Nädalavahetuse veetsin Haanjamaal ehk siis käisin puhast õhku ja pehmet kaevuvett maistmas. Hing ja ihu said uut jõudu täis. Algne plaan oli minna kartuleid panema, aga asendus hoopis puude lõhkumise ja riita ladumisega. Loomulikult ei ole ma selliseid asju ammu teinud ja nii võttis riida ladumise kunsti meelde tuletamine pisut aega. Õnneks ükski riit ümber ei kukkunud.
Tädi Õie ja Kalvi olid väga toredad nagu ikka. Seda kõike ülendas imeline loodus, nagu ka piltidelt näha võib. Lisaks päris tööle käisin rattaga sõitmas ja isegi sõitsin esimest korda pisikese traktoriga, aga väga suurest mäest üles ja alla. Ja õppisin kalkunite, kanade ja koertega kõnelema. Jalgrattasõidu ja töötamise tulemus on senini kestev keha üleüldine valulisus.
Lisaks sellistele asjadele käisime tiigi äärest paju okste raksus, osalesin vestlusel "100 moodust kopra püüdmiseks ja tapmiseks", proovisin maailma kõige jubedamat jooki õukat (eetrit), mis auras kurku veel tunde. Ja last but least proovisin elu ülimat nõiarohtu, millest ma polnud kuulnudki - ussiviina. Ussiviin on siis viin, milles on uss (rästik) sees. Nagu lugesin kõige õigem on elusale ussile viin peale kallata, aga tädi Õie rääkis, et kui panna ka keha tuleb mulla maitse juurde. Ja uss peab olema püütud enne jüripäeva, siis on kõige mürgisem. Lisaks ei tohi ussiviina hoida eluruumides. See kõik tundus mulle tõelise nõidusena ja nii ma pidingi seda "imet" nägema. Ja läksime õhtuhämaruses tädi Õiega hämarasse aita, Õie-tädi avas kirstu ja võttis selle välja. Oligi uss mis uss. Pudelist ei julgenud maitsta, sest uss oleks kindlasti suhu tulnud. Maitse oli pisut veider. Algul oli viin, aga järelmaitse ei olnud viin, vaid uss;)