Odessa järelkaja

Mõtlesin täna pisut oma Odessa aja peale ja nüüd õhtul pidin tõdema, et sellest minu seal elamisest on välja kukkunud naljakas, täiesti planeerimatu ja väga hea tulemus. Ehk siis juhuslikult tänaval abistatud Robert Ameerikast elab ja töötab nüüd missionärina Odessas Doroga k domus. Mulle tundus juba Odessas, et temaga kohtumine oli üks minu olulisim vabatahtlik töö, kuid seda ma ei oleks uskunud, et see nii oluline on.
Robert on presbüteri preester, kes avastas oma kutsumuse peale pikaajalist tööd USA mereväes. Siis töötas ta 10 aastat ühes Florida väikelinnas preestrina. Kuna ta on alati tahtnud midagi enamat teha, siis varem tegi ta koostööd mitme Nikaraagua ja Bosnia lastekoduga. Kelle jaoks tegi korjandusi ning korraldas neis töölaagreid. Seni oli ta üritanud oma rahvuvahelised heategevusprojektid ühendada ka heade surfamispiirkondadega ja lisaks on ta kirglk fotograaf. 2005. aastal kuulis ta, et Ukrainas on laste olukord väga halb - palju kodutuid ja palju lastekodusid. Nii ta otsustaski minna Ukrainat uurima, et vaadata kas seal saaks ka midagi teha. Ta veetis 2005. aasta septembris mõned päevad Kiievis ja sõitis seejärel umbkeelsesse ning tundmatusse Odessasse. Kiievis üritati tal korduvalt nahk üle kõrvade tõmmata. Üks neiu aitas tal rongipileti hankida, loomulikult mitte kassast, vaid otse vagunisaatjalt. Nii ta reisiski vagunisaatja kuppes, kus vagunisaatja üritas tal ta kaamerat ära varastada. See õnnestuski, kuid Robert tegi lärmi ja nii leiti kaamera juhuslikult rongi peldikust.
Odessa külastuse jaoks oli Robert hankinud hulgaliselt lastekodude kontakte ja oli valmis neis surfama hakata. Nii sõitis ta röövtaksoga oma taaskord sama rongineiu organiseeritud Odessa kaugeimas äärelinnas asuvasse hotelli, mis maksis asukoha jaoks ilmselgelt liiga palju ja asus end sisse seadma. Registratuuris ilmnes pisike probleem, nimelt ei rääkinud tema ja registraator ühtegi sõna samas keeles ning nende vestlus oli täiesti tulemusetu ja humoorikas, eriti kui Robert hakkas oma inglisekeeles kirjutatud vene keele vestmikust vajalikke sõnu ette veerima, mida neiu loomikult ei mõistnud. Samal ajal luges registratuuri leti ääres hotelli hinnakirja üks punapea, kes mõtiskles oma otsuse üle sinna tobedasse kaugel asuvasse hotelli tobedale konverentsile minna ja kuulas seda huumorivestlust pealt. Pakkusin oma abi ja vahendasin pisut tulemuslikumalt Roberti ja hotelli vastastikusi vajadusi ning Robert kolis ilusti hotelli. Lisaks tutvusime pisut, rääkisin millega tegelen ja ta oli väga huvitatud. Lubasin uurida, et kas ta saaks meie organisatsiooni külastada. Kohtusime järgmisel hommikul, aitasin tal hankida hea korteri kesklinnas, ta külastas Doroga k domut ja jäi meie organisatsiooni juurde kogu oma Odessa 7 päevaks ning ei külastanud ühtegi lastekodu. Seejärel suhtlesime korduvalt telefoni teel, ta külastas Odessat uuesti veebruaris, kui rääkis, et ta plaanib ja vajab oma elus muudatust. Mais teatas, et lahkub Floridast ja plaanib minna Odessasse elama. Nüüd elab ta novembrist Odessas, on paar korda paljaks röövitud, on politsei poolt arreteritud olnud, õpib vene keelt, on ilmselgelt õnnelik ja reorganiseerib seda pisut surnud ning meeletult kaootilist organisatsiooni kadestamisväärse kirega. Ta on 52 aastane ja on selgelt teinud ühe drastiliseima kuid õigeima muutuse oma elus. Leppisime täna kokku, et aitan leida uued vabatahtlikud, kes seal töötaksid nagu mina seal olin ja aitaksid teda oma tänuväärses töös.
Kohtume temaga juunis, kui lähen taaskord Odessat külastama ühe järjekordse toreda projekti ettevalmistamiseks. Uue projekti nimi on: "Adam and Eve in 21st century". Kes teab mis sellest veel saab.