Sõidan hetkel rongiga Odessa poole. Seekord oli väga veider tagasi tulemine ja pidasin vajalikuks selle üleskirutada, et saada see hetkemõte kätte. Oluline on märkida, et ma olen põhimõtteliselt jõudnud oma vabatahtliku teenistuse poole peale ehk kätte on jõudnud vahearuande esitamise aeg. Sellest kokkuvõtte kirjutan hiljem. Ma olen nende kuude jooksul käinud Odessast ära mitmel korral. Esimene kord ei läinud selle pärast nii arvesse, et see toimus väga varsti peale saabumist. Venemaal käimine oli kuidagi teistsugune projekt ja tegelikult oli toimumiskoht natuke sarnane. Seekord ehk tegelikult täna on minus väga vastakad tunded ja ma olen pisut rahutu ja ei tea päris täpselt mida ma mõtlen või tegelikult ka tunnen. Olen seekord, mis oli tegelikult ametikult puhkus, ära olnud jälle 2 nädalat, sellest kõigepealt 3 tundi Riias, 6h Tallinnas, 9 päeva Sardiinias ja seejärel peaaegu 6 päeva Tallinnas jälle. Mul on mulje, et seekordne 2 nädalat on terve igavik, kindlasti pikem kui eelnevad ära oldud 2 nädalat. Viimaste nädalate jooksul toimus kuidagi meeletult palju. Ühest küljest projekt, mis oli väga edukas ja tore ja mul on isegi väga kahju, et see nüüdseks on läbi saanud. Kuigi plaanime juba uusi projekte, aga ikkagi. See viimane Living in Extremes projekt Sardiinias võttis kõik kuidagi väga hästi ja emotsionaalselt ja sõbralikult kokku. Grupp üllatas mind tohutult. Üks grupiliige võttis teema väga hästi kokku, et kuigi need kes on osalenud kõigis 3 projektietapis on omavahel kohtunud kokku vähem kui kuu oma elus, tunnevad nad siiski teineteist lähemalt kui võibolla inimesi, kes igapäevaselt nende kõrval on. Sest noorsoovahetused on igasuguse suhtlemise osas väga kiired ja intensiivsed. See mis ühe nädala jooksul toimub on suhteliselt sõnulseletamatu ja samas kõige väärtuslikum. Kuna see on nii isiklik ja kogemuslik, siis see ongi põhjus miks inimestele, kes ei ole sellise reisimisega kokku puutunud on nii raske kirjeldada, mis ja miks selliseid asju üldse tehakse.
Sardiiniale järgnesid liiga kiired, pisut laisad ja ootamatult sisukad päevad Eestis. Kodus - vanemate ja vennapoja juures olin kindlasti liiga vähe, samas kohtusin rohkemate inimestega kui ootasin. Jõudsin käia teatris ja külas ja juuksuris ja palju muud. Need päevad valmistasid palju rõõmu ja samas ka mõtteainet. Kõik see kokku tekitaski minus väga segaseid tundeid tagasi tulemise kohta. Ümberlülitumine oli kuidagi imelikult keeruline. Seekord tunnetasin esimest korda, et siin on kõik väga teistmoodi. Ma ei oska kirjeldada täpselt mis, aga lihtaslt siin on kõik väga teistmoodi - inimesed, olemine, suhtlemine. Eriti kui suhtlen seda Eesti ja Itaaliaga. Paha öelda, aga esimese asjana jõudsin järeldusele, et inimesed näevad Eestis lihtsalt paremad ja maitsekamad välja. Mitte et see nii oluline oleks, aga see mõte tuli mul kohe lennujaamast väljudes. Teine väga oluline teema, mille peale olen tegelikult juba pikk aega mõelnud on sõbrad-tuttavad. Ma pean tunnistama, et ma tõesti ei ole oma elus enne midagi sellist tundnud nagu seekord Eestisse tulles. Kõik oli kuidagi nii ilus - mets ja päike ja taevas ja põld. Kõik on u 10x väiksem kui Ukrainas ja see on kohe väga ilus. Aga ikkagi olulisem teema on inimesed ja keel. Üks asi millest ma kindlasti Ukrainas pidevalt puudust tunnen on võimalus oma lolle nalju teha. Viimase 2 nädala jooksul olen ma ma selle vajaduse vist mõneks ajaks täiesti rahuldanud. Täna lennukile minnes ma siiski selle peale mõtlesin, et mull ikka meeldib eesti keeles ja võib ka inglise keeles lolli juttu ajada. Vene keeles ma lihtsalt seda ei oska:((((( Ja see vahel teeb pisut kurvaks, sest mulle väga meeldib palju naerda. Samas on mul seekord tunne, et mul on Ukrainas tekkinud selline sõpradering, et ma väga ootasin tagasi tulemist ja mul on tunne, et mind oodatakse ka. Ja selle mõttega toimetulemine on ka miskipärast pisut raske:)

Sellel kõigel ei ole mingit kokkuvõtet. Oluline on lihtsalt, et ma tõesti olen hakanud oma Eesti sõpru väga palju armastama. Mul on hea meel, et ma tunnen mõningaid väga toredaid inimesi Ukrainas. Ma pean hakkama paremini vene keelt rääkima- nüüd hakkan ka kursustel käima. Eestis on võimatult külm- eriti kui käia paljaste jalgadega kui õues on ainult 7 kraadi sooja. Ukrainas on endiselt hea ja soe ja homme plaanin minna merre ujuma. Odessasse jõuan hommikul kell 7 ja kell 13 jõuavad Mati ja Andres mulle külla. Jõuan kärmelt toa ära õhutada ja turul käia:) Rohkem ei plaani ma enne oma teenistuse lõppu Eestisse minna, kuid ma ei ütle, et ma seda kindlasti ei tee - minesatea. EVS ja viimased 4 kuud on mind palju muutnud- ma ise arvan, et toredamaks nii enda kui teiste suhtes ja esimest korda tunnen ma mingit enneolematuid tundeid kodu suhtes, kuigi peale 24h Eestis viibimist olin ma sealt valmis lahkuma. Ma pisut ikka segaduses oma asjadega, kuid siiski on kõik üks suur nauding, seega ei ole see segadus üldse mitte paha segadus.

PS Nagu kuna ammu kirjeldatud on üks minu edasise elu näitaja see, et kellega ma satun ühte kupeesse. Mu hirm ja halb saatuse enne on kui ma peaks kupeed jagama mingite hirmsate joogiste ja norskavate vuntsidega meestega. Seda ei ole kunagi juhtunud. Kuid seekord.... jagan ma kupeed ühe väga meeldiva Ukraina noormehega;)))) Alguses olimegi ainult kahekesi, aga tore vagunisaatja Maša suutis ikka meie kiuste siia veel ühe norskava teismelise organiseerida. Lollakas selline!