ma väga õnnelik olnud, et elan putukavabas korteris. Isegi rõõmustasin kui esimest ämblikku nägin. Ämblikud peavad kodus elama, sest see näitab, et on hea koht! Aga see koletis oli tõeline koletis. Ja otsustasin, et pean ta hävitama. Ainus relv selleks oli mu jalg. Ma muidugi pelgasin, et see elukas põgeneb ja siis ründab mind. Mõrvamine ise oli jube, sest see kestis väga kaua. Vähemalt minuti ja see tähendab, et tegemist oli tõelise mõrvaga. Ta lihtsalt ei lõpetanud oma jalgade siputamist. Väga jube oli. Nüüdseks olen teada saanud, et tegemist ongi mingi erilise väga suure prussakaga, aga see ei ole selline koduprussakas, kes külmkapis käib. Selle eluka nägemine pidi õnne tooma ja varsti peaks raha laev saabuma, kui mõrv seda õnne just ei hävitanud. Aga laiba tükid on siiani trepikojas.

Just avastasin, et kuigi nädalavahetuseks lubab normaalset rannailma u 24 kraadiga, kuid terveks järgmiseks nädalaks lubab kuni 36 kraadi päeval. Ma ei tea mida selline kuumus tähendab, kuigi siin olen aru saanud, et siin on kuumus ikka teine. Normaalne ja nauditav mitte nagu kuumus Eestis. Siin on väga oluline, et igal pool oleks palju puid, et saaks ikka varju ja päikese eest peitu minna. Aga ma olen oma imepäevituse koorimise lõpetanud ja homme algab uus ranna hooaeg.

Lõvipuuris Vol.2 ja Vol.3

Lõvipuur Vol.2 20.juuli õhtu
Vaim valmis, et siseneda uuesti lõvipuusi, et oma pakikesi saata. Astun sisse ja vastu vaatab ainult üks kurinaine ja ei ühtegi klienti. Minu rõõm suur. Räägin kurinaisele oma soovi ära, mille peale tema vaatab mulle tülpinult otsa ja mõne sekundi möödudes teatab, et nemad on juba suletud. Ja jälle lahkusin ma pea norus postkontorist.

Lõvipuur Vol. 3
Täna lõuna ajal otsustasin, et julgehundirindonrasvane. Võtsin kogu julguse kokku ja seadsin otsustavalt sammud uuesti postkontori poole. Postkontorit nähes tekkis tunne nagu vanades vesterni filmides, kui filmikangelane läheneb saloonile, et kurikaela hävitada, taustaks kõlab põnevust tekitav muusika! Astusin puuri, valmis võitluseks. Kaasvõitlejaid oli vaid 2, seega oli vähemalt ajaline õnn minu poolel. Leti taga oli 2 varasemates osades figureerinud kurinaist ja 1 uus naine. Pöördusin uue naise poole. Ja ta osutas väga toredaks tädiks, kes isegi oli nõus eile mitteheakskiidetud vidinat saatma. Seega trummipõrin kõrvus katkes ja kõik oli väga meeldiv. Mulle ulatati mõlemale pakile 3 täitmist vajavat paberit ehk siis kiire arvutus ütleb, et pidin täitma 6 paberit. Küsimuse peale, et kas neil pastakat ka on, ütles tädi naeratavalt, et vestibüülis on kiosk:) Ma siiski otsustasin läheneda DHL-kioski teenindaja poole ja ta andiski mulle pastaka. Pabereid täitma asudes selgus, et need on 2-s keeles- prantsuse ja ukraina. Seega lugesin õuntelt, mida kuhugi lahtrisse kirjutada. 10 minuti möödudes oli kõik valmis ja toretädi pakkis pakke, peale paariminutilist ootamist, kuni tädi õmblemise lõpetas. (See näeb endiselt jube naljakas välja). Pakkide väiksuse tõttu pakiti minu pakid täiesti tavalisse paberisse. Kui tembeldamine, pakkimine, kleepimine ja veelkord tembeldamine läbi pidin võtma pakid kaenlasse ja minema teise kioskisse. Ehk juba tuttava kurinaise poole. Trummipõrin hakkas jälle peale, kuigi tundus, et kõik läheb libedalt. Kõik läkski, templid pandud ja tehtud. Kui äkki- alarm! Toretädi kutsuti kohale ja ta sai vastu pead, et oli kurinaise juurde saatnud valesti täidetud paberid:)))))))) Saaja ja saatja olid vales järjekorras. Ma ei saa ju pr ja vene keelsetest lühenditest aru. Ja ega midagi kui täitsin paberid uuesti. Ja nagu naksti olid pakid saadetud. Jääb üle ainult loota, et need ka kohale jõuavad. Hea asi siinse riigi puhul on see, et nad teavad mis asi on Eesti, ei pea lisama, et see on Euroopas nagu ma alati Lääne-Euroopast kirju saates lisan.

Pean veel lisama, et postitöötaja vorm koosneb sinisest põllest ja kohustuslikust mustast lainerijutist ümber silmade.

Postkontor: Vol 1

Tänane imeline 20.juuli hommik algas pisukese pohmaka ja peavaluga, sest ma ju ometi jõin terve pudeli õlut eile rannas ära. Väga tore õhtu oli. Täiskuu, meri, rand ja hea seltskond. Järgmine kord on veel parem seltskond. Aga igal juhul on mitu teooriat peavalu osas:
a. ma olen siin oma kehakaalu vähendanud, kuid söön korralikult.
b. ma olen šampusega nii ära harjunud, et lihtsam kraam enam ei sobi
c. ma ei tarbi piisavalt vett
d. siin on pidevalt väga kuum. eile ärgates oli kraadiklaasil 42 kraadi (küll päikse käes)
Nüüd on juba kõik hästi ja päev tore. Just lõppes järjekordne sünnipäev, mida troonis imeline Vana Tallinna kooreliköör ja mina taaskord ühest grammist liköörist pisut švipsis:)

Täna hommik algas mul seiklusega. Seekord toimumiskoht postkontor. Ütlen kohe ära, et seekord ei olnud resultaati, põhjuseks ajapuudus ja tekkinud hirm:) Mul siiski on väga hea meel, et ma pisutki oskan vene keelt, st nii palju, et ma julgen sellistesse seiklustess iseseisvalt siseneda ja võidelda siin lõvi-natsalnikutega. Väga naljakas oli. Oleksin tahtnud pilti teha, aga ma ei julgenud, sest seal olid sellised naised, kes kuigi väga suure rinna ja lopsaka meigiga, siis ma kujutan ette, et minu võitlusoskused jäävad nende omadele alla. Aga postkontori minemise eesmärk saata Eestisse 2 pisipakki või panderolli. Kõige pealt sisenesin ma vestibüüli, kus oli u 10 ust. Valisin ukse, kuhu läksid veel mõned inimesed ja sattusin tohutu suurde ning ilusasse klaaslaega halli. Seal loomulikult oli u 30 kassat, igal ühel erinev tekst, sest kõik teenindavad erinevat sihtgruppi. Lihtalt informatsiooniks, et kuigi Odessas räägivad kõik ainult vene keelt, siis riigikeel on ikkagi ukraina keel ja kõik ametlikud teadaanded on ukraina keeles. Seega nende siltide lugemine mind väga palju ei aidanud. Valisin kassa, kus ei olnud ühtegi inimest aga oli teenindav tsikk. Tema kõnetamise peale selgus, et ta ei kuule, sest ta kleepis marke. Templi panemine oli naljakas, selline tõsine füüsiline töö. Seal peavad head lauad olema või vahetatakse neid sageli, sest peavad tõsistele löökidele vastu pidama. Lõpuks jõudis teeninduskord minuni. Ühe paki peale ütles, et selleks tuleb minna vestibüüli ja teine uks vasakule ning teise paki peale, et saab saata vaid kaardi kuid mitte asja. Ja põhjendus, et miks ma seda saata ei saa, et lihtsalt ei saa. Kõik.

Uus sihtkoht - pisipakkide saatmise saal. Vestibüülis teise ukse leidmine ei olnud väga lihtne, aga jõudsin kohale. Seal toimuv oli uskumatu. Võib-olla toimus Eestis vanasti samuti, aga ma ei ole seda kunagi näinud. Ma ei ole kunagi enne näind, et saadetavad pakid pakitakse valgesse riidesse. Nagu voodipesusse. Algul mõtlesin, et inimesed ise pakivad nii, aga ei. Kõige tipuks märkasin nurgas olevaid õmblusmasinaid. Sellised korralikud Singeri-masina tüüpi, jalalauaga. Ma, loll nagu ma olen, ei saanud kohe aru, et milleks see. Aga;) need on vajalikud nende valgete kottide õmblemiseks. Sina asetad oma saadetava paki letile, kus töötab väga kuri naine. Siis saad kuulad mis sa tegema pead. Tema võtab paki mõõdud ja õmbleb nurgas ilusti valge koti valmis. See oli väga naljakas. Ma loobusin hetkel kui pakke saatev tädi oli lisaks pisikesele pakile ladunud letile suure hunniku kraami - toidukraami. Pasteet, kiirnuudlid jnejnejnejne. Ta hakkas kõike seda saatma. Mul oli teenindajate ees hirm juba tekkinud, aga otsustasin julge olla. Kuid see hunnik oli nii suur, et ma otsustasin seal seekord mitte seista. Tähendab lähen õhtul uuele katsele. Vaim on valmis!

Sünnipäev

Sellel pildil olen ma koos ome ülemusega, kelle sünnipäeva eile pidasime. Ta on väga huvitav ja tore inimene, väga karismaatiline. Selline tsaari tüüp. Pidupäevade puhul värvib ta habeme ka ära:)
Aga eile oli selline süldilaua ja viinaga sünnipäev. Jõin kaseviina, väga huvitava maitsega ja sõin hapukurki ning seeni. Õppisin uutmoodi viina joomist, kuidas mitte paha maitset tunda. Trikk seisneb õiges hingamises, leiva nuusutamises ja kurgi hammustamises. Võib-olla teevad kõik nii, aga ma ei ole seda enne näind ega kuulnd. Homme on siin järgmine sünnipäev. Sünnipäevalaps on kunagi Tallinnas elanud kolleeg, kes eile heldinult jälle rääkis Vana Tallinnast ja Viru hotellist. Homme üllatan neid Vana Tallinna koorelikööriga. Tundub, et see on siin ikka luksuskaup.

Vorontsovi tänav

Nädalavahetusel linnas jalutades sattusin ühele pisikesele tänavale, kus ma ei olnud enne käinud ja mis on nüüd mu lemmik. Sellel tänaval võiksin ma meeleldi elada. Seal oli kohe mingi teine hingamine. Väga armas, Itaaliat meenutav, kuid selgelt Odessa eripäraga.

See oli rand, kus laagris olles peesitasin ja ujusin. Üldiselt on kogu seni nähtud Musat mere rannik selline kõrge kaldaga ja variseb pidevalt. Päris seina ääres ei tasu päevitada, muidu võib liiv suhu kukkuda ja haiget võib ka saada. Selline rand jätkub kilomeetreid ja seal oli palju lainet. Ma ei mõelnud selle peale üldse, pigem imestasin, et miks Odessas nii väikesed rannad on. See on selle pärast, et siin on palju lainemurdjaid ja Odessa randades sisuliselt lainet ei olegi. Lisaks on siin rannas liiva peal väga jubedaidelukaid. Sellised väga suured kõrvahargi moodi putukad ja vesi oli täis meduuse. Öösel nad helendavad. Öösel oli seal üldse super ilus, absoluutselt tähistaevas, helendavvesi ja romantikaromantika, kui need hirmsad putukad ära unustada.

Lebedjovka laagris. Ma ei ole kaua aega olnud päris telklaagris. Viimasel hommikul selgus, et jagasin magamiskotti väga suure ämblik- Ämbuga:)) Õnneks oli see viimane päev. Ma võiksin metsas elada küll. Ainus millest puudust tundsin oli korralik tualett ja korra nädalas võiks mageda veega pead ka pesta:)))

Laagrist olen tagasi juba nädalaega ja laiskuse tõttu ei ole seda jäädvustanud, kuigi see on üks olulisemaid siin toimunud sündmusi. Olulisemaid eelkõige, kuna see oli päris töö ja selline töö mille jaoks ma siia tulin. Niisiis olin 6 - 11.juulini lastelaagris Lebedjovka lähedal. See on u 200 km Odessast lõunas asuv kuurortlinn. Tegemist oli väga suure laagriga, osales u 250 last igas vanuses. Üldiselt oli selline natuke liiga laager- rivistuste, iludusvõistluste, etteastete ja indiaani-teemaga. Mina olin koos meie organisatsiooni grupiga. Grupp oli 25 last vanuses 4 - 17 ja minu ülesanne oli grupijuhte aidata ning laste õiguste teemalist rühmatööd juhtida. Kokkuvõttes oli see selline üritus ja tegevus, mida ma tahaksin siin rohkem teha ehk just täpselt see miks ma siia tulin.

Isiklik kasu oli, et ma ei ole eales nii pruun olnud kui ma praegu olen. Siiski 6 päeva rannas olemist ja pidevat ujumist. Hea grupijuhi puhul tähendas ujumine loomulikult, et pool gruppi hüppasid mu õlgadelt vette ja mina kui suurem ning vanem inimene olin hea kaaslane pisut kaugemale ujumiseks. Igal juhul oli väga tore. Lisaks arenes mu vene keel müstilisel kiirusel, lastega rääkimine on ikka väga hea. Lisaks õpetasid nad mulle raskemate sõnade pööramist. Ma arvan, et mitmete jaoks oli see esimest korda nende elus kui nad pidid päris elus mõtlema grammatika ja õigekirja peale. Nad on seda küll koolis õppinud, aga see on ju igav ja nüüd äkki nad pidid seda kellelegi teisele õpetama. Lisaks sain väga hea kontakti siin elavate lastega. Ma enamusi teadsin ju enne, sest nad elavad siin varjupaigas ja on kontori ees iga päev, aga kunagi ei ole mul aega ja põhjust nendega päriselt rääkida. Nüüd aga sain nendega suureks sõbraks. Augustis lähen võib-olla veel teise laagrisse ka ja sügisel hakkan võib-olla neile inglise keele tunde andma. Eks paistab. Hea algus on tehtud.

Nagu ma ütlesin osales laagris u 25 last väga erinevas vanuses. Pealt näha lapsed nagu lapsed ikka. Ja nii nad ongi. Siiski on seal teatud aga, kui kuuled laste lugusid. Osalejate hulgas oli väga erineva taustaga lapsi, umbes pooled või pisut rohkem siin elavad tänavalapsed. Esimese päeva õhtuks olin ma saanud mitu shokki, millest ma nüüdseks olen üle saanud, kuid reality bites!! Küsimuse peale, et mis rohtu 2 minu lemmikuks saanud väikest 9-aastast kraadet võtavad, tuli vastuseks, et nad on HIV+. See oli kohe väga karm reaalsus ja ma sain nagu kaikaga pähe. Siis selgus, et kogu grupis oli 4 HIV+ last, neist nooremad on sündinud nakatunult, seega ei saa öelda, et lapsed on milleski süüdi. Karm on vaadata kuidas 9-aastased poisid mängimise vahel lähevad võtavad rohte, poolitavad tablette ja teavad miks nad seda peavad tegema. Samal ajal tekib küsimus, et kas nad võivad teistega kokku puutuda, kui tehakse ühiselt süüa, kas need lapsed võivad kartulit koorida või peavad kõike pealt vaatama. Ja tulemus on see, et nad on lapsed nagu lapsed ikka. Kui ei tea, siis ei paista nende eripära kuidagigi silma. Lisaks HIV+ oli grupis teisi karmi minevikuga lapsi. Mitu Moldovast tulnud last, kes olid kodust ära jooksnud perevägivalla tõttu. Siis üks imekena 14-aastane poiss, kes on siin elanud peaaegu 2 aastat. Kui ta siia oli tulnud, siis ta ei mäletanud mitte ühtegi korterit kus nad oleksid elanud. Ta teadis elukohtadena ainult soojakuid, suvalisi tube ja lõpmatut peksmist. jnejnejne. Kõiki lapsi kirjeldab meeletu elutung ja võitlus oma koha pärast. Ma ei tea kas lastes peaks sellist elukirge olema, aga neis lastes seda on. Arvan, et kui enamusi neis õigesti juhendada ja toetada saaksid väga tugevad juhid.

Kuid kõige olulisem on siiski see kui toredad lapsed nad on. Mulle on nn pahad poisid alati meeldinud, sest neis on energiat ja särtsu. Ja selles grupis ilmnes see väga selgelt. Kui sa oled suuteline neis pisutki huvi millegi vastu tekitama, siis on neil väga selge arvamus, nad vaidlevad ja osalevad. Kui ma võrdlen üldse siinseid lapsi/noori Eesti lastega, siis temperamendi erinevus on ikka suur. Esinemisjulgus ja soov peab olema ikka temperamendiga seotud. Eesti laste puhul on vaja neid õpetada julgustada jnejne, et julgeksid grupis või teiste ees seistes rääkida.

HIV/AIDSi teema on siin omandanud minu jaoks üldse uue ja väga reaalse tähenduse, eriti kui sa näed lapsi. Kevadel nägin ma dok filmi HIVi ravimite arengust, kus oli teema, et kes ja kuidas ja kas peaks ravi finantseerima. Ma ei ole kuulnud, et see oleks Eestis eriti teema ja ma tegelikult ei tea kuidas Eestis HIVi ravi finantseeritud on. Aga kui keegi peaks praegu mulle tulema rääkima, et see on haigete enda viga või et tegemist on narkarite ja pedede haigusega, siis mõelgu uuesti. See on väga eelajalooline suhtumine. HIV-teema peale olen ma väga palju mõelnud juba pikemat aega, sest kuigi see ei ole minu elus nii reaalselt varem eksisteerinud, siis kardan ma seda väga, sest ma ei arva ,et ma peaksin nakatumiseks olema narkar või minema mingitesse eriti kahtlastesse kohtadesse. Nii Eestis kui Ukrainas esindab iga seksiv inimene minu jaoks võimalikku ohtu. Sellest tulenevalt ei saa ma ka aru prostitutsiooni meeletust arengust Lääne-Euroopas. Vot sellised suured mured on mul! Hetkel on siin filmigrupp, vist UNICEF/BBC koostööprojekt, kes teevad ühest siin elavast HIV+ poisist filmi. Projekt on väga huvitav. Üheaegselt filmitakse 7 riigis 7 HIV+ inimese igapäeva elu. Peamine päev on reede, kui filmimine toimub sünkroonselt. Film läheb eetrisse oktoobris. Selliseid projekte oleks rohkem vaja. Kuigi HIV-preventsioon on muutunud kohati sõnakõlksuks, siis see on teema millega on vaja oluliselt rohkem tegeleda ja ma ei saa aru Eestist, kus HIV on päris teema, kuid sellega ei tegeleta.

Rõõmuderõõm

Täna ajaloo kõige lühem sissekanne. Lihtsalt vaja rõõm talletada. Mul on jälle mobiiltelefon, sellega muidugi kaasnes võlg ja vaesus:)) Aga nendega ma olen suhteliselt harjunud eksole.
Ja täna selgus, et meie projekt Sardiinias toimub. Seega Sardiinia kuldsed rannad ootavad mind septembris, pisut peale Samarat. Ja siis jälle Odessa.
Järgmisel nädalal on Odessas Muumi Trolli kontsert, kuhu ma lihtsalt pean minema.

Täna veel käisin Ukraina Sotsialistliku Partei kõnekoosolekul. Oktoobris toimuvad siin parlamendivalimised ja see muutub siin päev-päevalt kuumemaks teemaks. Üritan end kurssi viia. Kõnekoosolekul oli mustmiljon higistavat inimest ja ma ei suutnud seal väga kaua olla. Aga üritus nägi väga nõuka välja, kuigi tegemist peamise Juštšenkot toetanud parteiga.

Tänaseks kõik! Nautige suve!

Porgandimahl koorega

Eesti ja eestlased on teema, millest olen tahtnud pikka aega kirjutada, kuid pidevalt on see edasi lükkunud. Täna õhtul juhtus üks järjekordne veider asi, mille peale otsustasin, et täna on see kirjutamise hetk kätte jõudnud. Siin olen ma hakanud üha enam mõistma kui väike Eesti ikka on. Põhimõtteliselt elan ma hetkel Eestiga ühesuuruses linnas, vähemalt rahvaarvult sama suures. Samuti olen siin palju mõelnud, et mul on kahju, et nii vähe tean ja tunnen NSVLi ajalugu ja ka selle endisi liikmesriike. Aga ikkagi, tänase seisuga olen ma olnud Ukrainas 2 kuud, sellest küll 2 nädalat ära, aga ikkagi siin. Pidevalt üllatab mind kui palju Eestit on minu elus. Seekord isegi mitte nii palju eestlasi kui Eestit üldse ja seda ma ei oleks mitte ealeski uskunud. Enne siia tulekut teadsin, et Ukrainas on väga suur eestlaste kogukond, vist on loendatud kuni 3000 end eestlaseks nimetavat inimest. Enamus nendest elab Krimmis. Lisaks on eestlased siin ka orgniniseerunud. Kohalik selts tegutseb ka Odessas, kuid selle esimehega ei ole ma veel ühendust saanud.

Kui ma eelmisel aastal Ukrainas käisin, sain esimese paari päevaga aru, et pisut vanemate inimestega võib Eestist rääkides alati mainima Vana Tallinna. Seda muidugi juhul kui nad seda esimesena ei tee. Vana Tallinna teavad kõik, seda müüakse siiani peenemates kohtades. Nt oli see eelmisel aastal super-luks vaguni kupee-menüüs ja maksis suht soolast hinda. Kogu minu jaoks ootamatu ja veider Eesti olemaslu minu Ukraina elus algas sellega, kui selgus, et mu uues töökohas. Kontoris, kus igapäevaselt töötab u 10-15 inimest. Neist ühe, Julia, vanaema on eestlane ja teine kolleeg, Natasha, elas 1985 aastal Tallinnas. Ta oli seal kuna isa töötas Tallinnas. Kui seda ütles, siis loetles heldinud pilgul kohti, mis talle Tallinnas meeldisid ja rääkis Kärberi tänavast, kus nad elasid. Hiljuti rääkisin oma lemmik šaurma-kohas müüjannaga juttu ja selgus, et tema tädi elab Tallinnas, on abielus eestlasega . Vanasti käis ta ikka külas ja tõi kingitusi, aga enam ei saa. Seejärel saabus Eesti läbi meie kodumaiste brändide- nimelt Montoni ja Baltmani-CHRi, mille firmapoed Odessas olemas on. Kahjuks küll nagu hiljuti kuulnud olen ei pidanud neil Ukrainas väga hästi minema. Samas siin kohalikud kiidavad, eriti Montonit. Nii mälestused ja moodsad brändid on kirjeldatud. Seejärel ilmutas Eesti end linnakaardil. Nimelt on Odessa rongijaama taga Estonskaja ulitsa. Ok, see on ka suht ok, sest minu meelest on Odessas kõikide kuulsate inimeste ja riikide-nimelised tänavad. See tuleneb sellest, et Odessa on väga multikultuurne. Hommikul kuulsin uudistest, et Odessa linnas elab 63 rahvuse esindajaid ja oblastis üle 130 rahvuse esindaja.

Nii edasi. Nagu ma võibolla eelnevalt kirjeldanud olen, siis näen ma u 80 kanalit, neist u 30 Ukraina kanalid ja ülejäänud Venemaa kanalid. Enamasti ei ole ühestki kanalist midagi vaadata. Selle kõige juures on suhteliselt ootamatu, kui ma ükspäev lihtsalt kanaleid klõpsides vaatasin mingit spordivõistlust Ukraina kohalikust spordikanalist ja padabimpadabum äratas mind uinakust eesti keel. Spordikanalist vaatas vastu tore ja naeratav Eesti rahvariides tädi, kes rääkis eesti keeles, kuidas ta on pärit Eestist ja elab nüüd Ukrainas ja kuidas talle meeldib ja millised on Eesti jaanipäeva traditsioonid ja loomulikult saatis Eestisse tervitusi. Teleteema jätkuks ja tänase kirutise ajend. Klõpsisin jälle kanaleid kuni jõudsin pidevalt väga igavaid saateid näitava Nostalgia kanalini, kus täna õhtul näidati väga vana Rock Hotelli kontsertvideot. Laul oli eesti keeles ja minu meelest oli see filmitud Linnahalli laval. Ma ei olnud ka selleks telelõiguks väga valmis.

Nüüdseks on selgeks saanud, et kuigi siinsed ja nagu Venemaal selgus ka sealsed inimesed ei tea endise NSVL geograafiast mitte midagi. Minu meelest on siin liiga palju inimesi, kes ei tea mis ja kus Eesti on. Ja tegemist on inimestega kes käisid koolis enne 1991.aastat. Aga, et asi selgeks saaks tuleb mainida Georg Otsa, Anne Veskit, Jaak Joalat jnejne, siis on asi kohe selge. Loomulikult kui nad neid nimesid esimesena ei maini. Üldse mulle on mulje jäänud, et Georg Ots on siin väga palju kuulsam kui Eestis. See on sama mulje nagu mul on jäänud seoses Arvo Pärtiga, kellega ma olen pidevalt pidanud häbi tundma, et ma tema loomingust midagi ei tea, sest tundub, et kogu Euroopa teab, kes ta on.

Ja, et kogu see pisikese Eesti suuruse kirjeldus lõpetada tuleb jäädvustada üks võibolla uskumatuim leid. Kui mind külastasid need toredad 10 eestlast jõudsime oma baari otsinguga Iiri pubisse. Ja tamtararaaa........... on seal võimalik tellida Eesti mix'i. Loomulikult ei tea keegi mis see on. Aga Odessa Iiri pubis teatakse, et see on - porgandimahl koorega!!!!!

Bäng-bäng

Üks tore hiiglaslik Odessa-varblane. Sellise varblasega päevitasin eelmisel rannal koos ja ta jäi lihtsalt nii ilusti pildi peale. Täna hommikul saabudes tagasi oma pauguga alanud reisilt (algas ta ju lennukist maha jäämisega), lõppes see väga ootamatu pauguga. Nimelt kohtasin pisut teistsuguseid varblaseid, kes pidasid vajalikuks minu telefonid endale võtta. Nad olid väga kavalad ja võtsid mu telefonid lihtsalt ära. Nüüd on telefonitu, aga uus kohalik number on juba olemas. Viimase 8 asemel on lihtsalt 9. Kuna mul telefoni veel ei ole, siis number veel ka ei toimi. Ma väga kurb ei ole, lihtsalt selline ebamugav seik ja numbritest on kahju, sest loomulikult ma neid kunagi salvestanud ei ole. Aga noh peangi uued numbrid otsima, sest vanadest kasutasin niigi vaid väheseid.

Moskva

Moskvas käidud nagu naksti.

Lihtsalt ilus vaade läbi Punase väljaku värava.

Volga

Volga biits, ujuma minek.