See võrdlus on olnud üks läbiv teema viimase 10 kuu jooksul. Täna väga lühidalt. Tegemist on mu viimase Ukraina täispika töönädalaga. Ja sel nädalal olen ma olnud väga hõivatud EVS ja olen endaga rahul. Hetkel on taas siin septembris tänavalt leitud uus organisatsiooni rahastaja ja sõber Robert. Ja sellega seoses on paljupalju tegemist. Igaljuhul Bob'iga on kaasas ka Helen ja Nancy, ja need on natuke Ameerika vasted Sašale, Serjoožale ja Irale (või vajadusel Mašale). Nad kõik on väga toredad ja mul on olnud väga huvitav ning lõbus nädal. Nii tore on kohtuda motiveeritud, tarkade ja toredate inimestega, kes leiavad aega midagi teiste heaks teha. See teeb alati südame soojaks ja kinnitab, et igasugune vabatahtlik või muu hea tegevus teeb lisaks abistamisele ka elu huvitavamaks. Ning ühaenam on mul kahju inimestest, kes ei taha või oska seda mõista. Aga ikkagi irooniline nagu ma olen, ma pean kohe jäädvustama mõningad pärlid.
Kompliment õhtusöögil.
Helen ütleb minu kohta teistele: Ooh vaadake, ta sööb nagu nad söövad Walesis!
See on seletus noa ja kahvliga söömise kohta. Nancy teadis, et nii süüakse igalpool Euroopas. Ja seejärel nad proovisid ka niimoodi ueilsilikult süüa.
Eile küsisin Nancy'lt, kas ta on Euroopas ka enne käinud ja tema ütles, et ainult Šotimaal. Ja selle peale Helen küsis: "Kas sinu meelest asub siis Šotimaa Euroopas?". Ja selle peale ma ei osanud koha midagi mõelda, sest ma ei kujutanud ette mis see alternatiiv võiks olla.
Ja minu küsimus on: Kuidas on võimalik, et kõik ameeriklased (neid on ju mingi 250 miljonit) keda mina seni kohanud olen või filmis näinud, on kõik täpselt ühesuguse käekirjaga ja nad kõik ei oska ueilsilikult noa ja kahvliga süüa. See on üks ameerika kultuuri saladus, millele ma olen kaua mõelnud.
Ja väga oluline! Ma sain täna keeleoskuse tunnistuse. Ja sain vene keele eksami 5e! Esimest korda elus peale 15 aastast vene keele õppimist sooritasin ma vene keele grammatika eksami, mille tegin iseseisvalt nii, et sain kõigest aru, et miks mõne sõna lõpus on õ ja mõne lõpus a.
Ma ei saa aru, mida me vene keele tunnis tegime kõik need aastad! Täna Pille-Mai ütles, et nähes oma vene keele õpetajat meenus talle kuidas nad vene keele tunnis õppisid laulu "Belaja berjoza". Ning ma pean ütlema, et seda laulu ei ole mul seni veel vaja läinud.
neljapäev, veebruar 16, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ringi reisides olen täheldanud, et käekirjadega on nii, et saladuslikult kirjutavad needamad ueilslased ja kõik muud britid täpselt ühesuguse käekirjaga, mis on ameerika käekirjast siiski natuke erinev. Ja seda olen veel tähele pannud, et eestlastel on ka oma käekiri - erandeid on aga suuremas osas on see täpselt selline Harju keskmine. Nagu koolis õpetati. Mitte väga ilus.
Postita kommentaar