Oh Odessa!

Nii, ma olen nüüd tagasi naljalinnas! Enne kui ma Venemaaseiklustest kirjutama hakkan, pean jäädvustama tänase päeva. Täna on olnud üle pikaaja jälle selline OH-Odessa päev. Tähendab võib-olla on igapäev nii, aga ma olen siit ära olnud ja võib-olla ei ole ma seda viimasel ajal tähele pannud. Aga täna on kuidagi paljupalju juhtunud. Ja seda nüüd kui kell ei ole veel pool 4 päevalgi. Tänane kalaneljapäeva hommik algas esmalt anekdoodiga: sakslane, ukrainlane, eestlane ja ameeriklane läksid delfiinišõud vaatama... Odessas on nimelt alates maist avatud delfinaarium. Ma olen sinna minemisele mõelnud juba mitu nädalat, aga lõpuks täna sai see teoks ja eriti sellisel kujul nagu ma tahtsin - ehk tööpäeva hommikul. See tundus mulle piisavalt jaburana. Ehk siis läksin sinna suht suurte eelarvamstega, et mis seal ikka ja fafa. Olen ju ennegi delfiinishowi näind. Aga vot võta näpust, seekord oli tõesti äge. Ja seega kõik tuttavad kes peaksid edaspidi Odessasse saabuma, lihtsalt peavad külastama ka delfinaariumi. Show tulemus oli see, et ma tahan endale koera asemel merilõvi, nad tunduvad ägedamad ja väga koeramoodi olevat. Ma friikisin täitsa ära, sest mul on nüüd 20 sinise vee pilti, sest mu aeglane kaamera suutis jäädvustada kõik hetked kui hüppavad delfiinid olid juba vette sulpsatanud. Seega mul on palju sulpsu pilte ja nende tegemine oli üldiselt väga frustreeriv. Kokkuvõttes oli väga tore!

Aga nüüd anekdoodi juurde. Tegelikult nii väga anekdooti ei olnudki kui lihtsalt selline tavaline kultuuridevaheline kohtumine, nii nagu mu elus viimastel aastatel väga palju. Üldiselt oli vägaväga lõbus, aga tulemusena sai kinnitust jälle minu arvamus ameeriklastest. Kuna ma olen seal kaugel unistuste maal juba käind ja ka siis ei arvanud ma sellest eriti, aga sel aastal on mul olnud jälle paar sellist kogemust, et ma pean lihtsalt ütlema, et ma ikka ei armasta neid. Nad on ühed ütlemata vaimuvaesed inimesed. Nad nagu ei ole päris inimesed mulle vahel tundub. Nad ei saa naljast aru, neil tavaliselt puudub enesekriitika- eneseülenaermisevõime ja nad on igas olukorras täiesti absurdselt ja silmakirjalikult ja ogaralt poliitiliselt korrektsed. Huvitav ja naljakas on see erikultuuride kokkupuude. Tegemist oli loomulikult ka tüüpilise romantilise, maailmaparandava, 0-geograafia teadmistega ameerika esindajaga. Ja ma ei saa hästi aru, et kuidas on võimalik reisida nii, et su geograafia teadmised kohe üleüldse ei parane. Mulle tundub, et kuigi ta on 6 kuud Ukrainas elanud, siis ta maailmakaardil arvatavasti ei tea kus ta hetkel asub. Ja mõelda, et ta tegelikult tahtis minns Usbekistani, millest ju tõesti enamus inimesi midagi ei tea. Ma loodan, et ta hetkel ei luksu väga, aga kohe tõesti ma ei ole suur ameeriklaste sõber just nende mõningase igavuse ja tühjuse tõttu.

Ja oh-odessa on täna olnud naljakas. Täis kummalisi noormehitäis kaubikuid, teeparandajahorde, meeletut kuuma ja tuuletut ilma. Neist peamised emotsioonid:
- kuigi täna on täiesti tuuletu ja väga kuum. On sellest hirmsast ilmast üks väga suur puu kesklinnas rabanduse saanud ja lihtsalt koos juurtega ümber kukkunud. Ma ei saa aru kuidas sellised asjad juhtuvad. Justnagu keegi oleks selle ümber lükanud. Ja loomulikult selle tulemusena trammid seisavad, autod ja marsad sõidavad kõnniteel, mõni auto seisab teel risti, piletikontrolörid panevad sildi kotti ja lähevad blääsile ja väsind inimesed kasutavad kohe ümber kukkunud puu juurikaid pingina. Sel istus vähemalt 20 inimest:))) Lisaks oli puu seisma sundinud ekskursioonitrammi, kus oli 4 vanatädi. Ma üritasin neilt teada saada, et mis millal selline tore tramm sõidab. Selle peale ütlesid kõik sees olevad tädid, et oi meie ei tea, väga harva sõidab. Keegi ei tea millal sõidab. Sõidab harvaharva mööda tramm nr 5 liini. Ja ise muidugi olid sealjuures täiesti õnnelikud. Ma ei tea kas nad olid lühises, ogarad või omas elemendis, aga minul oli väga naljakas nendega rääkida.

Ametlikult on alanud nüüd kooliaasta. Minu jaoks väljendub see kisavates lastes akna taga kl 8.15 hommikul ja igapäevastes aktuseproovides.

Selline tore päev. Ei tea veel mis õhtul saama hakkab!