neljapäev, september 29, 2005
Partiviikend
Homme hommikul alustan eeldatavasti meeldejäävat reisi Kiievisse. Seekord lähen bussiga. Esiteks näen siis rohkem maad ja teiseks võidan ühe öö ehk saan pisut pesu pesta. Täna õhtul rongile minemine tundub võimatu mõttena. Loomulikult pean ma kõigepealt pileti saama. Aga nüüd Kiievi juurde. Kuigi on mu siinne ja ka mujal olev elu on olnud meeletu, siis selle nädalavahetuse suhtes on mul vägavägaväga kõred ootused. Ainus nädalalõpu eesmärk on - PIDU PIDU ja PIDU. Vahepeal loomulikult kultuuriprogramm, nt läheme laupäeva õhtul Kiievi ooperiteatrissev vaatama balletti Silfida. Lisaks on mul kindel plaan Lavrat külastada, sest sinna ei ole ma veel seni jõudnud.
Aga miks ikkagi nüüd, sest lisaks sellele, et Kiievis on mul nüüd esimesed väga ägedad uued sõpsid, siis olulisim loomulikult on, et kodumaalt saabub üks väärt peenmees Timo. Ja tema tundub mulle olevat inimene, kelle slõugan on: good rock guaranteed! Ja see mulle täiesti sobib. Lisaks loomulikult saan ma lisa Kasekese kommi talvevarudele. Kuid enne kui rock-weekend saab alata on mul vaja pisut tööd teha. Seekordne töö seisneb mingi vanurite supiköögi pildistamises, sest ma olen ju kuulus 2-minipiksli votugraaf:) Ma pean pildistama vanureid söömas ja see on üks asi mis ei ole mulle kunagi meeldinud. Väga veider ülesanne ikkagi. Selle lõppedes ootabki Kiiev.
kolmapäev, september 28, 2005
Uued sõpsid
Mul on väga hea meel tutvustada teile oma väga head uut sõpra Christiani, kes on pärit Saksamaalt. Eriti tore on see, et ta on pärit Ida-Saksamaalt ja on olnud pioneer ja saab seega igasugustest asjadest ja naljadest väga hästi aru:))) Ühesõnaga saab temaga väga palju nalja. Tema ainust viga on see, et ta lahkub Odessast juba 2 nädala pärast ja sellest on väga kahju.
Aga üldiselt võib öelda, et viimased nädalad on kohe täiesti uskumatult toredad olnud. Palju uusi kogemusi, kohe igasuguseid, millest siin rääkida ei saa või ei taha. Eelmisel nädalal osalesin paar tundi konverenstil, mis toimus Odessa kõige kaugemas nurgas ühes jubedas pansionaadis, kust leidsin Odessa väidetavalt peamise geiklubi. Ikka ma leian need üles. Lisaks oli konverents täiesti surmigav, kuid ma pidin seal olema, sest ma hea inimene laenasin neile oma läptoppi. Kohvipausi ajal juhtus midagi sellist, mida juhtub ainult filmis, kuid nüüd juhtus minuga ja selle juhtumise tulemus on see, et Epp on väga hea vabatahtlik:)) Ühesõnaga läksin mina tutvuma pansionaat Mirnõi hinnakirjaga. Samal ajal üritas keegi välismaalane hotelli meeleheitlikult sisseregistreeruda, aga kahjuks proua letis pa-angliski njepanimõm. Seega maailmapäästja vabatahtlik eestist pakkus oma abistava käe. Tegemist oli Floridast pärit preestriga, kes tegeleb ülemaailma ka sotsiaalprojektidega. Korraldab eri riikides töölaagreid ja aitab lastekodusid jne. Täiesti uskumatult avatud mõtlemisega ja ratsionaalne ameeriklane. Selgus, et ta oli Odessasse tulnud kontakte otsima, et järgmine aasta siin töölaagreid korraldada. Teda huvitasid lastega tegelevad organisatsioonid ja lastekodud, kuna oli kuulnud, et riigi lastekodud on siin hirmsad. Ta oli just saabunud ja keegi tore inimene oli soovitanud tal ööbida seal maailmalõpus asuvas pansionaadis ,kus ta maksis 30dollarit öö eest. Järgmisel hommikul kohtusin veel temaga, et pisut teha taustauuringut, et kes ta ikka on ja kas on usaldusväärne. Nüüdseks elab Robert kesklinna korteris ja maksab 25dollarit ja on nädala meie organisatsioonis käinud ja tundub, et ta on kõigiga sõber ja koostöö võib alata. Mul on kohe väga hea meel, et olen saanud kuidagi kasulik olla ja eriti hea meel on kui see koostöö reaalselt toimima hakkab. Täna käisime järjekordsel ekskursioonil soojakutes, kus lapsed elavad. Homme saan pildid kätte. Täiesti uskumatu maailma on see ikka. Ekskursiooni tegi väga eriliseks meie transport - 1963. aasat Volga:))) Ägešš uunikum. Auto liikuma hakkamine tundub tõelise takeoffina ja kui täna bensujaamas käisime, soovitati selle autoga sõjaväebaasi minna, et sobivat kütust saada. Juht oli sama ajastu mees ja oma autoga täiesti sama stiili esindaja.
teisipäev, september 27, 2005
Prantsuse ja Inglise Guyana
Soovin jagada teiega ühe teise EVS vabatahtliku tegemisi. Madis on nüüdseks 6 kuud elanud ja töötanud Prantsuse Guyanas. See on tõenäoliselt riik, millest enamus inimesi kunagi mõelnudki ei ole. Hiljuti külastas ta veel teist suhttundmatut riiki Inglise Guyanat. Kuna ta elab seal veel 6 kuud ja tema kirjutised on alati väga huvitavad, siis panen selle ka oma blogi üles.
Madise kirjutatud:
Mina tulin siia võitlema selle eest et inimesed üksteisest halvasti ei arvaks ja üksteise vastu kenad oleks. Kodust lahkudes irvitasin selle tühja lause üle sest ei kujutanud ette kuidas seda teha saab. Nüüd õpetan riigikeelt et kõik üksteisest aru saaksid. Tundub asjalik tegevus olevat. Siin on kole põnev vaadata rassismi ja integratsiooni, see on Eesti omast nii erinev.
Cayennist käiakse tihti Surinaames ja Brasiilias shoppamas. Aga peaaegu keegi ei ole käinud Inglise Gujaanas ja selle pealinnas Georgetownis. Isegi need noored kes on ema või isa poolt sealt pärit, ei oma mingisugust ettekujutust kuidas seal elu on. Arvatakse et seal ongi Põrgu.
Üks keskmine tõsine georgetownlane Cayennis võrdub labase prostitutsiooni, viletsates tingimustes squattimise ja röövimistega. Seda imagot kujundavad siin immigrandid kes äraelamiseks suurt vahendeid ei vali. Sama kehva stereotüübiga on veel 2 klassi haridusega pussitajad ja revolvrikangelased brasiillased ja tapjad voodoo-haiitilased. On see kõik 100% tõsi? Tundmatut asja ikka kardetakse.
Georgetowni ja Paramaribo üliopilased käisid nädal aega Cayennis prantsuse keelt õppimas ja kultuurivahetusel. Ma aitasin seda korraldada ja sain omale mõned põnevad sõbrad. Varsti pärast seda hakkas info levima et dominikaanlaste assotsiatsioonis räägib keegi inglise keelt ja nüüd on see omamoodi ka nende organisatsiooniks muutunud. Niiviisi ma puutusin nendega esimest korda lähemalt kokku. Nüüd ma tean Georgetownist rohkem kui kõik prantsuse gujaanalased kokku ja ma olen selle üle ääretult uhke. Sest me käisime sõbraga seal.
Ja meil ei olnud mingit aimu mida oodata. Sest Cayennis me olime kuulnud kümneid lugusid, mida kõik uskusid ja üksteisele rääkisid ja mille kohta me juba enne lahkumist teadsime et need ei ole tõsi. Mulle meeldivad eriti need – seal ei ole kodusoda ikka veel labi saanud, kõik inimesed kannavad juba lapsest peale rastapatse ja jaapanlased põletavad suuri metsi maha et põldudele ruumi teha. Mingit sõda ei ole, on hoopis rahu. Pool elanikkonnast on hindud ja ma ei ole ühtegi rastapatsidega hindut näinud Gujaanades. Jaapanlasi seal ei ole üldse ja alepõllundust seal eriti ei tehta. Mu kõige kõrgem ülemus andis mulle ka konkreetset nõu – Madis! Ära sinna mine! Me olime kõigeks valmis ja meil ei olnud õrna aimugi mida oodata.
Piiripunkti värava raudvarbade vahelt sirutab meie poole kaks jõmakat kätt ja nende omaniku hääl kriiskab „Fat man is here ! Fat man takes you to Georgetown !” Täistuubitud minibussi spidomeeter ei tööta. Paarsada kilomeetrit pealinna on ülehelikirusel slaalom jalakäiate, autode, kitsede, jalgrataste ja hobusevankrite vahel. Turvavöö oli ainult Fat manil endal. Üks jalakaija jääb meile tee peale jalgu, ta sirutab käe aknast välja ja annab sellile sõidu pealt litaka mööda põske.
Kesklinnas tahtsid meid pidevalt alla ajada uhkete maalingute, superlaiade valuvelgede ja kõva tümakaga minibussid. Me olime kindlad et need on mingid gängide liikuvad peod. Mõni aeg hiljem me kimasime juba rahulolevate irvetega ise selles muusikat ja inimesi täis tuubitud kastis kesklinnast eemale, juuksed uljalt tuules lehvimas. See oli ühistransport.
Meie sõbrad ülikoolist olid imelised giidid, nad viisid meid enda kodudesse ja näitasid kuidas nad elavad. Seal oli aasta alguses kuulus üleujutus ja me nägime majadel vee jäetud jooni. Kes elas kahekorruselises majas, sellel vedas, ta sai asjad teisele korrusele tassida. Enamus inimesi on usklikud, igal pool, ka maal ja väikestes külades, vahel päris keset põldu on hiinlaste ja hindude templid, punased ja luitunud lipud bambusvaiade otsas, mosheed ja kirikud. Kes ei ole usklik on rudeboy ja bad man, turisti hirm.
Vaesus on üldine. Elamurajoonides on asfaldi asemel augud ja muda. Tänavavalgustuse asemel on teede ääres tünnides lõkked. Kõigis majades ei ole jooksvat vett ja elektrit. Madalad väikesed majad on tihedasti üksteise vastu litsutud. Ja siis on mingi baarikese kõrval majadest kaks korda kõrgem kõlarite torn mis reggaet tümistab. Sound System.
Rahvastik koosneb 7 % indiaanlastest, 35% orjapidamise ajal aafrikast toodud mustadest ja kreoolidest ja 50 % peale orjapidamise lõppu lääne-indiast toodud hindudest. Kõik need importimised tehti selleks et valgete kolonistide istandusi käigus hoida. Need rahvused elavad nüüd juba sadu aastaid koos ja räägivad omavahel ilusti oma kariibimere reggae-inglise keelt. See ongi Prantsuse Gujaana rabav erinevus naabritest – meil siin on niivord palju hiljuti saabunud immigrante kes ei ole veel mõelnudki oma elustiili muutmise peale ja ei ole jõudnud veel omavahel seguneda. Elu laheb edasi nagu vanal kodumaal. Mosaiik mida alles hakatakse kokku panema.
Huvitav kui palju valgeid on käinud Georgetowni getos hindu kodus õhtust söömas. Pimedas. Cayennist lahkudes anti meile kaasa ultimaatum – pimedas ärge mingil juhul hotellist välja minge. Võimaluse korral valges ka mitte. Meie lolli juttu kuulda ei võtnud ja meil oli kogu aeg ja igal pool lõug ripakil. Ilgelt põnev oli. Ettevaatlikud olime ka ja midagi hullu ei juhtunud.
esmaspäev, september 26, 2005
Kreekapähkel
Nädalavahetusel käisin jälle katakombides kondamas. Seekord käisime ainult päeval, pisut halvemate juhtidega, kuid tundsin end palju targemana. Pidime kohtuma kell 8, mis tähendab, et ärkama pidi tavatult vara, kuid loomulikult kõik teised hilinesid ja seega lahkusime alles 9. Ma peaksin sellega juba harjunud olema, kuid ikka ei ole. Enne katakombidesse minemist käisime Christianiga shoppamas, sest ma olin ju kogenud katakomber ja teadsin mida vaja. Meie ostukorvis oli taskulamp, müts ja kindad. Eriti kinnastest tundsin viimasel korral väga puudust. Arve kokku oli 18.50 grivnat (1UAH = 2,6 EEK). Müts sellest oli 15 grivnat, seega tõeline luks peakate. Sellega võib tutvuda ülemisel pildil. Taskulamp, mis maksis 2,5 grivnat osutus ebakvaliteetseks taskulambina, kuid katakombides võib seda pidada lausa relvaks:) Lamp pidas vastu tugeva tunni ja lõpuks oli lamp nii nõrk, et kella ei saanud ka selle abil vaadata. Muidugi oleksime võind juba ostes arukamad tarbijad olla aj 4 grivnase kvaliteetlambi osta, aga eks elu õpetab. Meie suurepärases seltskonnas olid väga toredad seltsilised, kes ei pidanud paljuks hakata peale 30 minutilist katakombis viibimist hädaldama, et nemad tahavad koju ja šašlõkki süüa. Ei olnud väga tore seda kuulata. Lisaks viibis meie seltskonnas väga armas armastajapaar, millest naispoolele taskulampi ei antud, sest tema pidi käest kinni hoidma. Samas armastav Šaša ei pidanud paljuks teda pidevalt üksi jätta, et kusagil kivi otsas karjuma hakkaks.
Suurim nädalavahetuse elamus oli vaieldamatult kreekapähklite korjamine. Pildil on näha kreekapähklid enne koorimist ehk sel kujul nagu nad puuotsas on. Pähklid ei ole veel täiesti küsed, aga meeletult head on küll. Ma ei ole kunagi mõelnud, kuidas kreekapähkel võiks kasvada, aga ma ei ole kunagi arvanud, et lisaks kivikõvale koorikule katab teda veel ka peen ja paks roheline kasukas, mis küll sügiseks ära kuivab ja pähkli ümbert sisuliselt ära kukub. Üks järjekordne lõunamaine leid, mis teeb siinse elu eriliseks.
pühapäev, september 25, 2005
Mulli nädalalõpp
Mulli-Epp
Nii nagu eelmine nädal algas, nii ta ka lõppes. Peale visiteerijate lahkumist saabusid Odessasse uskumatult toredad poolakad. Kohe vägaväga toredad, mul ei ole varem olnud nii toredate poolakatega au kohtuda. Tegemist oli kolme noore inimesega, kes lihtsalt reisisid, eesrmärgiga jõuda Odessasse. Nad reisisid täiesti rahatult ja teenisid raha pildil demonstreeritaval moel. Ehk siis tegid Odessa peatänaval väga suuri mulle. Kohe vägaväga suuri mulle, mille rumalad väikesed inimesed loomulikult kohe ära pidid lõhkuma. Mullide nägemise peale ärkas minus jälle peaaegu mitte kunagi uinuv laps, kelle jaoks need mullid olid lihtsalt imelised. Ma vaimustun juba pisikestest mullidest, aga need olid kohe väga uskumatud mullid. Mullivesi on tavaline mullivesi, aga mullid teeb vastupidavamaks õlu ja eriti hea on kui õhk on pisut niiske ehk siis pärast vihma. Kuna tegemist oli nii väga toredate inimestega ja neil ei olnud ööbimiskohta, siis jätkus juba tavaks saanud komme, et minu juures ööbis väga palju inimesi. Hommikusöögiks oli pannkook Odessa kuldse shampusega (väga soovitav kombinatsioon, lihtsalt imeline) ja peale seda jälle tööle mullitama. Ma pean hakkama ka sellega tegelema kuulõpus, kui mul kunagi raha ei ole .Sest nemad suutsid oma tagasisõidupileti raha ilusti paari tunniga välja teenida. Kindel plaan on nüüd järgmisel nädalal mullide tegemist ka siinsetele lastele õpetada ja siis on plaanis mulliaktsiooniga organisatsioonile rahakogumisüritus Odessa kesklinnas. Sest nagu ka minu näos väljendub siiras rõõm mullide üle, siis samasugune nägu oli kõigil inimestel kes mulle nägid.
reede, september 23, 2005
neljapäev, september 22, 2005
Soengud
reede, september 16, 2005
Sardiiniale järgnesid liiga kiired, pisut laisad ja ootamatult sisukad päevad Eestis. Kodus - vanemate ja vennapoja juures olin kindlasti liiga vähe, samas kohtusin rohkemate inimestega kui ootasin. Jõudsin käia teatris ja külas ja juuksuris ja palju muud. Need päevad valmistasid palju rõõmu ja samas ka mõtteainet. Kõik see kokku tekitaski minus väga segaseid tundeid tagasi tulemise kohta. Ümberlülitumine oli kuidagi imelikult keeruline. Seekord tunnetasin esimest korda, et siin on kõik väga teistmoodi. Ma ei oska kirjeldada täpselt mis, aga lihtaslt siin on kõik väga teistmoodi - inimesed, olemine, suhtlemine. Eriti kui suhtlen seda Eesti ja Itaaliaga. Paha öelda, aga esimese asjana jõudsin järeldusele, et inimesed näevad Eestis lihtsalt paremad ja maitsekamad välja. Mitte et see nii oluline oleks, aga see mõte tuli mul kohe lennujaamast väljudes. Teine väga oluline teema, mille peale olen tegelikult juba pikk aega mõelnud on sõbrad-tuttavad. Ma pean tunnistama, et ma tõesti ei ole oma elus enne midagi sellist tundnud nagu seekord Eestisse tulles. Kõik oli kuidagi nii ilus - mets ja päike ja taevas ja põld. Kõik on u 10x väiksem kui Ukrainas ja see on kohe väga ilus. Aga ikkagi olulisem teema on inimesed ja keel. Üks asi millest ma kindlasti Ukrainas pidevalt puudust tunnen on võimalus oma lolle nalju teha. Viimase 2 nädala jooksul olen ma ma selle vajaduse vist mõneks ajaks täiesti rahuldanud. Täna lennukile minnes ma siiski selle peale mõtlesin, et mull ikka meeldib eesti keeles ja võib ka inglise keeles lolli juttu ajada. Vene keeles ma lihtsalt seda ei oska:((((( Ja see vahel teeb pisut kurvaks, sest mulle väga meeldib palju naerda. Samas on mul seekord tunne, et mul on Ukrainas tekkinud selline sõpradering, et ma väga ootasin tagasi tulemist ja mul on tunne, et mind oodatakse ka. Ja selle mõttega toimetulemine on ka miskipärast pisut raske:)
Sellel kõigel ei ole mingit kokkuvõtet. Oluline on lihtsalt, et ma tõesti olen hakanud oma Eesti sõpru väga palju armastama. Mul on hea meel, et ma tunnen mõningaid väga toredaid inimesi Ukrainas. Ma pean hakkama paremini vene keelt rääkima- nüüd hakkan ka kursustel käima. Eestis on võimatult külm- eriti kui käia paljaste jalgadega kui õues on ainult 7 kraadi sooja. Ukrainas on endiselt hea ja soe ja homme plaanin minna merre ujuma. Odessasse jõuan hommikul kell 7 ja kell 13 jõuavad Mati ja Andres mulle külla. Jõuan kärmelt toa ära õhutada ja turul käia:) Rohkem ei plaani ma enne oma teenistuse lõppu Eestisse minna, kuid ma ei ütle, et ma seda kindlasti ei tee - minesatea. EVS ja viimased 4 kuud on mind palju muutnud- ma ise arvan, et toredamaks nii enda kui teiste suhtes ja esimest korda tunnen ma mingit enneolematuid tundeid kodu suhtes, kuigi peale 24h Eestis viibimist olin ma sealt valmis lahkuma. Ma pisut ikka segaduses oma asjadega, kuid siiski on kõik üks suur nauding, seega ei ole see segadus üldse mitte paha segadus.
PS Nagu kuna ammu kirjeldatud on üks minu edasise elu näitaja see, et kellega ma satun ühte kupeesse. Mu hirm ja halb saatuse enne on kui ma peaks kupeed jagama mingite hirmsate joogiste ja norskavate vuntsidega meestega. Seda ei ole kunagi juhtunud. Kuid seekord.... jagan ma kupeed ühe väga meeldiva Ukraina noormehega;)))) Alguses olimegi ainult kahekesi, aga tore vagunisaatja Maša suutis ikka meie kiuste siia veel ühe norskava teismelise organiseerida. Lollakas selline!
neljapäev, september 08, 2005
Sardiinia
neljapäev, september 01, 2005
Samara
Enamus Ukraina gruppi reisis Samarasse rongiga. Odessa-Samara reis kestab umbestäpselt 46h. Tegelikult oli see Odessa-Ufa rong. Ma ei ole kunagi enne nii pikalt rongiga reisinud. Väga mugav on ikka, isegi 35kraadises kuumuses. Rongis saab alati magada, jalutada ja peatustes õues käia. Peatusi oli palju ja olid suhteliselt pikad. Igas peatuses toimus meeletu äri - kes müüs torti, kes praadi, kes pirne, kes õlut jnejne. Ja kuigi 46h tundus väga pikk möödus see väga kiiresti. Tagasireis oli veel kiirem, kuid pisut seikluslikum. Kiire, kuna rong läks hommikul kl 6 peale lõpuõhtut, st et esimesed 12h ma magasin ja siis magasin veel ja siis pisut veel ja siis oligi Odessa, täiesti normaalsel saabumiskellaajal - kl 3 öösel. Seikluslik oli kuna Venemaal on väga huvitav rongipileti süsteem. See tähendab, et see on väga veider ja pileteid lihtsalt ei olnud võimalik osta varem kui 2 päeva enne sõitu ja siis meil jäi ikkagi puudu 1 pilet. Selle saamiseks pidime minema rongijaama kl 3 öösel, et seda piletit osta. Venemaal on süsteem, et rong üritatakse välja müüa algjaamas ja mujalt ei olegi võimalik piletit osta. 2 päeva enne sõitu on kohustus avada müük ka teistes jaamades. Ma põhimõtteliselt olin valmis Venemaale jääma:) Kokkuvõte reisist, et rongireis Baikali äärde ei tundu enam nii jubedana, kuigi kestab 5 päeva.
Aga projektist endast. Programm läks libedalt ja toimusid huvitavad arutelud. Minu jaoks olulised muljed olid Eesti ja Ukraina grupid. Eesti grupp üllatas mind tõeliselt. Ma ei ole tükk aega nii toredate eestlastega kohtunud. Sellised lõbusad, asjalikud, loovad ja ägedad noored. Üldjuhul Eesti noored nii ägedad ei ole. Selle grupiga võiks edaspidiga igasugu asju teha! Ja minu jaoks oluline väljakutse oli Ukraina grupi juhtimine. Teine grupijuht, kes tegelikult pidi tulema loobus 1 nädal enne ja tema asemel tuli grupijuht, kes asjast nii palju aru ei saanud ja inglise keelt väga ei mõistnud. Seega oli minu ülesanne juhtida gruppi, millest pooled inimesed ei rääkinud vabalt inglise keelt. Väga huvitav oli ja minu konarlikule kelleoskusele paras katsumus. Saime ilusti hakkama ja pigem oli väga huvitav. Kõik grupi koosolekud toimusid ainult vene keeles.
Vene grupp oli pisut selline kus kõik oli ikka väga raske ja ilmselgelt võimatu. Samuti olid ka kohapealsed korraldajad, kelle sõnul midagi ei olnud võimalik. Sellest tulenevalt otsutasime Itaalia grupijuhiga, et lihtsam on ise kohaliku kebabimüüjaga kokkuleppele jõuda kui sellesse kohalikke kaasata, kellel oli kalduvus selliseid ettevõtmisi täiesti võimatult keeruliseks teha. Nii saimegi grillkana ja tomati kiiresti ostetud ja grupi laevas söödetud.
Volga oli jätkuvalt väga ilus ja soe. Linna endiselt ilus. Ja Venemaa maaelu mitmekesine - tornidega villa kõrval seisis kohekohe ümber kukkuv lobudik, kus elas vähemalt 2 peret ja selle ees seisis u 2. maailmasõjast pärit masin.
Programmis oli meil ka kultuuri-ajalooline programm. Külastasime näiteks Stalini punkrit. Samara oli 2.ms ajal Venemaa 2. pealinn. Valitsus oli valmis sinna kolima juhul kui Moskva oleks langenud. Tegelikult valitsus töötaski seal üle aasta, kuid Stalin ise ei olevat seal kunagi käinud. Punker, nähtus millele ma taaskord kunagi mõelnud ei olnud, asus 37m sügavusel maaall. Võrdlusena rääkis raadiohäälega rääkiv mees, et nt Hitleri punker oli ainult 16m sügavusel ja Churchilli oma maapinnale veelgi lähemal. Punkri olemasolu sai avalikuks alles 1991.aastal, seni oli see suudetud saladuses pidada. Tegemist oli muljetavaldava inseneritööga, kus toimis õhu, joogivee ja toidugavarustus-süsteem, mis põhimõtteliselt toimib tänaseni. Sisustuses jäljendati Kremli sisustust, Stalini tööruum, pidavat jäljendama täpselt tema tööruume Kremlis. Lisaks oli seal tekitaud lisauste ja sinise kanga abil ka paljude väljapääsude olemasolu efekt.
Teine mitte nii huvitav, vähemalt mitte meie programmi raames huvitav ja täiesti programmiväline naljakas ekskursioon toimus aeronautikamuuseumisse. Selle idee oli tegelikult näha Gagarini originaalsputnikut, mis pidi asuma Samaras. Seda me kahjuks ei näinud. Nägime küll ühte teist sputnikut, mis käis kosmoses 90ndate algul ja lisaks olid meie vastuvõtjad korraldanud pisut teemavälise põhjaliku giidiga ekskursiooni aeronautikamuuseumis. Jutt algas loomulikult nii u 15.sajandist ja oleks ideaalis välja jõudnud 21.sajandisse, kui meie aeg ei oleks otsa lõppenud. Huvitav oli see, et ma ei ole enne sellises propagandamuusemis käinud. Ainus mitte-vene nimi, keda selles muuseumis mainiti oli Leonardo da Vinci. Teised olid kõik nõukogude-kangelased. Tõenäoliselt ainus, mis seal muuseumis peale 1991.aastat muudetud oli, oli NSVL oli asendatud sõnaga Venemaa.
1.september
Reisiettevalmistused läksid seekord väga lihtaslt . Kotid on veidralt tühjad, kuigi olen kindel, et midagi maha ei jätnud. Pakkisin eeldusel, et Eestisse ei ole veel saabunud arktiline kliima. Lahkusin kodust aegsalt, et mitte jällegi hilineda. Ira saatis mind toredasti ära ja kõik oli kuidagi väga tore. Tagasi Odessasse ootab mind kuidagi ootamatult palju. Nimelt tuleb meie kontorisse tööle uus väga tore praktikant Saksamaalt, kellega olen paar korda kohtunud ja üldse on mu ellu tekkinud uusi ja väga toredaid inimesi. Meesteosas pean oluliseks mainida, et saabunud on uue kategooria- noorte meeste ajastu. Ei tea kas ma olen vanaks saanud või mis?
Odessa lennujaam oli jälle üks toretore koht. Tähendab kõik kohad, kus tuleb tegemist teha ametnikega on siin muidugi väga toredad. Aga täna tundus, et ma olen natuke hullumaja anekdooti sattunud. Esimeste turvakontrollijate, 2 eraldi meesterahvast, ainus küsimus- palju teil raha on. Teine turvakontroll- kaks kurja meest, kes käskisid ehted ära võtta (kokku 2 meest) ja suure krunniga tädi, kes vaatas passi. Siis fullservice check-in - kokku 5 inimest. 1 küsib, kuhu lendad ja kas ma annan kohvri ära, siis üks mees vaatab lihtsalt kohvrit (ei tõsta seda ise kaalule), 2 naist kontrollivad passi ja annavad bording cardi ja nende tagas seisab veel 2 meesmeelelahutajat, kelle ülesanne on vist daame lõbustada ajal kui keegi Riiga lennata ei taha. Ja seejärel veel passikontroll ja jälle turvakontroll - 1 kuri mees ja 1 igavlev naine. Ja nagu naksti oletegi saabunud Odessa Rahvusvahelise Lennujaama ooteruumi. Väga lõbus oli. Baaris tundus, et töötasid tütarlapsed, kes olid pisut kohtlased ja tundus, et nad päris täpselt ei teadnud, miks neil kästakse seal leti taga seista. Ja loomulikult suurest sõprusest valmistab ühte kohvi ikka nagu tavaliselt vähemalt 2 inimest.
Üldse igal pool kus töötavad inimesed on neid palju. Ma ei tea kas see tuleneb sellest, et inimesed vajavad seltskonda või lihtsalt on see riiklik tööpoliitika. Huumoriminut on alati teetöölistest või muudest tänavatöölistest möödumine. Neid on alati mingi augu ümber väga palju. Neist vähemalt 60% suitsetavad või sügavad kukalt. Üks toksib midagi jne. Nalja saab alati.
Ja nüüd olen teel pikale reisile - Riia, kus tuleb mulle vastu Mikk, keda ma ei ole kaua näinud, siis naudin pisut linna ja reisin Tallinnasse emmeleissile külla. Seal ootab mind hea söök, mille tellimuse esitasin juba paarpäeva tagasi. Ning hommikul ootab mind lennujaam kl 5.15, et alustada pikkapikka teed Sardiiniasse. Seal toimub meie projekti Living in Extremes viimane ehk 3. osa.