Odessa, Odessa!

Eile algas Odessas Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud dokumentaalfilmide festival. Esimene film oli "Odessa, Odessa". Film on Odessa juutide elust ja emigreerumisest. Filmitud on Odessas, New Yorkis ja Iisraelis. Minu meelest on film väga väga hea ja kuidagi annab edasi seda siinset elukomöödiat, mis siin pidevalt toimub. Huvitav oli see, et midagi ei muutu vaatamata sellele kus inimesed elavad. Kui kellelgi peaks olema huvi Odessa inimeste ja natuke ka linna nägemise vastu, siis sama filmi näidatakse ka Tallinnas kinos Sõprus 18.novembril. Seda ma ei tea, mis kell.

Ma hetkel olen jõudnud uuesti vene klassika lugemiseni. Meister ja Margarita on seekord edukalt alistatud. Ma olen varem korduvalt üritanud seda lugema hakata, kuid alati on see tundunud enneolematu jaburusena. Seekord enam mitte. Hetkel on käsil "Idioot" ja seegi on väga hea, kuigi varem ei ole kohe kuidagi edenenud. Järgmisena on plaan "12 tooli". Ma ise arvan, et need raamatud on nüüd mulle hingelähedased tänu sellele, et ma olen siin mõnda aega elanud. Uskumatu on see, et kuigi mõlemad raamatud on kirjutatud väga ammu, siis ma näen nii palju ühist praeguse elu ja inimeste suhtumisega. Vahel tundub, et muutunud on ainult mood, kuid suhted ja suhtumised on endiselt samad. Ma ei ole selliseid seoseid kunagi varem ühegi teise kultuuri raamatutes märganud. Kõik need totrad ja veidrad elemendid olid olemas ka eilses filmis ja hommikul nähtud "Briljantkäes". Ka seda filmi nautisin ma eile vist elus esimest korda.

On üks asi, mis mind siin alati imestama paneb ja nüüd veel kui mõtlesin nende seoste peale teostega. Siinne kultuur näitab end väga lihtsalt ja kiiresti. See on samuti üks asi, mida ma mujal ei ole kogenud. Võibolla ainulat Itaalias, kus elu käib lihtsalt oma soodu. Kuid siin on kogu see minu jaoks "veidrus" ja kõik need elemendid kiiresti nähtavad. Seda on täheldanud ka mitmed sõbrad, kes on mu blogi lugenud ja siia tulnud. Ma vahel ei tea kas see on hea või halb. Ja see ei olegi tegelikult oluline, kuid tundub, et eluetendus käib siin pidevalt. Kui ühest küljest on siin inimesed väga ühelaadsed, kohati võib öelda ideaalsed normist mittekalduvad ja sellest tulenevalt kohati suhteliselt igavad. Kuid samal ajal on need samad inimesed täiesti enneolematud karakterid, kel kõigil on omad hetkega nähtav omapärs. Olgu see siis kesklinnas jalutav lokirullidega tädi, bemariga kimav rullnokk, malet mängiv vanapapi, pargis istuv "kõiketeadja" tädi või metroos laulev endine ooperilaulja.