Jälle ei ole ma siia kaua aega kirjutanud, sel korral kuna olen palju ära olnud ja arvutist eemal, ning lisaks on mul mingi veider periood, kus ei ole nii palju toredaid asju ja ma ei taha pahadest asjadest kirjutada.
Aga vahepeal on mind rännakud viinud Palermosse, Sitsiiliasse, mis on vaieldamatult väga veider, kaootiline ja täiesti toimiv linn. Meenutas mulle mu Odessat. Palermo on selline linn, kus ei ole süsteemia aga kõik toimib, kõik suhtlevad, enamus inimesed on suht vaesed, aga mingi erakordne rahu on seal. Söök loomulikult imeline. Liiklus on lihtsalt müstiline. Arvan, et see on parim linn kus õppida parkimist, seal linnas ei saa hakkama kui auto kabariite ei tunne. Loomulikult kõik tuututavad, karjuvad üksteise peale või räägivad niisama ummikus juttu, kogu selle tohuvabohu vahel on mustmiljon rollerit, kes on omas maailmas ja jõuavad kõikjale kõige kiiremini ja iga jalgrattur näib ilmse enesetapjana. Fiat 500 (vanu on seal vägaväga palju) või ükskõik milline müstiliselt väike Fiat või Smart on kõige sobivamad autod sealses liikluses, ja dziip on ilmne liialdus, sest seal õnnestus suure dziibiga sõita umbes katariina käigu laiusel tänaval ja seal ka kuidagi ümber keerata. Ma arvan et see kõik seal on maagia, sest mujal maailmas ei ole see lihtsalt võimalik. Palermole järgnenud Lissabon, kus kõik toimus nii nagu päris maailmas, näis pargitud autode vaheline 50cm vahe ilmse ruumiraiskamisena, mistõttu jäi u 3 autot parkimata.
Ja lisaks veetsin 10 päeva Põhja-Sardiinias, kus on paradiisirannad, puutumatu loodus ja türkiissinine vesi, justnagu raamatus. Ühesõnaga väga ilus.

Paar pilti ka.

Palermo vanalinn. Seal elavad peamiselt sisserännanud.

Vasco da Gama sild Lissabonis ,17 km pikk .