Eelmisel nädalal oli mul paar väga tugevat maeiarmastaukrainat päeva. Tähendab kõik on huvitav ja mul siiski on mõned väga toredad sõbrad, kellega loodan siit lahkudes jääda ühendusse ning ma endiselt väga loodan oma töökohta uusi vabatahtlikke leida, et nad kogu seda elunalja kogeda ja et organisatsiooni pisut aidata kui võimalik. Nii aga mis siis seda mittearmastamist taaskord tekitas. Märksõnad on koledus ja hoolimatus ja ebamugavus. Sellel teemal kirjutamisel on mul pisut hirm ja oht olla pisut poliitiliselt ebakorrektne:) Seda eelkõige inimeste kirjeldamisel. Ma pean lihtsalt ütlema, et ma puutun kokku väga palju nn "teise ukrainaga" kui tuua paralleele Eestis kasutatavatest terminitest. Ja ma usun, et see on olemas, lihtsalt siin on see seltskond enamuses. Mul on väga hea meel tõdeda, et Eestis on see teine mulle tundub, et vähenemas või siis ei puutu ma sellega nii palju kokku. Siin see lihtsalt on valdav enamus. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu ja räägivad erinevatest võimalustest. Minu jaoks ei iseloomustagi seda seltskonda võimaluste rohkus. Ok, enamasti on tegemist siiski mitte väga heal järjel olevate inimestega. Kuid sealjuures ei ole see minu jaoks peamine. Peamine on pigem meeletu raha kummardamine igas asjas, mille tulemusena tegelikult ei osata hinnata enam raha hinda ja tulemus on meeletu ahnus, kadedus, ihnus, hoolimatus kõige suhtes enda ümber, loovuse puudus, kurjus teiste suhtes, kõigi süüdistamine jnejnejnejne. Ma ei ole kunagi arvanud, et raha ei ole oluline. Loomulikult on. Rahata ei saa elada ja selle olemasolu suurendab meeletult võimalusi. Kuid siiski sageli on olulisem tahtmine ja suhtumine ja valikud. Ma ei arva, et inimene kes käib aastas korra reisil on rikkam kui inimene kes ostab igal aastal vähe uhkema teleka. See on tavaline tarbimisvalikute tegemine. Niisiis, aga mis mind ärritas. Kõik jooksis kokku kui ma ühel päeval pean olema täistuubitud ebamugavas marsas mis ajab peaaegu inimese alla ja siis marsajuht veel sõimab, siis kingsepp on kas joobes või pilves ning kui ma saapad kätte saan on need täitsa mäkerdatud, siis tšeki rahaks vahetamine võtab aega 1 kuu ja poodi minnes pean ma oma arvutiga koti hoolimatu tädi kätte jätma ning selle tagasi saades ütleb, et see kukkus maha ja teatab et ei ole midagi kõik on korras või oli teil seal midagi olulist sees? Ja siis ma enam ei jaksa suvaliste inimestega rääkida, sest ma tean, et küsimused ja jutt on nagu lindilt. Ei ole eriti palju küsimusi. Ja peale 3-4. küsimust teemad ammenduvad.
Küsimused on: Kust sa oled? (Enamasti ollakse pettunud kui kuuldakse, et ainult Pribaltika) Kas sulle Odessa meeldib? Kas sa Ukrainat armastad? Kas sul on kahju siit ära minna? Kas sa tahad Ukraina mehega abielluda? (vanemate inimeste puhul alati 2. küsimus. Nad oleks valmis kohe kosjasobitajaks hakkama) Kas sa üürid korterit? Kus korter asub ja kui palju maksab? Kõik, rohkem küsimusi ei ole. Kõige hullem on veel see, et kui kuulata inimeste jutuajamisi tänaval, bussis või baaris, siis ei ole teemasid eriti palju rohkem. Samad küsimused esitatakse ka kõigi külaliste kohta, et kas Odessa ikka meeldis ja rohkem küsimusi ei olegi ja mulle lihtsalt tundub see väga igavana. Kindlasti ei ole olukord nii hull, kuid ma lihtsalt elan ja liigun just selliste inimeste piirkonnas. Kindlasti on see millekski hea ja tegelikult ei ole mul millegi üle vinguda. Lihtsalt arvan, et olen siit lahkumise ajaks lahkumiseks valmis. Seni pakub alati mulle imelist ja rahustavat varjupaika mu kuipaljumaksabkorterkesklinnas:) Ja plaanis on mul kunagi teostada antropoloogiline või sotsioloogiline või muu sobiv -loogiline uurimus, et miks venelastele ja ukrainlastele ei ole tualett oluline koht. Ma arvasin, et igas kultuuris peetakse seda heade ideede allikaks... Sest mitte ainult avalikud vetsud ei ole siin hirmsad vaid ka kodude vetsud.