S novõm godom ja c raždestvom!

Nüüd on siis see uus aasta käes ja kogu maa jõuluootel. Ja peale seda siis jälle uue aasta ootus. Miskipärast kunagi vana kalendri uuest aastast ei räägita, mis on ju ka ometigi 2 nädalat hiljem, ehk siis ülejärgmisel nädalavahetusel.

Minu uus aasta saabus prosta suurepäraselt. Kogu see pidutsemine on mind nii võhmale võtnud, nii et teisipäeval kustusin ära ja jäin lihtsalt magama ja ei saa öelda, et nüüdki pakataksin uuest jõuluenergiast. Aga mis siis tegi uue aasta nii suurepäraseks, peale suurepärast päris jõulu. Esiteks kaunistab mu külmikut taas sült, verivorst, mulgikapsas, kasekese-komm, hõõgvein ja siider. Aga kuidas kõik need maiused sinna kappi said? Snegurotska põhjamaalt tõi. Pilti kaunistavad kaks krasaavitsat on, kes kohandusid täiesti kohalikele oludele.

Nii aga sai teatrit, kus küll baleriinid väga sünkroonis ei tantsinud nagu tavaliselt, aga siiski Pähklipureja on tore tükk. Siis sai süüa, juua ja aastakokkuvõte tehtud, uue aasta lubadused kirjutatud. Eelmisel aastal oli neid 3 nüüd lausa 7, nii et tuleb kiire aasta. Lühidalt võib uue aasta lubadused-ootused kokkuvõtta, et aeg on armastusel ja rikkusel minu õuele tulla:) Ei olegi nii suured ootsed tegelikult ju. Esimene on selline keerulisem, aga teise puhul olen hakanud pisut süsteemsemalt oma miljoni äriidee peale mõtlema ja tutvunud algaja ettevõtja lugemismaterjaliga. Ma selles vallas ikka loll mis loll. Siis sai veel Odessa põhiplatsile mindud, nii et linna ilutulestikku nägime, orkester mängis, elasin üle peaaegu 3000 tapmis- või vigastamiskatset. Duki ehk Duke de Richelieau kuju ja Potjomkini treppide juures kohtusime juhuslikult mu töökoha inimeste ja keskuse lastega. Nendega sai nalja ja lõpuks harjusin ka talla all olevate paugutajatega ära. Seejärel läksime edasi siis uude poppi baari Vyhodisse, kus oli Ukraina-stiilis pidu. Paljupalju süüa- kõike marineeritut ja hapendatud, salot, blintskuid ja kanjesna varenikuid ning võibolla veel midagi kuid uni murdis.

Esmaspäeval saatsin Pille lennukile ja selleks oli vaja minna Kiievisse. See oli põhimõtteliselt nagu kruis Stockholmi. Ajaliselt teeb sama välja. Kiiev oli hommikul täiesti tühi, uskumatu nii suure linna puhul, aga on ju ometigi kanikula praegu.

Nii aga Kiievis käisin ma oma elu kõige uskumatumal näitusel ja lisaks käisin lõpuks ka Lavra koopakloostris ära. See oli päris õudne, kuid väga uskumatult mõjuv koht. Soovitan siiski külastada. Aga see muuseum siis. Tegemist oli mikrominiatuuride muuseumiga, sellest on mulle paljud rääkinud, kuid ma ikka ei kujutanud midagi sellist ette. Ma nimelt kunagi ei pääranud tähelepanu sõnale - mikro. Ma olen varem käinud miniatuuride muusemis, aga seal olid asjad pisikesed, kuid ei vajanud nägemiseks luubi abi. Kõik seal olevad asjad on ühe inimese tehtud ja ma kuulutan ta kõige uskumatult hullumaks inimeseks ja ta tegutseb endiselt. Kõikide nende uskumatute asjade pilte saab vaadata siin Mikrominiatuuride Muuseum. Aga mõningad kõige enam üllatanud asjad: tühjaks puuritud ja läbipaistvaks puuritud juuksekarv, millesse on pandud väike tehisroos; võti, mida saab poolest grammist kullast toota 1 miljoni; laev mis on 3 mm pikk ja koosneb 280 detailist ja mille "köied" on 400x peenemad kui juuksekarv; kirp kellel on kullast kingad jalas; nõela otsale asetatud malelaud jne.