Nii nüüd ma pean jälle tõdema, et ma olen ikka mittetubliks kirjutajaks muutunud. Enne jälle kui ma Samara muljeteni jõuan. Ma lihtsalt pean need kindlasti ära kirjutama, aga see võtab pisut aega.

Eile oli Ukraina iseseisvuspäev ja see tähendab, et oli vaba päev. Selline päev selgus muidugi teisipäeva õhtul. Olen õnnelik, et see selgus, sest siis ma ei pidand suletud ukse taha eile tulema. Varem on nii ka ikka juhtunud. Hetkel viibivad Odessas järjekordsed väga toredad eestlased. Selliseid uusi ja toredaid eestlasi on minu teele viimastel kuudel kohe palju sattunud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki ma olen siin olles leplikkumaks muutunud ja kõik tunduvad toredad, aga õnneks see tunne läks eile üle. Juhuslkult jooksime Arkadia-rannal kokku kahe eestlasega, kes ka lihtsalt rändavad Ukrainas. Ja nende puhul oli küll tegemist selliste Oh-ja-Ah-matkal opakate tüüpidega. Kellega 40minutit marsas koos veedetud aega oli kindlasti 38minutit liiga pikk. Aga noh head reisi neile ja naudis edasi toredusi! Rene ja Elina on väga toredad. Oluline on muidugi see, et nad saabusid väga õigel päeval ja said kohe kasulikud olla. Kui me koos minu korterisse läksime, siis sisenedes oli kohe selge, et midagi on jamasti, aga ma ei oleks iial uskunud seda mis juhtunud oli. Nimelt oli lampkast (nii vist nimetatakse tualetipotti veehoidlat:)) seinapealt alla kukkunud ja kõik vesi muudkui jooksis põrandale ja kõik ligunes. Ja nii hakkas Rene seda parandama, mees majas täiesti õigel hetkel. Ja nii ta esitas mulle tüübli ja muude huvitavate tööriistade nõudmisi. Algul tundus jube naljakas, aga tulemus oli see, et ma leidsingi oma riidekapist u 10-s erimõõdus kruvi ja tüübleid. Ja tulemus kast seinal tagasi, nii et korteriomanik ei saanud arugi mis probleem. Aga minul probleem- vesi kinni keeratud, sest ma ei soovi pidevalt lampkasti oma kätukestega seina vastu suruda. 2 ööd olen ööbinud Rene ja Elina ultrapopis nõuka üürikorteris. Kus kuntslillede, volangide ja pehmete mänguasjadega ei ole sisekujunduses kokkuhoitud.

Eile sõitsime laevaga Arkadiale, et biitsil mõnuleda. Selline huvitav ajaplaneerimine kukkus välja. Meile öeldi, et laev väljub kl 13. Ei väljunud, pidi väljuma kell 14. Käisime söömas meresadama udupeenes glamuurtusuur restoranis, mis oli kohe ohohoh. Nagu Nõmme restoran aastal 1985. Asja teeb pisut õudsaks see, et tegemist on mõni aasta vana hoonega, seega peab ka restoran uus olema. Sõime väga maitsvat komplektlõunat ja kiirustasime oma laevale. Kõik tunglesid laevale Sevastopol. Sõberlaeva Ванкувер kapten kutsus aga väsimatult laevale, lõpuks tekkis tunne ruupor laevakatuselt ära rebida. Laevaväljumist ootasime tunni ehk siis tegelikkuses lahkus laev sadamast kl 3 ja terve laevatäis inimesi ootas kannatlikult. Üks kübaragadaam, kes algul esimesena laeva trügis lahkus laevast. Ja nii jõudsime seiklusrikka merereisi tulemusena randa. Päike oli selleks ajaks kahjuks küll juba lahkunud. Aga see selleks. Õhtul käisime veel klubis ja oli väga tore.

Tänase päeva oluline sündmus oli isaga skaipimine ehk siis tõeline küberpere nüüd! See skaipima hakkamine on väga palju aega võtnud. Ja seega pean õnnitlema isa sellise julgustüki eest!
Siis üleeilne ja eilne õhtu veensid mind, et saan ikka vene keelega hakkama küll. Taksojuhtidega oskan tingida ja nendega õiendada kui nad minult liiga palju raha tahavad. Ja milkudega võin ka vaielda, kui nad tahavad altkäemaksu, sest esitavad sinu toredatele sõpradele huligaansuskatse süüdistuse tõenäoliselt mõne väljamõeldud seaduse alusel.

Jälle kaootiline jutt. Aga kõik see tähendab, et jälle on kuidagi väga tore. Nädalavahetusel on mingi Aieseci reception weekend. Mida ma pisut kardan, aga toimub Odessa katakombides ja seal ma ei ole ju enne veel käind. Ja täna lahenes ka Sardiinia draama. Me ei pea õnneks saarele ja sealt ära ise sõudma. Ja ka mina jõuan täiesti õnnelikult (kõigi eelduste kohaselt vähemalt) Eestisse, loodetavasti siia ka tagasi.