Krimm

Krimmist jõudsin tagasi eile hommikul kell 6. Esialgne plaan oli jõuda esmaspäeval, aga rongid ei sobinud ja seega tulin pisut hiljem. Jäin reisiga väga rahule ja vaatamata ainult 3-le päevale sain palju väga erinevaid elamusi. Püüan neid edastada vähealt osaliselt.
Rongile ei hilinenud ja ootasin põnevusega vagunit ja sealset seltskonda. Täitsa ok oli. Vagun oli täis õlutjoovaid, kurgikastidega onusid. Kes mängisid kaarte ja parandasid häälekalt maailma hilistundideni. Lisaks igas peatuses käisid läbi vaguni kõikvõimalikud müüjad- limpsi ja maisi ja pirukaid. Minuga ühes vahes istus üks tüüp, kes nägi välja nagu vang. Või vähemalt mitmekordne vang. Selline pisut kõhedust tekitav tüüp, mängis närvliselt mingi ketiga ja jättis kurjakuulutava mulje. Tegelikult oli ka tema ok. Simferopolisse jõudsin varahommikul, kust pidin paar tundi hiljem trolliga edasi sõitma. Simferopoli rongitrollibussijaam oli segaduse-sagamise paradiis. Mul tekkis tunne, et kusagil nt Indias, kus on 1000x rohkem inimesi läheksin ma vist hulluks. Ei läinud väga hulluks. Jalutasin pisut Simferopolis ringi, ostsin rongipileti, einestasin McDonaldsis (seda juhtus Krimmis kuidagi palju. Varem ei olnd ma siin Mc-is käind, kuid Krimmis kohe kordi ja kordi) ja ostsin trollipileti. Suvel troll ikka kallis. 10 grivnat Jaltasse. Tee u 90km ja kestis 2,5h. Ja nagu ikka troll täis suvitajaid, rannapalle, kurgikaste, paprika-kotte, pisut seniilseid vanainimesi ja tapvat kuumust. Esimene tund oli kõige raskem. Päev oli meeletult kuum, u 35-40 kraadi. Jaltas oli vaja bussijaamast veel kesklinna saada, see ei olnud eriline probleem, sest trolliliiklus on siin ikka hea. Jalta üllatas mind väga, ootasin midagi teistsugust. Kokkuvõttes võiksin Jaltas puhata küll. Olin seal kokku u 8 h. Käisin rannas, ujusin mitte just kõige puhtamas vees, käisin Mc'is ja nautisin vaadet. Sain aru, et ma ei ole kunagi olnud kohas, kus oleksid koos meri, rand ja mäed. Väga ilus kombinatsioon. Selline täiesti mulle sobiv komplekt. Hiljem sain kokku tuttavaga, kes korraldas Krimmis eesti keele ja kultuuri lastelaagrit. Liitusin nendega ja läksime õhtul laagripaika. Piret korraldab üldse palju tegevusi seoses Krimmi-eestlastega. Teema, millest tean nüüd tänu temale oluliselt rohkem. Ma isegi käisin Simferopoli etnograafia muuseumis.

Praegu arvatakse Krimmis elavat u 1000 eestlast või nende järeltulijat. Neist 500-600 on registreerunud Eesti seltsis. Üldse öeldi, et Eesti Selts on üks aktiivsemaid rahvuslikke ühinguid. Üldse elab Krimmis u 100 rahvust. Tänapäeval elavad sealsed eestlased viletselt. Enamus Eesti külasid on kesk-Krimmis, kus on kuiv ja viljatu. Nii palju kui olen kuulnud, seal ei ole vett ega ka elektrit. Elekter on mõned tunnid hommikul ja õhtul ja veega on sama. Eestlased läksid Krimmi elama peale 1860ndaid aastaid, kui tsaar oli Krimmis maad pakkunud. Algul oli raske olnud. Esimene küla Beregovoje on mere ääres. Sinna mindi lootuses kalandusega tegeleda. Kuid Krimmis pidi miskipärast väga vähe kala olema, seega see ei läinud. Hiljem mindi rohkemm Kesk-Krimmi. Seal on ka praegu peamised Eesti külad. Suurim neid Krasnodarka, seal on koolis ka eesti keele tunnid. Eestlased olevat seal siiski kiiresti kohanenud ja olid olnud ühed rikkamad ning edukamad inimesed. Tegelesid põllumajandusega ja käsitöö oli olnud erakordne, kuna käsitöö kultuuri ei pidanud Krimmis eriti olema. Käsitöö tähendas eelkõige kudumist ehk keegi teine ei kudunud käpikuid, sokke ja salle, sest enamus aega on Krimmis ju soe.

Nii, aga ma siis läksin edasi grupiga laagripaika. See oli paras šokk. Ma arvasin, et ma sattusin mingisse väga vaesesse Ukraina külla. Nimi Beregovoje ehk sama, mille asutasid kunagi eestlased. Selgus, et tegemist ei ole vaese külaga, vaid siseturismile orienteeritud kuurortiga. Kuna tegemist Simferopolile ühe lähima rannaga, siis see oli hoopis suvekuurort. Inimesed pakuvad turistidele majutust. Majutus oli selline kuuridest ehitatud tillukesed toad, mis kubisesid L-suurus ämblikutest. Seal pidavat leiduma ka peenemaid euro-tube. Üldiselt oli küla selline datsade küla- tänavatel jalutasid end haned, kanad, kuked. Meid võõrustanud pere pidas lehma ja kalkuneid. Rand oli kivine ja kitsas, nagu siin ikka ja vesi oli väga hea. Käisime ka öösel ujumas. Kuna siin ju kusagil valgust ei ole, siis on kõik tähed näha ja seal vesi helendas. Ma olen sama efekti näinud ka Eestis, kuid ma ei saa aru millega tegemist. Täiesti friik oli ujuda. Iga liigutuse peale oli vees helendavad pärlid. Väga ilus ja natuke jube ka. Kogu seda naljakat kuurorti iseloomustab minujaoks kõige paremini allpool olev esimene pilt. Beregovoje postkontori seinal on Eduard Vilde mälestustahvel, kuna ta käis seal oma Krimmi reisi ajal kui kogus materjale oma raamatu "Prohvet Maltsvet" jaoks.

Tagasisõit oli suht kannatusterada, sest suutsin jälle pisut haigestuda. Ja palavikus on väga paha olla kui oled magamata ja õues 35 kraadi. Tagasi tulles sattusin mitte kurgimeeste vagunisse, vaid perevagunisse, mis oli oluliselt vaiksem ja rahulikum.

Tahan Krimmi kindlasti tagasi minna, kuid mitte enam nii, vaid pigem autoga, et saaks seal vabalt ringi sõita ja seda maapealseks paradiisiks-nimetatud maad rohkem kogeda.

Nüüd valmistun homme algavaks järjekordseks Samara reisiks, mis kestab 2 nädalat. Keeruline on see, et me läheme sinna rongiga ja reis kestab ei rohkem ega vähem kui 46h.