Külm on võtnud kogu minu energia. Tegelt loll on see kes vabandust ei leia, olen lihtsalt laisk olnud ehk siis nagu tavaks. Külm on taandunud ja homme algab kauaplaanitud Krimmi reis. Kõige pealt lähen Simferopolisse, sealt elektritskaga Urozainajasse ja sealt bussiga Krasnodarkasse. Ja siis võibolla muud kohad ka. Eks paistab.

Viimasel ajal olen ma väga zanjatõ olnud. Nii EVSi asjadega kui Eestis HeadEsti asjadega, meil plaanis homme mitu projekti kirjutada ja täiesti uskumatult tundub, et kõik on kontrolli all ja mingit paanikat ei ole. Kui vaid partnerid pisut kiiremini reageeriksid. Aga küll saab.
Homme algab veebruar ehk minu siin olemise viimane kuu. Kuu pärast ootab mind kodumaa. See on kohati päris hirmutav mõte, sest seal kodumaal peab kusagilt raha saama, kodu leidma ja muud hirmsad igapäevaküsimused. Ma hakkan nendega, eelkõige koduga järgmisel nädalal tegelema. Aga kui keegi teab pakkuda üürile "odavat kesklinnakorterit", siis siin on üks huviline!

Eelmine nädalavahetus möödus täielikus rahus ja mõnusalt. Kuna seoses külmaga lõpuks külmusid radiaatorid ka ikka ära siis oli toas ka väga külm. Olen siin tõeliseks venekaruks saanud, sest kui toas oli 13 kraadi, käis peast läbi mõte, et näe kui hea soe. Nüüd seoses külmade taandumisega hakkasid ka radikat tööle ja toas on päriselt soe. Siis sati arve vist on korteriomanikul maksmata, nii et vaatan toaantenniga krõbisevat telkut ja tegelikult leidsin täiesti uue asjana videolaenutuse, mis on mugavalt minu uksest 100m kaugusel ja sellest tulenevalt vaatasin palju telkut ja olin õnnelik selle üle. Kuid kino sai ka ikka. Nimelt oli laupäeval ilus ilm ja sellega seoses, eriti peale pikka külmapüha, guljaitasid kõik inimesed kesklinnas. Mina ka guljaitasin ja kohtusin oma parima sõbranna ja tema abikaasaga. kes minu meelest talle kohe üldse ei sobi ja on selline kohaliku meessoo üks eredamaid halbu näiteid. Õnneks sõbranna on ise ka avaldanud, et ei ole tegemist õnnelikeima abieluga maamunal. Igastahes oli meil meeldiv 1,5h-ne guljaitus ja abikaasa jutt väsitas mind kohe ära, nii et ma põgenesin turu sulgemise ettekäändel. Aga väljavõte väga meeldivast vestlusest:
Abikaasas: "Mis see tähedab, et sa oled siin vabatahtlik?"
Mina: (suhteliselt pikk mõttepaus ja sobivate sõnade valimine, et asja lihtsalt selgitada ja selline tulemus:) "Olen ühe programmi raames, mis annab noortele inimese võimaluse mõnda aega välismaal elada ja töötada" (plaksutasin endale mõttes, sest hea lihtne kirjeldus ju)
Abikaasa: (mõtleb, muigab, mõtleb ja teatab:) "Aa, kas teil seal peetakse meid (loe:Ukraina) JUBA välismaaks või"
Mina: (shokeeritud, kuid rahunen kohe ja teatan naiivselt:) "Nojah, me peame ikka kõike mis on väljaspool Eesti piiri on välismaaks, isegi Lätit ja Soomet"
Abikaasa: (veel kurnavat mõtlemist, just nagu ta mu naiivset kommentaari ei kuulnudki) "Nojah, tegelikult te olete juba Euroopa Liidus ju"
jne

Ja köögis on mul endiselt olukord: Köök nagu külmkapp ja külmkapp nagu lihtsalt kapp.
Minu teooria on, et moodsad külmakapid ei tööta kui neid ümbritsev õhk on külmem kui külmkapis peaks olema. Kinnitage või lükake ümber...

Mida külm teeb?

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidþaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad
kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmus lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid.

Üldiselt on siin täiesti talumatu ja ropp külmus:) Ja minul puhul olen ma
laskunud hierarhia esimestele astmetele. Ehk ma tunnen, et mu keha vaikselt
hangub ja ma olenkaotanud huvi igasuguste esteetiliste asjade vastu - nt
ilu ja kord (juukseid ikka pesen, kuigi kaalun väga läbi millal). Ja esimest
korda olen kohas, kus külm on reaalne probleem. Mina igal aastal ajab
marru ja üllatab, kuidas nt Eestis üllatutakse, et meri jäätub, justnagu see
oleks mingi ime. Ja siis on kriis, et ei ole lumelabidaid, jäämurdjaid ja muud
talveatribuutikat. Aga siin on kohe reaalne probleem. Inimestel päriselt ei
ole mütse, kindaid ja talvesaapaid,sest neid ei ole alati lihtsalt vaja. Õnneks
on naistel kasukad, sest see on ju iga naise uhkus. Siis kontoris meil ei köeta
ja veetorud külmusid ka kinni. Kodus on toas nii ja naa, okei, aga köögis on
täitsa külm. Hingõhk aurab. Külmkapp on vist sulatusrežiimil, igaljuhul kui
külmiku avan jookseb peast läbi mõte, et oo kui hea soe:))))) Ja Krimmi
reis lükkub, sest mulle tundus piisava põhjusena: -28 kraadine ilm, bussid
ei sõida, koolid on kinni, vett ei ole ja nädalavahetuseks lubab tormi!

Russki jazõk ja zima!

Nii nüüd on kogunenud paljupalju muljeid, mis on vaja enne unustuste hõlma vajumist talletada. Alustuseks eelmisel nädald veetsin siis imelised 4 ööd rongis. Ei olnud midagi hullu ja rongi nägu ei tulnud ka pähe, ainult pisut ära väsisin. Aga igal juhul võib kõiki reisimisi väga õnnestunuks pidada. Kõige pealt tore Kiiev, kus kõik õnnestus, isegi käisin lõpuks saatkonnas ära ehk siis viibisin pooltunnikese kodumaa pinnal. Ja ajasin veel mingeid asju. Aga siis reedel ja laupäeval viibisin Lvovis, mis oli märksa põnevam reis. Läksime mu hea sõbranna Ira ja tema tuttava Linaga Lvovi. Reis algas täiesti nii nagu peab üks tõeline reis algama, kuid lihtsalt seni ükski mu reis ei ole nii läinud. Ehk siis ostsime kupeede vahel äritegeva täta käest suitsukala ja vagunisaatjalt õlle ja alustasime reisi Lääne-Ukraina mekasse. Lvovi reisi eesmärk oli osalemine konverentsil "Naiste ja meeste võrdsed võimalused tööturul". Nii ja nüüd lubage mul enda üle vägaväga uhke olla. Ehk siis mul paluti konverentsil ettekanne teha teemal "Naiste ja tööturg Eestis". Ja palun väga, mina tegin Ukrainas konverentsil ettekande VENE KEELES!!!! Muidugi algul vabandasin, et mitte ukraina keeles, aga mulle andestati. Ja ettekanne tähendas pigem lugemist, aga siiski. Lisaks tegin kommentaare täiesti ise ja tutvustasin Euroopa Noored programmi täiesti iseseisvalt vene keeles ja padabimpadabum, andsin ka Lvovi kohalikule telekanalile intervjuu ja seal ei lugenud ka midagi maha. Nii, et mul on täiesti alust enda üle uhkust tunda ja seda ma ka teen:))) Lisaks kohtusin ühe vana tuttavaga Lvovis ja muidu oli lõbus. Meie kolmas kompanjoon Lina oli väga huvitav näidiseksemplar. Arvan, et võrdõiguslikkuse teema on selline, millest saadakse igatmoodi aru ja paha on kui sellest valesti aru saadakse. Ja üldiselt ma usun sellesse. Aga meie kompanjoni kokkuvõtte kogu teemast oli täiesti uskumatu ja ma ei usuks seda kui ma seda ise ei ole kuulnud. Aga ta teisel päeval teatas, et tema mõtles selle üle ja jõudis järele, et parem on olla ikka diskrimineeritud. Sest siis mees otsustab kõik ja sina istud ainult autosse:)))) Ja veel lisaks, et kui naine ikka igasuguseid imelikke asju teeb, nt käib tööl, siis ta ei ole enam nii väga naina. Ja küsimuse peale, et misasi on naine oli vastus, et naine on: "Keeruline emotsioonide ja keemiliste reaktsioonide süsteem". Novot kui targaks ma siin saan!
Täna rääkisime Iraga veel teemal ja viskasime nalja ja Ira rääkis Ukrainas paar aastat tagasi läbi viidud uuringust võrdõiguslikkuse teemal. Minu jaoks väga huvitav. Ukrainas arvavad naised, et võrdõiguslikkus tähendab: "Igale naisele mees". Lisaks Ukrainas olevad ressursid jagunevad meestele 50 ja naistele vastavalt 1 (see ei ole palkade suhe). Ukrainas pankades olevatest arvetest kuulus vaid 4 % naistele. Lisaks näevad naised ainsa võimalusena oma rahalisi võimalusi ja üldse võimalusi parandada ainult läbi perekonna, mis tegelikkuses tähendab läbi mehe ja lapsed on pigem loomulik produkt. Ehk seesama uskumatuliina on 6 aastat tagasi lahutatud 15-aastat kestnud abielust ja nüüd viskab nalja,et ta saab pensioni varasemas elus osutatud seksuaalteenuste eest. Minu jaoks on see kõik täiesti uskumatu. Ja jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt kui siin teha naiste hulgas küsitlus, et kas naistel peaks olema õigus valimistel osaleda, siis nad ütleks tõenäoliselt, et vahet ei ole või et mehed on nagunii targemad. Vot nii, kunagi hiljem pean ma kirjutama ka siinsetest meeste ja naiste vahelise suhtlemise kommetest. See on väga huvitav teema. Ja nii huvitav, et isegi mu kallis emmeke, kes vahel on suhete teemal suhteliselt konservatiivne, ütles kommentaariks "Et selles ühiskonnas ma siis küll läbi ei lööks!":))
Vahemärkusena: vene keele õppimine edeneb ja õpin tublisti iga päev. Juba tean padešše, et pristavkisid ja saversennõi ning njesaversennõi vidist ei saa vist küll kunagi aru.

Nii, aga nüüd midagi erilist. Odessas ja nagu aru saan kogu Euroopas on meeletu talv. Meil siin Tsaari-Venemaa lõunapealinnas Odessas on selline talv, mida ma ei oleks eales uskunud, et siin on selline talv. Ja nüüd taaskord kahju, et mul ei ole fotokat, sest see on jäädvustamist väärt. Täna hommikul oli -25 kraadi külma. Õnneks kohalikud ütlevad, et selline külm oli Odessas viimati 15 aastat tagasi. Aga tänaval on ilus lumi ja üldse õues on kohe päris väga ilus talv. Ja muidugi on väga külm. Kõik muu talvevarustus on ok, aga mul ei ole korralikke talvesaapaid ja kindad on ka külmad. Muu on ok. Nii, aga mis peamine. Mult on küsitud väga palju, et kas Must meri talvel jäätub. Enamus inimesi räägivad, kuidas nad lapsepõlves käisin merel uisutamas, aga see oli väga kaua aega tagasi. Kuid nüüd, just praegu on Must meri valge meri, sest ta on jääs! Ja seda ma tõesti ei uskunud, et ma näen.

Kolmapäeval sõidan Krimmi suvekuurortisse, kus külas kuhu plaanisin minna oli täna hommikul -28:))) Ma veel plaane ei tee. Lähen neljapäeva hommikul Simferoopolisse, kohtun Annaga ja siis vaatame edasi mis teeme. Plaan on Krasnodarka, Bachisarai ja Sevastopol. Aga võibolla on plaan hoopis rong- Simferopoli rongijaama McDonalds - rong:)) Ja tagasiteel Lvovist käisin ka restoranvagunis. See oli elamus. Ja jõudsin järeldusele, et on väga suur vahe käia Šveitsi rongi restoranvagunis ja Ida-Euroopa rongi restoranvagunis, mis küll on väga uus ja peen. Elu on viimasel ajal põnev ja loodan, et nii ka jätkub! Ja tööd on ka hirm palju järsku:(
Eelmisel nädalal lahkus järjekordne, kuid senini kõige toredam jaapanlane Kanzo, talle lähen järgmisel aastal kindlasti külla. Ja tänase päeva lõpuks õppigem kiiresti ütlema väga iluast jaapani keelset väljendit, mille vestmikust leidin:

KAK-A-NAIDE KUDASAI!

Kohtumiseni!

Nädala märksõna: поезд

Elu on nii hirmkiireks muutunud. Tööd palju ja töövälist elu ka järsku palju ja kõik kokku on palju ja tore. Lisaks olen ma nii tubli, et õpin lõpuks vene keelt nii iseseivalt kui ka õpetajaga koos. Juba tean käändeid ja natuke oskan enda puuvenekeelt parandada ka. Siiski selle nädalalõpuks olen ma rongi nägu, sest veedan selles meeldivas rauast ja mitte hingavas hällis tervelt 4 ööd. 2 ööd olen juba seal maganud, tänane öö veel, siis homme kusagil Lvovis ning siis tagasi rongi. Eile olin Kiievis, kus oli kuidagi täiuslik päev. Käisin lõpuks ometi saatkonnas asja ajamas ja kohtusin tuttavatega ja plaanisime tuleviku Ukraina projekti. Lvovis ootab "naisküsimuste" konverents, millele valmistasin ette ülevaate naiste olukorrast Eesti tööturul. Väga huvitav ja palju uut. Homme-ülehomme Lvov ja järgmisel nädalal Krimm.

Ja meil veel ei ole meeletut külma, kuid kõik kardavad. Ilmateade ütleb, et esmaspäeval saabub külmus. OI-OI-OI

Turu majandus

Tänase päeva päevateema on siis turud Odessas, sest nüüd olen lõpuks käinud sellel müstilisel kõige tähtsamal kurikuulsal Sedmoi kilometril. Lisaks sellele, et ma sain täna ilusaid asju on turuvärk siin ikka otsen serjosnõi asi, nii et vajab lähemalt tutvumist.

Nii aga ma lisan mõned illustreerivad pildid ka ikka juurde.

Niisiis üldiselt ma ei ole selline suur turu inimene, aga siin ma olen selleks rohkem saanud ja seda täiesti pragmaatilisel põhjusel, sest mulle ei meeldi siin poes käia. Poes tunnes ma end alati
võimaliku vargana. Kõik kotid tuleb muidugi kuhugi kappi panna, või mingile tobedale mutile hoiule andma. Siis hrannikud on sellised tähtsad sellid ja nemad kontrollivad tsekke ja rebivad selle pisut puruks, et kinnitada, et kõik on õige. Jnejnejne, ühesõnaga on see üks suur stress ja seega käingi ma rohkem turul. Pealegi ei ole mu kandis suuri univermage, nii et kõik asjad saan ostetud ainult turult.
Minu igapäevane turg on Novõi rõnok, see on igaopäevaselt ka kõige talutavam, on puhas ja ilus, kuigi kallim kui teised turud. Aiaiai. See on tore pisike turg ja otse mu tööteel nii et lihtne käia. Novõi rõnok on ka kõige igavam turg, aga
seal on üks tädi! Ta on mu lemmik. Täna nägin teda jälle. See on tarakani- ja rotimürgi müüjatädi. Tema töö seisneb päev läbi mööda rõnokit ringi kõndida ja mürki pakkuda. Eriliseks teeb tema aga see kuidas ta reklaami teeb. Ta ütleb sellisel väga erilisel kumiseval häälel selle ühe mürgireklaami lause ja see kõlab meeletult naljakalt, sest päevastpäeva see kunagi ei muutu. Tema puhul ma tahaks seda reklaamlauset väga lindistada ja seetõttu unistan ma helisalvestavast mobiilist.

Niisiis. Järgmine turg on Privoz. See on Odessa põhiturg. See on selline suur, suht kesklinnas ja
Odessa turismiraamatud ütlevad, et sealt saab osta nööpnõelast tuumapommini. Noh ma ei tea kas päris nii on. Seal ma väga ei käi, kui siis huvi pärast. See on selline põnev turg, kus elu käib 24h, saab värsket kala, 20 kopkast Astra suitsu, kassette, kuns- ja eluslilli, Hugo Bossi kilekotti, vürtse ja kõiki muid eluks vajalikke asju. See on tõesti põnev turg, kuhu soovitav kindlasti minna. Seal on selliseid tüüpe ja karaktereid. Lisaks müüakse seal vanu asju, mis alati on väga põnev ja minu lemmik. Ma ikka unistan endiselt elekter-samovarist.

Siis on "7 km". See on vähemalt Lõuna-Ukraina ja kogu regiooni suurim tug, mis asub Odessa kesklinnast 7 km kaugusel, sellest ka nimi. See on see turg, kust ostetakse kõik tööstuskaubad, mida müüakse kõigil teistel turgudel ja poodides Ukrainas, Moldovas ja mujal. Seal on palju müüjaid kes müüvad ainult hulgi. Nt kui Moldovasse läksin, siis läksin selle rongiga millega läksid koju Chisinau turutätad, kes käisid 7km-l shoppamas. Nad lähevad bussiga otse turule hommikul kl 3, siis shoppavad ja kl 12 koju tagasi. Minu uue sõbra Alex'i kommentaar 7km-i kohta oli. "Ma ei teadnud, et maailma kohtub Odessas." Ja nii see on. See on tõeline rahvastepaabel ja pigem on see turg, kust saab osta tõenäoliselt absoluutselt kõike mida hing ihaldab. Mina ihaldasin seeliku ja juuksevidinaid ja muid ilusaid asju, mis minu meele nüüd väga rõõmsaks teeb. See kompenseerib õnneks mõningast energia puudust, mis võib tuleneda pisut vähesest magamisest ja pisut ka heast Ukraina valgest õllest. Aga see selleks.

Ja järgi on jäänd vana hobuseturg - Starokonnaja rõnok. See on tegelikult mul kodu lähedal, aga seal ma ei ole veel käinud. Sealt saab tänapäeval osta kassipoja, kuldkala ja viirpapagoi ning tõenäoliselt ka kõiki teisi loomi, kuigi nad väidavad, et hobuseid enam osta ei saa:)

Eelmisel nädalal oli mul paar väga tugevat maeiarmastaukrainat päeva. Tähendab kõik on huvitav ja mul siiski on mõned väga toredad sõbrad, kellega loodan siit lahkudes jääda ühendusse ning ma endiselt väga loodan oma töökohta uusi vabatahtlikke leida, et nad kogu seda elunalja kogeda ja et organisatsiooni pisut aidata kui võimalik. Nii aga mis siis seda mittearmastamist taaskord tekitas. Märksõnad on koledus ja hoolimatus ja ebamugavus. Sellel teemal kirjutamisel on mul pisut hirm ja oht olla pisut poliitiliselt ebakorrektne:) Seda eelkõige inimeste kirjeldamisel. Ma pean lihtsalt ütlema, et ma puutun kokku väga palju nn "teise ukrainaga" kui tuua paralleele Eestis kasutatavatest terminitest. Ja ma usun, et see on olemas, lihtsalt siin on see seltskond enamuses. Mul on väga hea meel tõdeda, et Eestis on see teine mulle tundub, et vähenemas või siis ei puutu ma sellega nii palju kokku. Siin see lihtsalt on valdav enamus. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu ja räägivad erinevatest võimalustest. Minu jaoks ei iseloomustagi seda seltskonda võimaluste rohkus. Ok, enamasti on tegemist siiski mitte väga heal järjel olevate inimestega. Kuid sealjuures ei ole see minu jaoks peamine. Peamine on pigem meeletu raha kummardamine igas asjas, mille tulemusena tegelikult ei osata hinnata enam raha hinda ja tulemus on meeletu ahnus, kadedus, ihnus, hoolimatus kõige suhtes enda ümber, loovuse puudus, kurjus teiste suhtes, kõigi süüdistamine jnejnejnejne. Ma ei ole kunagi arvanud, et raha ei ole oluline. Loomulikult on. Rahata ei saa elada ja selle olemasolu suurendab meeletult võimalusi. Kuid siiski sageli on olulisem tahtmine ja suhtumine ja valikud. Ma ei arva, et inimene kes käib aastas korra reisil on rikkam kui inimene kes ostab igal aastal vähe uhkema teleka. See on tavaline tarbimisvalikute tegemine. Niisiis, aga mis mind ärritas. Kõik jooksis kokku kui ma ühel päeval pean olema täistuubitud ebamugavas marsas mis ajab peaaegu inimese alla ja siis marsajuht veel sõimab, siis kingsepp on kas joobes või pilves ning kui ma saapad kätte saan on need täitsa mäkerdatud, siis tšeki rahaks vahetamine võtab aega 1 kuu ja poodi minnes pean ma oma arvutiga koti hoolimatu tädi kätte jätma ning selle tagasi saades ütleb, et see kukkus maha ja teatab et ei ole midagi kõik on korras või oli teil seal midagi olulist sees? Ja siis ma enam ei jaksa suvaliste inimestega rääkida, sest ma tean, et küsimused ja jutt on nagu lindilt. Ei ole eriti palju küsimusi. Ja peale 3-4. küsimust teemad ammenduvad.
Küsimused on: Kust sa oled? (Enamasti ollakse pettunud kui kuuldakse, et ainult Pribaltika) Kas sulle Odessa meeldib? Kas sa Ukrainat armastad? Kas sul on kahju siit ära minna? Kas sa tahad Ukraina mehega abielluda? (vanemate inimeste puhul alati 2. küsimus. Nad oleks valmis kohe kosjasobitajaks hakkama) Kas sa üürid korterit? Kus korter asub ja kui palju maksab? Kõik, rohkem küsimusi ei ole. Kõige hullem on veel see, et kui kuulata inimeste jutuajamisi tänaval, bussis või baaris, siis ei ole teemasid eriti palju rohkem. Samad küsimused esitatakse ka kõigi külaliste kohta, et kas Odessa ikka meeldis ja rohkem küsimusi ei olegi ja mulle lihtsalt tundub see väga igavana. Kindlasti ei ole olukord nii hull, kuid ma lihtsalt elan ja liigun just selliste inimeste piirkonnas. Kindlasti on see millekski hea ja tegelikult ei ole mul millegi üle vinguda. Lihtsalt arvan, et olen siit lahkumise ajaks lahkumiseks valmis. Seni pakub alati mulle imelist ja rahustavat varjupaika mu kuipaljumaksabkorterkesklinnas:) Ja plaanis on mul kunagi teostada antropoloogiline või sotsioloogiline või muu sobiv -loogiline uurimus, et miks venelastele ja ukrainlastele ei ole tualett oluline koht. Ma arvasin, et igas kultuuris peetakse seda heade ideede allikaks... Sest mitte ainult avalikud vetsud ei ole siin hirmsad vaid ka kodude vetsud.

Eile õhtul oli telekas film "Jack Vjasmorkin", see oli u 15 või rohkem aastat tagasi mu lemmikfilm. Nüüd on endiselt vägaväga naljakas. Eriti naljakas on veel filmis olevat inglise keelt kuulata, see on nagu 5.klassi õpikus Step 5. Ja lisaks saan ma vene keelest ka rohkem aru, sest see tekst on nagu ikka kõigis vanades vene filmides suht absurdne, kuid just see totakalt mahlakas vene keel. See on see vene keel, mis ei ole Puškini ilus vene keel, vaid filmis naljakas ja päris elus suht totakas. Ja endiselt teemad on ikka ja jälle samad. Selline Ameerika ülistamine. See on ju igapäevane asi siin, et kui vene keel on pisut aktsendiga, siis oled ameeriklane või kui on pisut targem inimene, siis ta teab Saksamaad ka ja oled sakslane. Aga rohkem keeli ei ole maailmas kui ameerika ja saksa keel. Need on keeled, mida paljud inimesed ka õppida soovivad. Muudest riikidest ja keeltest ei ole nad kuulnud ning kui mainid neid, siis nad eriti ei huvitu ka. Et kui ütled, et ma ei räägi saksa keelt vaid eesti keelt, siis selle peale öeldaks naeratades "Aah, kakaja raznitsa!". Ja tõesti, mis vahet seal on? Aga oluline keelte puhul ikka on see, et tõesti väga paljud inimesed kellega ma igapäevaselt kokku puutun ei tea vist, et saksa, prantsuse ja inglise keeles kasutatakse samu tähti ning sellest ma ei saa jällegi aru, et kuidas nad ei tea.
Eelmisel nädalal kui Pille-Maiga guljaitamast marshrutkaga tagasi linna sõitsime, oli marsas pisut vindine lõbus noorte seltskond. Kes pidasid vajalikuks tüütada kõiki teisi sõitjad. Meie ees istus noormees, kes oli ainus hetkel vallaline ja kuuldse et seljataga räägitakse välismaa keelt võttis julguse kokku ja pöördus meie poole kõiki teada tuntud inglise keelseid sõnu kasutades. Küsimus ikka, et kust te olete, mille peale vastasin, et Saksamaalt, aga kuna mõtlesin oma ogara ajuga, et äkki nad oskavad saksa keelt, siis vabandasin kohe, et eiei oleme Inglismaalt. Ja jätkasime armsas eesti keeles rääkimist. Seltskonnal oli siis arutamist palju ja meid ristiti Saksamaa üliõpilasteks. Õnneks tundus ka Pille-Maile uskumatune, et kogu vähemalt 6-liikmelises seltskonnas ei teadnud keegi ühtegi saksa keelset sõna või nad ei vist ei ole isegi seda keelt kunagi kuulnud. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas selline teadmatus võimalik on. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma tõesti eeldan, et noored inimesed võiksid vähemalt ära tunda inglise, prantsuse ja saksa keele, kuigi nad neid ei räägi.
(Kirja 7.jaanuaril)

Kommunism see on sotsialism pluss elektrifitseerimine. Seda ma olen omal nahal tunda saanud, sest elekter on ju korduvalt väga pikalt ära olnud. Elu õpetust olen ma ikka saanud. Muuseas sel nädalavahetusel on teatavasti raždestvo ehk jõulud, nii et pidu jätkub. Ma sellest kohe väsinud. Nüüd on ju pikk kanikula ka. Täiesti loomulik on muidugi see, et ma sain kanikula olemasolust teada 4.jaanuaril, kuigi kanikula algas 30.detsembril ja kestab 10.jaanuarini. Õnneks said sellest samal ajal teada ka osad teised kolleegid. Selline hea infoliikumine on meil tööl, sest kui ma oleks seda ju varem teadnud, mine tea võibolla oleks mingi reisu planeerinud:)) Liiatigi, et ma küsisin puhkuse kohta 2 nädalat tagasi ja siis ütles kõrgeim ülemus, et eiei kõik päevad töötame:)))
(kirj. 6.jaanuaril)

S novõm godom ja c raždestvom!

Nüüd on siis see uus aasta käes ja kogu maa jõuluootel. Ja peale seda siis jälle uue aasta ootus. Miskipärast kunagi vana kalendri uuest aastast ei räägita, mis on ju ka ometigi 2 nädalat hiljem, ehk siis ülejärgmisel nädalavahetusel.

Minu uus aasta saabus prosta suurepäraselt. Kogu see pidutsemine on mind nii võhmale võtnud, nii et teisipäeval kustusin ära ja jäin lihtsalt magama ja ei saa öelda, et nüüdki pakataksin uuest jõuluenergiast. Aga mis siis tegi uue aasta nii suurepäraseks, peale suurepärast päris jõulu. Esiteks kaunistab mu külmikut taas sült, verivorst, mulgikapsas, kasekese-komm, hõõgvein ja siider. Aga kuidas kõik need maiused sinna kappi said? Snegurotska põhjamaalt tõi. Pilti kaunistavad kaks krasaavitsat on, kes kohandusid täiesti kohalikele oludele.

Nii aga sai teatrit, kus küll baleriinid väga sünkroonis ei tantsinud nagu tavaliselt, aga siiski Pähklipureja on tore tükk. Siis sai süüa, juua ja aastakokkuvõte tehtud, uue aasta lubadused kirjutatud. Eelmisel aastal oli neid 3 nüüd lausa 7, nii et tuleb kiire aasta. Lühidalt võib uue aasta lubadused-ootused kokkuvõtta, et aeg on armastusel ja rikkusel minu õuele tulla:) Ei olegi nii suured ootsed tegelikult ju. Esimene on selline keerulisem, aga teise puhul olen hakanud pisut süsteemsemalt oma miljoni äriidee peale mõtlema ja tutvunud algaja ettevõtja lugemismaterjaliga. Ma selles vallas ikka loll mis loll. Siis sai veel Odessa põhiplatsile mindud, nii et linna ilutulestikku nägime, orkester mängis, elasin üle peaaegu 3000 tapmis- või vigastamiskatset. Duki ehk Duke de Richelieau kuju ja Potjomkini treppide juures kohtusime juhuslikult mu töökoha inimeste ja keskuse lastega. Nendega sai nalja ja lõpuks harjusin ka talla all olevate paugutajatega ära. Seejärel läksime edasi siis uude poppi baari Vyhodisse, kus oli Ukraina-stiilis pidu. Paljupalju süüa- kõike marineeritut ja hapendatud, salot, blintskuid ja kanjesna varenikuid ning võibolla veel midagi kuid uni murdis.

Esmaspäeval saatsin Pille lennukile ja selleks oli vaja minna Kiievisse. See oli põhimõtteliselt nagu kruis Stockholmi. Ajaliselt teeb sama välja. Kiiev oli hommikul täiesti tühi, uskumatu nii suure linna puhul, aga on ju ometigi kanikula praegu.

Nii aga Kiievis käisin ma oma elu kõige uskumatumal näitusel ja lisaks käisin lõpuks ka Lavra koopakloostris ära. See oli päris õudne, kuid väga uskumatult mõjuv koht. Soovitan siiski külastada. Aga see muuseum siis. Tegemist oli mikrominiatuuride muuseumiga, sellest on mulle paljud rääkinud, kuid ma ikka ei kujutanud midagi sellist ette. Ma nimelt kunagi ei pääranud tähelepanu sõnale - mikro. Ma olen varem käinud miniatuuride muusemis, aga seal olid asjad pisikesed, kuid ei vajanud nägemiseks luubi abi. Kõik seal olevad asjad on ühe inimese tehtud ja ma kuulutan ta kõige uskumatult hullumaks inimeseks ja ta tegutseb endiselt. Kõikide nende uskumatute asjade pilte saab vaadata siin Mikrominiatuuride Muuseum. Aga mõningad kõige enam üllatanud asjad: tühjaks puuritud ja läbipaistvaks puuritud juuksekarv, millesse on pandud väike tehisroos; võti, mida saab poolest grammist kullast toota 1 miljoni; laev mis on 3 mm pikk ja koosneb 280 detailist ja mille "köied" on 400x peenemad kui juuksekarv; kirp kellel on kullast kingad jalas; nõela otsale asetatud malelaud jne.