Juba peaaegu kuu tagasi alustasin oma seiklust Samarasse ja pean seda vajalikuks jäädvustada, kuigi sellest on nii kaua aega möödas. Samaras toimus samuti noorsoovahetus, teemal "New European borders: youth point of view". Seal kohtusid itaallased, eestlased, venelased ja ukrainlased. Minul oli au olla Ukraina grupijuht:) Projekti lõppedes tundsin juba, et tegemist oli minu senise parima projektiga ja endiselt kinnitan seda. Selliste projektide puhul ei sõltu edukus kindlasti mitte ainult juhtidest, vaid pigem eelkõige osalejatest ja sinna kogunenud seltskond oli lihtsalt super.
Enamus Ukraina gruppi reisis Samarasse rongiga. Odessa-Samara reis kestab umbestäpselt 46h. Tegelikult oli see Odessa-Ufa rong. Ma ei ole kunagi enne nii pikalt rongiga reisinud. Väga mugav on ikka, isegi 35kraadises kuumuses. Rongis saab alati magada, jalutada ja peatustes õues käia. Peatusi oli palju ja olid suhteliselt pikad. Igas peatuses toimus meeletu äri - kes müüs torti, kes praadi, kes pirne, kes õlut jnejne. Ja kuigi 46h tundus väga pikk möödus see väga kiiresti. Tagasireis oli veel kiirem, kuid pisut seikluslikum. Kiire, kuna rong läks hommikul kl 6 peale lõpuõhtut, st et esimesed 12h ma magasin ja siis magasin veel ja siis pisut veel ja siis oligi Odessa, täiesti normaalsel saabumiskellaajal - kl 3 öösel. Seikluslik oli kuna Venemaal on väga huvitav rongipileti süsteem. See tähendab, et see on väga veider ja pileteid lihtsalt ei olnud võimalik osta varem kui 2 päeva enne sõitu ja siis meil jäi ikkagi puudu 1 pilet. Selle saamiseks pidime minema rongijaama kl 3 öösel, et seda piletit osta. Venemaal on süsteem, et rong üritatakse välja müüa algjaamas ja mujalt ei olegi võimalik piletit osta. 2 päeva enne sõitu on kohustus avada müük ka teistes jaamades. Ma põhimõtteliselt olin valmis Venemaale jääma:) Kokkuvõte reisist, et rongireis Baikali äärde ei tundu enam nii jubedana, kuigi kestab 5 päeva.
Aga projektist endast. Programm läks libedalt ja toimusid huvitavad arutelud. Minu jaoks olulised muljed olid Eesti ja Ukraina grupid. Eesti grupp üllatas mind tõeliselt. Ma ei ole tükk aega nii toredate eestlastega kohtunud. Sellised lõbusad, asjalikud, loovad ja ägedad noored. Üldjuhul Eesti noored nii ägedad ei ole. Selle grupiga võiks edaspidiga igasugu asju teha! Ja minu jaoks oluline väljakutse oli Ukraina grupi juhtimine. Teine grupijuht, kes tegelikult pidi tulema loobus 1 nädal enne ja tema asemel tuli grupijuht, kes asjast nii palju aru ei saanud ja inglise keelt väga ei mõistnud. Seega oli minu ülesanne juhtida gruppi, millest pooled inimesed ei rääkinud vabalt inglise keelt. Väga huvitav oli ja minu konarlikule kelleoskusele paras katsumus. Saime ilusti hakkama ja pigem oli väga huvitav. Kõik grupi koosolekud toimusid ainult vene keeles.
Vene grupp oli pisut selline kus kõik oli ikka väga raske ja ilmselgelt võimatu. Samuti olid ka kohapealsed korraldajad, kelle sõnul midagi ei olnud võimalik. Sellest tulenevalt otsutasime Itaalia grupijuhiga, et lihtsam on ise kohaliku kebabimüüjaga kokkuleppele jõuda kui sellesse kohalikke kaasata, kellel oli kalduvus selliseid ettevõtmisi täiesti võimatult keeruliseks teha. Nii saimegi grillkana ja tomati kiiresti ostetud ja grupi laevas söödetud.
Volga oli jätkuvalt väga ilus ja soe. Linna endiselt ilus. Ja Venemaa maaelu mitmekesine - tornidega villa kõrval seisis kohekohe ümber kukkuv lobudik, kus elas vähemalt 2 peret ja selle ees seisis u 2. maailmasõjast pärit masin.
Programmis oli meil ka kultuuri-ajalooline programm. Külastasime näiteks Stalini punkrit. Samara oli 2.ms ajal Venemaa 2. pealinn. Valitsus oli valmis sinna kolima juhul kui Moskva oleks langenud. Tegelikult valitsus töötaski seal üle aasta, kuid Stalin ise ei olevat seal kunagi käinud. Punker, nähtus millele ma taaskord kunagi mõelnud ei olnud, asus 37m sügavusel maaall. Võrdlusena rääkis raadiohäälega rääkiv mees, et nt Hitleri punker oli ainult 16m sügavusel ja Churchilli oma maapinnale veelgi lähemal. Punkri olemasolu sai avalikuks alles 1991.aastal, seni oli see suudetud saladuses pidada. Tegemist oli muljetavaldava inseneritööga, kus toimis õhu, joogivee ja toidugavarustus-süsteem, mis põhimõtteliselt toimib tänaseni. Sisustuses jäljendati Kremli sisustust, Stalini tööruum, pidavat jäljendama täpselt tema tööruume Kremlis. Lisaks oli seal tekitaud lisauste ja sinise kanga abil ka paljude väljapääsude olemasolu efekt.
Teine mitte nii huvitav, vähemalt mitte meie programmi raames huvitav ja täiesti programmiväline naljakas ekskursioon toimus aeronautikamuuseumisse. Selle idee oli tegelikult näha Gagarini originaalsputnikut, mis pidi asuma Samaras. Seda me kahjuks ei näinud. Nägime küll ühte teist sputnikut, mis käis kosmoses 90ndate algul ja lisaks olid meie vastuvõtjad korraldanud pisut teemavälise põhjaliku giidiga ekskursiooni aeronautikamuuseumis. Jutt algas loomulikult nii u 15.sajandist ja oleks ideaalis välja jõudnud 21.sajandisse, kui meie aeg ei oleks otsa lõppenud. Huvitav oli see, et ma ei ole enne sellises propagandamuusemis käinud. Ainus mitte-vene nimi, keda selles muuseumis mainiti oli Leonardo da Vinci. Teised olid kõik nõukogude-kangelased. Tõenäoliselt ainus, mis seal muuseumis peale 1991.aastat muudetud oli, oli NSVL oli asendatud sõnaga Venemaa.
Enamus Ukraina gruppi reisis Samarasse rongiga. Odessa-Samara reis kestab umbestäpselt 46h. Tegelikult oli see Odessa-Ufa rong. Ma ei ole kunagi enne nii pikalt rongiga reisinud. Väga mugav on ikka, isegi 35kraadises kuumuses. Rongis saab alati magada, jalutada ja peatustes õues käia. Peatusi oli palju ja olid suhteliselt pikad. Igas peatuses toimus meeletu äri - kes müüs torti, kes praadi, kes pirne, kes õlut jnejne. Ja kuigi 46h tundus väga pikk möödus see väga kiiresti. Tagasireis oli veel kiirem, kuid pisut seikluslikum. Kiire, kuna rong läks hommikul kl 6 peale lõpuõhtut, st et esimesed 12h ma magasin ja siis magasin veel ja siis pisut veel ja siis oligi Odessa, täiesti normaalsel saabumiskellaajal - kl 3 öösel. Seikluslik oli kuna Venemaal on väga huvitav rongipileti süsteem. See tähendab, et see on väga veider ja pileteid lihtsalt ei olnud võimalik osta varem kui 2 päeva enne sõitu ja siis meil jäi ikkagi puudu 1 pilet. Selle saamiseks pidime minema rongijaama kl 3 öösel, et seda piletit osta. Venemaal on süsteem, et rong üritatakse välja müüa algjaamas ja mujalt ei olegi võimalik piletit osta. 2 päeva enne sõitu on kohustus avada müük ka teistes jaamades. Ma põhimõtteliselt olin valmis Venemaale jääma:) Kokkuvõte reisist, et rongireis Baikali äärde ei tundu enam nii jubedana, kuigi kestab 5 päeva.
Aga projektist endast. Programm läks libedalt ja toimusid huvitavad arutelud. Minu jaoks olulised muljed olid Eesti ja Ukraina grupid. Eesti grupp üllatas mind tõeliselt. Ma ei ole tükk aega nii toredate eestlastega kohtunud. Sellised lõbusad, asjalikud, loovad ja ägedad noored. Üldjuhul Eesti noored nii ägedad ei ole. Selle grupiga võiks edaspidiga igasugu asju teha! Ja minu jaoks oluline väljakutse oli Ukraina grupi juhtimine. Teine grupijuht, kes tegelikult pidi tulema loobus 1 nädal enne ja tema asemel tuli grupijuht, kes asjast nii palju aru ei saanud ja inglise keelt väga ei mõistnud. Seega oli minu ülesanne juhtida gruppi, millest pooled inimesed ei rääkinud vabalt inglise keelt. Väga huvitav oli ja minu konarlikule kelleoskusele paras katsumus. Saime ilusti hakkama ja pigem oli väga huvitav. Kõik grupi koosolekud toimusid ainult vene keeles.
Vene grupp oli pisut selline kus kõik oli ikka väga raske ja ilmselgelt võimatu. Samuti olid ka kohapealsed korraldajad, kelle sõnul midagi ei olnud võimalik. Sellest tulenevalt otsutasime Itaalia grupijuhiga, et lihtsam on ise kohaliku kebabimüüjaga kokkuleppele jõuda kui sellesse kohalikke kaasata, kellel oli kalduvus selliseid ettevõtmisi täiesti võimatult keeruliseks teha. Nii saimegi grillkana ja tomati kiiresti ostetud ja grupi laevas söödetud.
Volga oli jätkuvalt väga ilus ja soe. Linna endiselt ilus. Ja Venemaa maaelu mitmekesine - tornidega villa kõrval seisis kohekohe ümber kukkuv lobudik, kus elas vähemalt 2 peret ja selle ees seisis u 2. maailmasõjast pärit masin.
Programmis oli meil ka kultuuri-ajalooline programm. Külastasime näiteks Stalini punkrit. Samara oli 2.ms ajal Venemaa 2. pealinn. Valitsus oli valmis sinna kolima juhul kui Moskva oleks langenud. Tegelikult valitsus töötaski seal üle aasta, kuid Stalin ise ei olevat seal kunagi käinud. Punker, nähtus millele ma taaskord kunagi mõelnud ei olnud, asus 37m sügavusel maaall. Võrdlusena rääkis raadiohäälega rääkiv mees, et nt Hitleri punker oli ainult 16m sügavusel ja Churchilli oma maapinnale veelgi lähemal. Punkri olemasolu sai avalikuks alles 1991.aastal, seni oli see suudetud saladuses pidada. Tegemist oli muljetavaldava inseneritööga, kus toimis õhu, joogivee ja toidugavarustus-süsteem, mis põhimõtteliselt toimib tänaseni. Sisustuses jäljendati Kremli sisustust, Stalini tööruum, pidavat jäljendama täpselt tema tööruume Kremlis. Lisaks oli seal tekitaud lisauste ja sinise kanga abil ka paljude väljapääsude olemasolu efekt.
Teine mitte nii huvitav, vähemalt mitte meie programmi raames huvitav ja täiesti programmiväline naljakas ekskursioon toimus aeronautikamuuseumisse. Selle idee oli tegelikult näha Gagarini originaalsputnikut, mis pidi asuma Samaras. Seda me kahjuks ei näinud. Nägime küll ühte teist sputnikut, mis käis kosmoses 90ndate algul ja lisaks olid meie vastuvõtjad korraldanud pisut teemavälise põhjaliku giidiga ekskursiooni aeronautikamuuseumis. Jutt algas loomulikult nii u 15.sajandist ja oleks ideaalis välja jõudnud 21.sajandisse, kui meie aeg ei oleks otsa lõppenud. Huvitav oli see, et ma ei ole enne sellises propagandamuusemis käinud. Ainus mitte-vene nimi, keda selles muuseumis mainiti oli Leonardo da Vinci. Teised olid kõik nõukogude-kangelased. Tõenäoliselt ainus, mis seal muuseumis peale 1991.aastat muudetud oli, oli NSVL oli asendatud sõnaga Venemaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar