Eile õhtul oli telekas film "Jack Vjasmorkin", see oli u 15 või rohkem aastat tagasi mu lemmikfilm. Nüüd on endiselt vägaväga naljakas. Eriti naljakas on veel filmis olevat inglise keelt kuulata, see on nagu 5.klassi õpikus Step 5. Ja lisaks saan ma vene keelest ka rohkem aru, sest see tekst on nagu ikka kõigis vanades vene filmides suht absurdne, kuid just see totakalt mahlakas vene keel. See on see vene keel, mis ei ole Puškini ilus vene keel, vaid filmis naljakas ja päris elus suht totakas. Ja endiselt teemad on ikka ja jälle samad. Selline Ameerika ülistamine. See on ju igapäevane asi siin, et kui vene keel on pisut aktsendiga, siis oled ameeriklane või kui on pisut targem inimene, siis ta teab Saksamaad ka ja oled sakslane. Aga rohkem keeli ei ole maailmas kui ameerika ja saksa keel. Need on keeled, mida paljud inimesed ka õppida soovivad. Muudest riikidest ja keeltest ei ole nad kuulnud ning kui mainid neid, siis nad eriti ei huvitu ka. Et kui ütled, et ma ei räägi saksa keelt vaid eesti keelt, siis selle peale öeldaks naeratades "Aah, kakaja raznitsa!". Ja tõesti, mis vahet seal on? Aga oluline keelte puhul ikka on see, et tõesti väga paljud inimesed kellega ma igapäevaselt kokku puutun ei tea vist, et saksa, prantsuse ja inglise keeles kasutatakse samu tähti ning sellest ma ei saa jällegi aru, et kuidas nad ei tea.
Eelmisel nädalal kui Pille-Maiga guljaitamast marshrutkaga tagasi linna sõitsime, oli marsas pisut vindine lõbus noorte seltskond. Kes pidasid vajalikuks tüütada kõiki teisi sõitjad. Meie ees istus noormees, kes oli ainus hetkel vallaline ja kuuldse et seljataga räägitakse välismaa keelt võttis julguse kokku ja pöördus meie poole kõiki teada tuntud inglise keelseid sõnu kasutades. Küsimus ikka, et kust te olete, mille peale vastasin, et Saksamaalt, aga kuna mõtlesin oma ogara ajuga, et äkki nad oskavad saksa keelt, siis vabandasin kohe, et eiei oleme Inglismaalt. Ja jätkasime armsas eesti keeles rääkimist. Seltskonnal oli siis arutamist palju ja meid ristiti Saksamaa üliõpilasteks. Õnneks tundus ka Pille-Maile uskumatune, et kogu vähemalt 6-liikmelises seltskonnas ei teadnud keegi ühtegi saksa keelset sõna või nad ei vist ei ole isegi seda keelt kunagi kuulnud. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas selline teadmatus võimalik on. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma tõesti eeldan, et noored inimesed võiksid vähemalt ära tunda inglise, prantsuse ja saksa keele, kuigi nad neid ei räägi.
(Kirja 7.jaanuaril)