Loen hetkel Vendasid Karamazoveid ja seal on kohe väga häid mõtteid. Kuna viin raamatu täna raamatukokku, siis tahan mõned mõtted siia üles märkida.

Hetke sündmuste ja üldse sageli esineva kurjuse kohta:
"Mu armsad, mis me tülitseme, hoopleme üksteise ees, mäletame vastastikku ülekohut: lähme parem aeda jalutama, üksteist armastama ja kiitma, suudlema ja oma elu õnnistama!"


Ja teine üllatav lõik tarbimisühiskonna kirjeldamiseks. Minu jaoks uskumatu, kuna kirjutatud 19. sajandil ja kui loen seda siis ei usuks:

Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kiiret rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad endas palju mõttetuid ja rumalaid soove, harjumusi ja kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid - seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. Nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsema, sinnapoole neid juhitaksegi.