1. septemer - esimene koolipäev. Odessa tänavate märksõnad: tutid, lindid, tsellofaan. Täna algas kool. Aktust kahjuks ei kuulnud, sest lahkusin kodust liiga vara. Tänavad siiski olid täis suurte tuttidega tüdrukuid (vähemalt sain vastuse, et mis nendega tehakse ja miks tutid nii moes on. Viimase kuu olen täheldanud, et poodides müüakse üha suuremas valikus valgeid hiidsuuri juuksetutte ja mummusid), esimese klassi lastel olid loomulikult missilindid ja kõigil olid käes tsellofaanikuhjad, mille vahelt paistis välja ka kaks lilleõit. Eesti on ikka selline maarahvas, kus lapsed lähevad kooli tagasihoidlikud astrid näpus. Täna on igal juhul saavad õpetajad terves riigis kilomeetreid tsellofaani, ma ei tea mis nad sellega pärast teevad. Meenutades oma floristikarjääri, siis Eestis läks tsellofaan ja imekaunid tsellofaankotid lillemoest u 1995.aastal, siis algas naturaalsuse periood. Nüüdseks istun Air Baltiku Fokker 50 pardal ja olen u 2h kaugusel Riiast. Kuigi Air Baltic on minus viimaste nädalate jooksul palju meelepaha tekitanud, viimane situatsioon 2 päeva tagasi, kui selgus, et sel nädalal ostes oleksin saanud pileti üle 50 dollari odavamalt. Aga noh see selleks. Siiski Air Baltic on mind üllatanud. Nad andsid lausa korralikult süüa ja juua ja nende inflight ajakiri on täiesti uskumatult hea.
Reisiettevalmistused läksid seekord väga lihtaslt . Kotid on veidralt tühjad, kuigi olen kindel, et midagi maha ei jätnud. Pakkisin eeldusel, et Eestisse ei ole veel saabunud arktiline kliima. Lahkusin kodust aegsalt, et mitte jällegi hilineda. Ira saatis mind toredasti ära ja kõik oli kuidagi väga tore. Tagasi Odessasse ootab mind kuidagi ootamatult palju. Nimelt tuleb meie kontorisse tööle uus väga tore praktikant Saksamaalt, kellega olen paar korda kohtunud ja üldse on mu ellu tekkinud uusi ja väga toredaid inimesi. Meesteosas pean oluliseks mainida, et saabunud on uue kategooria- noorte meeste ajastu. Ei tea kas ma olen vanaks saanud või mis?
Odessa lennujaam oli jälle üks toretore koht. Tähendab kõik kohad, kus tuleb tegemist teha ametnikega on siin muidugi väga toredad. Aga täna tundus, et ma olen natuke hullumaja anekdooti sattunud. Esimeste turvakontrollijate, 2 eraldi meesterahvast, ainus küsimus- palju teil raha on. Teine turvakontroll- kaks kurja meest, kes käskisid ehted ära võtta (kokku 2 meest) ja suure krunniga tädi, kes vaatas passi. Siis fullservice check-in - kokku 5 inimest. 1 küsib, kuhu lendad ja kas ma annan kohvri ära, siis üks mees vaatab lihtsalt kohvrit (ei tõsta seda ise kaalule), 2 naist kontrollivad passi ja annavad bording cardi ja nende tagas seisab veel 2 meesmeelelahutajat, kelle ülesanne on vist daame lõbustada ajal kui keegi Riiga lennata ei taha. Ja seejärel veel passikontroll ja jälle turvakontroll - 1 kuri mees ja 1 igavlev naine. Ja nagu naksti oletegi saabunud Odessa Rahvusvahelise Lennujaama ooteruumi. Väga lõbus oli. Baaris tundus, et töötasid tütarlapsed, kes olid pisut kohtlased ja tundus, et nad päris täpselt ei teadnud, miks neil kästakse seal leti taga seista. Ja loomulikult suurest sõprusest valmistab ühte kohvi ikka nagu tavaliselt vähemalt 2 inimest.
Üldse igal pool kus töötavad inimesed on neid palju. Ma ei tea kas see tuleneb sellest, et inimesed vajavad seltskonda või lihtsalt on see riiklik tööpoliitika. Huumoriminut on alati teetöölistest või muudest tänavatöölistest möödumine. Neid on alati mingi augu ümber väga palju. Neist vähemalt 60% suitsetavad või sügavad kukalt. Üks toksib midagi jne. Nalja saab alati.
Ja nüüd olen teel pikale reisile - Riia, kus tuleb mulle vastu Mikk, keda ma ei ole kaua näinud, siis naudin pisut linna ja reisin Tallinnasse emmeleissile külla. Seal ootab mind hea söök, mille tellimuse esitasin juba paarpäeva tagasi. Ning hommikul ootab mind lennujaam kl 5.15, et alustada pikkapikka teed Sardiiniasse. Seal toimub meie projekti Living in Extremes viimane ehk 3. osa.
Reisiettevalmistused läksid seekord väga lihtaslt . Kotid on veidralt tühjad, kuigi olen kindel, et midagi maha ei jätnud. Pakkisin eeldusel, et Eestisse ei ole veel saabunud arktiline kliima. Lahkusin kodust aegsalt, et mitte jällegi hilineda. Ira saatis mind toredasti ära ja kõik oli kuidagi väga tore. Tagasi Odessasse ootab mind kuidagi ootamatult palju. Nimelt tuleb meie kontorisse tööle uus väga tore praktikant Saksamaalt, kellega olen paar korda kohtunud ja üldse on mu ellu tekkinud uusi ja väga toredaid inimesi. Meesteosas pean oluliseks mainida, et saabunud on uue kategooria- noorte meeste ajastu. Ei tea kas ma olen vanaks saanud või mis?
Odessa lennujaam oli jälle üks toretore koht. Tähendab kõik kohad, kus tuleb tegemist teha ametnikega on siin muidugi väga toredad. Aga täna tundus, et ma olen natuke hullumaja anekdooti sattunud. Esimeste turvakontrollijate, 2 eraldi meesterahvast, ainus küsimus- palju teil raha on. Teine turvakontroll- kaks kurja meest, kes käskisid ehted ära võtta (kokku 2 meest) ja suure krunniga tädi, kes vaatas passi. Siis fullservice check-in - kokku 5 inimest. 1 küsib, kuhu lendad ja kas ma annan kohvri ära, siis üks mees vaatab lihtsalt kohvrit (ei tõsta seda ise kaalule), 2 naist kontrollivad passi ja annavad bording cardi ja nende tagas seisab veel 2 meesmeelelahutajat, kelle ülesanne on vist daame lõbustada ajal kui keegi Riiga lennata ei taha. Ja seejärel veel passikontroll ja jälle turvakontroll - 1 kuri mees ja 1 igavlev naine. Ja nagu naksti oletegi saabunud Odessa Rahvusvahelise Lennujaama ooteruumi. Väga lõbus oli. Baaris tundus, et töötasid tütarlapsed, kes olid pisut kohtlased ja tundus, et nad päris täpselt ei teadnud, miks neil kästakse seal leti taga seista. Ja loomulikult suurest sõprusest valmistab ühte kohvi ikka nagu tavaliselt vähemalt 2 inimest.
Üldse igal pool kus töötavad inimesed on neid palju. Ma ei tea kas see tuleneb sellest, et inimesed vajavad seltskonda või lihtsalt on see riiklik tööpoliitika. Huumoriminut on alati teetöölistest või muudest tänavatöölistest möödumine. Neid on alati mingi augu ümber väga palju. Neist vähemalt 60% suitsetavad või sügavad kukalt. Üks toksib midagi jne. Nalja saab alati.
Ja nüüd olen teel pikale reisile - Riia, kus tuleb mulle vastu Mikk, keda ma ei ole kaua näinud, siis naudin pisut linna ja reisin Tallinnasse emmeleissile külla. Seal ootab mind hea söök, mille tellimuse esitasin juba paarpäeva tagasi. Ning hommikul ootab mind lennujaam kl 5.15, et alustada pikkapikka teed Sardiiniasse. Seal toimub meie projekti Living in Extremes viimane ehk 3. osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar