Killukesed

Minust on saanud tõeline kanaaju. Ma olen seda küll koguaeg olnud, aga viimasel ajal eriti. See tähendab, et mina kui suur aasta kokkuvõtete tegija ei tea mida ma aasta esimesel poolel teinud. Tasapisi pean selle pusle kokku panema. Täna käisin teatris ja sain elamuse. Käisin vaatamas Von Krahli "Jänese aastat". Uskumatu mida see teatrikunst ikka suudab. Jällegi sai kinnitust, et ma sooviksin olla etenduse ja filmiloome juures kasvõi topsihoidja, et seda võlumaailma näha. Ehk kuidas nad ikka sellist etendust harjutavad ja mitu proovi kulub naermisele ja kui palju nad improviseerivad.
Selle aasta tippetendused on olnud (nägemise, mitte headuse järjekorras):
Impro 3, Punane Hanrahan Linnateatris
Julia Draamateatris
Jänese aasta Von Krahlis.
Edaspidi peab hakkama kirja panema mida ma vaatan, sest kanaaju ei pea ju kinni.

Lugesin täna jälle ühe oma tuttava reisikirja. Mul on tunne, et ma olen sellest juba kirjutanud, aga kuna see on nii hea siis võib jälle kirjutada. Ta kirjutab nii hästi ja on täiesti uskumatul reisil. Nimelt hääletas läbi Venemaa Jaapanisse ja nüüd seikleb Hiinas. Kuna ma olen viimasel ajal otsinguradadel ja elu tundub kohati seisvana ning mõttetuna. Siis ongi selliseid kirjutisi hea lugeda ja mul tekib alati mõte, et miks küll mina ei julge kuigi õudselt tahaks.....

Aga lugege ise:
http://sue-tack.blogspot.com/
http://www.followcarina.blogspot.com/

Kirjutan hetkel magistritööd, mille olen juba hellitavalt elutööks või eeposeks nimetanud. Sest selle kirjutamine on põrgulikult raske, edeneb aegalselt, selle saamislugu algas juba 2001. aastal ning nüüd on tähtajani jäänud umbes 12h, kuid mul on veel mõned head leheküljed kirjutada ja isegi võiks öelda, et töö kõige olulisema lehed. Hankisin kenasti ööseks toitu - täidetud mune ja komme:) ning kassile kõige paremat ja talle maitsvat toitu, et ma ei peaks tema kurja ja etteheitvat pilku pidevalt taluma. Ehk siis kõik on valmis. Saabusin just kinost, vaatasin ma arvan oma elu üht humoorikaimat friigifilmi. Ei saa ikka päris kodusolev inimene olla, kellel tekib soov teha selline film-muusikal. Ei saa öelda, et väga hea oli, aga naljakalt veider.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba siinse kriminulli käiku aimanud on, olen ma meister ajaröövel. Ehk ma ei peaks seda kõike siia kirjutama, vaid peaksin kirjutama protsente ja muud toredust.
Kuid ma otsustasin täna pisut kirjutada selleks, et jäädvustada sel nädalal nopitud kaks head ütlust:
1. Life is easy, but its not simple. (tõlge: Elu on lihtne, kuid see ei ole kerge)
2. Armasta mind vähem, aga armasta mind kaua (see oli tänase filmmuusikali punkt)

PS. Ma sain täna uuesti tädiks. Sel korral olen juba kogenud:) Palju õnne lapsevanematele.

Tehakse ikka huvitavaid asju

Ma pean siia kokku koguma igasugused veidrad ja toredad asjad. Ehk uskumatu mida ikka tehakse ja milliseid ideid teostatakse. Täna siis lugesin juba teisest ülemaailmsest orgasmipäevast, mille eesmärk on panna kogu maailma ühte rütmi käima ja seeläbi rahu saavutada. See lugupeetud tähtpäev on 22. detsembril, nii et liituge. http://globalorgasm.org/

I am back:) Ma arvan, et seda lehte küll ei külasta keegi, kuid see ei olegi tähtis. Oluline on mu oma mõtted kirja saada. Vahepeal olen ma endaga olnd nii augus ja see tundus nii paha, et ma ei tahtnud seda hädaorgu kellegagi jagada ja lausa olen kirjutanud esimest korda elus päris paberist päevikut:) Aga viimasel ajal olen mõelnud, et kuna mul on vaja asjade üle väga palju arvata, vinguda ja vahel ka rõõmu tunda, ning see kõik vajab mingitki jagamist, siis plaanisin hakata siia ülestähendama oma neid mõtteid.

Ja alustan kõige pealt ühe küsimusega, mis mul on meeles olnud juba aastaid. See puudutab eesti ja vene keelsete inimeste võrdsust Eestis. Et kui haridussüsteem peaks justkui olema sama ja võrdne jnejnejnejnejnejne, siis MIKS on lõpukirjandi teemad eesti ja vene koolis erinevad. Mis sellest et ühed kirjutavad eesti ja teised vene keeles, siis mu meelest võib samal teemal igas keeles kirjutada. Lisaks ütleb minu tohutu teravsilm, et eesti õpilastelt nõutakse ühiskonnakriitilisust ja vene õpilastelt kirjanduslikuanalüüsi ja poeesiat, paar aastat tagasi meenutasid mulle vene kooli kirjanditeemad lausa 7.klassi septembri esimese kirjandi teemat - mida suvel tegin? Ma ei ole kunagi sattunud kellegagi rääkima, kes suudaks mulle ära põhjendada miks teemad peavad erinevad olema. Vaatamata sellele et ma kahe käega olen kirjandi kui mingisuguse küpsuse hindamise vastane, siis arvan et samad teemad võimaldaksid ju vähemalt kirjutajate mõtete võrdlemist või kuidas?
Kuid otsustage ise:

2007 küpsuskirjandi teemad

Eesti õppekeelega koolides

1. Eesti mured on ka minu mured
2. Kirjutatud ja kirjutamata seadustest
3. Haridus – kas vahend või eesmärk?
4. Kõigel on hind, aga vähesel väärtus
5. Mida suudab avalik arvamus?
6. "Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub" (Mati Unt)
7. Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist
8. Meedia noore põlvkonna kujundajana
9. Rahvusriigi võimalikkusest 21. sajandil
10. "Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu" (Michel de Montaigne)

Vene õppekeelega koolides

1. Есть книги, которые будут читать всегда
2. Любимые поэтические строки
3. От детства до юности вместе с литературными героями
4. Жизнь дана на добрые дела
5. Испытание любовью
6. В чём сила и слабость современного человека?
7. Интернет открывает мир
8. Размышляю о современном телевидении
9. Какую роль в моей жизни играет музыка (театр, кино, спорт)?
10. Эстония – страна, интересная для туристов

Kõikide aastate teemad leiate siit: http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCpsuskirjand

Väga tore mäng

Soovitan väga toredat geograafiamängu. See on toitnud kõik minu nohikuunistused, kes ma ju alati geograafiat olen armastanud. Lisaks olen nüüd selgeks saanud varem raskusi valmistanud b-tähega riigid. Ma ei teadnudki et igal mandril on oma b-tähega riik. Pean uhkusega teatama, et eile läbisin edukalt kõik 12 taset. hurraahurraa!

Mäng on trip.ee lehel: testi oma teadmisi

Täna ärkasin vara, kell 6 on vara minu jaoks....
Tõesti oli vara, aga taaskord sain kinnitust, et seda peaks vahel ikka tegema. Eriti kui ilm on ilus. Siis on väga kena Kadrioru pargis jalutada. Varase hommiku põhjustas tore üritus "Linnulaulu hommik Kadrioru pargis". Väga palju inimesi oli ja jalutsime ringi ning kuulasime lindude laulu. Giid kuulatas ja tutvustas, kes meile esines.
Sarnased üritused on homme veel Stroomi rannas ja ülehomme Rocca al Mares.
Lisaks küsimusele, et miks ikka linnud laulavad, tekkis ka küsimus, et kuidas nad ikkagi paarituvad ja sealt edasi, et kuidas siili seda teevad. Täna sai kõik selgeks ja leidsin ka sellise nunnu siilititade pildi.

Ärge minge närvi

Ma igatsen rohkem normaalseid inimesi enda ümber ehk siis toredaid, lõbusaid, hoolivaid, mitmekesiseid ja lihtsalt asjadest ning teistest huvituvaid inimesi. Neid inimesi lihtsalt on liiga vähe ja paljud neistki on hetkel kusagil ära. Aga viimasel ajal puutun ma kokku liiga palju totakatega, kes mind kõik närvi ajavad. Mulle ei meeldi rumalad ja aeglased maasikamüüjad, kelle jaoks kilekoti andmine ja 19 teisendamine 20ks on tuumafüüsika, või trammi peatumise ajal mitte peatuvad autojuhid või lompidest läbi kimavad ning inimesi märjaks kastvad autojuhid või oma laste peale kisavad ja neist mitte hoolivad lapsevanemad või oma tellimuse eksimusest mitte-teavitavad ning ussitavad õpetajad või sinu ujumisreale ronivad ülbed vaalad kuigi kõrval rada on tühi või ekspresskassas oma 35 eseme eest maksta soovivad mutid kuigi seinal on 5 silti kirjaga kuni 5 toodet jnejnejne. tule taevas appi ja kus on see toredustemaa???? ehk homme on parem ja ilusam.

Nädalavahetuse veetsin Haanjamaal ehk siis käisin puhast õhku ja pehmet kaevuvett maistmas. Hing ja ihu said uut jõudu täis. Algne plaan oli minna kartuleid panema, aga asendus hoopis puude lõhkumise ja riita ladumisega. Loomulikult ei ole ma selliseid asju ammu teinud ja nii võttis riida ladumise kunsti meelde tuletamine pisut aega. Õnneks ükski riit ümber ei kukkunud.
Tädi Õie ja Kalvi olid väga toredad nagu ikka. Seda kõike ülendas imeline loodus, nagu ka piltidelt näha võib. Lisaks päris tööle käisin rattaga sõitmas ja isegi sõitsin esimest korda pisikese traktoriga, aga väga suurest mäest üles ja alla. Ja õppisin kalkunite, kanade ja koertega kõnelema. Jalgrattasõidu ja töötamise tulemus on senini kestev keha üleüldine valulisus.
Lisaks sellistele asjadele käisime tiigi äärest paju okste raksus, osalesin vestlusel "100 moodust kopra püüdmiseks ja tapmiseks", proovisin maailma kõige jubedamat jooki õukat (eetrit), mis auras kurku veel tunde. Ja last but least proovisin elu ülimat nõiarohtu, millest ma polnud kuulnudki - ussiviina. Ussiviin on siis viin, milles on uss (rästik) sees. Nagu lugesin kõige õigem on elusale ussile viin peale kallata, aga tädi Õie rääkis, et kui panna ka keha tuleb mulla maitse juurde. Ja uss peab olema püütud enne jüripäeva, siis on kõige mürgisem. Lisaks ei tohi ussiviina hoida eluruumides. See kõik tundus mulle tõelise nõidusena ja nii ma pidingi seda "imet" nägema. Ja läksime õhtuhämaruses tädi Õiega hämarasse aita, Õie-tädi avas kirstu ja võttis selle välja. Oligi uss mis uss. Pudelist ei julgenud maitsta, sest uss oleks kindlasti suhu tulnud. Maitse oli pisut veider. Algul oli viin, aga järelmaitse ei olnud viin, vaid uss;)

Loen hetkel Vendasid Karamazoveid ja seal on kohe väga häid mõtteid. Kuna viin raamatu täna raamatukokku, siis tahan mõned mõtted siia üles märkida.

Hetke sündmuste ja üldse sageli esineva kurjuse kohta:
"Mu armsad, mis me tülitseme, hoopleme üksteise ees, mäletame vastastikku ülekohut: lähme parem aeda jalutama, üksteist armastama ja kiitma, suudlema ja oma elu õnnistama!"


Ja teine üllatav lõik tarbimisühiskonna kirjeldamiseks. Minu jaoks uskumatu, kuna kirjutatud 19. sajandil ja kui loen seda siis ei usuks:

Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kiiret rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad endas palju mõttetuid ja rumalaid soove, harjumusi ja kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid - seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. Nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsema, sinnapoole neid juhitaksegi.

Veng sui

Viimane kuu on toonud mõningasi muudatusi minu ellu. Nimelt tulin töölt ära ja plaan on panna end proovile, et ise hakkama saada. Hetkel lõpetan veel vanu asju ja võtan vabalt, kohe hea on kodus olla.Ei mingit pakkimist ega planeerimist. Isegi Tartusse sõit tundub meeletu ettevõtmisena. Lisaks on mul olnud palju eksistentsiaalseid küsimusi ja mõtteid ja küsimusi, mis kuidagi nüüd tundub et lahenevad. Ma olen veetnud palju aega oma kodu kodustamisega. Mul on uus laud, mille taga saab koos külalistega süüa ja tugitoolis saab nüüd lugeda ja telekat vaadata. Enne oli see ainult kassi magamisase. Ma ei saa nüüd aru miks ma enne nende muudatuste peale ei tulnud. Ja tundub, et feng shui peab paika, et kodu tsoonideks jaotamine ja nende korrastamine parandab ka mingeid osi elust. Tundub et toimib sest ma tunnen end palju rahulikumalt ja õnnelikumana. Ma ei ole veel avastanud seda rahatsooni oma kodus:)
Võibolla lisab rõõmu ka tõsiasi, et olen jälle punapea ja kohe hea on.

Jälle ei ole ma siia kaua aega kirjutanud, sel korral kuna olen palju ära olnud ja arvutist eemal, ning lisaks on mul mingi veider periood, kus ei ole nii palju toredaid asju ja ma ei taha pahadest asjadest kirjutada.
Aga vahepeal on mind rännakud viinud Palermosse, Sitsiiliasse, mis on vaieldamatult väga veider, kaootiline ja täiesti toimiv linn. Meenutas mulle mu Odessat. Palermo on selline linn, kus ei ole süsteemia aga kõik toimib, kõik suhtlevad, enamus inimesed on suht vaesed, aga mingi erakordne rahu on seal. Söök loomulikult imeline. Liiklus on lihtsalt müstiline. Arvan, et see on parim linn kus õppida parkimist, seal linnas ei saa hakkama kui auto kabariite ei tunne. Loomulikult kõik tuututavad, karjuvad üksteise peale või räägivad niisama ummikus juttu, kogu selle tohuvabohu vahel on mustmiljon rollerit, kes on omas maailmas ja jõuavad kõikjale kõige kiiremini ja iga jalgrattur näib ilmse enesetapjana. Fiat 500 (vanu on seal vägaväga palju) või ükskõik milline müstiliselt väike Fiat või Smart on kõige sobivamad autod sealses liikluses, ja dziip on ilmne liialdus, sest seal õnnestus suure dziibiga sõita umbes katariina käigu laiusel tänaval ja seal ka kuidagi ümber keerata. Ma arvan et see kõik seal on maagia, sest mujal maailmas ei ole see lihtsalt võimalik. Palermole järgnenud Lissabon, kus kõik toimus nii nagu päris maailmas, näis pargitud autode vaheline 50cm vahe ilmse ruumiraiskamisena, mistõttu jäi u 3 autot parkimata.
Ja lisaks veetsin 10 päeva Põhja-Sardiinias, kus on paradiisirannad, puutumatu loodus ja türkiissinine vesi, justnagu raamatus. Ühesõnaga väga ilus.

Paar pilti ka.

Palermo vanalinn. Seal elavad peamiselt sisserännanud.

Vasco da Gama sild Lissabonis ,17 km pikk .

Valimised 2007

Käisin valimas ära. Kahju, et veebis ei saanud valida, sest ei saanud oma lugeja installeerimisega hakkama ja lõpuks tundus pedas valimas käimine lihtsamana. Tahtsin lihtsalt öelda, et sel korral on väga huvitavad valimised, kohe põnev on mis saab, sest kõik valikud on halvad. Ehk peaministrikandidaadid on kõik üks soust, keegi ei ole kellestki parem.

Eile valiku tegemine oli nagu mingisse koledate ja pahade asjade kauplusesse minemine, kust midagi ei ole võtta, aga pead võtma, sest sealt ostmisega toetad justkui mingit head eesmärki.

Ja enamus valimisreklaamid on sellised, et ma ei saa aru kas erakonnad (eelkõige suurimad ja nähtavamad) naeravad inimeste üle või nad tõsimeeli usuvad sellesse mida nad teevad. Kohe liigselt palju väga piinlikke reklaamklippe on. Kolekole

Puhkus

Lühiülevaade juhtunust
Saabusin parasjagu puhkuselt, te pole puhkamas käinud..... Tegelikult lõpes täna see väljateenitud talvepuhkus. Suusatamine oli imeline. Esimesed päevad minule tuttava halva nähtavusega ja seejärel suurepärane. Ja seejärel väga tore ning ootamatult pikale veninud puhkus ka Taanis. Nimelt tuli Taanis sajandilumi taevast alla ja koju tulemine võttis plaanitust 5 päeva kauem aega ehk kolmapäeva asemel jõudsin pühapäeval. Iga päev jäid minule sobivad lennud ära, lõpuks läksin siis eile, laupäeval, lennujaama ja nagu näkku irvitamiseks oli ka siis lend tühistatud ning ka täna õige lend tühistatud. Sain ootenimekirja ja õnn pöördus, sest sain kõige viimasena lennule. Siis Kopenhagenis lahkusin terminalist vale ukse kaudu, sattusin tänavale ehk valesse kohta ja oli oht et jään ikkagi Tallinna lennust maha. Nagu paar tundi varem olid mu nõiakaardid mulle öelnud, et tuleb hea üllatus ja nii oligi checkini 2 km pika peamiselt jaapani turistidest koosnevas järjekorras kõige esimene inimene üks tuttav ja nii sain oma paberimajanduse õigeaegselt korda. Meeldivalt oli ming upgreiditud esimesse klassi, mis oli tore, kuid Tallinna Lennujaama meie lennuk siiski ei mahtunud ja meid pakiti bussile kuskil lennujaama nurgas. Kuid siis lõpp hea kõik hea ja nüüd on kodus tore olla. Kahjuks peab homme asjalikuks hakkama:( Mis tegelikult on tore ja viib suurema õnne, ehk teatud asjade lõppemise poole, kuid natuke stressirohked võivad ikkagi need järgmised nädalad olla. Seejärel ootavad aga Sitsiilia, Portugal ja Sardiinia, et stressi jällegi maandada:)
Nii kaevasime Taanis kolmapäeva öösel autot välja ja võitlesime tuultetormidega. Sellises ilmas istusin veel 1h lennukis teadmisega, et piloot soovib piruette tehes ikkagi lennata:) Õnneks jäi see meelelahutus ära ja läksin hoopis kaevama.

Odessa järelkaja

Mõtlesin täna pisut oma Odessa aja peale ja nüüd õhtul pidin tõdema, et sellest minu seal elamisest on välja kukkunud naljakas, täiesti planeerimatu ja väga hea tulemus. Ehk siis juhuslikult tänaval abistatud Robert Ameerikast elab ja töötab nüüd missionärina Odessas Doroga k domus. Mulle tundus juba Odessas, et temaga kohtumine oli üks minu olulisim vabatahtlik töö, kuid seda ma ei oleks uskunud, et see nii oluline on.
Robert on presbüteri preester, kes avastas oma kutsumuse peale pikaajalist tööd USA mereväes. Siis töötas ta 10 aastat ühes Florida väikelinnas preestrina. Kuna ta on alati tahtnud midagi enamat teha, siis varem tegi ta koostööd mitme Nikaraagua ja Bosnia lastekoduga. Kelle jaoks tegi korjandusi ning korraldas neis töölaagreid. Seni oli ta üritanud oma rahvuvahelised heategevusprojektid ühendada ka heade surfamispiirkondadega ja lisaks on ta kirglk fotograaf. 2005. aastal kuulis ta, et Ukrainas on laste olukord väga halb - palju kodutuid ja palju lastekodusid. Nii ta otsustaski minna Ukrainat uurima, et vaadata kas seal saaks ka midagi teha. Ta veetis 2005. aasta septembris mõned päevad Kiievis ja sõitis seejärel umbkeelsesse ning tundmatusse Odessasse. Kiievis üritati tal korduvalt nahk üle kõrvade tõmmata. Üks neiu aitas tal rongipileti hankida, loomulikult mitte kassast, vaid otse vagunisaatjalt. Nii ta reisiski vagunisaatja kuppes, kus vagunisaatja üritas tal ta kaamerat ära varastada. See õnnestuski, kuid Robert tegi lärmi ja nii leiti kaamera juhuslikult rongi peldikust.
Odessa külastuse jaoks oli Robert hankinud hulgaliselt lastekodude kontakte ja oli valmis neis surfama hakata. Nii sõitis ta röövtaksoga oma taaskord sama rongineiu organiseeritud Odessa kaugeimas äärelinnas asuvasse hotelli, mis maksis asukoha jaoks ilmselgelt liiga palju ja asus end sisse seadma. Registratuuris ilmnes pisike probleem, nimelt ei rääkinud tema ja registraator ühtegi sõna samas keeles ning nende vestlus oli täiesti tulemusetu ja humoorikas, eriti kui Robert hakkas oma inglisekeeles kirjutatud vene keele vestmikust vajalikke sõnu ette veerima, mida neiu loomikult ei mõistnud. Samal ajal luges registratuuri leti ääres hotelli hinnakirja üks punapea, kes mõtiskles oma otsuse üle sinna tobedasse kaugel asuvasse hotelli tobedale konverentsile minna ja kuulas seda huumorivestlust pealt. Pakkusin oma abi ja vahendasin pisut tulemuslikumalt Roberti ja hotelli vastastikusi vajadusi ning Robert kolis ilusti hotelli. Lisaks tutvusime pisut, rääkisin millega tegelen ja ta oli väga huvitatud. Lubasin uurida, et kas ta saaks meie organisatsiooni külastada. Kohtusime järgmisel hommikul, aitasin tal hankida hea korteri kesklinnas, ta külastas Doroga k domut ja jäi meie organisatsiooni juurde kogu oma Odessa 7 päevaks ning ei külastanud ühtegi lastekodu. Seejärel suhtlesime korduvalt telefoni teel, ta külastas Odessat uuesti veebruaris, kui rääkis, et ta plaanib ja vajab oma elus muudatust. Mais teatas, et lahkub Floridast ja plaanib minna Odessasse elama. Nüüd elab ta novembrist Odessas, on paar korda paljaks röövitud, on politsei poolt arreteritud olnud, õpib vene keelt, on ilmselgelt õnnelik ja reorganiseerib seda pisut surnud ning meeletult kaootilist organisatsiooni kadestamisväärse kirega. Ta on 52 aastane ja on selgelt teinud ühe drastiliseima kuid õigeima muutuse oma elus. Leppisime täna kokku, et aitan leida uued vabatahtlikud, kes seal töötaksid nagu mina seal olin ja aitaksid teda oma tänuväärses töös.
Kohtume temaga juunis, kui lähen taaskord Odessat külastama ühe järjekordse toreda projekti ettevalmistamiseks. Uue projekti nimi on: "Adam and Eve in 21st century". Kes teab mis sellest veel saab.

Talv on lõpuks ometi käes

Mõned mälestused, mida lumega teha saab.
Mul on väga hea meel, et talv lõpuks ometi kohal on. Kuigi ma hakkasin juba väga ära harjuma, et meeldivalt soe oli. Sain veel jaanuaris sügisjopega käiga jne. Kuid nüüd lumes sumbata ja päikselist talveilma nautida on ikka superluks!

Uuel aastal uue hoo ja uute väljakutsetega

Nüüd taas kirjutamisel pikk vahe olnud. Isegi mu isa mainis, et ma ei ole ammu kirjutanud ja see oli kohe täitsa huvitav kommentaar, sest ma eeldaksin, et mu käsitletud teemad teda ei huvita, sest ma siin ju sageli vingun ja hädaldan. Aga tore, et teda ikkagi vist huvitab:)

Eelmine aasta lõppes hästi ja uus algas ka väga toredasti. Aastavahetusel oli meil üks väga tore noorsoovahetus, mis alustas aasta kohe väga edukalt. Sellele aastale on suured ootused pandud, kõik uus ja parem peab nüüd algama ja vana lõppema. Esimest korda elus tunnen, et olen higiks ja pisarateks valmis, eeldusel, et need on isetehtu pärast ja hea eesmärgi nimel. Uusaastalubaduste nimekiri sai enneolematult pikk, kuid ka väga motiveeriv ja üldse mitte utoopiline. Kõige kättevõtmise asi. Ma siin kõiki oma lubadusi küll ei avalda, aga üks keskne teema on oma prioriteetide ümber vaatamine. Terve eelmise aasta tundsin, et liiga suur osa minu elust on kuidagi tööga seotud, mul ei ole piisavalt aega teistele inimestele ja nüüd peab see kõik muutuma. See tähendab, et lihtsalt-Minule peab rohkem aega jääma. Tundub, et ma seda juba pisut teengi ja see ei ole üldsegi nii lihtne:) Kuid siiski täitsa tore. Midagi on juhtunud ka minu suhetes, vanad suhted on tagasi tulnud ja osad pisut hääbunud. Peaksin ise oleme igasugustes suhetes initsiatiivikam, kuid see nõuab meeletult julgust ja seda ma kohati veel pisut alles kogun. Lisaks on huvitav teema uute tutvuste loomine, mis tundub mulle võrreldavana tuumafüüsikaga.

Viimasel ajal on huvitav, et kuigi mul on häirivalt kiire ja mul on absoluutselt liiga kiire ning palju teha olnud terve eelmise aasta, siis olen leidnud end viimase kuu jooksul korduvalt vestlustest, kus pean inimesi veenma, et ma siiski teen tööd. Ma ei saa aru kuidas mul on õnnestunud sellist muljet jätta, eriti olukorras kus ma tunnen, et eelmisel aastal kulutasin ma oma ärkvel oleku ajast u vaid 20% iseendale ja mitte-tööle. Oluline on märkida, et need vestlused on mul olnud inimestega, kellest ma eeldaksin et nad teavad minu tegemistest kõige rohkem. Võib-olla tuleneb see mulje sellest, et ma töötan kodus, mis võiks tähendada et ma väga palju midagi ei tee, või et minu töö viib mind sageli välismaale, mis enamus inimeste arvates tähendab kaunite linnadega tutvumist ja lebosklemist või näen ma koguaeg lihtsalt nii muretu ja puhanud välja:)


Täna leidsin uue viisi spordiga tegelemiseks:) Nagu eelnevalt mainitud tegelen ma regulaarselt (enamasti 10x päevas) sportimise peale mõtlemisega. Õnneks on mingid uuringud näidanud, et see on vahel sama tõhus kui tagasihoidlikult spordiga tegelemine. Täna oli peaaegu plaan reaalselt sportida, kuid õnneks jäin hiljaks ja seega jalutasin hoopis spordipoodi spordikaupu vaatama. Ok, tegelikult läksin sinna ikkagi eesmärgiga. Ja nii seisavadki nüüd ukse ees ootel peened helesinised käimiskepid.