Lihtsalt muljed

Kõigi maade bliverid ühinege. Ülesvõte äärmiselt toreda jõuluvetserinka lõpuminutitelt. Sel korral oli meil Eesti, Soome, Jaapani, Ukraina, Valgevene ja Vene esindajad. Märksõnad olid veel: Kalevala, Joulupukki ja Urho Kaleva Kekkonen.
(Viimase märksõna kommentaar. See on mind kunagi kuulsaks tegeva seriaali kindel stseen. On rong, platskart vagun. Ühes vahes tütarlaps Soomest, tütarlaps Ukrainast ja üks vuntside ning dressipükstega tüüp, kel Hugo Bossi meesteridikül kõrval ja kes on juba pisut alkovines ja mõtleb vaikselt omaette samal ajal kui tütarlapsed pisut tutvust teevad. Tüüp siiski mõistis inglissis nii mõndagi. Kui tütarlapsed on tutvusmise lõpetanud ja vaatavad vaikides aknast välja. Tõstab tüüp pea ja ütleb "Urho Kaleva Kekkonen" ning seejärel küsib Ukraina tütarlapselt "Vodki hotses?")















I blive in Santa Clause! Au kõigile bliveritele. Seekord tõi jõulumees päkapikumütsi Hiinast, mis on ju teatavasti kõigi bliverite maa.




















Lubage esitleda - näärimänd on valmis ehitatud ja väga kaunilt õhupallidega kaunistatud. Igal õhupallil oma ilus võrkkott ümber.




















Veel üks imeline reklaami ja avaliku kommunikatsiooni näidis. Linn ütleb oma narodile HEAD UUT AASTAT!!














Mu lemmik skulptuur Odessas "Meremehe naine". Sel pildil pisut laiendatud: Meest merele saatev poeg, naine ja ema:))) Väga hästi välja tulnd pilt. Tegelikult ema rollis väga äge EVS Soomest- Anna, kes elab Kiievis nagu Tuhkatriinu hirmuvalitseva kuninganna juures. Vähemalt eelmisel nädalavahetusel sain paljupalju naerda.

Ma tegelikult kaalun hoopis Odessasse jäämist. Mind kuidagi ahvatlevad siinsed veemüügi kioskid. Üks moodsaim pildil. Seal küll ei saa püsti seista ega ringi keerata ja soojendust ka ei ole. Aga mõte, et ma müüks vett- 1 liiter 20 kopkat on ahvatlev…See valge paber on hinnakiri. Saab igasugusel kujul vett osta.

Reklaami kõrgem pilotaaž. Klubi sildi all on "reklaam" internetiklubis pakutava lisateenuse reklaamimiseks. Juhul kui te mingil põhjusel ei ole suutelised kollasel lisatahvlil olevat teksti lugema, siis siin on suuremal kujul: "Наша копия лучше вашего оригинала!"
















Tukkuv müüjanna. Nagu Bulgakovi teostes. Õhtul kui turg kinni pannakse ja küüslaugu ostjaid enam ei ole, siis sõidab müüjanna trammiga koju. Muuseas mingil põhjusel müüvad küüslaugu müüjad ainult küüslauku, kuid kõiki teisi tooteid müüakse ikka segamini.




















Prügi sorteerimine Ukraina moodi:))















See on see pilt mida ma olen tahtnud teha niii kaua. See lihtsalt on nii väga ilus. Tegemist nagu ikka saboriga ja tema kõrval oleva Vorontsoviga. Kõik kaunis kaunis. Raagus Odessa on ikka teine Odessa. Ja kohati meeldib see mulle rohkem, kui roheline Odessa.

Kõikkõik on uus detsembrikuus. See pilt on tehtud uues väga toredas ja mitte odessaliku baaris Vyhod. Ja sealt olen leidnud juba uusi toredaid sõpru. Käesoleval pildil on bojaaritari kõrval arvake ära kes - loomulikult Ira ja tegelt tema seljataga oli tema sõbranna Masha.

Nii tuleb avaldada armustust armsamale juhul kui elad 16korruseliste kortermajade tsoonis ja ei ole piisavalt raha, et lennuk tellida, et õhku sama tekst kirjutada.

Natuke nalja

Mitu ukrainlast mahub marshrutkasse?
V: Kõik kui vaja.

Mitu ukrainlast parandab elektrikatkestuse korral elektrivõrku?
V: Mitte ükski. Kõik on marshrutkas.

:))))) Lugu elust enesest.

Tarbimiskäitumise muutumine

Mis juhtub Sinu tarbimisharjumustega kui tuleb mõnest vähe "tsiviliseeritumast" riigist ja elad siin mõnda aega.

Kui lähed kiirsöögikohta ja vaatad seinal olevat menüüd ning seal jalutab üks sarvedega pruunikasmust elukas nimega Tarakan:

Kui see juhtub mujal ehk seal kuskil kus tundub, et on mingid reeglid:
- lahkud vaikides söögikohast, räägid sõpradele ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- lahkud vaikides ja kirjutad mõnele päevalehele lugejakirja ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- teed kohapeal skandaali;
- helistad otsekohe mõnda vastavasse ametisse ja nõuad söögikoha kohest sulgemist.

Kui oled Ukrainas (või mõnel muul sarnasel imemaal):

Näed elukat, sulged silmad, ütled endale, et sa kujutasid seda endale ette. Avad silmad ja näed, et menüü on lihtsalt seinal (vaikides tead, et elukas jõudis juba menüü taha või seinaprakku ronida) ja valid oma söögi, ootad seda ning asud seda sööma. Ja usud siiralt iga vähe krõbedama ampsu korral, et see on vaid krõbedaks küpsetatud kana. Tänad müüja Nastjat, lähed tööle ja lähed järgmisel teisipäeval jälle sinna lõunat sööma.

Nääripuu

Täna on jõululaupäevaeelne päev, mis Eestis hetkel on pea pühade meeleolus juba jnejnejne. Teate isegi. Minul on täiesti tavaline reede õhtu ainult selle teadmisega, et mujal on tore ja inimesed on diivanil keras ja limpsivd hõõgveini. No pole hullu teen homme sama. Nimelt homme minu juures on jõulupidu. Seega kui kellelgi ei ole midagi teha või kusagil olla, siis selliste inimeste koosolemine toimub just homme minu juures Odessas. Uskumatu. Nii, aga hetkel on mul täiesti jõulumeeleolu. Siiski jõululaule ei julge kuulata, need on kuidagi tuju hävitavate omadustega sel aastal. Kuulan jõululaulude põimikut ja Uait kristmasit homme. Jõulude ajal on mul külas üks teine EVS, tema on Soomest ja tegutseb Kiievis ja nüüd on mul külas ja väga tore on. Eriti kui arvesse võtta eelmise nädalavahetuse pisut keerulist külalist, kes väsitas kohe väga ära ja kelle külastuse tulemusena leidsin ühe olulise uus aasta lubaduse, mida siiski siin avaldada ei saa. Ehk kunagi hiljem.

Nii aga ma pean jagama mõningaid jõuluasju. Sel nädalal olen käinud kahes koolis jõulupeol. Ja olen avastanud, et isegi kui ma maailma ei muuda suurte suurte tegevustega, siis lapse, kel ei ole väga palju lähedasi, jõulupeole minemine muudab juba maailma paremaks. Ja kuigi selle lapse roll näärietenduses on nõiakostüümis seismine või lihtsalt pingil istumine, siis see mõte et sa oled seal tema pärast on täiesti piisav. Ja eriti hea on kui sa veel pilti ka teed. Ja tulemus minul on jõulu või siis nääri tunne ja neil on lihtsalt hea meel. Täna oli pidu ühes Odessa kaugemas otsas asuvas internaatkoolis. Väga armas ja muljetavaldav kool oli. Seal käivad kerge vaimse mahajäämusega lapsed, kes tegelikult on sagedasti pigem sotsiaalse mahajäämusega sest nad on väga vaesetest või puudustega peredest. Mitmetel lastel ei ole ka vanemaid.

Tänasel väga toredal ja lõbusal jõulupeol sai selgeks üks asi, et vanemad lihtsalt alavääristavad meelega vahel oma lapsi. Kui sa ikka tahad, et 4.klassi poiss, et võimalikult tobedalt tunneks, siis tuleb nad riietada nääripeol jänese või päevalille kostüümi. Päevalille kostüümi omanik vist tegelikult armastas oma kostüümi, sest kui oli nende grupi luuletuse kord, siis ta esitas väga huvitava etteaste, mis nagu selgus oli improviseeritud. Ma ei saanudki aru, et kas tal ei olnudki luuletuses osa või unustas ta selle lihtsalt ära:) Aga tema etteaste seisnes ringide tegemises ja kirjeldas kuidas linnukesed tema ümber lendavad ja seemneid nokivad. Lisaks olid peol huvitavad mängud, mis minu rikutuse astet arvestades mu meelest algklasside nääripeo mängud just ei ole. Nt võistlus kahe meeskonna vahel. Üks meeskonna liige hoiab banaani käes ja teine peab selle ära koorima ning sööma ilma käsi kasutamata. Oli pisut veider ja piinlik. (Siinjuures kommentaarina, et see meenutas 1.detsembri Aidsi-päeva üritust, kus muuhulgas oli võistlus mille auhind oli õun kondoomis ja hull bänd, kelle laulja lihtsalt laval karjus ennastunustavalt "Armageddon".)

Nii ja nüüd püänt! Lõpuks on kätte jõudnud aeg ,mil ka meil on hakatud nääripuid püstitama. Osad puud on püstitatud sellistesse kohtadesse, et ma ei ole kindel kas nad on seal koguaeg olnud ja meeletus jõulunäljas näen neid nüüd esimest korda. Täna jõuti põhipuu püstitamiseni. Ja pean ütlema, et midagi nii naljakat ei ole ma kaua aega näinud või kuulnud. Pildi saan esmaspäeval, sest mu oma kaamera ju ei tööta. Aga.... Eesti uudiste baasil mulle meeldib, et osad linnad ehivad päriselt linnas kasvavaid puid ega lõika muid puid. Ja Norra olevat sel aastal Londonile koleda rootskuuse saatnud. Ja kindlasti osades kohtades pannakse püsti ka kunstkuuskesid. Aga nääripuu Odessa moodi?

See eeldab puu ehitamise oskust. Nimelt hetkel ehitatakse Odessa nääripuud Deribasovskajale- kindlasti väga ilus. Aga ehitamine on sõnaotsesmõttes ehitamine. Selleks on püstitatud metallkarkass, kuhu kraanal olevad mehed topivad pisikesi puid. Ja mitte lihtsalt puid vaid ....- männipuid! Jah, see on nii. Odessas ehitatakse näärikuuske väikestest mändidest. Osad on nats kollased ka. Sel ajal kui ma seda meistriteost nägin oli valmis alles latv. Eks õhtul näeb kogu ilu!

Ilusat jõule! Nautige kõike mis selle juurde kuulub!

Täna on laiskust, külmust ja nälga täis päev. Siiski olen mitu tundi töötanud ja nüüd plaanin minna kohvile ja koogile ning nendega koos on aeg jõulukaardid ära kirjutada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Nimelt on juba mitu head nädalat minu kallis sõbranna T Peterburgis samal missioonil nagu mina. Ainus erinevus, et tema päästmisobjekt ei ole tänavalapsed vaid suhteliselt kuulus Ermitaaž. Mul on väga hea meel, et tema esmakogemused sellest uskumatust maailmast on väga sarnased minu maailmaga. Tema pajatustest Vassili saarel ja selle lähistel toimuvast võib lugeda siin.

Elektrisõltuvus ja jõulud

Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud, kuid tähistavad viimaste päevade meeleolu.

Arvan, et tänapäeva Maslow hierarhias peaks olema ka selgelt kirjas baasvajaduste hulgas - elektri-vajadus. Vahel tundub osade inimeste jutte kuulates, et kui oled muutunud ultramoodsaks inimeseks, siis on vajaduse rahuldamatuse korral meeleoluhäireid tekitava omadusega ka interneti-vajadus.

Ma olen elanud nüüd juba 2 x 24h ilma elektrita. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see nii keeruline on. Esimene 24h oli kodus, millest ma siiski vähemalt 8h magasin ilma elektrita ja teise sama kaua olin tööl. Ja pealegi oli põhjus mehhaaniline ehk uus kork parandas kõik. Nüüd aga on asi tõsisem. Eile ei olnud terve päev kontoris elektrit ja kuna ma olin rumala peaga kodus läpakat ilma juhtmeta kasutanud, siis ei olnud akut ka. Kuid lisaks ma selles absoluutses tegevusetuses ja mõttes, et on vaja palju teha istusin lihtsalt 2h, et minna sotspatrulliga kaasa filmi tegema. Ja kui auto saabus 1,5 h hilinemisega, selgus et meie lõbu jääb ära, sest auto katki. Kodune rõõm ei kestnud kaua, sest 45min peale koju jõudmist lahkus minu seltskonnast elekter ja täna hommikul 12x ei olnud ta veel tagasi. Seega kodu pime ja külm.

Kogu asja tegi hullemaks, et mul on lisaks läpaka akule tühi ka mobiili aku ja laadija on kodus ja kodus ei ole elektrit. Kuidas küll nii elada saab? Kuu tagasi elektrikatkestuse ajal sai öelda: "Mida küll inimesed 100 aastat tagasi tegid, kui elektrit ei olnud? Vastus: kasutasid Nokia-telefoni valguse saamiseks." Nüüd aga ei ole mingit valgust. Ja lihtsalt kommentaarina. Ukrainas on küünalde ostmine üks keerulisemaid tegevusi.

Jõulud on üks kummaline aeg ja nüüd esimest korda mõistan, mida ma jõuludelt ootan ja mida ma selle juures hindan ja kõik see puudub mu elus hetkel. Aga jõulud on selline eriline aeg kui kõik lihtsalt käib omas rütmis, mis sellest et kohatises kingistressis, siis on see ikkagi väga tore stress, sest mõtled teistele. Siin tundub, et ei olegi sellist püha, mis sellist soojust sisaldaks. Näär on nagu on. Pauk, viin ja padarak. Aga täna mõtlesin ja mõistsin millest puudust tunnen. Praegu Eestis olles kondaksin ma peale tööd ilusas Tallinnas ringi ja vaataks lihtsalt seda ilu, siis läheks mõne ülitoreda ja kalli inimesega kuhugi toredasse baari või kohvikusse, tõmbaks end kerra, telliks imehead hõõgveini, lööks nurru, räägiks pisut juttu, kuulaks tõenäoliselt ilusat muusikat ja tunneksin end lihtsalt väga hästi. See vist ongi see üks suuremaid rõõme, mis on kõige väärtuslikum just jõuluajal, kuigi kõike seda saab teha põhimõtteliselt aastaringselt.

Kõik lihtsalt on väga hästi

Hetkel on täiesti suurepärane hetk. Päike paistab ja õues ei ole löga ega vihma ja lihtsalt on väga tore. Ja ma võin kohe kõige ja endaga väga rahul olla, see on väga väärtuslik tunne, sest see võib lõppeda kohekohe. Kontorisse saabudes sain Euroopa Noortelt kirja. See on see kiri, mida tegelikult ootasin ammu ja arvasin, et ma ei saa seda, sest olin kindel, et aadress oli vale. Oligi vale aga nõiaväel jõudis see siiski minuni. Nii, aga kiri oli kiri, mis kuulub žanrisse "Muhv nõudmiseni" ehk siis väga meeldiv kiri, mille suurepärane Mina endale 3.aprillil kirjutasin. Nimelt siis ettevalmistaval koolitusel pidime kõik kirjutama endale kirja, mille Euroopa Noorte toredad inimesed meile saadavad kui pool teenistusest läbi on. Lisaks sain enda pildi, kus ma olen selline kahvatu rott ja SUUR AITÄH! ümbrikus oli ka helkur ehk siis teisisõnu kuld.

Väike väljavõte mu kirjast:
.... Aga praeguseks hetkeks ma loodan, et oled käinud vähemalt korra Krimmis, räägid ok vene keelt oled kohaliku elga hästi tutvunud, sul on kohalikke sõpru, pead korralikult blogi, helistad koju ja Pille-Maile, ei moluta üksinduse pärast, ei ole mingil põhjusel masenduses, oled õnnelik ja oled endiselt hea tädi!

Mul on heameel öelda, et lootus ei sure kunagi ja vähemalt hetkel on kõik nii nagu aprillis loodetud! Tore.

Juhul kui keegi ei mõista seda siinse maailma tööhõive-poliitikat ja selle üldtoimimist, pilt illustreerib täielikult kohalikku tööjaotust ja - korraldust. Sellise pildi tabamine ei ole siin väga keeruline, sest nii käib see lihtsalt alati.

Pean kiiresti kirjutama, et hetkel toimuv vestlus meelest ei läheks. Taaskord kontorikoomikat, millele lisab vürtsi vene keele eripära, sest teistes keeltes mida mina tean ei ole võimalik sellist tummist mahla suust välja saada:))))

Kõigepealt tööpäev algas nagu ikka u kl 12. Esimene tööalane tähelepanek oli, et tänasel kolmapäeval oli siin väljaantavate ajalehtede peatoimetaja tulises vaidluses teiste arvatavasti asjaosalistega, kuid peatoimetajal oli lihtsalt õllepudel käes. Ta üldiselt on mees, kes arvab, et ta on VÄGA tähtis.

Nii aga nüüd siis hetkel toimuv. Kontorisse tuli Odessa vanurite päevakeskuse Наше будущее juhataja, kellele minu padruuga Ira tegi grammotad-tänukirjad, et päevakeskus saaks oma toetajaid tänada. Tegemist selliste vanakooli pioneerilaagri grammotatega. Tädi ei jõudnud kohe seda ilu ära imestada. Sellistes olukordades on sobilik öelda "Боже мой какая красота!", sõltuvalt olukorrast tuleb hinnata kas ka pisar sobib või mitte. Hetke olukord seda ei nõudnud. Aga siis tädi pidi need allkirjastama, kui ta oli juba mitmed allkirjastanud teatas ta järsku. Kahjuks pean selle osa eesti keeles kirjutama, sest ma lihtsalt vene keeles ei oska nii hästi. "Oih, siia peaks ju ilusti kirjutama, ukraina keeles. Aga no kes seda keelt veel oskab!". Selle peale turtsatas Ira pisut, kuid vastas täiesti asja kohaselt "Да сложныи момент".

Üldiselt ma olen avastanud, et vene keel (vähemalt see mida enamus inimesed igapäevaselt räägivad) on kõige mitte-seksikam keel. Vene keel on suurepärane lauludes, luuletustes ja kirjanduses, kuid praktiline keel mida noored räägivad on väga jube. Flirtimiseks on see kohe täiesti turn-off-keel, vähemalt minu jaoks. Mulle igasugused sapotskad, sapotskad ja muud tskad väga ei meeldi.

Veel üks oluline aspekt, mida olen tahtnud kaua aega üles märkida. Ukraina (pean silmas vene keelseid piirkondi) ja eeldan ka Venemaa lapsevanemate elu on suht kerge selles osas mis puutub lastele nimede panemist. Kunagine anekdoot kus ühel naisel oli 9 poega ja kõigi nimed olid Ivan, peab täiesti paika. Siin on nimede valik vägaväga väike. Ja isanimi on tõeliselt vajalik. Aga jah nimesid on siin kuidagi väga vähe. Ma arvan, et naistenimesid on kokku 10-15 ja sama palju mehenimesid. Ainus uus naisenimi millega siiani olen kokkupuutunud on Snezhana ja mehe nimed Gleb ja Svjatoslav. Aga üldiselt on siin nimede arvamine suht lihtne.

Mulle tundub, et kui täis bussis hüüda: "Masha", siis pööravad 40% naistest pea, kui hüüda "Ira" siis teised 40%. Ülejäänud on Olja, Natasha, Nastja, Sveta, Lena, Katja jt. Nt minu tantsutrennis on peale treeneri veel 6 Irat ja mingi valemiga on treener suuteline neid kõiki kuidagi eriliselt nimepidi kutsuma.
Meeste puhul on asi veelgi lihtsam: 70% meestest on lihtsalt Sašad. Olen olnud seltskondades, kus mehe nimi küsimine tundub suht mõttetu ja vaid viisaka tegevusena, sest kõik ongi Sašad. Ja ülejäänd mehed on kõik Kostjad, Koljad, Pašad, Ljoošad, Vanjad, Vasjad, Serjoošad. Ja ma ütlen, et need ei ole maailma kõige uhkemad ja paremad meestenimed. Kuigi nimi ei rikkuvat meest, siis mul on sellega harjumine aega võtnud. Mul on pisut keeruline öelda täiskasvand mehele Kolja või Ljooša, viimasel ajal olen kuidagi ära harjunud, kuig üldiselt on ikka keeruline.

Moodsa maailma karm reaalsus

Mul on viimasel ajal vist kasvuraskused või tegelikult ei ole need kasvuraskused, lihtsalt aegajalt mõtlen asjade üle, mis meeldib ja mis mitte. Üldjuhul ei ole mul endaga viimasel ajal enam probleeme, olen endaga täitsa heaks sõbraks saanud. Isegi välimusega olen rohkem rahul ja ei pea seda nii oluliseks. See on kõik siin elamise tulemus, sest siin on välimusele ülisuurt tähelepanu pöörav ühiskond ja välimust kummardatakse nii oksendamiseni, et mulle on sellest kohe nüüd väga kõrini ja mõistan kui mitte oluline see on. Ja see ei tähenda, et ma väidan, et välimus ei ole üldse oluline. On ja väga oluline, kuid pigem on oluline puhtus, endast hoolitsemine ja endaga sisemiselt rahul olemine. Siiski aegajalt tekib mul tunne, et ma olen ikka nohik mis nohik, kuigi ma annan tegelikkuses aru, et ma ei peaks nii tundma, sest tegelikult on mul väga tore elu ja pean tunnistama, et mu elu on kindlasti toredam kui väga paljudel inimestel. Aga siiski, mis siis aegajalt sellist mõtet tekitab. Enamasti on see seotud alkoholi, suitsu ja narkootikumidega. Ma olen suuteline nautima ja pidutsema täiesti ilma nendeta. Alkoholi ma küll tarbin, kuid saan hakkama ka ilma.Kuid ma ei vaja ühtegi neist suhtlemiseks või lõbutsemiseks. Nii ja vahel ma siis tunnen, et pahasti, et mul ei teki nende järgi vajadust. Kogu sellele mõtlemise viimasel ajal on tekitanud tegelikult narootikumid.

Suitsuga on mu suhe selline, et ma ise ei tunne kohe mingit vajadust suitsetamise järgi. Ei tunne vajadust suitsunurgas klatsijuttu kuulata. Suitsetavatele sõpradele moraali ei loe, kuid eeldan, et nad mulle suitsu näkku ei puhu ja üldiselt mind sunduslikult suitsu sisse hingama ei sunni. Oma kodus ma kellelgi suitsetada enamasti ei luba, kõik käivad tublisti ikka õues. Armastan, et kohvikutes on suitsuvabad pooled, kuid suitsetava sõbraga olen nõus suitsetajate poolele istuma.
Alkohol on samuti selline asi, mis kuulub baari, kluppi või vahel ka koju. Mulle ei meeldi, et ma pean bussis istuma kell 11 hommikul õlle joova tüübi kõrval või et iga teine inimene õllepudel käes vastu jalutab. Mulle ei meeldi väga purjus inimesed, sest nad tüütavad mind ja arvavad, et neil on selleks õigus. Ma olen alati pidanud alkohoolikute suhtlemist teistega vaimseks terroriseerimiseks ja ma ei aktsepteeri seda. Alkoholi tarbimine ei muuda inimest süüdimatuks ja seega ei tolereeri ma ka joobes öeldud totrusi, mida joonud inimene järgmisel päeval ei mäleta ja seega ka ei usu seda mida ta rääkinud on. Alkohoolikute puhul tunnen ma tõelist viha ja see on vist ainus seltskond kelle peale ma olen suuteline täiesti ilma põhjuseta karjuma, sest ma ei taha et nad minuga räägiksid ja mind tülitaksid. Alkohoolik kodus on kogu pere terroriseerija, palju koduvägivalda on seotud alkoholiga ja ma arvan, et kõik inimesed ei pea selle pärast kannatama. Alkohoolikute üks "eelis" on, et ma tean alkoholi mõju ja ma ei karda neid nii väga. Erinevalt narkomaanidest, mis on minu jaoks täiesti tume maa. Enne Odessasse tulekut olin ma narkootikumide osas täiesti naiivne. Põhikokkupuude oli süstlate nägemine, juttude kuulmine või vestlused teemal narkootikumid hea või halb. Ma ei ole narkootikume kunagi pooldanud, kuid nüüd ma olen kohe selgelt nende vastu. Mu arvamus on erinev ehk ainult kanepi suhtes, kuid kõik muud on ei ole aktsepteeritavad. Peamine tunne mida see mus tekitab on hirm ja ma ei taha hirmu tunda. Ma tõesti ei tea kuidas narkomaan käitub ja mida teeb ja see tekitab mus hirmu. Siinses minu maailmas on narkootikumid igapäevane asi. Süstalde vahetamine on üks organisatsiooni põhitegevusi. Igapäevaselt näen liimiuimas lapsi. Täna rääkisin muidu väga laheda poisiga, kes oli selgelt pilves. Ja selle peale tundsin ma viha ja hirmu ja et ma ei taha temaga suhelda. Ma ei taha sellega kokku puutuda. Või ma ei oska kuidagi käituda olukorras, kui sind saadab koju su töökaaslane, kes nagu hiljem selgub on just doosi võtnud ning sellest väga jutukaks muutunud ja vestluse tulemusena saad teada, et ta on 10-aastat amfetamiini tarbinud, et see talle meeldib ja et tal on HIV ja ta sooviks sinuga teed juua.

Üldiselt pean ma ennast suhteliselt tolerantseks inimeseks. Olen küll kriitiline, kuid aktsepteerin erinevusi ja pigem naudin neid. Kuid ma tõesti ei suuda aktsepteerida alkohoolikuid ja narkomaane. Eriti narkootikumide puhul ei näe ma neis absoluutselt midagi head, mitte üheski olukorras. See teeb haiget ainult nende tarbijatele ja kõigile teistele tarbijate ümber. Võibolla olen ma jänes ja ei aktsepteeri "moodsa maailma karmi reaalsust", kuid seda on raske teha kui see mõjutab minu heaolu ja lihtsalt elamist. Ja ma ei ole nõus, et narkootikumide vastu olemiseks peab neid proovima.

Eelmisel nädala toimus kauaoodatud külastus. Nimelt käis mul külas mu kallis emme. Kõik sõprade senised külastused on olnud suurepärased, kuid kui emme ikka külla tuleb, see on midagi erilist. Ma väga pabistasin selle pärast, sest ta siiski lendas ja reisis täiesti iseseisvalt ja pidi terminali ja lennukit ja firmat vahetama. Aga ta tuli täiesti probleemitult toime ja jõudis veel koju ka. Nii, et ei ole midagi vaja muretseda. Tema siia saamine oli suht keeruline, selleks pidi kasutama erinevaid veenmis-, ähvardamis-, palumise- ja muid kavalustehnikaid. Kuid siiski õnnestus ta siia saada. Ja kohe vägaväga tore oli. Sai niisama oldud ja lobisetud ja teatris käidud ja linnaga tutvutud. Ja lisaks käisime turul, mis temaga koos oli ikka hoopis teine asi, sest ta teab nendest kohalikest delikatessidest väga palju. Lisaks ostsime värsket kala ja ma õppisin esimest korda värsket kala puhastama ja kalasuppi tegema. Ei ole üldse keeruline. Nii, et ma tundsin end tõesti pisut totu tütrena. Lisaks sai tütrele muretsetud soe jope, sest ta ju jooksis nagu hilpharakas ringi suvejopega ja nii võib külmetada ja põiepõletiku saada. Nüüd on soojus ka minu keha ümber. Lisaks on mu kapis imehead kohupiima kooki (muuseas on see siin olematu nähtus. Üldse see siinne koogikultuur on selline palju kreemi ja kunstvärvi), mulgikapsaid, sülti ja paljupalju kommi ning sokolaadi. Kommid on muidugi eranditult Kasekeses. Kui ta üks päev enne ütles, et tal on kommikott ostetud, siis käis peast läbi mõte, et ainult üks kott. Tavaliselt saan ikka 2 või 3 kotti. Aga kui kott kohale jõudis, siis oli nagu jõul kohe, sest kott oli terve kilo ja seega palju kommi. Lisaks on mul nüüd palju eestikeelset naistelektüüri ja värske Kroonika ja Su doku raamat. Kahju, et emme nii kiiresti ära läks, kuid selle eest olid meil ülitoredad päevad! Selliseid võiks rohkem olla ja Eestis on sellist kvaliteetaega kuidagi keerulisem tekitada. Mul lihtsalt on maailma kõige parem emme!

Ja lisaks täna vihastasin taas siinse töötegemisviisi peale. Tähendab seda viisi ei olegi. Kellelgi justkui ei ole üldse huvi ja keegi midagi ei tea ja kui seletades ütled, et aga selle arutamiseks meil ju koosolek oligi ning sellest rääkisimine. Siis sellele täiesti sobiv vastus oli, et rääkisime jah aga see ju lähen meelest ära ja seega oleme jälle alguses tagasi. Oeh, ma ei tea kuidas siin mingid asjad liiguvad või tehtud saavad. Eks ma võtan asja rahulikult ja annan endast parima, kuid üle varju hüppama ei hakka, sest siis võib hulluks minna.

Ma olen täna heainimese lainel:) Või tegelikult arvan, et ma olen seda peaaegu koguaeg. Sattusin sellisele lehele: Pledgebank. Võibolla on see mingi üldteatud asi, kuid minu meelest tore algatus, sest iga heategu ju muudab maailma paremaks.

Epp Maailmaparandaja

Täna on ülemaailmne aidsi päev! Kuna see on teema, mille kõrval ma hetkel pidevalt elan, siis pean vajalikuks seda ka kõigile teistele meelde tuletada. Viimastel andmetel on maailmas üle 40 miljoni HI-viiruse kandja, neist 50% on nooremad kui 24-aastased. Sel aastal on AIDSi-laadsetesse haigustesse surnud enam kui 3 miljonit inimest, neist pool miljonit on lapsed. Sel aastal on Eestis registreeritud 569 HIVi nakatunut ja 19 AIDSi haiget. Neist 0-14 aastaseid 7 ja 15-24 aastaseid 314.

Ka enne Ukrainasse tulekut oli HIV minu jaoks alati teema, kuigi ma ei olnud sellega kunagi otseselt kokku puutunud, kuid siiski mõtlesin sellele sageli. Pean tunnistama, et kusagil ajusopis seostus kas vabanduse või ettekäändena, et see on homoseksualismiga seotud või Eesti puhul ka pigem "venelaste ja narkomaanide" haigus. Siin olles on see arusaam muutunud. Eriti peale HI-viirust kandvate lastega ühest potist süües ja koos mängides. See puudutab igaüht. Eriti maailmas, kus prostitutsioon ja inimkaubandus on üha levivad ärivaldkonnad. Kõik saavad midagi ära teha. Kasvõi sellest ainult rääkides. Ja eelkõige saavad ma arvan midagi ära teha vanemad, kes võiksid oma lastega avameelsemalt seksist rääkida, mitte pead liiva peites.