Kirjutan hetkel magistritööd, mille olen juba hellitavalt elutööks või eeposeks nimetanud. Sest selle kirjutamine on põrgulikult raske, edeneb aegalselt, selle saamislugu algas juba 2001. aastal ning nüüd on tähtajani jäänud umbes 12h, kuid mul on veel mõned head leheküljed kirjutada ja isegi võiks öelda, et töö kõige olulisema lehed. Hankisin kenasti ööseks toitu - täidetud mune ja komme:) ning kassile kõige paremat ja talle maitsvat toitu, et ma ei peaks tema kurja ja etteheitvat pilku pidevalt taluma. Ehk siis kõik on valmis. Saabusin just kinost, vaatasin ma arvan oma elu üht humoorikaimat friigifilmi. Ei saa ikka päris kodusolev inimene olla, kellel tekib soov teha selline film-muusikal. Ei saa öelda, et väga hea oli, aga naljakalt veider.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba siinse kriminulli käiku aimanud on, olen ma meister ajaröövel. Ehk ma ei peaks seda kõike siia kirjutama, vaid peaksin kirjutama protsente ja muud toredust.
Kuid ma otsustasin täna pisut kirjutada selleks, et jäädvustada sel nädalal nopitud kaks head ütlust:
1. Life is easy, but its not simple. (tõlge: Elu on lihtne, kuid see ei ole kerge)
2. Armasta mind vähem, aga armasta mind kaua (see oli tänase filmmuusikali punkt)

PS. Ma sain täna uuesti tädiks. Sel korral olen juba kogenud:) Palju õnne lapsevanematele.