Jäädvustatud pühapäeva hommikul:

2h tagasi väljusin lõpuks ometi Odessa katakombidest. Olen sinna kaua plaaninud minna, kuid ei ole jõudnud. Ju siis ma ei pidanud ekskursioonile minema, vaid kogema katakombe pisut ekstreemsemalt.

Osalesin Reception Weekendil, mis muus osas oli üks kummaline üritus. Käisin uues linnavälises suvekuurortis - Karolina Bugasis. Seal oli siin nähtud randadest kõige laiem ja kõige parema liiv. Liiv oli samasugune nagu Pärnu rannas, väga hele ja peen. Odessa liiv on pisut jämedam ja tumedam ja kivisem. Sain palju päevitada. Täiesti ideaalne rannapäev oli eile ja väga põlenud ei olegi. Meri oli mõnus ja juttude järgi olevat seal vees ussid ja mina arvan, et ma ka nägin neid, kuid ei ole selles väga kindel. Muus osas oli selline veider üritus.

Nii, aga eile õhtul läks huvitavaks. Nimelt toimus matk katakombidesse ja asja tegi veel huvitavaks see, et pidime seal ööbima. Loomulkult ei öelnud keegi ette millist varustust vaja, siis enamus minejatel ei olnud kõike. Lisaks kogenud käijad hirmutasid, kuid nüüd võin öelda, et nii hull ei ole midagi. Aga pisut, mis on katakombid. Odessa, nagu ka Rooma, asub katakombide-laburündi peal. Katakombid on inimese tehtud ja põhmõtteliselt on see kivi-kaevandus. Odessa ehitusmaterjal on linna alt võetud. Nüüdseks arvatakse linna all ja ümber olevat u 20 000 km katakombe.

Meie käisime piirkonnas, mille sissepääs oli u 25km Odessast. Ühe pisikese surnuaia taga ja sissepääs oli prügimäe kõrval:) Põnev oli see, et me jõudsime kohale alles kl 23 öösel, seega olid surnuaed ja prügimägi omal kohal. Meie käisime katakombides, mis olid 8m sügavusel. Ja seal on aastaringselt +14 kraadi, mis kunagi ei muutu. Enne kui katakombidesse sisenesime vahetasime riided. Vajalik on tugevast riidest pikad püksid, millega saab roomata ja mis võivad mustaks saada, vajadusel ka märjaks. Lisaks mugavad jalanõud, et kivide otsas ronida. Minul olid kinnised plätad ja kartsin pidevalt, et löön varbad ära, kuid ei löönud. Lisaks pikavarukaga jakk, et külm ei hakkaks ja peakate, sest laest pudeneb pidevalt kivipuru ja kerge on pea ära lüüa. Seal kus meie kõndisime oli u 1,4 - 2 m kõrged käigud.

Peale sisenemist kõndisime baasi, mis asus u 1km sissepääsust, mis oli muide selle "rajooni" ainus sissepääs. Baasid on ehitatud tupikutesse, enamasti on need väikese avaga, kust saab sisse ronida. Sinna on ehitatud kividest laud, tool, osades kohtades ka magamisasemed. Giidi sõnul olevat selles baasis käinud 10 000 inimest. Asjad jätsime baasi, sõime ja läksime matkama. Seal vahet ei ole - päev või öö, pime on koguaeg ja hääl ei kosta kaugele. U pool 1 öösel hakkasime kõndima ja matk kestis u 2,5h. Oli kohti kus sai lihtsalt liikuda ja teistes kohtades oli vaja kõhuli roomata ja pisut ronida. Seal leidub konte, prügi. Giid ütles, et ta on leidnud vanu münte ja asju. Lõpuks eksisime pisut ära ja muudkui kondasime. Vahepeal oli küll tunne, et sealt ei saa enam kunagi välja, kuid lõpuks jõudsime väga huvitava väljapääsu juurde. Ronisime maapeale läbi pooliku kaevuavause. See oli minu jaoks liiga hirmus ja hakkasin kartma ning mind lihtsalt vinnati august välja nagu veeämber:))) Ma pean ikka julgemaks saama ja aktiivsemalt ronima hakkama. Siis kõndisime suure sissepääsu juurde tagasi ja läksime magama. Katakombides kivil istuda ei tohi, sest see liiga külm ja lisaks on käikudes 100% õhuniiskus. Ma ei oleks iial uskunu, et seal nii hea magada on. Magasime 8m sügavusel maa-all. See tundub mulle veidrana. Seal on täielik pimedus ja täielik vaikus. Magasime hommikul pool 11ni, kuid seal ei ole vahet kas on õhtu või hommik kottpime on ikkagi. Aga tõesti magada oli parem kui telgis. Hea magamiskott on ikka sellistes kohtades täiesti asendamatu. Ja hommikul kondasime jälle oma asjadega välja, kus oli täiesti talumatu kuumus. 14 kraadi on väga hea temperatuur, ei ole liiga külm ja liikudes ei hakka liiga palav ka. Täiesti uskumatu kogemus oli. Giid on kõige kauem olnud 5 päeva järjest käikudes ja pikimad matkad on 8h järjest. Üksi on ta olnud käikudes 2 päeva järjest, kuid see pidi väga raske olema. Üksi pidi raske magada olema. Meie väikses grupis oli ka üks imejube tütarlaps, kes pidurdamatult rääkis. Kõige hullem on selliste inimeste puhul see, et kõik mis nad ütlevad on pisut veider ja kohatu ja kahjuks ka rumal. Lisaks oli tal tasakaaluga raskusi, mis tähendab, et tema järele pidi pidevalt vaatama, et ta kaevu ei kukuks või varingut ei põhjustaks.
Sõja ajal kasutati katakombe varjumiseks. Seal olevad Ukraina kasakad end varjanud ja lisaks olevat terved külatäied inimesi, koos oma vara ja loomadega katakombides elanud. Hetkel on katakombides ka palju inimtegevust, nt prügimäed, kaevud, mis läbivad käike. Nägime 3 kaevu, väga karm on: auk maas ja auk laes:) Lihtsalt võibki kaevu kukkuda kui mitte ettevaatlik olla. Lisaks jookseb ka inimeste solgivesi ja tualetikraam otse katakombidesse, seega on võimalik konkreetselt sita sisse astuda.

Katakombid on siin täiesti kasutamata ressurss minu meelest. Seal on mõningad muusemuid, kohtades, kus on vanad punkrid. Esimene valgustatud käik avati alles selle aasta kevadel. Puuduvad klubid, mis korraldaksid selliseid matku. Seega milline meeletu ekstreemturismi võimalus! Olen ennegi käinud koobastes, kaevandustes, kuid see oli kohe täiesti teistsugune kogemus, eriti kuna me ka ööbisime maasees. Soovitan kõigile, kes ei karda kinniseid ruume.